← Eesti

2-03-749/6

Obsah (7)§ 980§ 979§ 981§ 926§ 925§ 30§ 1032

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-03-749 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Valdo Lips, liikmed Mare Merimaa ja Malle Seppik Otsuse avalikult 3. mai 2006.a, Tall

§ 980

lg-le 1 ei loeta tšekiks dokumenti, milles puudub kas või üks käesoleva seaduse § 979 lõikes 2 nimetatud andmetest.

§ 979

lg-le 2 peab tšekk sisaldama muu hulgas nimetust „tšekk“ dokumendi koostamise keeles (p 1) ja tšeki maksja nime (p 3). Kumbagi nimetatud tingimust täidetud ei ole. Samuti ei või

§ 981

lg-le 2 tšeki välja anda selliselt, et tšeki väljaandja on ühtlasi tšeki maksjaks. Vaidlusalusest dokumendist nähtuvalt tuleb aga lugeda dokumendi väljaandjaks ja dokumendi alusel kohustatud isikuks hagejat. Seega ei saa ka VÕS § 981 lg 2 tõttu lugeda vaidlusalust dokumenti tšekiks. Järelikult ei saa olla hageja poolt tehtud soorituse õiguslikuks aluseks VÕS § 979 lg

  2. Teise variandina võib kõne alla tulla vaidlusaluse dokumendi kvalifitseerimine lihtvekslina. VÕS § 926 lg 1 järgi võib veksel olla välja antud lihtvekslina ehk käskväärtpaberina, millega veksli väljaandja kohustub tingimusteta ise maksma vekslisumma vekslis märgitud veksli alusel õigustatud isikule vekslis märgitud maksetähtpäeval.

§ 926

lg-le 2 peab lihtveksel sisaldama võlaõigusseaduse § 925 lõike 2 punktides 1 ja 4-8 sätestatud andmeid ning veksli väljaandja tingimusteta kohustust vekslisumma maksmiseks.

§ 925

lg 2 p-le 1 peab käskvekslil olema märgitud nimetus „veksel“ dokumendi koostamise keeles. Toimikus olevast dokumendist ei nähtu, et vaidlusalusele dokumendile oleks märgitud inglisekeelne nimetus „veksel“. Seega ei saa dokumenti pidada ka lihtveksliks. Seega ei saa hageja poolt tehtud soorituse õiguslikuks aluseks olla ka VÕS § 926 lg 1. 44. Kolleegium leiab, et kuna vaidlusalust dokumenti ei saa pidada ei tšekiks ega ka veksliks, siis tuleb kontrollida, kas dokumenti ei saa kvalifitseerida VÕS § 30 lg 1 alusel võlatunnistusena.

§ 30

lg-le 1 on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus. Seega oli kostjal õigus saada 389 000 eurot juhul, kui hagejal oli tulenevalt VÕS § 30 lg 1 alusel kohustus tasuda kostjale 389 000 eurot. Hagejal oli aga VÕS § 30 lg 1 alusel kohustus tasuda kostjale 389 000 eurot juhul, kui hageja oleks kehtivalt andnud tahteavalduse, millega ta lubas iseseisva kohustusena tasuda kostjale 389 000 eurot. Kuna on aga tõendatud, et hageja poolt väidetavalt välja antud võlatunnistus 389 000 euro maksmiseks on võltsitud, siis ei ole ka hageja väljendanud tahet tasuda kostjale 389 000 eurot. Järelikult ei olnud hagejal kohustust kostjale tasuda 389 000 eurot. Seega ei saa hageja poolt tehtud soorituse õiguslikuks aluseks olla ka VÕS § 30 lg 1. 9

(13)
  1. Järelikult on hageja teinud kostjale soorituse (hageja on kostja arvele tasunud läbi Eesti Ühispanga 389 000 eurot) õigusliku aluseta (käesoleva otsuse p-d 42-44), mille tõttu on kostja rikastunud hageja arvel (võlausaldaja vara suurenes 389 000 euro võtta seetõttu, et hageja kandis talle üle 389 000 eurot), siis on hagejal õigus VÕS § 1028 lg 1 alusel nõuda kostjalt viimasele tasutud 389 000 eurot tagasi.
  2. Ükski kostja vastuväide hagile ei ole aluseks hagi rahuldamata jätmisele. Ühestki kostja poolt esile toodud asjaolust ei ole võimalik teha järeldust, et seadus võimaldab kostjal võltsitud võlatunnistuse alusel saadu endale jätta. Hagi rahuldamata jätmise aluseks ei saa olla väide, et BNBM võib olla andnud hagejale rahalise katte summas 389 000 eurot. Kuna kostja on saanud hagejalt 389 000 Eurot võltsitud võlatunnistuse alusel, siis ei pidanudki hageja tõendama, milliseid mahaarvamisi ja millistelt kontodelt on pangasiseselt hageja teinud seoses raha ülekandmisega kostja kontole. Samuti ei ole hagi rahuldamata jätmise aluseks väide, et hageja on 389 000 euro ülekandmisega kosjale kinnitanud kostja õigust selle raha saamiseks. Ekslik raha väljamaksmine võltsitud võlatunnistuse alusel ei välista hageja alusetu rikastumise nõuet kostja vastu. Samuti ei ole seetõttu oluline see, kas hageja on rikkunud organisatsioonisiseseid eeskirju kostjale raha väljamaksmise menetlemisel või vaidlusaluse dokumendi väljastamisel (kolleegium jätab tähelepanuta seetõttu kostja väited, et hageja töötajad oleksid pidanud kohe võltsituse avastama ja et dokument oleks pidanud olema allkirjastatud kahe pangatöötaja poolt ja et kontrolli toestamise kohta pidid olema dokumendi tagaküljel hageja töötaja initsiaalid). Kostja viide Riigikohtu
  3. märtsi 2003.a otsusele nr 3-2-1-17-03 ei ole asjakohane, sest see käsitleb alusetut säästmist avalik-õiguslikus suhtes. Käesoleva vaidluse seisukohalt ei ole oluline see, millised õigussuhted on kostjal BNBM’iga ning seetõttu ei saa hagi rahuldamata jätmise aluseks olla kostja väide tema ja BNBM’i vahel olemasoleva partnerluskokkuleppe kohta. Hageja ei olnud viidatud partnerluskokkuleppe osaline ja seetõttu ei saa temale sellest lepingust tekkida õigusi ega kohustusi. Käesoleva tsiviilasja lahendamise seisukohalt ei ole ka oluline, millise tellimisvormi alusel on hageja vaidlusaluse dokumendi väljastanud.
  4. Hagi rahuldamata jätmise aluseks ei saa olla apellandi väide, et ei ole välistatud, et vaidlusalune dokument on väljastatud kostja nimele. Ekspertiisiaktidega on tuvastatud, et võltsitud on dokumendil ka saaja nime (I k tl 14-16 ja III k tl 17-24). Nimetatud ekspertiisiaktidega on tuvastatud, et lahtris „on demand pay to“ on tehtud ülekirjutus. Seega on saaja nime võltsitud. Asjaolu, et esialgset sissekannet ei olnud ekspertiisiga võimalik tuvastada ei anna kolleegiumile alust järeldada, et võltsitud dokumendil oli saajaks märgitud just nimelt kostja. Isegi kui oleks tuvastatud, et saajaks oli märgitud kostja ei oleks kostjalt õigust saadud raha endale jätta, sest väljamakse aluseks oleval dokumendil oli võltsitud väljamaksmisele kuuluva summa suurus.
  5. Hagi rahuldamata jätmise aluseks ei saa olla ka see, et hageja muutis võlatunnistusel pangakoodi. Kolleegiumi arvates ei ole võimalik seda kostja poolt esile toodud asjaolu seostada ühegi õigusnormiga, mis välistaks hageja nõude kostja vastu alusetu rikastumise sätete alusel.
  6. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et VÕS § 1028 lg-t 1 ei saa kohaldada käesoleval juhul seetõttu, et viidatud säte eeldab kohustuse olemasolu või tekkimist saaja ja üleandja vahel. Kuna hageja maksis AS-i Eesti Ühispank vahendusel kostjale 389 000 eurot, siis on VÕS § 1028 lg 1 mõistes saajaks kostja ja üleandjaks hageja. Kuna hageja andis kostjale 389 000 eurot võltsitud dokumendi alusel, siis ei olnud järelikult olemas hagejal vastavat kohustust, mis on VÕS § 1028 lg 1 rakendamise eelduseks. 10
(13)
  1. Apellandi viide VÕS §-le 1029 on asjakohatu, sest see säte reguleerib juhtumid, kus üleandja on võlausaldaja või ekslikult võlausaldajaks peetud isiku korraldusel teinud soorituse kolmandale isikule. Käesolevas asjas ei ole aga hageja (s o üleandja) teinud sooritust mitte võlausaldaja või ekslikult võlausaldajaks peetud isiku korraldusel kolmandale isikule, vaid hageja on teinud ise soorituse võltsitud dokumendi alusel kostjale. Hageja poolt tehtud soorituse aluseks olevast dokumendist ei ole võimalik tuvastada, et dokumendist tulenes BNBM korraldus hagejale täita hagejal olev kohustus BNBM-i suhtes kostjale. Hageja poolt tehtud sooritus põhines võltsitud dokumendil, mitte BNBM-i korraldusel.
  2. Samuti ei ole kolleegiumi arvates võimalik esile toodud asjaolude alusel jätta hagi rahuldamata, toetudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg-tele 1 ja
  3. Ei ole tuvastatud, et hageja oleks käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, mis välistaks tema nõude kostja vastu alusetu rikastumise sätete alusel.
  4. Kolleegiumi arvates ei ole kostja poolt hageja käest saadud raha osaline kasutamine majandustegevuses rikastumise äralangemine VÕS § 1033 lg 1 mõistes. Nimetatud sätte eesmärgiks on vältida võlgniku vara vähenemist tema alusetust rikastumisest suuremas ulatuses. Kostja väitis ringkonnakohtu istungil, et kostja on hageja käest saadud rahast kasutanud osa palkade väljamaksmiseks, liisingu tasumiseks ja igapäevaste majanduskulude katmiseks. Kasutatud raha arvel vähenesid seega kostja kohustused. Järelikult ei vähenenud ka kostja vara ning seetõttu ei saa rääkida rikastumise äralangemisest VÕS § 1033 mõistes.
  5. Asjakohatud on ka apellandi väited selle kohta, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma vaidlusaluse dokumendi võltsitusest. Seadusest ei tulene, et võltsitud võlatunnistuse alusel on võimalik omandada heauskselt nõue. Põhimõtteliselt on küll võimalik omandada väärtpaberis dokumenteeritud nõudeõigus heauskselt (tuleneb eelkõige VÕS § 920 lg-st 2 aga ka VÕS § 921 lg-st 4, veksli puhul VÕS §st 943, tšeki puhul §-st 989). Käesoleval juhul ei ole aga vaidlusaluse dokumendi näol tegemist tšeki ega veksliga (vt käesoleva otsuse punktid 42-44). Seega ei saanud nõude heauskset omandamist toimuda ning kostja väide tema heausksuse kohta on asjakohatu.
  6. Kolleegium leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata 643.57 euro saamiseks, sest hageja ei ole tõendanud, et kostja on hagejalt saadud raha kasutamisest saanud kasu.

§ 1032lg 1 lausele 1 võib üleandja saajalt nõuda ka alusetult saadust saadud kasu.

Kolleegiumi arvates hõlmab saadud kasu selle sätte alusel üksnes kasu, mis on tegelikult saadud. Seega saaks hageja kostjalt käesoleval juhul kasu välja nõuda üksnes juhul kui oleks tuvastatud, et kostja on ka tegelikult saanud hagejalt saadud 389 000 eurost kasu (nt intressi). Hageja pole aga tõendanud, et kostja on tegelikult kasu saanud. Hageja väited ja esitatud tõend (tl 20) selle kohta on oletuslikud.

  1. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 tuleb menetluskulude jaotamisele kohaldada kuni
  2. jaanuarini 2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikku (edaspidi TsMS). Vastavalt § 60 lg 1 lausele 1 mõistetakse hagi osalisel rahuldamisel kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Vastavalt TsMS § 61 lg-le 1 mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. Kolleegiumi arvates on hageja poolt kantud vajalikke ja põhjendatud õigusabikulusid Tallinna Linnakohtus summas 187 496.4 krooni alljärgnevalt: 11

(13)arvest nr 231087 - 127 296 krooni (nimekiri tl 63 - 40 tundi tsiviilhagi esitamise analüüs ja hagi esitamine, 7 tundi hagi tagamise taotlus ja hagi tagamise määrus ning 1 tund kostja kaebuse analüüs). arvest nr 240359 – 31 824 krooni (nimekiri tl 61 - vastuse koostamine kaebusele 3 tundi, tutvumine määrusega 0.3 tundi, tutvumine kostja taotlusega 0.3 tundi, tutvumine kohtumäärusega 0.3 tundi, tutvumine kostja taotlusega 0.3 tundi, tutvumine kostja vastusega 3 tundi, toimikuga tutvumine 1 tund, ettevalmistus eelistungiks ja eelistung 4 tundi) arvest nr 240554 – 13 260 krooni (nimekiri tl 59 - 5 tundi selgituste saatmine vastuseks kostja vastusele). arvest nr 240687 – 3 978 krooni (nimekiri tl 57 - 1.5 tundi kohtuistung) arvest nr 2411123 – 530.40 krooni (nimekiri tl 55 - 0,20 tundi ekspertarvamuse analüüs) arvest nr 241308 – 10 608 krooni (nimekiri tl 53 - kohtuistung + ettevalmistus istungiks 4 tundi) Hageja poolt apellatsiooniastmes kantud õigusabikuludest saab põhjendatuks ja vajalikeks pidada 44 023.20 krooni alljärgnevalt: arvest nr 250833 – 8 486.4 krooni (3.20 tundi tutvumine apellatsioonkaebusega ja vastuse koostamine) arvest nr 260129 – 27 050.40 krooni (tasu õigusteenuste eest kogu ulatuses) arvest nr 260468 – 8 486.40 krooni (2 tundi teeside koostamine + ettevalmistus kohtuistungiks ja 1.2 tundi kohtuistung) arves nr 251059 ei sisaldu kolleegiumi arvates vajalikke ja põhjendatud õigusabikulusid, sest vastuse koostamise eest on tasu põhjendatud ulatuses märgitud juba arvetel nr 250833 ja nr 260129. Kolleegiumi arvates ei saa kohtu poolt arvestamata jäetud õigusabikulusid, mis on märgitud eespool nimetatud nimekirjades, pidada põhjendatud ja vajalikeks õigusabikuludeks TsMS § 61 mõistes. Seega saab kokku vajalikuks ja põhjendatuks lugeda hageja poolt kantud õigusabikulusid summas 231 519.60 krooni. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ja hagi kuulub rahuldamisele 99.8 % ulatuses, siis tuleb hageja poolt kantud õigusabikuludest kostja kanda jätta 231 056.60 krooni. Kostja on esimese astme kohtus kandnud põhjendatud ja vajalikke õigusabikulusid 69 325 krooni (tl 88 - 94). Apellatsiooniastmes on kostja põhjendatud ja vajalike õigusabikulude suuruseks 62 728 krooni. Kokku seega 132 053 krooni. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ja hagi kuulub rahuldamisel osaliselt 99.8 % ulatuses, siis tuleb kostja poolt kantud kohtukuludest jätta hageja kanda 264.10 krooni. Kokkuvõttes tuleb seega kostjalt hageja kasuks kohtukulude katteks välja mõista 230 792.50 krooni. Kuna hageja oli hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud, siis tuleb vastavalt TsMS § 64 lg-le 3 hagejalt välja mõista riigituludesse riigilõiv summas 428 krooni ja vastavalt TsMS § 64 lg-le 1 tuleb kostjalt riigituludesse riigilõivu välja mõista 213 572 krooni. M. Merimaa M. Seppik V. Lips 12
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.