← Eesti

2-04-7/4

Obsah (5)§ 87§ 86§ 107§ 72§ 91

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-7 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Valdo Lips, liikmed Mare Merimaa ja Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 4. mai 200

§ 87lg 1 punktile 5 esitati hagejale 17.

novembril

  1. a teatis temaga töölepingu lõpetamise kohta alates
  2. detsembrist
  3. a, mille kohta ta andis oma allkirja.
  5. detsembril
  6. a esitas hageja uue töövõimetuslehe töölt vabastamiseks kuni
  7. novembrini
  8. a. Samal ajal anti talle kätte ka töölepingu lisa töövahekorra lõpetamise kohta ja tööraamat, mille kättesaamist ta kinnitas oma allkirjaga.
  9. Ei
  10. oktoobril
  11. a,
  12. novembril
  13. a ega
  14. detsembril
  15. a pole hageja esitanud tööandjale mingit avaldust temale kasutamata jäänud puhkuse võimaldamiseks. Hageja poolt hagiavaldusele lisatud
  16. novembri
  17. a avaldusel ei ole kinnitust, et see oleks tööandjale kätte antud ja kostja on selle saanud alles koos hagimaterjalidega. Seega ei ole kostja rikkunud TLS-i hagejaga töölepingu lõpetamisel ning hageja nõuded on põhjendamata. Hageja on mööda lasknud ka hagi esitamise tähtaja ning sellega seoses tuleb jätta hagi läbi vaatamata. Esimese astme kohtu otsus
  19. juuli
  20. a otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ning poolte kohtukulud nende endi kanda.
  21. Kohtule esitatud asjaolude kohaselt oli kostjal TLS § 107 lg 1 punktist 1 tulenevad alused hagejaga töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 punkti 9 alusel. Hageja oli töövõimetuslehel alates
  22. juulist
  23. a ja seega oli kostjal
  24. novembri
  25. a käskkirja nr 22 vastuvõtmisel alus TLS § 86 punkti 9 alusel töölepingu lõpetamiseks. Samuti järgis kostja TLS § 87 lg 1 punktis 5 sätestatud tähtaegu.
  26. TLS §107 mõtte kohaselt saab TLS § 86 punkti 9 alusel lõpetada töölepingut vaid töötaja töövõimetuse ajal. Seega selle sätte kohaselt peab töötajal olema lõppenud ajutine töövõimetus ja ta peab asuma ka tööle. Tulenevalt antud asjas esitatud asjaoludest võiks lugeda hageja tööle asumisega võrdseks tema avaldust katkenud puhkuse kasutamiseks, mis pidi olema esitatud hiljemalt
  27. detsembriks
  28. a.
  29. Hageja väidete kohaselt on temaga tööleping lõpetatud ebaseaduslikult, kuna ta ei olnud enam töövõimetuslehel ja tööandja teadis sellest, kuna hageja esitas töövõimetuslehe ja ka avalduse puhkusele jäämiseks. Sellest tulenevalt peab hageja antud asjaolusid ka tõendama, kuna nii töövõimetuslehel olemise korral, kui ka juhul, kui töölepingu lõpetamise ajal kostja ei olnud teadlik hageja tööle asumise takistuse äralangemisest, siis oli kostja poolt töölepingu lõpetamine seaduslik. Seejuures on õige hageja seisukoht, et tal oli PuhkS § 19 alusel õigus oma katkenud puhkus koheselt peale tervenemist välja võtta, kuid ta pidi sellest kostjale teatama
  30. detsembril
  31. a.
  32. Hinnates poolte väiteid selle kohta, kas hageja teatas
  33. detsembril
  34. a kostjale, et tema töövõimetusleht on lõppenud ja ta soovib vastavalt PuhkS § 19 välja võtta oma poolelijäänud puhkuse, ei ole, hinnates poolte väiteid selles osas ja kõrvutades neid teiste tõenditega, tõendatud hageja väited selle kohta, et ta tuli töökohta
  35. 3

(8)detsembril
  1. a ja esitas tööandajale avalduse kasutamata jäänud puhkuse kasutamise kohta.
  2. Poolte poolt on esitatud hageja enda seletus, milles ta väidab, et andis
  3. detsembril
  4. a kostja juhatuse liikmele G.M.le töövõimetuslehe ja avalduse puhkuse kasutamise kohta alates
  5. detsembrist
  6. a ja kostja seadusliku esindaja G.M. seletus, mille kohaselt tuli hageja töökohta
  7. detsembril
  8. a ja allkirjastas töölepingu lõpetamise ning esitas
  9. novembril
  10. a lõpetatud töövõimetuslehe. Kuna antud tõendid on samakaalulised ja samas teineteisele vasturääkivad, siis kontrollib kohus, millised antud asjas esitatud tõendid poolte väiteid veel toetavad.
  11. Hageja poolt on esitatud tema avalduse koopia, mille ta on väidetavalt andnud kostja esindajale ja sellele on hageja enda allkirjadega kinnitanud märge „antud tööandjale G.M.le üle
  12. detsembril
  13. a.“ Antud tõendit ei saa pidada selles osas usaldusväärseks, kuna kanne on tehtud hageja enda, mitte kostja esindaja poolt.
  14. Hageja on samuti väitnud, et tal palus G.M.
  15. detsembril
  16. a tagasi tulla, et kätte saada puhkusekäskkiri ja seda ta ka tegi. Ka selle asjaolu kohta ei ole hageja muid tõendeid peale enda seletuse esitanud. Nendele vaidleb aga kostja samuti vastu.
  17. Samas on tõendatud hageja enda allkirjaga ja väidetega, mida tunnistab ka kostja, et
  18. detsembril
  19. a hageja allkirjastas kostja poolt
  20. detsembril
  21. a koostatud töölepingu lisa 2, millega lõpetati tööleping TLS § 86 punkti 9 alusel. See läheb aga vastuollu hageja enda positsiooniga, kuna, kui lähtuda hageja väidetest, siis ta oli ju tähtaegselt tööandjale teatanud oma haiguse lõppemisest ja soovist kasutada oma katkenud puhkust. Sellisel juhul oleks kohtu arvates mõistlik olnud keelduda sellisest töölepingu lõpetamisest, kuna hageja seisukohalt puudus ju TLS § 86 punkti 9 alusel lepingu lõpetamise koosseis.
  22. Arvestades seda, et on tõendamata, et hageja oleks tööle asunud või teatanud oma soovist kasutada katkenud puhkust enne töölepingu lõpetamist kostja poolt ning teavitanud kostjat oma tööleasumise takistuse lõppemisest
  23. detsembril
  24. a ja
  25. detsembril
  26. a allkirjastas töölepingu lõpetamise TLS § 86 punkti 9 alusel, siis hageja väited kavatsusest kasutada katkenud korralist puhkust ja selle kohta avalduse esitamine on hageja poolt otsitud põhjused ning seega puudub alus temaga töölepingu lõpetamise ebaseaduslikus tunnistamiseks.
  27. Kuna hageja teised nõuded – ennistada ta tööle ja välja mõista sunnitud töölt puudumise aja eest keskmine palk – tulenevad esimesest nõudest, mis jäi kohtu poolt rahuldamata, siis ei kuulu need samuti rahuldamisele kui alusetud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
  28. Apellant palub tühistada maakohtu otsuse, kuna kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi ja tunnistada töölepingu lõpetamine hagejaga ebaseaduslikuks, ennistada ta tööle ning mõista välja hageja kasuks töölt sunnitud puudumise aja eest keskmine palk summas 90 579, 84 krooni.
  29. Alates
  30. juulist
  31. a lubas kostja hageja korralisele puhkusele. Seoses hageja tervise järsu halvenemisega pöördus hageja perearsti poole ning samast kuupäevast, s.o
  32. juulist
  33. a väljastati talle töövõimetusleht, mis lõpetati perearsti poolt
  34. novembril
  35. a ja mille kohaselt pidi hageja tööle asuma alates
  36. novembrist
  37. a. Kuna
  38. novembril
  39. a oli graafikujärgne puhkepäev, läks hageja esimesel võimalusel, s.o
  40. detsembril
  41. a oma töökohta ning esitas tööandjale avalduse, milles ta soovis alates
  42. detsembrist
  43. a võtta välja oma kasutamata korralise puhkuse ja samal päeval koos puhkuse avaldusega esitas ta tööandajale ka 4
(8)töövõimetuslehe. Kostja esindaja võttis hagejalt vastu selle avalduse ja töövõimetuslehe ning palus tööandjal tagasi tulla järgmisel päeval, s.o
  1. detsembril
  2. a põhjendusega, et pearaamatupidaja ei ole tööl ning tal pole võimalik vormistada puhkuse käskkirja. Avalduse vastuvõtmise kohta tööandja esindaja allkirja ei andnud ja seetõttu tegi töötaja omakäeliselt märkuse avalduse ärakirjale, mille kohaselt on see kostja esindajale üle antud
  3. detsembril
  4. a. Kui hageja
  5. detsembril
  6. a töökohta läks, nagu palus seda kostja esindaja, siis esitati talle lisa nr 2 „töölepingu nr 35 lõpetamine“, milles on kirjas p 3, mille kohaselt lõpetatakse temaga tööleping
  7. detsembril
  8. a ja sellele kirjutas hageja alla ning lisas kuupäeva
  9. detsember
  10. a.
  11. Kostja vaidleb vastu hageja väidetele ja väidab, et hageja tuli töökohta alles
  12. detsembril
  13. a ja allkirjastas töölepingu lõpetamise ning siis esitas töövõimetuslehe. Kostja väitel, kuna
  14. detsembril
  15. a hagejat ei olnud tööl ja ta ka eelnevalt ei olnud teatanud kostjale, et ta töövõimetusleht hakkab lõppema, siis vormistas ta
  16. detsembril
  17. a töölepingu lõpetamise, millele hageja
  18. detsembril
  19. a alla kirjutas. Need kostja väited on paljasõnalised ning millegagi ei ole tõendatud, et hageja allkirjastas töölepingu lõpetamise ja alles siis esitas töövõimetuslehe. Samuti ei lükka kostja väited ümber hageja poolt esitatud fakti, et ta käis töökohas
  20. detsembril
  21. a ja esitas avalduse ning töövõimetuslehe.
  22. Kostja esindaja väitel tuli hageja
  23. detsembril
  24. a vormistama oma töölepingu lõpetamist, mille lisale ta
  25. novembril
  26. a alla kirjutas. Seega tähendab see seda, et kostja lõpetas töölepingu ära
  27. novembril
  28. a hagejale esitatud teatise alusel ning ta ei soovinudki oma varasemat otsust muuta ka mitte siis, kui sai teada, et hageja töövõimetusleht lõpetati ära
  29. novembril
  30. a ja ta sunniti perearsti poolt tööle
  31. novembril
  32. a.
  33. TsMS § 73 lõike 1 kohaselt on pooled kohtu ees võrdsed, kuid kohus on asunud kostja poolele, võttes otsuse tegemisel aluseks kostja väite selle kohta, et hageja viibis töökohal
  34. detsembril
  35. a ja lükates tagasi hageja väite, mille kohaselt käis ta töökohas
  36. detsembril
  37. a.
  38. Kohus on vääral seisukohal, kui märgib otsuses, et hageja on otsinud põhjusi oma katkenud korralise puhkuse jätkamiseks. Hageja oli sunnitud katkestama puhkuse
  39. juulil
  40. a haiguse tõttu ja pärast arsti poolt
  41. novembril
  42. a töövõimetuslehe lõpetamist ja
  43. novembril
  44. a tööle suunamist kasutas hageja seadusest tulenevat õigust puhkuse jätkamiseks. Töövõimetuslehe väljastas perearst, arvestades töötaja tervislikku seisundit ning lõpetas selle varem, kui seda oli planeerinud just tingituna sellest, et hagejal oli võimalus kasutada ära saamata jäänud puhkust.
  45. TLS § 107 mõtte kohaselt saab TLS § 86 punkti 9 alusel lõpetada töölepingu vaid töötaja töövõimetuse ajal. Hagejal oli PuhkS-s sätestatu alusel õigus oma katkenud puhkus koheselt peale tervenemist välja võtta ja selleks ei oleks ta pidanud üldse korduvalt ( nii
  46. detsembril
  47. a kui ka
  48. detsembril
  49. a) töökohta isiklikult kohale minema. Hageja töölepingu lõpetamise kohta on kanne tehtud
  50. detsembril
  51. a, töötajale allkirja vastu tutvustatud
  52. detsembril
  53. a, seega siis, kui hageja ei olnud enam töövõimetuslehel ja oli tööle asunud.
  55. aprillil
  56. a toimunud kohtuistungil juhtis hageja esindaja kohtu tähelepanu sellele, et hageja tööraamatusse on kostja töölepingu lõpetamise kohta kande teinud ebakorrektselt (kuupäeva ja kuu kohta on kanded ülekirjutatud), mistõttu on väga raske üheselt väita, et selleks kuupäevaks on
  57. detsember
  58. a või hoopiski
  59. detsember
  60. a. 5
(8)
  1. Seega puudus kostjal alus
  2. detsembril
  3. a lõpetada hagejaga
  4. oktoobril
  5. a sõlmitud tööleping tuginedes TLS § 86 punktile
  6. Hageja keskmine päevapalk oli enne puhkusele jäämist 217, 74 krooni ning hageja oli sunnitud töölt ära olema alates
  7. detsembrist
  8. a, kohtuistung toimus
  9. aprillil
  10. a ja kohus on teinud otsuse alles
  11. juulil
  12. a. Seega taotleb hageja 416 päeva eest keskmist palka summas 90 579, 84 krooni. Vastustaja seisukoht
  13. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning leiab, et maakohus on oma otsuses õigesti käsitlenud materiaalõiguse ja protsessiõiguse norme ning hinnanud asjas tähtsust omavaid dokumentaalseid tõendeid, samuti poolte poolt kohtuvaidluse käigus antud ütlusi ja seetõttu palub ta jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse jõusse. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
  14. Kolleegium leiab, et Harju Maakohus on jõudnud õigele lõppjäreldusele, et töölepingu lõpetamine kostja poolt on seaduslik. Seetõttu tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 657 lg 1 p- 1 alusel jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu otsus muutmata.
  15. Vaidlust ei ole pooltel järgmiste asjaolude üle: Hageja töötas alates
  16. veebruarist 1995.a kostja juures.
  17. juulil 2003.a algas hagejal puhkus.
  18. juulist 2003.a kuni
  19. novembrini 2003.a oli hageja töövõimetu (tl 11).
  20. novembril 2003.a teatas kostja hagejale kirjalikult töölepingu lõpetamisest pikaajalise töövõimetuse tõttu alates
  21. detsembrist 2003.a (tl 10).
  22. detsembril 2003.a lõpetas kostja hagejaga sõlmitud töölepingu TLS § 86 p-i 9 alusel (tl 7)
  23. detsembril 2003.a tutvus hageja töölepingu lõpetamise kandega (tl 13).
  24. Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 28 lg-le 1 on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Hageja on hagi alusena välja toonud kaks alust, mille tõttu on tema arvates töölepingu lõpetamine ebaseaduslik. Esiteks ei tohtinud hageja arvates tööandja töölepingut lõpetada seetõttu, et töölepingu seaduse (edaspidi nimetatud TLS) § 86 p-i 9 alusel võib töölepingu lõpetada töövõimetuse ajal, kuid hageja ajutine töövõimetus oli töölepingu lõpetamise ajaks lõpetatud (käesoleva otsuse p 36). Teiseks on töölepingu lõpetamine hageja arvates ebaseaduslik TLS § 91 lg 1 p-is 2 nimetatud keelu tõttu (käesoleva otsuse p 38). 36.

§ 86

p-le 9 võib tööandja lõpetada sõlmitud töölepingu töötaja pikaajalise töövõimetuse korral.

§ 107

lg 1 p-le 1 on tööandjal õigus lõpetada tööleping TLS § 86 p-i 9 alusel töötaja töövõimetuse ajal, kui töötaja on töövõimetuse tõttu töölt puudunud üle nelja kuu järjest.

§ 87

lg 1 ple 5 on tööandja kohustatud töötajale töölepingu lõpetamisest töötaja pikaajalise töövõimetuse korral ette teatama mitte vähem kui kaks nädalat. Nimetatud sätete alusel lõpetas kostja hagejaga sõlmitud töölepingu

  1. detsembril 2003.a. Käesolevas asjas tuleb leida vastus küsimusele, kas kostja võis hagejaga töölepingu lõpetada, kuigi töövõimetus lõppes hagejal
  2. novembril 2003.a. Kolleegium, tõlgendades TLS § 107 lg-t 1 koostoimes TLS § 87 lg 1 p-ga 5, TLS §-ga 72 ja TLS § 91 lg 1 pga 1, leiab, et töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p-i 9 alusel peab töötaja olema 6

(8)töövõimetu ajal, millal tööandja teatas kirjalikult töötajale töölepingu lõpetamisest. Kuna käesoleval juhul teatas kostja hagejale töölepingu lõpetamisest
  1. novembril
  2. a (tl 10) ning sellel ajal oli hageja töövõimetu (tl 11), siis on järelikult täidetud TLS § 107 lg-s 1 sätestatud tingimus, et töölepingut võib lõpetada töötaja töövõimetuse ajal. TLS § 91 lg 1 p-st 1 tulenevalt ei ole töölepingu lõpetamine tööandaja algatusel lubatud töötaja ajutise töövõimetuse ajal (välja arvatud paragrahvi 86 p 9). Kolleegium leiab, et TLS § 86 p 9 sätestab erandi, et töötaja pikaajalise töövõimetuse korral võib tööandja algatusel töölepingu lõpetada ka töötaja töövõimetuse ajal. Kolleegiumi arvates on TLS § 107 lg-s 1 seda TLS § 91 lg 1 p-st 1 tulenevat erandit üksnes üle korratud, mitte aga sätestatud, et töölepingu lõpetamise ajal peab töötaja veel ilmtingimata jätkuvalt olema töövõimetu. Kolleegium põhjendab oma seisukohta TLS § 107 lg 1 tõlgendamisel ka sellega, et

§ 72

lg-le 1 ei saa tööandja esitada teadet töölepingu lõpetamise kohta tingimuslikult.

§ 72

lg-le 2 ei saa tööandja ühepoolselt loobuda töölepingu lõpetamise kavatsusest pärast vastava teate saatmist töötajale. Seega tuleneb TLS §-st 72, et juhul, kui teatis töölepingu lõpetamiseks on töötajale esitatud, siis peab teates märgitud töölepingu lõpetamine ka teoks saama (va kui mõlemad pooled on kokkuleppel nõus töölepingu jätkamisega, kuid käesoleval juhul ei ole kostja sellega nõus). Kolleegiumi arvates võib TLS § 107 lg 1 teistsugune tõlgendamine teha tööandjale TLS § 107 lg 1 rakendamise töölepingu lõpetamisel võimatuks, sest töötajal oleks võimalus alati pärast töölepingu lõpetamise teate saamist lubada lõpetada töövõimetusleht ning tulla lühiajaliselt tööle, et nurjata töölepingu lõpetamine vaatamata sellele, et materiaalõiguslikud eeldused töölepingu lõpetamiseks on teate esitamisel olemas. Järelikult on TLS § 86 p-i 9 alusel töölepingu lõpetamine seaduslik juhul, kui tööandja on teatanud töötajale töölepingu lõpetamisest, teate esitamise ajal on töötaja töövõimetu ja teate esitamise ajal on töötaja puudunud töölt TLS § 107 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud ajavahemikul. Käesoleval juhul on kõik need tingimused täidetud: Kostja teatas hagejale 17. novembril 2003.a töölepingu lõpetamisest pikaajalise töövõimetuse tõttu (tl 10), Hageja oli 17. novembril 2003.a töövõimetu (tl 11), Hageja oli olnud töövõimetu järjest üle nelja kuu (tl 11). Kolleegium leiab, et töölepingu lõpetamist töötaja pikaajalise töövõimetuse tõttu ei takista see, kui töötaja töövõimetus on lõpetatud pärast tööandja poolt teate edastamist töötajale. 37.

§ 91

lg 1 p-le 2 ei ole tööandja algatusel töölepingu lõpetamine lubatud töötaja puhkusel viibimise ajal. Seega tuleb käesolevas asjas tuvastada, kas hageja viibis

  1. detsembril 2003.a puhkusel. Kolleegium leiab, et hageja ei viibinud töölepingu lõpetamise ajal puhkusel. Kui puhkuse saamist takistavad asjaolud tekkisid puhkuse ajal, siis antakse vastavalt puhkuseseaduse § 18 lg 1 lausele 2 saamata jäänud puhkuseosa vahetult pärast takistavate asjaolude lõppemist või viiakse poolte kokkuleppel üle muule ajale. Kui pooled ei ole saavutanud kokkulepet saamata jäänud puhkuse või selle osa üleviimise kohta on vastavalt puhkuseseaduse § 18 lg-le 2 töötajal õigus jääda puhkusele saamata jäänud puhkusepäevade ulatuses, teatades sellest tööandjale kirjalikult ette kaks nädalat. Vastavalt puhkuseseaduse §-le 22 vormistatakse puhkus tööandja juures kehtestatud korras. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et ei ole tuvastatud, et hageja esitas
  2. detsembril 2003.a kostjale lõpetatud töövõimetuslehe ja avalduse saamata jäänud puhkuse kasutamiseks. Seega ei saa puhkuseseaduse §-i 18 ja §-i 22 alusel    7

(8)lugeda, et alates
  1. detsembrist 2003.a oli hageja puhkusel. Järelikult ei rikkunud tööandja TLS § 91 lg 1 p-s 2 sätestatud keeldu töölepingu lõpetamiseks.
  2. Kuna on tuvastatud asjaolud, mis on töölepingu lõpetamise aluseks TLS § 86 p-i 9 järgi ning ei ole tuvastatud, et töölepingu lõpetamisel oleks oluliselt rikutud kehtestatud protseduurireegleid, siis oli kostjapoolne töölepingu lõpetamine hagejaga seaduslik. Järelikult on Harju Maakohus õigesti jätnud hagi rahuldamata. M. Merimaa M. Seppik V. Lips 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.