KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Egon Konsand, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2006. a Tartu Tsiviilasja number 2-05-1068

§ 9lg 2 ja 3 sätestavad ühte ja sedasama erinevas sõnastuses. Kuni 01.07.2002 kehtinud Ts

ÜS sätestas pikema aegumistähtaja (10 aastat), mis lõppes käesoleval juhul varem kui uues TSÜS-s sätestatud lühem aegumistähtaeg (kolm aastat), millisel juhtumil kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. Seega on VÕSRS § 9 lg 3 erinorm lõike 2 suhtes. Nõue arve nr R28 tasumisega viivitamisest aegus hiljemalt 15.02.

1. TsÜS (vana redaktsioon) § 117 kohaselt aegub peanõude aegumisega ka sellest tulenev kõrvalnõue, vaatamata sellele, et kõrvalnõude aegumistähtaeg ei ole möödunud. Kuna ülejäänud arved, mille tasumisega viivitamise eest hageja viiviseid nõuab, olid esitatud enne 05.02.1995, seega varem kui arve nr R28, siis on ka varasemate arvete tasumisega viivitamise eest esitatud viivisenõue aegunud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. AS Tartu REV (pankrotis) taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning aegumise taotluse osas uue otsuse tegemist, jättes aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata; muus osas saata asi hagi edasiseks arutamiseks tagasi Tartu Maakohtule. Kaebuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selles, et
3. juulil 2002 oli hageja nõue Tartu linna vastu aegumata. Sel ajal käis poolte vahel kohtuvaidlus selles, kas Tartu linnal on vastunõue AS Tartu REV vastu (tsiviilasi nr 2-241/2002). Tartu Maakohus leidis nimetatud tsiviilasjas, et Tartu linnal pole vastunõuet AS Tartu REV vastu. Kui kohus oleks tuvastanud vastunõude olemasolu, ei oleks AS Tartu REV saanud viivisenõuet enam esitada. Maakohtu otsus jõustus 29.01.
4. Seega VÕSRS § 9 lg 1 tulenevalt tuli tsiviilseadustiku üldosa seaduses aegumise kohta sätestatut kohaldada ka hageja nõude suhtes kostja vastu.
5. juulil 2002 jõustunud TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ning hageja nõue kostja vastu pidi aeguma alles
6. juulil
7. Vana TsÜS § 117 kohaldamine on põhjendamatu, kuna see reguleeris juhtu, kus põhinõudele saab esitada aegumise vastuväite. Võlgniku kaitseks sätestas seadus, et kui põhinõue jäetakse aegumise tõttu rahuldamata, jäetakse samal põhjusel rahuldamata ka selle põhinõude kõrvalnõuded. Antud juhul ei esitanud hageja kohtule hagi põhinõude väljamõistmiseks, sest põhinõue oli täitmise tõttu lõppenud. Normitehniliselt on VÕSRS § 9 ebaõnnestunud säte, mis ei võimalda õiguse rakendajal sellest aru saada. Esiteks välistab VÕSRS § 9 lg 1 sõnastus võimaluse, et pärast
8. juulit 2002 saaks aegumistähtaja lõppemisele kohaldada enne
9. juulit 2002 kehtinud seadust. Vastupidiselt sätestab aga VÕSRS § 9 lg 3, et teatud juhtudel kohaldatakse aegumise lõppemisele enne
10. juulit 2002 kehtinud seadust. Seega on VÕSRS § 9 lg 1 ja 3 omavahel vastuolus. Tegu ei ole ka üld- ja erinormi lubatava vastuoluga, sest mõlemad sätted reguleerivad samasugust situatsiooni –
11. juuliks 2002 aegumata nõude aegumistähtaja lõppemist. Teiseks probleemiks on VÕSRS § 9 lg 2 ja 3 omavaheline suhe. Lõige 2 on rajatud konstruktsioonile „Kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse [...] kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
12. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt [...]", lõige 3 aga konstruktsioonile „Kui enne
13. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumistähtaeg [...]". Tegemist on samatähenduslike lauseosadega. Käesolevas kohtuasjas tõusetunud situatsioonile kohaldub VÕSRS § 9 lg 2, sest täidetud on selle normi rakendamise eeldus: tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on aegumistähtaeg 3 lühem kui enne
14. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt. Seega peaks kohus kohaldama sellest normist tulenevat õiguslikku tagajärge – arvestama tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumistähtaega alates
15. juulist
16. Kohus kohaldas normi (VÕSRS § 9 lg 3), mis on ilmselges vastuolus VÕSRS § 9 lg 1, mis sõnaselgelt välistab aegumise suhtes enne
17. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaldamise (v.a lõike 1 teises lauses toodud erandid). Lisaks on kurioosne VÕSRS § 9 lg 3 tehtud tagasiviide lõikele
18. Kuna VÕSRS § 9 lg 3 kohaldamise eeldus on sama, mis VÕSRS § 9 lg 2 puhul, ei saa VÕSRS § 9 lg 3 nimetatud aegumistähtaeg lõppeda varem kui vastavalt VÕSRS § 9 lg 2 arvestatud aegumistähtaeg. Juhul kui ringkonnakohus siiski leiab,

§ 9

lg 3 on käesolevas asjas asjakohane norm, palub apellant jätta see kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, sest see norm rikub PS § 10 tulenevat õigusselguse põhimõtet. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks.
2. Menetlusosalised ei vaidle asjaolu üle, et hageja pidi oma õiguste rikkumisest teada saama arve R28 tasumise tähtpäevale järgnevast päevast, seega 16.02.
3. Hageja arvates aga ei hõlma põhinõude rikkumisest teadasaamine kõrvalnõude täitmise rikkumisest teadasaamist, kuna viivisearveid esitati veel
4. aastal, samuti oli menetluses kostja vastuhagi nõue. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et põhinõude aegumise kulgemisega algas samaaegselt ka kõrvalnõude aegumise kulgemine. Nimetatud põhimõtte sätestas ka TsÜS (redaktsioon 01.09.1994) § 117, mille kohaselt põhinõude aegumisega aegub ka sellest tulenev kõrvalnõue vaatamata sellele, et kõrvalnõude aegumistähtaeg ei ole möödunud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnormi ning jõudnud järeldusele, et hageja nõue on aegunud.
5. Ringkonnakohus leiab,

§ 9

on sätestatud seadusandja loogiline ja põhjendatud taotlus, et seaduse muudatusega ei satuks isikud oma õiguste kaitse teostamisel halvemasse olukorda, et uus regulatsioon arvestaks varasema õiguspärase ootuse põhimõttega. Selletõttu on sätestatud VÕSRS § 9 lg 2 võimalus, et uue lühema tähtaja kulgemine algab mitte reeglipärasest aegumise algusest (nõude sissenõutavaks muutumisest) vaid 01.07.

1. Ringkonnakohtu arvates aga ei tulene VÕSRS § 9, et seadusandja tahe oleks varasemat 10- aastast aegumise tähtaega pikendada veel kuni
2. aasta võrra. olnud VÕSRS § 9 lg 3 kohaselt, kui enne
3. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne
4. juulit 2002 kehtinud seadust. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud sättest tuleneb, et seadusandja pidas 10- aastast aegumise tähtaega pigem ülemääraseks, kuna 01.07.2002 aegumise tähtajad lühenesid oluliselt, kuid vaidlusalune VÕSRS § 9 lg 3 võimaldas siiski erandina varem kehtinud 10 -aastase aegumise tähtaja kohaldamist.
5. Vastustaja Tartu Linnavalitsuse esindaja sai apellatsioonkaebuse ärakirja koos ringkonnakohtu menetlusse võtmise määrusega, mis kohustas teda 21 päeva jooksul 4 kirjalikult kaebusele vastama, kätte 15.03.2005.a. Vastustaja vastas ringkonnakohtule 09.05.2005, märkimata sealjuures põhjendusi, miks vastus esitati olulise hilinemisega. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja ei ole oma menetlusosalise õigusi kasutanud heas usus ning on põhjendusi märkimata esitanud vastuse olulise hilinemisega, seetõttu kooskõlas TsMS § 331 lg 1 tulenevalt kohus vastustaja vastust ei menetle ning jätab vastuse koos sellele lisatud taotlustega tähelepanuta. Egon Konsand Üllar Roostoja 5 Andra Pärsimägi