Obsah (6)

§ 40§ 4§ 6§ 56§ 11§ 54

3-2073/2004 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number 18.veebruaril 2005, Tallinn Haldusasi X Lt

§-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevaid kohustusi selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud kogudes selleks vajaduse korral tõendeid oma algatusel. X Ltd. on korduvalt väljendanud oma soovi võimalikust planeerimismenetlusest aktiivselt osa võtta ning arendada Tallinna linnaga diskussiooni varjupaiga rajamise otstarbekuse ja võimalikkuse üle, kuid arutelud on toimunud üksnes kohtuasjade raames. Tallinna linna soovimatust kaebajaid planeerimismenetlusse kaasata tõendab ilmekalt Tallinna Linnavalitsuse

1. aprilli 2004 kiri nr. ÜP-45/2165, milles Tallinna linn vastusena kaebuse esitaja teabenõudele informeeris viimast küll detailplaneeringu eskiisi avaliku arutelu korraldamise kavatsusest, kuid ei pidanud võimalikuks teatada, et vastava arutelu toimub juba
2. mail 2004., s.o. järgmisel tööpäeval. 03.05.2004 toimus detailplaneeringu lähteseisukohtasid ja eskiislahendusi tutvustav arutelu, millel osales ka X Ltd. ja OÜ Y esindaja advokaadibüroo Pohla&Hallmägi jurist Taimar Erlich. Kaebajate esindaja esitas arutelul omapoolsed ettepanekud ja seisukohad, mida palus 2 detailplaneeringu edasisel menetlemisel arvestada. Kaebajad leiavad, et vastustaja kasutades suvist puhkuseperioodi ning sellest tingitud detailplaneeringu menetlemisest huvitatud isikute tähelepanelikkuse langust on korraldatud detailplaneeringu avalik väljapanek väidetavalt juulis-augustis. Kaebuse esitaja märgib, et ta on pidevalt jälginud päevalehtede ja interneti vahendusel asjakohast informatsiooni ega ole teadet detailplaneeringu avaliku väljapaneku toimumise kohta näinud. Märkimist väärib, et SAPA koduleheküljelt ei ole detailplaneeringu avalikku väljapanekut puudutava võimaliku teate leidmine võimalik tänase päevani. Samas näiteks on koduleheküljel äratoodud detailplaneeringu lähteseisukohtasid ja eskiislahendusi tutvustava arutelu toimumisest teavitav teade. Kaebaja leiab viidates Riigikohtu halduskolleegiumi 07.mai 2003 kohtuotsusele haldusasjas nr. 3-3-1-31-03 (RT III 2003, 18, 1 67), et arvestades käesoleva vaidlusküsimuse tähtsust ühiskonnas ning ajakirjanduse senist elavat huvi teema vastu võib eeldada, et detailplaneeringu näol on tegemist kaaluka otsusega eeltoodud Riigikohtu lahendi tähenduses. Viidates Riigikohtu 08.oktoobri 2002 kohtumäärusele haldusasjas nr. 3-3-1-56-02 leiavad kaebajad, et käesoleval juhul oli Tallinna linnal ebamõistlikke kulusid kandmata võimalik teavitada kaebajaid lisaks seaduses sätestatud viisile kirja teel kavandatavast avalikust väljapanekust. Kaebajad leiavad, et

§ 40

lg 1 kohaselt oleks tulnud nad enne haldusakti andmist kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis ära kuulata. Kaebajad viitavad Riigikohtu 18.veebruari 2002 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-8-02, mille kohaselt planeerimismenetluse lahutamatuks osaks on avalikkuse põhimõte, kusjuures planeerimisotsustuse ulatusliku diskretsioonilisust arvestades on isiku õigeaegsel kaasamisel ja ärakuulaamisel planeerimismenetluses suurem roll võrreldes tavapärase haldusmenetlusega. Paljassaare tee 35 on moodustatud endisest Paljassaare tee 29 krundist, mis on täies ulatuses sihtotstarbelt äri- ja tootmismaa. Kaitseministeerium andis Paljassaare tee 29 paiknevad ehitised 27.09.1996 üle Tallinna linna munitsipaalomandisse. Vastavalt Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 09.06.1998 õiendile ehitusõiguse ulatuse ja sihtotstarbe kohta puudub Paljassaare tee 29 krundi osas detailplaneering, kus oleks sihtotstarbeks äri- ja tootmismaa. Mainitud sihtotstarbega taotles Paljassaare tee 29 krundi munitsipaalomandisse jätmist 01.03.1999 ka Põhja-Tallinna Linnaosa Valitsus ning sellisest sihtotstarbest on lähtutud ka maa maksustamisel. Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna üldplaneering näeb samuti vaidlusaluse krundi sihtotstarbena ette tootmis- ja ärimaa. Nimetatud üldplaneeringule on oma 27.05.2002 taotluses nr 4-11/3235 viidanud ka Tallinna Maa-amet. SAPA tänaseks annulleeritud 30.09.2002 õiendi ehitusõiguse ulatuse ja sihtotstarbe kohta kohaselt oli Paljassaare tee 29 krundi uueks aadressiks Paljassaare tee 35 ning krundi kasutamise sihtotstarbeks sotsiaalmaa. Seega on ilmne, et Paljassaare tee 35 krunt on moodustatud Paljassaare tee 29 krundi arvelt. Tallinna Linnavalitsus ei omanud pädevust detailplaneeringu kehtestamiseks, kuna detailplaneeringu üle järelevalve teostamine oli kohustuslik. Kaebajad leiavad, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 22 lg 1 p 33 ja Tallinna Linnavolikogu 29.05.2003 määrusega nr 35 kinnitatud Tallinna linna ehitusmääruse (edaspidi Ehitusmäärus) § 19 lg 3 tuleneb üheselt et Tallinna Linnavalitsuse pädevuses on üksnes selliste detailplaneeringute kehtestamine, mille puhul planeerimisseaduse kohaselt järelevalvet ei teostata. Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud haldusakti seletuskirjast, et Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et detailplaneeringu üle planeerimisseadusest tulenevalt järelevalvet teostada ei tule ning et detailplaneeringu kehtestamine on Tallinna Linnavalitsuse pädevuses. Kaebajad on seisukohal, et detailplaneering ei ole koostatud kooskõlas Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna üldplaneeringuga. 3 PlanS § 22 lg 2 p 1 kohaselt detailplaneeringu üle ei teostata käesolevas paragrahvis sätestatud järelevalvet, kui detailplaneering on koostatud vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga ja kõigi avalikul väljapanekul esitatud vastuväidetega on arvestatud. Detailplaneering, mis näeb sama maa-ala kasutamisotstarbena ette sotsiaalmaa ei ole koostutud vastavuses üldplaneeringuga. Samuti ei arvestatud detailplaneeringu koostamisel kõikide Tallinna linnale teadaolevate vastuväidetega. Kaebajad on seisukohal, et avaliku väljapanekuna planeerimisseaduse § 22 tähenduses tuleb mõista mitte üksnes detailplaneeringu vastuvõtmisele järgnevat detailplaneeringu avalikku väljapanekut, vaid ka planeeringu lähteseisukohtade ja eskiislahenduste avalikku arutelu. Ülaltoodud laiendav tõlgendus rajaneb asjaolul, et planeerimisseaduse § 3 lg 1 kohaselt on detailplaneeringu koostamine avalik, kusjuures avalikustamine on kohustuslik, et tagada huvitatud isikute kaasamine. Õigeaegne informeerimine ja võimalus kaitsta oma huvisid planeeringu koostamise käigus. Planeerimisseaduse § 3 lg 1 ja § 4 lg 2 p 2 sätestatud planeerimismenetluse eesmärke arvestades on ilmne, et mistahes planeerimismenetluse kehtestamisel tuleb arvesse võtta kogu planeerimismenetluse käigus huvitatud isikutelt laekunud ettepanekuid ja vastuväiteid, kusjuures vastavate ettepanekute ja vastuväidetega arvestamata jätmise korral tuleb planeerimismenetlus allutada planeerimisseaduse kohasele järelevalvele. Ehitusmääruse § 15 lg 4 ette, et linnaosa valitsus korraldab vähemalt ühe avaliku arutelu planeeringu lähteseisukohtade ja eskiislahenduste tutvustamiseks, millest linnaosavalitsus informeerib avalikkust vastava ajalehe ja Tallinna veebilehe kaudu. Vastavasisuline arutelu toimus 03.05.2004 ning sellel osales kaebajate esindaja, kes esitas arutelul omapoolsed kirjalikud seisukohad ja vastuväited. Tallinna linnale olid teada ka varasemate haldusvaidluste käigust X Ltd poolt esitatud vastuargumendid. Kaebuse esitaja on seisukohal, et juhul, kui planeeringut menetlev kohalik omavalitsus jätab tähelepanuta mistahes ajahetkel planeerimismenetluse kestel laekunud vastuväited ja ettepanekud, siis on kohalik omavalitsus kohustatud vastavad planeeringuvaidlused allutama maavanemajärelevalvele kooskõlas planeerimisseaduse § 23 lg 3 p 5. Eeltoodust ja haldusmenetluse seaduse §-st 54 tulenevalt leiab kaebaja, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane ning kuulub täies ulatuses tühistamisele ainuüksi motiivil et selle on andnud selleks pädevust mitteomav Tallinna Linnavalitsus. Eeltoodule lisaks leiavad kaebajad, et kaevatav haldusakt on motiveerimata. Riigikohtu lahendites on korduvalt rõhutatud, et haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni, kusjuures faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.03.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-02). Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise (Riigikohtu halduskolleegiumi 14.10.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-03).

§ 4

lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Vastavalt

§ 6

on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Vaidlustatud haldusaktist ei nähtu, et Tallinna linn oleks planeerimismenetluse käigus kogunud informatsiooni detailplaneeringuga kavandatava tegevuse negatiivsete mõjude kohta planeeringualal ning selle naabruses. Detailplaneeringu materjalidest ei nähtu, et linn oleks uue varjupaiga rajamisel kaalunud alternatiive detailplaneeringus ettenähtud asukohale. Kaebajad leiavad, et Paljassaare piirkonna näol on tegemist atraktiivse tööstus- ja äripiirkonnaga, mistõttu jääb arusaamatuks, m i l l i s t e l kaalutlustel peetakse otstarbekaks ning 4 vajalikuks tööstuspiirkonna keskele kodutute varjupaiga rajamist, kuna tööstuskeskkonnas ei ole võimalik mõistlike investeeringutega tagada inimväärseid tingimusi elamiseks ning samas tingib püsiva elamis- ja töökohata kontingendi kohalolek (sh ohutusalane aspekt) investorite huvi vähenemise Paljassaare piirkonna kui terviku arendamise vastu. Kavandatava kodutute varjupaiga vahetus läheduses paiknev ebaproportsionaalselt suur arv ohtlikke ettevõtteid, üks B-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõtte ning kaebuse esitajale kuuluv konjunktuuritundlik majutushoone (Paljassaare tee 39). Ka on kõigile mainitud objektide, sh kavandatav kodutute varjupaik, vaid üks ligipääsutee (Paljassaare tee), mis möödub bensiinijaamast ja ületab raudteed, millel liiguvad pidevalt plahvatusohtlikke kütuseid avad ešelonid ning mille kasutamine kodutute varjupaiga sihtgrupi poolt loob täiendavaid riske nii kodututele endile, vastavatele tööstusettevõtetele kui ka Paljassaare piirkonnale tervikuna. Kaebaja kahtleb, kas Paljassaare tee 35 krundile kodutute varjupaiga rajamine harmoneerub Tallinna linna arengukavas sätestatuga, mille kohaselt käsitletakse Paljassaart prioriteetse arengu piirkonnana. Kodutute varjupaiga asukoha üle otsustamisel tuleb arvestada ka asjaolu, et detailplaneeringuga hõlmatud ala vahetus läheduses asuv Laevastiku tänava piirkond on tunnistatud miljööväärtuslikuks alaks. Samuti on oluline, et perspektiivis näeb Tallinna linn Paljassaare sadamakaid munitsipaalomandis oleva reisisadamana. Kodutute varjupaiga asukoha aspektist omab tähtsust asjaolu, et paralleelselt detailplaneeringuga menetletakse ka Paljassaare tee 41/Paljassaare põik 2 detailplaneeringut, mis näeb planeeritavale alale ette majutusasutuse ehitamise. Detailplaneeringu kehtestamisel ei ole arvestatud ka asjaoluga, et see ei vasta Tallinna üldplaneeringus ega Katariina kai ja Russalka vahelise ranna-ala üldplaneeringus toodud põhimõttele avada linn merel, kuna ligi 60% varjupaigakohtade toomine Paljassaare piirkonda slummistab selle. Kaebajad märgivad, et tulenevalt laiaulatuslikust diskretsiooniruumist peab haldusakti põhjendus ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki o l u l i s i asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (Riigikohtu halduskolleegiumi 18.02.

1. otsus haldusasjas nr. 3-3-1-8-02, 10.10.
2. otsus haldusasjas nr. 3-3-1-42-02, 14.10.2003 otsus haldusasjas nr. 3-3-1-54-93). Riigikohtu halduskolleegiumi 14.oktoobri 2003 lahendist nr. 3-3-1-54-03 tulenevalt leiavad kaebajad, et kohalik omavalitsus oleks pidanud vaidlustatud haldusaktis esitama vähemalt kokkuvõtliku analüüsi detailplaneeringu kehtestamise ning selles kavandatu elluviimisega kaasnevate positiivsete ja negatiivsete mõjude kohta. Kaebaja kaebuse täienduste kohaselt puudub vaidlus, et Tallinna Linnavalitsus on planeerimisseaduses sätestatud formaalseid nõudeid planeerimismenetluse avalikustamiseks järginud ning kohustuslikke etappe vahele jätnud ei ole. Kuid kaebajad leiavad, et Tallinna linn ei ole detailplaneeringu menetlemisel järginud hea halduse tavasid, vaid on eksitavat teavet andes (hämades) takistanud X Ltd.-l planeerimismenetluses osalemist. Kaebuse esitajale kuuluvas Paljassaare tee 39 hoones on majutusasutus (hotell) tegutsenud alates hoone ehitamisest
3. a. Asjaolu, et kaebuse esitajatest sõltumatutel asjaoludel (sh Tallinna linna tegevusest tingituna) on hotelli tegevus peatatud
4. a. suvest, on siinjuures asjakohatu. Seega faktiliselt kavatseb Tallinna linna olemasoleva hotelli naabrusesse rajada kodutute varjupaiga, mitte vastupidi. Põhjendamatu on vastustaja eeldus, et kaebuse esitaja ei soovi endale kuuluvat vara sihtotstarbeliselt kasutada. Kõnealust hoonet on viimastel aastatel oluliselt renoveeritud (paigaldatud osaliselt uued aknad, renoveeritud fuajee, trepikojad ning osaliselt numbritoad). Arvestades investeeringute mahukust ei ole kaebuse esitajale jõukohane hoone tervikuna renoveerimine lühikese aja kestel. Hoone ekspluatatsiooni pärsib ka hoone haldaja vaidlus AS-iga Tallinna Sadam tingituna viimase ebaseaduslikust keeldumisest hoone elektrienergiaga varustamiseks, 5 milline vaidlus omakorda on kaebuse esitaja hinnangul põhjustatud AS Tallinna Sadam ja Tallinna linna kokkuleppest igati piirata hotellihoone haldaja ja/või omaniku tegevust. Küsitavusi Tallinna Linnavalitsuse kavatsuses Paljassaare tee 35 krundile sotsiaalkeskus rajada tekitab ka asjaolu, et
5. septembril 2003 esitas MTÜ Päästearmee Eestis Põhja-Tallinna Linnaosa Valitsusele taotluse Paljassaare tee 33 asuvate garaažibokside tasuta kasutuselevõtmiseks eesmärgiga rajada sinna töökoda Paljassaare tee 35 kodutute varjupaigas asuvate kodanike rehabiliteerimiseks. Põhja-Tallinna Valitsuse rendikomisjoni
6. septembri 2003 istungi protokollist nr. 7 nähtuvalt otsustati taotlus rahuldada ning anda Paljassaare tee 33 asuv endine kipriladu MTÜ-le Päästearmee Eestis rendile hinnaga 7 krooni/m2 kuus, millele lisanduvad kõrvalkulud.
7. detsembril 2003 teatas MTÜ Päästearmee Eesti PõhjaTallinna Valitsusele, et on sunnitud loobuma rehabiliteerimiskeskuse rajamisest, kuna hoone rentimiseks puuduvad vahendid. Seega ei pidanud Tallinna linn võimalikuks planeeritava varjupaiga vahetus läheduses asuvate ruumide tasuta kasutusse andmist mittetulunduslikule organisatsioonile muuhulgas kodutute rehabiliteerimisele suunatud töökoja rajamiseks. Vastupidi, tänaseks on kõnealused ruumid antud eraõigusliku isiku kasutusse, milline neid avalikult laoteenuse või tootmistegevuse arendamiseks sobivate ruumidena allüürile annab. Mingisugust süsteemset analüüsi, mille käigus oleks analüüsitud kodutute tegelikke vajadusi ja liikumis/tegutsemispiirkondasid ning sellest johtuvalt väljatöötatud parim võimalik asukoht varjupaigale, Tallinna linn teinud ei ole. Detailplaneeringuga hõlmatud ala Tallinna üldplaneeringu järgseks juhtfunktsiooniks on ettevõtluse segahoonestusala, kus võib paikneda igasugune ettevõtlus (v.a. ulatuslikku sanitaartsooni vajav tootmine) ning üksikud elamud ja asutused. Käesoleval juhul planeerib Tallinna linn detailplaneeringust nähtuvalt kõnealusele alale kodutute varjupaiga ja rehabiliteerivat tegevust võimaldava hoone kõrval 6 korterelamut kokku 112 korteriga (eluruumi) ehitamist, st sisuliselt soovitakse välja ehitada sotsiaalkeskust ning uut elurajooni. Seega eeldab detailplaneeringuga kavandatava elluviimine faktiliselt Tallinna üldplaneeringus ettenähtud maa-ala sihtotstarbe muutmist. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamise korraldus on seaduslik, antud kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas ning kaalutlusvigadeta. Planeerimismenetluse käigus on järgitud kõiki planeerimismenetlust reguleerivaid sätteid, menetlus on olnud avalik ning kõigil huvitatud isikutel on olnud võimalus kavandatava planeeringu kohta oma arvamust avaldada. Vastustaja märgib, et planeeringu menetlemisel oli järgitud kõiki seaduse ja Tallinna linna ehitusmääruse nõudeid ning avaliku väljapaneku kestel planeeringu kohta ühtki ettepanekut ega vastuväidet ei esitatud võis planeeringu menetleja olla kindel, et vastuväited kavandatava planeeringu kohta puuduvad. Seepärast võttis Tallinna Linnavalitsus 18.08.2004.a kooskõlas PlanS § 24 lg 3 ning Tallinna linna ehitusmääruse § 19 lg 3 vastu korralduse nr 1603-k, millega otsustas kehtestada Paljassaare tee 31, 33 ja 35 kruntide ning lähiala detailplaneeringu Põhja-Tallinnas. Esitatud kaebusest nähtuvalt oli kaebaja varakult teadlik kavandatavast detailplaneeringust. Nii oli ta varem vaidlustanud hulgaliselt Tallinna Linnavalitsuse toiminguid ning akte, mis olid suunatud kodutute varupaiga rajamisele. Seega pidi X Ltd olema teadlik ka kodutute olukorrast Tallinnas, kodututele varjupaiga rajamise vajadusest ja samuti sellest, et varjupaika on vaja eelkõige külmaperioodiks. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väide, nagu oleks vastustaja valinud detailplaneeringu avaliku väljapaneku kaebajat silmas pidades ning lootnud, et väljapaneku korraldamine suvel võtab kaebajalt võimaluse vastuväiteid ei esita. Vastuväidete puudumine avaliku väljapaneku kestel oli vastustaja arvates täiesti ilmselt tingitud ainult sellest, et sellised vastuväited puudusid või juhul, kui need kunagi ka olid, siis 6 oli käesoleva aasta suveks nendest loobutud. Vastustaja märgib, et käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb arvestada asjaoluga, et kaebuses vaidlustata mitte ehitustegevust kui sellist, vaid planeeringuala ühel krundil juba olemasoleva ehitise kavandatavat kasutusotstarvet. On väga oluline tähele panna, et kaebaja ei ole kordagi väitnud, et Paljassaare tee 35 krundile rajatav ehitis kahjustaks või rikuks kaebaja õigusi mingi kahjuliku mõjutuse levitamisega kaebaja kinnisasjale või näiteks piiraks kaebaja võimalusi päevavalguse saamiseks. Kõik kaebaja väited tema õiguste kahjustamise kohta on põhistatud üksnes ehitise kasutamisega kodutute varjupaigana. Kaebaja on esitanud üksnes paljasõnalisi väiteid selle kohta, et kaebaja kavatseb rajada naabrusse hotelli ning hotelli naabruses asuva varjupaiga elanikud tekitaksid kaebajale majanduslikku kahju. Sellest väitest ilmnebki, et kaebaja ei vaidlusta mitte KOV poolt kavandatavaid juba olemasoleva ehitise ümberehitustöid ega selle ehitise tulevast kõrgust, kuju vms, vaid ehitise kavandatavat kasutusotstarvet. Siit ilmneb ka, et kaebajal ei ole midagi talle kuuluva hotelli naabruses asuva ehitise vastu nii see tänasel kui ka tulevasel kujul, vaid talle ei meeldi selle ehitise tulevased elanikud. Vastustaja arvates ilmneb kaebaja poolt kohtule kaebuses esitatud väidetest üheselt, et näiteks juhul, kui vastustaja rajaks Paljassaare tee 35 krundile hotelli, hosteli või hooldekodu või muu säärase majutusasutuse, ei peaks ta seda enda õigusi kahjustavaks. Kuivõrd kaebaja ei ole vaidlustanud detailplaneeringu kehtestamist muus osas kui üksnes Paljassaare tee 35 krundile kodutute varjupaiga rajamise osas, siis ei ole vastustaja arvates võimalik tühistada detailplaneeringu kehtestamise korraldust täies ulatuses. Samuti tuleb märkida, et ka juhul kui kohus peaks kaebust sisuliselt arutades jõudma järeldusele, et vaidlustatud detailplaneering mingil määral rikub kaebaja õigusi või piirab tema vabadusi, või on Paljassaare tee 35 krundile kavandatava kodutute varjupaiga rajamine muul viisil õigusvastane, siis ei oleks kaebuses esitatud asjaolude valguses detailplaneeringu kehtestamise korralduse tühistamine põhjendatud, sest maakatastriseaduse § 18 tulenevalt on ehitise kasutusotstarvet võimalik muuta kehtivat detailplaneeringut muutmata. See aga tähendab seda, et kui käimasoleva või mõne muu kaebaja ning vastustaja vahelise vaidluse tulemusel jõutakse lõpliku lahendini, mis keelab vastusajal kasutada Paljassaare tee 35 asuvat ehitist varjupaigana, on sellele ehitisele võimalik kasutusloa muutmisega määrata teine kasutusotstarve ning käsutada ehitist näiteks hooldekodu, hotelli või hostelina. Siit ilmneb, et mingisugust kahju juba olemasoleva ehitise majutusasutuseks ümberehitamisega vastustaja ei kannaks, sest vajadusel oleks valminud ehitisele võimalik leida kavandatust teistsugune käsutus. Arvestades, et kavandatava varjupaiga naabruses asub täna juba tegutsev sotsiaalmaja on tulevikus Paljassaare tee 35 krundile kavandatava varjupaiga rajamine põhjendatud nii linnaehituslikult kui ka Põhja-Tallinna konkreetset sotsiaalset olukorda ja abivajavate isikute vajadusi arvestades. Varjupaiga rajamine olemasoleva sotsiaalmaja naabrusesse on võimaldab tulevikus moodustada kahe sotsiaalobjekti baasil ühtne, linnaosa vajadusi arvestav sotsiaalkeskus. Nimetatud keskuses oleks võimalik kõige optimaalsemate vahenditega tagada abivajavate ühiskonnaliikmete vajaduste rahuldamine. Antud juhul on kavandatav asukoht ilmselt kõige otstarbekam, kuna sellesse kohta on varjupaiga rajamine ehituslikult kõige kiiremini teostatav, majanduslikult kõige soodsam, juba olemasoleva sotsiaalmaja naabruse tõttu kõige rohkem abivajavate isikute huve arvestav ning kõige väiksema hulga isikute huvidega vastuolus. Mis puutub kaebaja argumentatsiooni, nagu oleks kõnealune piirkond varjupaigas majutust leidvatele isikutele tervikuna ohtlik, siis peab vastustaja vajalikuks viidata tõsiasjale, et linnakeskkonnas valitseb oht kasvõi näiteks intensiivse liikluse näol igat ühiskonna liiget. Elamist keset ohtlikku linnakeskkonda tuleb käsitleda kui üldist eluriski, mis kõikjal ja alati eksisteerib ning mida lõpuni vältida ei ole võimalik. Kodutute hukkumise peamiseks 7 põhjuseks on aga alajahtumine ja just selle põhjuse vältimiseks ja vähendamiseks kavatseb KOV rajada Paljassaare tee 35 krundile kodutute varjupaiga. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole kaebusele lisanud ühtki tõendit, mis kinnitaks, et kavandatav kodutute varjupaiga rajamine tema õigusi rikuks, huvisid kahjustaks või oleks muul viisil kehtiva õigusega vastuolus. Ka ei ole kaebaja esitanud ühtki taotlust, projekti vms kavandatava hotelli rajamiseks KOV~le planeerimismenetluse käigus ega selle väliselt. Vastavasisulisi paljasõnalisi väiteid on kaebaja esindaja esitanud üksnes ajakirjanduses ning kohtule esitatavates protsessuaalsetes dokumentides, kusjuures sellesisulised väited on täielikult tõendamata. Märkimist väärib samuti, et kaebaja väited esitatud tühistamiskaebuse põhjendamiseks on üksnes menetluslikku laadi, kusjuures konstruktiivseid ettepanekuid, ideid ja lahendusi ega isegi mitte vastuväiteid kaebaja detailplaneeringu avaliku väljapaneku kestel ei esitanud, ega ole esitanud neid tänaseni. Samas on vastustaja püüdnud juba mitu aastat astunud konkreetseid samme abivajavate inimeste elude päästmiseks hädavajaliku varjupaiga ehitamiseks. Iga aasta viivitust maksab ühiskonnale kaotatud elusid. Nii hukkus 2003/2004 a Tallinnas alajahtumise tõttu 19 inimest. Seni kasutuses olevad varjupaigad on ülerahvastatud ning ei suuda abivajajaid piisavalt teenindada. Käesoleval ajal on Tallinnas öömaja/varjupaiga kohti täisealistele eluaset mitteomavatele inimestele
8. Teenust osutatakse aadressidel Kauge 4, kus on 74 kohta, Akadeemia tee 48, kus on 40 kohta ning Päästearmee varjupaigas aadressil Laevastiku la, kus on olemas 42 kohta. Alasi 8 - 4 7 kohaline kodutute öömaja sai suvel vihmadest tingitud üleujutuses tugevalt kannatada ja vajab kapitaalremonti. Kuna käesoleval hetkel ei ole teenuse osutamine seal võimalik, siis viidi öömajateenus üle AS Ida-Tallinna Keskhaiglale kuuluvasse hoonesse aadressil Magasini
9. Leping AS Ida-Tallinna Keskhaiglaga kehtib kuni käesoleva aasta septembrikuu lõpuni ja on alust arvata, et Alasi 8 keldriruumid selleks tähtajaks korda ei saa ning seal ei ole võimalik öömajateenust osutada. See tähendab üldist öömajakohtade arvu vähenemist. Kodutute ja peavarju vajavate isikute hulk Tallinnas on aga oluliselt suurem kui kohtade arv öömajades. Tallinna üldplaneeringu seletuskirja p 4.1 alusel kajastub Tallinna territooriumi funktsionaalne tsoneerimine üldplaneeringu põhijoonisel, maakasutusplaanil, mis on üldplaneeringu kõige olulisem dokument. Tsoneering näitab linnaplaanil üldistatud kujul, milliste funktsioonidega alad kusagil paiknevad. Hoonestusalade maakasutuse määramisel on eesmärgiks seatud funktsionaalne paindlikkus, mis tähendab, et üldjuhul on lubatud põhifunktsioonile lisada ka teisi, konkreetsesse piirkonda sobivaid kaasfunktsioone. Tallinna üldplaneeringu p-s 4.2 on öeldud, et maakasutus funktsioonidele on lisatud tingimused, mis määravad põhifunktsioonile sobivad kaasfunktsioonid või piirangud ning mida täpsustatakse detailsemates planeeringustaadiumites. Paljassaare tee 31, 33 ja 35 kruntide ning lähiala üldplaneeringujärgseks juhtfunktsiooniks on ettevõtluse segahoonestusala. Üldplaneering defineerib antud juhtfunktsiooni ning sobivad kaasfunktsioonid järgmiselt: "alal võib paikneda igasugune ettevõtlus v.a ulatuslikku sanitaartsooni vajav tootmine; alal võib paikneda ka üksikuid elamuid ja asutusi". Paljassaare tee 31, 33 ja 35 kruntide ning lähiala detailplaneeringuga on planeeritavale alale moodustatud kolm elamumaa sihtotstarbega krunti, ühiskondlike hoonete maa sihtotstarbega krunt ja ärimaa sihtotstarbega krunt. Lisaks veel teenindava funktsioonina üldmaa sihtotstarbega krunt ning transpordimaa sihtotstarbega krunt, aga ka kolm krunti tehnorajatistele (alajaam jne), mille sihtotstarbeks on tootmismaa. Vastustaja arvates on esitatud üldplaneeringu väljavõttest ja selle võrdlusest kehtestatud detailplaneeringuga ilmne, et detailplaneeringu lahendus vastab Tallinna üldplaneeringuga sätestatud tingimustele, kuna alale on planeeritud nii ettevõtlus kui ka üksikud elamud ning 8 asutused. Seega puudub detailplaneeringu ja üldplaneeringu vaheline vastuolu ning järelikult ei vasta toele kaebaja väited selle kohta, nagu oleks kehtestatud detailplaneeringule pidanud järelevalvet teostama maavanem ja nagu oleks linnavalitsusel puudunud pädevus vaidlustatud korralduse andmiseks. Kuivõrd kehtiva PlanS § 9 lg 4 p 1 kohaselt määratakse krundi käsutamise sihtotstarve detailplaneeringuga, siis ei oma Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 09.06.1998.a õiend Paljassaare tee 35 krundi sihtotstarbe määramisel tähtsust. Vastustajale on arusaamatu, millele tuginedes leiab kaebaja, et Tallinna üldplaneering kehtestab Paljassaare tee 35 krundi sihtotstarbe. PlanS § 8 lg 3 p 1 kohaselt kujundatakse üldplaneeringuga üksnes valla või linna ruumilise arengu põhimõtted. Krundi kasutamise sihtotstarve määratakse siiski viidatud PlanS § 9 lg 4 p 1 kohaselt detailplaneeringuga. Vastustaja märgib, et paljasõnaline ja tõendamata on kaebaja väide, nagu oleks 03.05.04 toimunud detailplaneeringu eskiislahenduse arutelul osalenud kaebaja esindaja. Arutelu protokollist nähtuvalt kaebaja esindaja seal siiski ei osalenud. Põhjendamatu on väide selle kohta, et detailplaneeringu menetlemisel ei või jätta tähelepanuta ühtki planeeringu menetlemise käigus esitatud ettepanekut või vastuväidet. Vastustaja leiab, et juriidilist tähendust omavad planeeringu avaliku väljapaneku kestel PlanS § 20 sätestatud korras esitatud ettepanekud ja vastuväited ja ka nendest võib ettepanekute ja vastuväidete esitaja PlanS § 21 lg 6 kohaselt loobuda. Tõsiseltvõetav ei ole ka kaebaja väide kavandava kodutute varjupaiga rajamisega kaasnevatest "sedavõrd suurtest probleemidest" , sest peale alaliselt Belizes asuva kaebuse esitaja ei ole ükski isik käsitlenud rajatavat varjupaika probleemina. Samas on kohaliku omavalitsuse ja seega tegelikult kogu Tallinna elanikkonna jaoks lahendamist vajav probleem varjupaiga puudumine. Põhjendamatud ja paljasõnalised on kaebaja viited detailplaneeringu vastuolule Katriina käija Russalka vahelise ranna-ala üldplaneeringuga. Kuidagi ei selgu kaebusest, kuidas oleks varupaiga rajamine vastuolus põhimõttega avada linn merele. Vastustaja arvates ei ole põhjendatud kaebaja väited selle kohta, et vaidlustatud korraldus ei ole põhjendatud.

§ 56

lg 4 kohaselt haldusakti andmise faktilist alust ei pea põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Vastustaja arvates ei piiratud haldusakti andmisega kaebaja ega ühegi teise isiku õigusi ning seetõttu ei olnud kaebuse täiendav põhjendamine vajalik. Märkida tuleb, et korralduse faktiline põhjendus nähtub korralduse seletuskirjast, mis on Tallinna veebilehel olev avalik teave. Nõustuda ei saa kaebajaga ka selles osas, et antud asja menetlemisel oleks Linnavalitsus pidanud avalikkust seaduses sätestatud nõuetega võrreldes intensiivsemalt informeerima. Vastustaja leiab, et antud juhul siiski on olemas vaidlus selles, kas X Ltd on detailplaneeringu menetluses menetlusosaliseks, sest siiani ei ole kaebaja millegagi põhjendanud ega tõendanud asjaga puutumuses olevate huvide olemasolu. Seega on ka väited kaebajale tekkiva varalise kahju kohta paljasõnalised. KOHTU PÕHJENDUSED KOKS § 22 lg 1 p 33 kohaselt kuulub volikogu ainupädevusse sellise detailplaneeringu kehtestamine, mille puhul planeerimisseaduse kohane järelevalve teostamine planeeringute koostamisel on kohustuslik või millega määratakse miljööväärtuslik hoonestusala. Tallinna Linnavolikogu 29.05.2003 määrusega nr. 35 kinnitatud Tallinna linna ehitusmääruse § 19 lg 3 kohaselt detailplaneeringu, mille puhul teostatakse planeerimisseaduse kohast järelevalvet või millega määratakse miljööväärtusega hoonestusala, kehtestab linnavolikogu oma otsusega, kusjuures muudel juhtudel kehtestab detailplaneeringu linnavalitsus oma korraldusega. 9 PlanS § 23 lg 2 p 1 kohaselt ei ole vaja teostada järelevalvet detailplaneeringu üle, mis on koostatud kooskõlas kehtestatud üldplaneeringuga ja kõigi avalikul väljapanekul esitatud vastuväidetega on arvestatud. Samuti ei ole PlanS § 23 lg 2 p 2 kohaselt vaja teostada järelevalvet teatud tingimustele vastavate detailplaneeringute üle, mille koostamiseks on nõusoleku andnud planeeritava krundi ja naaberkruntide omanikud. Pooltel on vaidlus selles, kas koostatud detailplaneering oleks tulnud allutada maavanema järelevalvele PlanS § 23 lg 2 p-st 1 tulenevalt. Kaebuste kohaselt on Paljassaare tee 35 krunt moodustatud endisest Paljassaare tee 29 krundist, mis on täies ulatuses sihtotstarbelt äri- ja tootmismaa ning millel asuvad ehitised on Kaitseministeeriumi poolt 27.09.1996 üle antud Tallinna linna munitsipaalomandisse. Vastavalt Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 09.06.1998 õiendile ehitusõiguse ulatuse ja sihtotstarbe kohta puudub Paljassaare tee 29 krundi osas detailplaneering, kus oleks sihtotstarbeks äri- ja tootmismaa. Mainitud sihtotstarbega taotles Paljassaare tee 29 krundi munitsipaalomandisse jätmist 01.03.1999 ka Põhja-Tallinna Linnaosa Valitsus ning sellisest sihtotstarbest on lähtutud ka maa maksustamisel. Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna üldplaneering näeb samuti vaidlusaluse krundi sihtotstarbena ette tootmis- ja ärimaa. Kohus leiab, et Tallinna üldplaneering ei määra Paljassaare 35 krundi sihtotstarvet. Tallinna üldplaneeringuga on selle kehtestamise ajal (11.01.2001) kooskõlas tolajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseadusega määratud territooriumi kasutamise juhtfunktsioon. Paljassaare tee 31, 33 ja 35 kruntide ning lähiala üldplaneeringujärgseks juhtfunktsiooniks on ettevõtluse segahoonestusala. Üldplaneeringu maakasutusplaanilt (tlk 233) nähtub, et nimetatud alal võib paikneda igasugune ettevõtlus v.a ulatuslikku sanitaartsooni vajav tootmine; alal võib paikneda ka üksikuid elamuid ja asutusi. PlanS § 9 lg 4 p 1 kohaselt määratakse krundi kasutamise sihtotstarve või sihtotstarbed detailplaneeringuga. Kohus nõustub vastustajaga selles, et detailplaneeringu lahendus vastab detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud Tallinna üldplaneeringuga sätestatud tingimustele, kuna alale on planeeritud ettevõtlus; mõned elamud ning asutus (varjupaik). Eeltoodud seisukohta ei muuda ka asjaolu, et elamute kontsentratsioon (planeeritud maa-alast moodustab elamumaa 31,6 %, tlk 227) planeeritud kruntidel on suur. See toob vaid kaasa vajaduse teiste kruntide ehitusõiguse määramisel arvestada, et ei hälbitaks ala juhtfunktsioonist. Seega puudus vajadus maavanema poolse järelevalve teostamiseks eelkäsitletud alusel. Järgnevalt analüüsib kohus kaebaja väiteid, mis puudutavad järelevalve teostamise kohustust seoses sellega, et detailplaneeringu kehtestamisel ei arvestatud kõigi avalikul väljapanekul esitatud vastuväidetega. Kaebajad on seisukohal, et avaliku väljapanekuna PlanS § 22 tähenduses tuleb mõista mitte üksnes detailplaneeringu vastuvõtmisele järgnevat detailplaneeringu avalikku väljapanekut, vaid ka planeeringu lähteseisukohtade ja eskiislahenduste üle toimuvat avalikku arutelu. Kohus kaebajate poolse laiendava tõlgendusega PlanS § 23 lg 2 p 1 teisele lauseosale ei nõustu. Kohus leiab, et lähtuda tuleb normi grammatilisest tõlgendusest. Kui seadusandja oleks soovinud kehtestada teistsugust regulatsiooni, oleks ka norm vastavalt sõnastatud. Kaebaja argumendid ei veena kohut aktsepteerima normi laiendavat tõlgendust. Kaebaja poolt normile antud tõlgendus ei võimaldaks praktikas efektiivset haldusmenetluse läbiviimist. Avalik väljapanek on üks planeerimise etapp, mis järgneb planeeringu vastuvõtmisele ning seadusandja on tulenevalt PlanS §-dest 20 ja 21 pannud menetluse kandjale kohustuse arvestada ettepanekute ja vastuväidetega, mis on esitatud avaliku väljapaneku etapis. Kaebajad avalikul väljapanekul ettepanekuid ja vastuväiteid ei esitanud, kuna nad ei olnud teadlikud selle toimumise ajast. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kaevatav haldusakt on antud pädeva haldusorgani poolt. Järgnevalt analüüsib kohus kaebajate õiguste piiramist planeerimismenetluses. 10 Kaebuste ja kohtuistungil esitatud kaebajate esindajate seletuste kohaselt kaitsevad kaebajad eelkõige õigust osaleda planeerimismenetluses. Kaebajad leiavad, et vastustaja ei ole soovinud neid planeerimismenetlusse kaasata, millega on nad ilma jäetud võimalusest aktiivselt planeerimismenetluses osaleda. Vastustaja leiab, et tegemist oli avaliku menetlusega, milles kaebajatel nagu kõigil teistel isikutel oli võimalus osaleda, kaebajate erikohtlemist haldusmenetluses ei pidanud vastustaja põhjendatuks. Vastustaja leiab, et kaebaja on ise võtnud endalt võimaluse planeerimismenetluses osaleda, kuna pole esitanud planeeringu avaliku väljapaneku kestel ettepanekuid ja vastuväiteid. PlanS § 3 lg 1 sätestab, et planeeringute koostamine on avalik. Avalikustamine on kohustuslik, et tagada huvitatud isikute kaasamine, õigeaegne informeerimine ja võimalus kaitsta oma huvisid planeeringu koostamise käigus. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kohalik omavalitsus vastavalt planeerimisseaduses ja Tallinna linna ehitusmääruses sätestatule informeeris avalikkust kavatsetavast detailplaneeringust; detailplaneeringu algatamisest ja avalikust väljapanekust ning järgis sealjuures õigusaktides ettenähtud tähtaegu. Kaebajad leiavad, et arvestades X Ltd ja kohaliku omavalitsuse vahel varasemalt toimunud kohtuvaidlusi oli kohalik omavalitsus teadlik kaebajate vastuseisust rajada Paljassaare tee 35 krundile kodutute varjupaik. Kaebajad on seisukohal, et Tallinna Linnavalitsus tegi haldusmenetluse kestel haldustoiminguid ja võttis vastu haldusakte neid kaebajate eest võimalikult kaua varjates, mistõttu on Tallinna Linnavalitsuse käitumine taunimist vääriv ning otseses vastuolus hea haldustava ja huvitatud isikute ärakuulamise põhimõttega. Samuti ei võimalda selline tegutsemine täita

§-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevaid kohustusi selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud kogudes selleks vajaduse korral tõendeid oma algatusel. X Ltd. märgib, et on korduvalt väljendanud oma soovi võimalikust planeerimismenetlusest aktiivselt osa võtta ning arendada Tallinna linnaga diskussiooni varjupaiga rajamise otstarbekuse ja võimalikkuse üle. Kohus nõustub, et kaebajad ei olnud planeerimismenetlusse kaasatud, kuid neile oli loodud võimalus vastuväidete esitamisega saada kaasatud, kuna Tallinn Linnavalitsus avaldas planeeringu vastuvõtmise otsuse üleriigilises ajalehes Postimees 06.07.2004 ning teate planeeringu avaliku väljapaneku kohta ajalehes Postimees 08.07.2004, samuti avaldati planeeringu avaliku väljapaneku teade Tallinna linna koduleheküljel aadressil http://www.tallinn.ee/ rubriigis E-Tallinn/ametlikud teated ning vastustaja väitel oli Tallinna linna ehitusmääruse § 18 lg 4 nõudeid täites avaldatud teade ka Põhja-Tallinna Linnaosa infosaalis. Kaebajate esindajad selgitasid, et vaatamata kodulehekülje jälgimisele ei leidnud nad elektroonilist teadet kohast, kus teade oleks võinud loogiliselt asuda, s.o detailplaneeringu materjalide juures. Tallinna koduleheküljelt kaebajad infot kätte ei saanud. (tlk 198) Kohus märgib, et nähtuvalt käesoleva kohtuasja materjalidest ei ole vastustaja planeerimismenetluse ajal kaebajaga suheldes käitunud head haldustava järgides. Näiteks on Tallinna Linnavalitsus 30.aprilli 2004 kirjas nr. ÜP-45/2165 (tlk 115) vastuseks X Ltd volitatud esindaja teabenõudele informeerinud detailplaneeringu eskiisi tutvustava arutelu korraldamise kavatsusest, märkimata, et vastav arutelu toimub juba järgmisel tööpäeval. Kohus ei pea usutavaks, et kirja koostanud Igor Volkovi´le oli eskiisprojekti tutvustamise aeg teadmata. Kaebaja viitab kaebuses Riigikohtu halduskolleegiumi 07.mai 2003 kohtuotsusele haldusasjas nr. 3-3-1-31-03 (RT III 2003, 18, 1 67), milles märgitakse, et tulenevalt demokraatia põhimõttest ja heast haldustavast peab asutus kaalukatest otsustest avalikkust informeerima seaduses sätestatust intensiivsemalt, kui on ette näha, et üksnes seaduses ettenähtud kanalid ei pruugi olla piisavad selleks, et ka teave tegelikult jõuaks huvitatud isikuteni ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid. Kohus nõustub kaebajatega, et antud detailplaneeringut saab pidada ühiskondlikult oluliseks, 11 seda eelkõige rajatava sotsiaalobjekti tõttu. Ka Põhja-Tallinna Valitsus on detailplaneeringu kavatsuse tutvustamiseks pidanud vajalikuks korraldada rahvakoosolekuid (tunnistaja J.Jõgeva ütlused tlk 116 pöördel); samuti on küsimus leidnud korduvalt kajastamist ajakirjanduses, mistõttu võis järeldada avalikkuse tavapärasest suuremat huvi. Seetõttu oleks olnud põhjendatud avalikkuse intensiivsem informeerimine ka detailplaneeringu avalikust väljapanekust. Eksitav võis olla ka ühe krundi asukoha aadressi muutus (endine aadress Paljassaare 29, praegune 35), mille tõttu võis jääda osa isikuid õigeaegselt informeerimata. X Ltd (esindaja T.Viilup) pöördus kirjalikult kohaliku omavalitsuse poole (tlk 86), et kaasata X Ltd planeerimismenetlusse ja teavitada kirjalikult esindajat menetlustoimingutest (s.h avaliku arutelu toimumise ajast ja kohast).

§ 11

lg 1 p 3 kohaselt on haldusmenetluses menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping või toiming võib puudutada. Planeerimisseadus ei välista

-i kohaldamist. Kohus leiab, et kaebajad oleks tulnud detailplaneeringu menetlusse kaasata teavitades neid lisaks massiteabevahendites avaldatud teadetele täiendavalt kirjaliku teatega detailplaneeringu avalikust väljapanekust ja võimalusest esitada oma ettepanekud ja vastuväited. Kohus on seisukohal, et kaebajad on isikuteks, kelle huve kehtestatud detailplaneering riivab tavapärasest intensiivsemalt. Planeerimisseadus annab võimaluse vaidlustada detailplaneeringut ka juhul, kui kehtestatud detailplaneering ei riku isiku subjektiivseid õigusi (PlanS § 26 lg 1 p 1). Kohus leiab, et mõlemad kaebajad on põhjendatult vaidlustanud detailplaneeringu seoses subjektiivsete õiguste rikkumisega. X Ltd on Paljassaare tee 39 paikneva ärihoone omanik ning OÜ Y on hoone rentnik. Nähtuvalt toimikus olevast projekteerimiskoosoleku protokollist (tlk 220) on Tallinna linna ametiasutuste esindajad olnud teadlikud, et planeeritava ala kõrval on 5korruseline hoone, mille omanik planeerib rajada hotelli. Vaidlust ei ole selles, et varasemalt on X Ltd-le kuuluvas hoones majutusasutus tegutsenud. Seega oli selge, et kaebajatel oli eriline huvi kavandatava planeeringu suhtes ning vastustaja kohtumenetluses esitatud väited, et kaebajad ei ole tõendanud oma subjektiivsete õiguste riive võimalikkust ei ole põhjendatud. Ilmselge on asjaolu, et kodutute (sihtgrupiks alkoholi- ja narkoprobleemiga isikud) varjupaiga rajamine hotelli vahetusse lähedusse mõjutab X Ltd omandi soovikohast kasutamist ja OÜ Y planeeritavat ettevõtlust, mistõttu oleks tulnud kaebajate huvide arvestamiseks kaasata nad planeerimismenetlusse ja teavitada neid intensiivsemalt kui planeerimisseadus või linna ehitusmäärus ette näevad. Kohus leiab, et isik, kelle õigusi detailplaneeringu otsus puudutab tavapärasest enam ei peaks planeerimismenetluse etappidest teada saama vaid massiteabevahendite kaudu, eriti kui isiku kaasamine (puudutatud isiku väljaselgitamine, asukoha tuvastamine ja teadete edastamine) ei too kaasa haldusorganile liigset aja ja raha kulu. Kaebajad on viidanud asjakohasele Riigikohtu 08.oktoobri 2002 kohtumäärusele haldusasjas nr. 3-3-1-56-02, milles kohus rõhutas, et tulenevalt inimväärikuse, õigusriigi, efektiivse õiguskaitse ning hea halduse põhimõtetest tuleb haldusmenetluse kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi, kusjuures neid põhiseaduslikke põhimõtteid rakendades tagatakse asutuse parem informeeritus, sunnitakse asutust otsustamisel arvestama isiku huvidega ja tõstetakse haldusotsuste sisulist kvaliteeti. Kohus leiab, et kuigi isikute kaasamise sai haldusorgan otsustada kaalutlusõiguse alusel, ei olnud antud otsustus jätta kaebajad kaasamata ratsionaalselt põhjendatud ja proportsionaalne ning võis viia ebaõige haldusakti andmisele. Vastustaja esindaja märkis 02.02.2005 kohtuistungil (tlk 198), et juhul kui nähtub otsene negatiivne mõju, siis teavitatakse täiendavalt. Seega on kohalik omavalitsus kasutanud praktikas võimalust täiendavaks informeerimiseks ning antud juhul ei nähtu mõjuvaid argumente, miks kaebajaid otsustati kohelda teisiti. Vastavalt PlanS § 4 lg 2 p-le 2 tagab kohalik omavalitsus huvitatud isikute huvide 12 arvessevõtmise ja tasakaalustamise, mis on planeeringu kehtestamise eeldus. Huvide arvessevõtmine on võimalik, kui isikud kaasatakse menetlusse ja kuulatakse ära. Mõlema kaebaja puhul riivab kaevatav haldusakt omandipõhiõigust. Kohus on seisukohal, et tulenevalt menetlusse kaasamata jätmisest rikuti kaebajate õigust õiglasele haldusmenetlusele. Kohtuistungil selgitas kaebajate esindaja, et vaidlustab kogu detailplaneeringut ja leiab, et liiga suur elamute arv ei järgi üldplaneeringust tulenevat maa-ala juhtfunktsiooni. Eeltoodud väidet on kohus eelnevalt juba käsitlenud ning leidnud, et väide ei ole põhjendatud, mistõttu ei saa kaebajate õigusi riivata detailplaneering kruntide osas, millele nähakse ette elamute ehitamine. Detailplaneeringu seletuskirja (tlk 152) kohaselt on detailplaneeringu üheks ülesandeks rekonstrueerida olemasolevad hooned sotsiaalobjektideks (Paljassaare tee 35 hoone kodutute varjupaigaks). Kohus leiab, et põhjendatud ei ole vastustaja väide, et kaebajal ei ole põhjust detailplaneeringu kehtestamise otsust vaidlustada, kuna ta ei ole vastu ehitiste rajamisele vaid ühe konkreetse ehitise kasutusotstarbele, mida on võimalik muuta ka ilma detailplaneeringut kehtetuks tunnistamata. Vastustaja on kinnitanud ja see nähtub ka detailplaneeringu materjalidest, et kaevatava haldusaktiga on otsustatud Paljassaare 35 kodutute varjupaiga rajamine. Kohus leiab, et ei ole põhjendatud, et kaebajad peaksid ära ootama, millal kodutute varjupaiga hoonele antakse kasutusluba või millal Paljassaare 35 asuvas hoones reaalselt hakkab tegutsema kodutute varjupaik. Hoone kasutamiseks kodutute varjupaigana peale detailplaneeringu kehtestamist ei viida enam läbi sotsiaalseid uuringuid ega kaaluta puudutatud isikute huve. Otstarbekaks ei saa pidada seda, et peale detailplaneeringu kehtestamist, mis üheselt näeb ette hoone kasutamise kodutute varjupaigana, hakkaksid toimuma vaidlused kodutute varjupaiga konkreetsesse asukohta rajamise põhjendatuse ja vajalikkuse üle. Tiheasustusalas on naaberkrundil asuva ehitise omanikul võimalik oma õigusi ja huve kaitsta läbi planeerimismenetluse, milles muu hulgas otsustatakse ka planeeritava ehitise sobivus ümbrusesse. Detailplaneeringu lähteülesande punkti 5.2.1.3 kohaselt pidi detailplaneering sisaldama ettepanekuid planeeritava ala linnaruumiliseks sidumiseks olemasolevate väljakujunenud aladega, arvestades seejuures planeeritava sotsiaalobjekti nii füüsilist kui ka sotsiaalset mõju; punkt 5.2.1.7 kohaselt pidi detailplaneering sisaldama planeeringuala lähiümbruses ja planeeringualal paiknevate kinnistuste omanike arenguplaanide ja ettepanekute analüüsi. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu eeltoodud ülesannete täitmist. Detailplaneeringu lähteülesande punktist 5.3.11 (tlk 191) nähtub, et koostada tuli planeeritava ala sotsiaalse uuringu pilootprojekt, et selgitada välja planeeritava sotsiaalobjekti vajadus antud asukohas, rajamisest tulenevad mõjud ümbritsevale keskkonnale, transpordiküsimused ning kohalike elanike huvi ja motiveeritus. Vastustaja ei vaielnud vastu, et sellist pilootprojekti koostatud ei ole. Samas vastustaja väitis, et arutelud asukoha valiku osas toimusid ning otsustajatele olid teada vastava ala asjatundjate arvamused kodutute olukorra ja paiknemise kohta Tallinnas. Kohus ei saa pidada põhjendatuks vastustaja esindaja kohtuistungil väljendatud arvamust, et lähteülesanded on kõigi planeeringute puhul ühesugused ja neid ei pea järgima (tlk 199). Lähteülesanne oli Tallinna Linnavalitsuse 26.11.2003 korraldusega nr 2744-k kinnitatud dokument, mille ülesandeks oli määrata detailplaneeringu koostamise alused ja eesmärgid ning mille järgimine peaks tagama õiguspärase detailplaneeringu menetlemise ja lõppotsuse. Kohtul ei ole põhjust arvata, et Tallinna Linnavalitsus võtab vastu ebavajalikke haldusakte eesmärgiga neid mitte täita. 13 Kuna kohtule ei esitatud varjupaiga rajamise (eelkõige asukoha valiku) üle toimunud arutelude kohta tõendeid, mille põhjal kohus oleks saanud kontrollida, milliseid küsimusi arutati ning millistele konkreetsetele andmetele tugineti, tuleb pidada vastustaja eelnimetatud väiteid paljasõnalisteks. Ka tunnistaja J.Jõgeva (Põhja-Tallinna vanema asetäitja) ütlustest ei selgunud, et oleks kaalutud reaalselt teisi asukohti peale Paljassaare 35. Tunnistaja ütluste kohaselt (tlk 116) pakuti Tallinna Linnavalitsusele 2002.a kevadel välja varjupaiga asukohana konkreetne koht. Tunnistaja ütluste kohaselt oli Paljassaare 35 krunt sobiv selle eraldatuse tõttu; oli juba olemasolev objekt, mida sai renoveerida; oli majanduslikult soodne arvestades kõrvalasuva sotsiaalmajaga ühtse teenindussüsteemi väljatöötamise võimalust. Tunnistaja ütluste kohaselt oli küsimuse all ka asukoht Maleva 2, kuid seda ei peetud sobilikuks, kuna tegemist on elumajaga. Küsimusele, miks ei saanud rajada varjupaika Alasi tänavale, kus asuvad mitmed linnale kuuluvad hooned (s.h munitsipaalmajad), vastas tunnistaja, et planeering ei sobinud ning sinna planeeritakse ehitada elumajad (350 korteriga). Samas selgus 02.02.2005 kohtuistungil, et Alasi tänavale planeeritakse siiski rajada 50-kohaline kodutute varjupaik-öömaja (tlk 197, 198). Eeltoodu annab kohtule aluse põhjendatult kahelda, kas kodutute varjupaiga asukoha valiku osas on tehtud analüüse ja korraldatud arutelusid. Asjaolu, et Paljassaare 35 objekt võiks olla mitmetel põhjustel sobilik kodutute varjupaigana, ei võta haldusorganilt kohustust asukoha valikut kaaluda. Asukoha valiku kaalumisel saaks olulise informatsiooni anda just lähteülesandest tuleneva pilootprojekti tulemus. Kodutute varjupaiga rekonstrueerimiseks antud ehitusloa tühistas Tallinna Halduskohus 04.02.2004 otsusega, mis jõustus 17.02.2004 (tlk 63-72), selleks ajaks oli kohalik omavalitsus teinud objektiga seoses märkimisväärseid rahalisi kulutusi. Kohus leiab, et kaebajate väited seoses reservfondist raha eraldamisega on asjakohased, kuna tekitavad kahtluse, kas varjupaiga rajamise tegelikuks põhjuseks Paljassaare tee 35 krundile ei olnud juba linna poolt hoone rekonstrueerimiseks tehtud investeeringud. Vastustaja on kohtumenetluses esitanud põhjendused, et arvestades kavandatava varjupaiga naabruses asuvat täna juba tegutsevat sotsiaalmaja on tulevikus Paljassaare tee 35 krundile kavandatava varjupaiga rajamine põhjendatud nii linnaehituslikult kui ka Põhja-Tallinna konkreetset sotsiaalset olukorda ja abivajavate isikute vajadusi arvestades. Varjupaiga rajamine olemasoleva sotsiaalmaja naabrusesse võimaldab tulevikus moodustada kahe sotsiaalobjekti baasil ühtne, linnaosa vajadusi arvestav sotsiaalkeskuse. Nimetatud keskuses oleks võimalik kõige optimaalsemate vahenditega tagada abivajavate ühiskonnaliikmete vajaduste rahuldamine. Kavandatav asukoht on linnale ilmselt kõige otstarbekam, kuna sellesse kohta on varjupaiga rajamine ehituslikult kõige kiiremini teostatav, majanduslikult kõige soodsam, juba olemasoleva sotsiaalmaja naabruse tõttu kõige rohkem abivajavate isikute huve arvestav ning kõige väiksema hulga isikute huvidega vastuolus. Detailplaneeringu elluviimine võimaldab maa-ala heakorrastada ja tõsta piirkonna turvalisust. Kohtul ei olnud võimalik eelloetletud motiive leida tutvudes kaevatava haldusaktiga. Pooled ei vaidle selle üle, et ka detailplaneeringu kehtestamise otsus tehakse kaalutlusõigust kasutades.

§ 4

lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HKMS § 19 lg 6 kohaselt kontrollib kohus diskretsiooniotsuste korral diskretsiooni piiride järgimist, diskretsiooni eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.

§ 54

kohaselt on haldusakti õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadega ning vastab vorminõuetele. 14 Kaevatavas haldusaktis sisaldub viide K-Projekt AS tööle nr 04029. Haldusaktis endas mingeid põhjendusi ei sisaldu. Kaevatavast haldusaktist ei nähtu, millised motiivid eelviidatud dokumendist tuleb lugeda haldusakti põhjendusteks. Kohus leiab, et viide muule dokumendile selles sisalduvate põhjenduste osas ei ole piisavalt täpne. Riigikohus on 09.06.2004 lahendis nr 3-3-1-28-04 märkinud, et viitamine menetluses kogutud teiste isikute koostatud dokumentidele ei võimalda ei menetlusosalisel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused, ega sunni haldusorganit kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. Kui mõne sekundaarse põhjenduse kordamise asemel tehakse motivatsioonis viide mõnele teisele dokumendile, siis peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest. Eeltoodust nähtub, et Riigikohus on pidanud võimalikuks vaid sekundaarse tähtsusega motiivide kajastamist mõnes muus dokumendis. Eeltoodut kinnitab ka Riigikohtu 14.10.2003 lahend nr 3-3-1-54-03, milles kohus on leidnud, et diskretsiooniotsuse põhikaalutlused, miks eelistati üht lahendust teisele ei saa reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, sest iga diskretsiooniotsus on eriline ja ainukordne. Otsuses peaks esitatama vähemalt kokkuvõtlik analüüs. Mida laiem on haldusorgani diskretsiooniruum ning mida kitsam on kohtuliku kontrolli teostamise võimalus, seda põhjalikumalt peab olema haldusakt motiveeritud. Kohus ei nõustu vastustaja esindaja seisukohaga, mis on esitatud tuginedes

§ 56

lg-le 4, mille kohaselt haldusakti andmise faktilist alust ei pea põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Antud juhul piirati kaebajate õigusi ja vabadusi. Detailplaneering mõjutab kahtlematult kohalikke elanikke ehk osa avalikkusest, mistõttu ei ole asjakohane põhjendus, et kohaliku omavalitsuse taotluse alusel toimunud menetluse tulemust ei ole vaja põhjendada. Samuti ei saa tulenevalt kehtivast planeerimisseadusest jätta haldusakti põhjendamata, kui avaliku väljapaneku kestel vastuväiteid ei esitatud, kuna planeerimisseadus ei seo haldusakti vaidlustamise õigust vastuväidete esitamisega. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse, kui tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses ja selles, kas haldusorgan ei ole lähtunud lubamatutest kaalutlustest ega ole jätnud mõnda olulist aspekti tähelepanuta. Kohus leiab, et vaidlustatud haldusaktist ega detailplaneeringu materjalidest ei nähtu, et Tallinna linn oleks planeerimismenetluse käigus kogunud informatsiooni detailplaneeringuga kavandatava tegevuse negatiivsete mõjude (kaebuses esitatud probleemid) kohta planeeringualal ning selle naabruses, samuti ei nähtu detailplaneeringu materjalidest, et linn oleks uue varjupaiga rajamisel kaalunud alternatiive detailplaneeringus ettenähtud asukohale. Kohus möönab, et kodutute varjupaiga järele on vajadus ja tegemist on kahtlemata olulise avaliku huviga, mis võib üles kaaluda kaebajate erahuvi saada omandiõiguse kasutamisest maksimaalset tulu, kuid haldusorgan ei saa oma tegevuses jätta kõrvale demokraatia ja hea halduse põhimõtteid. Antud juhul ei olnud kohtul haldusakti motiveerimatuse tõttu võimalik veenduda, et haldusorgan on teinud ratsionaalse ning kõiki asjaolusid ja huve kaaluva otsuse. Kohus ei pea vajalikuks analüüsida protsessiosaliste ülejäänud seisukohti, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust. Lähtudes eeltoodust, mille kohaselt kohus tuvastas, et vaidlustatud detailplaneering riivab kaebajate õigusi ja on õigusvastane vaid osas, millega otsustati rajada sotsiaalobjekt (kodutute varjupaik) krundile Paljassaare 35, ei pea kohus põhjendatuks tühistada detailplaneeringu kehtestamise otsust täies ulatuses. Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 1 kohus leiab, et kaevatav haldusakt tuleb tühistada vaid kaebajate õigusi puudutavas osas. 15 Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. HKMS § 93 lg 3 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 7 kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. X Ltd ja OÜ Y on kohtule esitanud taotluse kohtukulude (õigusabikulu ja riigilõiv) väljamõistmiseks. X Ltd on taotluse ja sellele lisatud kuludokumentide kohaselt kandnud õigusabikulusid summas 104 005,20 krooni. Kaebuse esitamisel on advokaadibüroo Pohla & Hallmägi tasunud riigilõivu 10 krooni X Ltd eest. Kohtule on esitatud Odden Solution OÜ-le advokaadibüroo Pohla & Hallmägi poolt väljastatud arved: 02.09.2004 nr 920627 arvel märgitud summa osaliselt, s.o 35 282 krooni (arve kohaselt moodustub tasumisele kuuluv summa ilma käibemaksuta õigusabikulust 31 460.- ja kantseleikulust 365.-); 07.10.2004 nr 920722 arvel märgitud summast osaliselt, s.o 9994,60 krooni (arve kohaselt moodustub tasumisele kuuluv summa õigusabikulust 37 310.ja kantseleikulust 788,70.-); 08.11.2004 nr 920813 arvel märgitud summa osaliselt, s.o 4967,80 krooni (arve kohaselt moodustub tasumisele kuuluv summa õigusabikulust 11 830.ja kantseleikulust 295.-); 02.12.2004 nr 920912 arvel märgitud summa osaliselt, s.o 52 362,50 (arve kohaselt moodustub tasumisele kuuluv summa õigusabikulust 46 280.- ja kantseleikulust 435.-); 03.01.2005 nr 250001 arvel märgitud summa osaliselt, s.o 1398,30 (arve kohaselt moodustub tasumisele kuuluv summa õigusabikulust 17 030.- ja kantseleikulust 375.-). Summade laekumise tõendamiseks on esitatud konto väljatrükk. Esitatud on ka kohtukulude nimekirjad. Kohus leiab, et X Ltd kasuks tuleb välja mõista tasutud (25.08.2004 maksekorraldus nr 273) riigilõivust (10 krooni) proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga 3 krooni, kuna maksekorralduselt nähtub, et see on tasutud kaebajat esindanud advokaadibüroo poolt ja kaebaja eest. Kohus leiab, et tulenevalt Riigikohtu halduskolleegiumi 17.aprilli 2003 kohtuotsusest haldusasjas nr 3-3-1-28-03, milles käsitleti õigusabikulu väljamõistmise võimalust olukorras, kus õigusabi eest ei ole tasunud mitte pooleks olev protsessiosaline ise, vaid muu isik tema asemel, on võimalik kaebaja kasuks õigusabi kulu välja mõista. Õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, et õigusabi on osutatud X Ltd-le käesolevas haldusasjas. Kohtule on esitatud 18.08.2004 kliendileping advokaadibüroo, kaebaja ja Odden Solutions OÜ vahel, mis käsitleb kaebaja õigusabikulude krediteerimist viimatimärgitud äriühingu poolt ning 31.01.2005 kokkulepe X Ltd ja Odden Solutions OÜ vahel laenu andmises õigusabikulude tasumiseks käesolevas kohtuasjas. Kohus leiab, et kantseleikulu koos käibemaksuga kokku summas 2665,26 krooni ei kuulu vastustajalt väljamõistmisele, kuna need kulud peavad olema juba hõlmatud õigusabikuludega (HKMS § 85 ja § 87 lg 1). Kohus leiab, et 02.09.2004 nr 920627 arve alusel ei saa välja mõista õigusabikulusid, mis on kantud 17.08.2004 (1,4 tundi), kuna kaevatav haldusakt võeti vastu alles 18.08.2004, kohtus ei saa taotleda haldusmenetluses osutatud õigusabikulude väljamõistmist. Seega tuleb arvestatud summat vähendada 1820 krooni (1300kr x 1,4h) võrra. 16 Kohus leiab, et antud vaidlus ei olnud juriidiliselt väga keerukas, kuid oli mahukas arvestades asjassepuutuvat materjali, millest valdav osa on esitatud kaebaja esindaja poolt, mistõttu ei kuulu õigusabikulu summa vähendamisele. Kohus leiab, et arvestades õigusabikulude summast maha eelmärgitud väljamõistmisele mittekuuluvad summad (104 005,20-2665,26-1820) ja arvestades kaebuse rahuldatud osa proportsiooni, on põhjendatud ja proportsionaalne välja mõista 30 000 krooni X Ltd kasuks. OÜ Y taotles kohtult õigusabikulude summas 13 098 krooni ja riigilõivu 10 krooni väljamõistmist. Kohtule on esitatud riigilõivu tasumist tõendav dokument (17.09.2004 maksekorraldus nr 71), mille kohaselt on Toivo Viilup tasunud OÜ Y kaebuse esitamise eest 10 krooni. Kohus leiab, et kuna riigilõiv on kohtule tasutud kaebaja kaebuse eest tuleb see välja mõista proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga, s.o summas 3 krooni. Kohtule on esitatud Odden Solutions OÜ-le advokaadibüroo Pohla & Hallmägi poolt esitatud arve 07.10.2004 nr 920722, millele lisatud kohtukulu nimekirja kohaselt on Toivo Viilup 2004.a. septembril seoses OÜ Immo Invest poolt Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2004 korralduse nr 1603-k vaidlustamisega andud õigusabi kokku 8,4 tundi (õigusabi seisnes OÜ Y kaebuse koostamises, komplekteerimises ja edastamises ning kõnedes Tallinna Halduskohtuga ja maksekorralduse edastamises). Kuna sama arve oli esitatud X Ltd õigusabikulude kohta, siis ei saa käesolev arve olla seotud OÜ-le Y õigusabi osutamisega. Ka kohtukulude nimekirjast ei selgu, kellele on õigusabi osutatud, kas OÜ-le Immo Invest või OÜ-le Y. Kuna OÜ Y ei ole esitanud kohtule nõuetekohaseid kuludokumente ei kuulu OÜ Y taotlus õigusabikulu väljamõistmiseks rahuldamisele. Välja mõista vastustajalt X Ltd-le õigusabikulu summas 30 000 krooni ja riigilõiv 3 krooni, kokku kohtukulu summas 30 003 krooni. Välja mõista vastustajalt OÜ-le Y kohtukuluna riigilõiv 3 krooni. Kristina Maimann Kohtunik 17