3-06-1591/1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

1. august
2. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-1591 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, esindaja Martin Sepp Väljasaadetav – N.M., sünd. xx xx xxxx Ukrainas Kohtuistungi toimumise aeg
3. august
4. a, Tallinn Resolutsioon Anda luba N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks kuni
5. oktoobrini
6. a. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule otsuse teinud halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt
7. septembril
8. a. Apellatsioonkaebuse esitamise soovist tuleb kohtule kirjalikult teatada hiljemalt
9. augustil
10. a. Apellatsioonkaebus ja -teade peab jõudma Tallinna Halduskohtusse hiljemalt tähtpäeval kella 17.00-ks. Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. N.M. on Vene Föderatsiooni kodanik.
12. mai
13. a käskkirjaga nr 218 keeldus siseminister N.M. elamisloa pikendamisest. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) tegi tema suhtes
14. juulil
15. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks hiljemalt
16. septembriks
17. a. Ettekirjutus on seniajani täitmata.
18. Tallinna Halduskohtu
19. oktoobri
20. a otsuse alusel paigutati N.M. väljasaatmiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kuna isikut ei olnud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu võimalik Eestist 48 tunni jooksul välja saata. Kohtuotsustega on kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra pikendatud.
21. KMA esitas Tallinna Halduskohtule taotluse N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. N.M. ei ole täitnud Vene Föderatsiooni võimude poolt vajalikuks peetavaid dokumente reisidokumendi saamiseks, mis võimaldaks isikul kodumaale tagasi pöörduda. Vene Föderatsioon ei ole võimaldanud isiku tagasipöördumist kodumaale muude dokumentide alusel.
22. aprillil
23. a pöördus KMA Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole Eestis ja palus abi selle riigi kodaniku N.M. dokumenteerimiseks. Saatkond keeldub passi väljastamisest ilma isiku sellekohase avalduseta. KMA tegi
24. augustil
25. a N.M.le uuesti ettepaneku täita reisidokumendi taotlusankeedid. Kuna isikul puuduvad reisidokumendid, ei saa väljasaatmist täide viia.
26. N.M. palub jätta KMA taotluse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
27. Kohus leiab, et KMA taotlus N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu (VSS) seaduse § 2 lg 1, § 14 lg 1, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ning § 25 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
28. N.M.l puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. Eesti riik on teinud kohaseid jõupingutusi väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks ning väljasaatmismenetlus on viibinud Vene Föderatsiooni võimude tegevusetuse ja väljasaadetava enda seaduserikkumise tõttu (VSS § 264 lg 1 p 3 tuleneb kohustus aidata kaasa reisidokumendi muretsemisele). N.M. väljasaatmine Vene Föderatsiooni ei ole võimatu VSS § 14 lg 4 p 2 mõttes – selles sättes silmas peetud objektiivset võimatust ei saa tingida N.M. tahtest ja tegevusest sõltuv vältav seaduserikkumine. Isik ei saa tema enda tahtliku seaduserikkumise tõttu osutuda paremas olukorras olevaks kui seadusekuulekas ning VSS § 264 lg 1 p 3 järgiv väljasaadetav.
29. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine alates
30. novembrist
31. a on kohtu hinnangul kohane sunnivahend kallutamaks N.M.t kaasa aitama väljasaatmise täideviimisele. Kuna isiku kinnipidamine on tingitud üksnes isiku enda soovimatusest täita Eesti Vabariigi seadusandlust – aidata kaasa väljasaatmisele reisidokumendi taotlemise teel –, siis on abinõe eesmärgi suhtes jätkuvalt proportsionaalne kinnipidamine seadusliku väljasaatmiskohustuse täideviimiseks ning ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 20 p
32. VSS § 25 ei ole vastuolus põhiseadusega pelgalt seetõttu, et selles ei ole sätestatud kinnipidamise maksimaalset tähtaega: kohus on kinnipidamise tähtaja pikendamiseks loa andmisel pädev kontrollima isiku põhiõigusi riivava meetme proportsionaalsust. Seega on isiku põhi- ja inimõiguste kaitse tagatud ning puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.
33. Vastuseks väljasaadetava väidetele tema õiguse kohta Eesti Vabariigis viibida märgib kohus järgmist. Elamisloa andmisest keeldumise ja Eestist lahkumise kohustuse õiguspärasus on läbinud kohtuliku kontrolli. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-17-03 tuvastati, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt
34. juulil
35. a sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Leping Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest" ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" ei anna N.M.le õigust Eestis viibida. Tulenevalt elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse ja lahkumisettekirjutuse kehtivusest ja siduvusest (haldusmenetluse seaduse §-d 60 ja 61) ei saa väljasaatmise ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise üle otsustamisel lõpmatult tõstatada küsimust sellest, kas apellandil on õigus Eestis elamisloale. Kohtule ei ole esitatud käesolevas asjas uusi asjaolusid, mis ei olnud teada eelmiste kohtumenetluste ajal. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine toimub Eesti seaduses sätestatud 2 alustel ja selle reguleerimiseks välislepingutes ei ole vajadust. Võimalik riikidevaheline vaidlus kokkuleppe tõlgendamise üle ei anna ei Eesti seaduste, samuti kokkuleppe ega muude rahvusvahelise õiguse normide kohaselt apellandile õigust Eestis viibimiseks ega takista tema väljasaatmist. Ainuüksi asjaolu, et Vene Föderatsiooni Suursaatkond Eestis jt Vene riigiorganid on kokkuleppe tõlgendamise suhtes avaldanud teistsugust arvamust kui Eesti võimud, ei tähenda, et Eesti võimude poolne tõlgendus oleks väär ja vastuolus rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art-ga 31–
36. Euroopa Inimõiguste Kohtu
37. jaanuari
38. a otsuses leiti, et Eesti Vabariik ei ole rikkunud N.M. ja tema perekonnaliikmete Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevaid õigusi. N.M. väljasaatmine ei ole vastuolus direktiiviga 2003/109/EÜ. Pikaajaliseks elanikuks loetakse selle direktiivi art 4 lg 1 kohaselt riigis viimase viie aasta jooksul seaduslikult elanud kolmandate riikide kodanikke. N.M.l puudus direktiivi ülevõtmise tähtpäeval (
39. jaanuar 2006, art 26) Eestis elamiseks seaduslik alus.
40. Paljasõnaline on N.M. väide võrdsuspõhiõiguse rikkumisest seoses asjaoluga, et sadu temaga sarnases olukorras olevaid erusõjaväelasi ei paigutata väljasaatmiskeskusesse. KMA selgituste kohaselt ei ole nimetatud isikutele keeldutud elamisloa andmisest VS § 12 lg 4 p 7 ja § 12 lg 9 p 4 alusel, seega ei ole nad N.M.ga ühesuguses olukorras.
41. Kohtul ei ole võimalik teha N.M.le seadustamisettekirjutust, sest selle tegemine on täitevvõimu pädevuses. KMA ei saa talle seadustamisettekirjutust teha sel põhjusel, et N.M.l ei ole õigust Eesti Vabariigi territooriumil viibida.
42. Väidetavad halvad kinnipidamistingimused ei anna alust isiku vabastamiseks keskusest, vaid võivad olla aluseks väljasaatmiskeskuse toimingute peale kaebuse esitamiseks halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras.
43. N.M.l puudub kehtiv reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Puuduvad seaduses ettenähtud alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. Seega on põhjendatud N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine. Kohus pikendab N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega
44. oktoobrini
45. a. Villem Lapimaa Kohtunik 3