Obsah (5)

§24§31§4§3§25

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus: Kohtunik: Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number: Haldusasi: Kohtuistungi toimumise aeg: Kohtuistungil osalejad: RESOLUTSIOON: Tallinna Halduskohus Sirje

§24

lg 1 p 1 alusel E.K.i ja J.K.i kaebuse menetlus õiguskantsleri sooritamata toimingu sooritamiseks kohustamise nõude osas. 2. Ülejäänud osas jätta E.K.i ja J.K.i kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord: Vastavalt

§31

lõigetele 1, 4 ja 5 on kohtuotsuse peale õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. Kaebuse asjaolud ja nõuded Kaebuse esitajad elavad Viljandimaal Viiratsi vallas Verilaske külas. Kaebajatele 1989.a. elamuehituseks eraldatud krundile oli esialgselt tagatud vaba juurdepääs mööda avalikku maanteed, kuid maareformi läbiviimise käigus on see kaebajate väite kohaselt neilt võetud. Vallas läbiviidud maa erastamisprotsessi tulemusena on kaebajate kinnistule viiv teelõik seitsme eraomandis asuva kinnistu koosseisus. Seega peavad nad avalikule teele jõudmiseks läbima mitut eravaldust, mis võib tekitada tulevikus probleeme või konfliktsituatsioone. Kaebajad on oma probleemiga korduvalt pöördunud nii Viiratsi Vallavalitsuse kui ka 2 Viiratsi Vallavolikogu, samuti Viljandi maavanema poole, kuid kaebajaid rahuldavat lahendust ei ole seni suudetud leida. 25.10.2001 juhtisid kaebajad õiguskantsleri tähelepanu probleemidele, mida tekitas avalik võim oma ebaseadusliku tegevusega Viiratsi vallas tee erastamisel. 31.01.2002 kaebajatele saadetud vastuses kinnitas õiguskantsler, et on analüüsinud teeseaduse rakendamisel tõusetunud probleeme ja nende lahendamise ettepanekuid ning et ta kavatseb selle kohta välja töötada oma seisukohad. Samuti kinnitas õiguskantsler, et tekitatud probleemid erastatud teede kasutamisel on üldised. 29.10.2004 pöördusid kaebajad uuesti õiguskantsleri poole, kuna leidsid, et seaduste täiendamine ja täpsustamine võiks olla üks võimalus nende kodule vaba juurdepääsu taastamisel ning tagamisel. 14.10.2004 oli Vabariigi Valitsuse istungi päevakorras teeseaduse muutmise seaduse eelnõu ning 008.11.2004 andis valitsus eelnõu Riigikogu menetlusse. 02.12.2004 teatas õiguskantsler kaebajatele saadetud vastuses, et teeseaduse muutmise seaduse eelnõu esitamist ei ole Vabariigi Valitsus ega Riigikogu pidanud vajalikuks. 14.12.2004 esitasid kaebajad õiguskantslerile uue avalduse, milles leidsid, et õiguskantsler on ekslikult või kaebajaid tahtlikult eksitades andnud neile ebaõiget informatsiooni teeseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta. 13.01.2005 saatis õiguskantsler kaebajatele täiendava vastuse lisaks 02.12.2004 saadetud kirjale, milles ta kaebajate arvamuse kohaselt püüdis oma varasemat valetamist õigustada, kuid jättis kaebajate avalduse sisuliselt ikkagi lahendamata. Õiguskantsler aga saab hinnata üksnes juba algatatud õigustloovate aktide eelnõude vastavust põhiseadusele. Kaebajad leiavad, et õiguskantsler jättis teadlikult valele tuginedes nende avalduse sisuliselt läbi vaatamata. Sellest tulenevalt paluvad kaebajad kohustada õiguskantslerit lahendama nende avaldust sisuliselt. Kaebajad leiavad samuti, et oma pikaajalise tegevusetusega ja neile teadlikult valetades on õiguskantsler süüliselt alandanud kaebajate väärikust ja tekitanud neile sellega mittevaralist kahju, mille hüvitamiseks paluvad kaebajad õiguskantslerilt nende kasuks välja mõista 3 miljonit krooni. Hilisemas kaebuse täienduses on kaebuse esitaja J.K. lisaks eelpooltoodule palunud ka: 1) tunnistada kehtetuks teeseaduse §4 lg 4, kuna see on vastuolus põhiseadusega; 2) tunnistada kehtetuks õiguskantsleri seaduse §351 lg 3 teine lause, kuna see on vastuolus põhiseadusega; 3) mitte kohaldada antud asjas õiguskantsleri seaduse §20 hetkel kehtivat regulatsiooni, kuna selle kohaldamine on vastuolus õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttega; 4) tunnistada kehtetuks ja jätta kohaldamata riigilõivuseaduse §37 lg 91 , kuna see piirab ebaproportsionaalselt isikute kohtusse pöördumise õigust ning on vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega. Vastustaja seisukoht 1. Vastustaja on seisukohal, et E.K.i ja J.K.i kaebuste menetlemine osas, mis puudutab õiguskantsleri kohustamist sooritamata toimingu sooritamiseks, ei kuulu halduskohtu pädevusse ja nimetatud nõude osas tuleb menetlus lõpetada. 1.1. Nn ombudsmani-menetluses toimingu sooritamiseks kohustamine Kohustamiskaebuse aluseks on riigivastutuse seaduse (RVastS) §6 lg 1. Nimetatud sätte kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingut sooritama ja see puudutab isiku 3 õigusi. Õiguskantsleri seadusest (ÕKS) tulenevalt on aga õiguskantsleril otsustusvabadus, kuidas (st milliseid toiminguid sooritades) talle esitatud avaldust menetleda. Õiguskantsleri menetluse käigus võetud seisukoht on spetsialisti juriidiline arvamus, hinnang kujunenud olukorrale. Õiguskantsleri otsus selle kohta, et järelevalvealune asutus ei ole toime pannud rikkumist, ei ole põhiseadusest tuleneva õiguskantsleri sõltumatuse tõttu allutatud halduskohtu kontrollile. Õiguskantsleri ombudsmani-menetluse käigus väljendatud sisulise seisukoha lõplikkus on käesoleval ajal expressis verbis sätestatud ka ÕKS §351 lõikes 3. 1.2. Normikontrolli menetluses toimingu sooritamiseks kohustamine ÕKS §15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda avaldusega õiguskantsleri poole seaduse või muu õigustloova akti põhiseadusele ja seadusele vastavuse kontrollimiseks. Õiguskantsler on kohustatud võtma isiku normikontrolli avalduse menetlusse ja analüüsima vaidlustatud õigustloova(

1. te)akti(
2. de)kooskõla põhiseadusega. Õiguskantsler on antud juhul kaebajate avalduse alusel analüüsinud teeseaduse (TeeS) §4 lg 4 ja AÕS §156 kooskõla põhiseadusega. Läbiviidud abstraktse normikontrolli tulemusena ei tuvastanud õiguskantsler osundatud sätete vastuolu põhiseadusega. Kaebajaid teavitati menetluse tulemustest õiguskantsleri 02.12.2005 ja 13.01.2005 kirjadega. Kuna kaebuse esitajad vaidlustavad õiguskantsleri sisulist ametitegevust, siis leiab vastustaja, et kaebuse menetlemine kohustamisnõude osas ei kuulu halduskohtu pädevusse. Põhiseadus näeb ette nii kohtu kui ka õiguskantsleri sõltumatuse. Nii õiguskantsler kui ka halduskohus teostavad mõlemad kontrollifunktsiooni, kuid seda paralleelselt, mitte aga teineteise üle. Õiguskantsler peab oma ülesandeid täites järgima seadusi ja hea halduse tava, kuid oma funktsioonide teostamisel peab õiguskantslerile olema tagatud võimalus anda sõltumatu õiguslik arvamus. Seega puudub kohtul võimalus hakata kontrollima ja hindama õiguskantsleri kirjade sisulist õigsust. Samuti ei saa kohus kohustada õiguskantslerit täiendavaid toiminguid sooritama. 2. Vastustaja ei nõustu kaebuses toodud väitega, et õiguskantsler on kaebajatele teadlikult valetanud, alandades sellega nende väärikust, mille tõttu on kaebajatele tekkinud mittevaraline kahju. Õiguskantsler ei ole kaebajatele valetanud. Õiguskantsleri 02.12.2004 kirjas nr 7-4/1630 sisaldus tõepoolest lause: „Teeseaduse muutmise eelnõu esitamist ei ole aga Vabariigi Valitsus ega ka Riigikogu pidanud vajalikuks“. Kuna eelneva menetluse ning kirjavahetuse käigus leidis käsitlemist üksnes TeeS §4 lg 4, pidas õiguskantsler ka selle lausega silmas TeeS §4 lõiget 4. 13.01.2005 kirjas nr 7-4/1630 vabandas õiguskantsler tekkinud ebatäpsuse pärast. Kuna puudub tegu (valetamine), mida kaebajad väidavad, ei vaja analüüsimist teo õigusvastasus ja õiguskantsleri süü selle teo toimepanemisel. Juhul, kui vaidlusalust lauset siiski pidada valeks, mis on käsitletav kaebajate väärikuse alandamisena, siis tuleb tuvastada, kas see põhjustas kaebajatele hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna ning kas ja mil viisil selline mittevaraline kahju hüvitamisele kuulub. VÕS §128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Vastustaja leiab, et õiguskantsleri 02.12.2004 kirjas nr 7-4/1630 sisalduv vaidlusalune lause ei saanud põhjustada kaebajatele selliseid hingelisi kannatusi, mis õigustaksid mittevaralise kahju väljamõistmist. Kui asuda seisukohale, et mittevaraline kahju siiski tekkis, siis tuleb kaaluda rahalise hüvitise väljamõistmise põhjendatust. Mittevaralise kahju tekkimisest ei tulene automaatselt, et see kuulub hüvitamisele rahas. Mittevaralist kahju kui rahaliselt mittehinnatavat kahju saab hüvitada kahel viisil: tegevusega (näit. vabandamine, andmete ümberlükkamine, kahjuustava tegevuse lõpetamine vms) või rahalise hüvitisena. 4 Kuna käesoleval juhul puudub õiguskantsleri õigusvastane süüline tegu, mis võinuks põhjustada E.K.ile ja J.K.ile hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna. Kuna õiguskantsler vabandas kaebajate ees tekkinud segaduse ja ebatäpsuse pärast oma vastuses, puudub ka alus mittevaralise kahju väljamõistmiseks rahas. 3. Vastustaja leiab, et kaebajate poolt osundatud seadusesätted - TeeS §4 lg 4 (alates 27.02.2005 on asjassepuutuv regulatsioon TeeS §4 lõikes 3), samuti ÕKS §20 lg 1 ja § 351 lõike 3 teine lause on kooskõlas põhiseadusega ja kaebajate taotlused nende kohaldamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata. 4. Riigilõivuseaduse (RLS) §37 lõike 91 suhtes leiab vastustaja, et õiguskantsleril ei ole pädevust hinnata nimetatud sätte põhiseaduspärasust, kuna tegemist on seadusandja pädevusse kuuluva küsimusega. Vastustaja palub jätta E.K.i ja J.K.i kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus leiab, et E.K.i ja J.K.i kaebus ei ole põhjendatud. 1. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et E.K.i ja J.K.i kaebuse menetlemine osas, mis puudutab õiguskantsleri sooritamata toimingu sooritamiseks kohustamist, ei kuulu halduskohtu pädevusse ja menetlus tuleb seetõttu lõpetada. Vastavalt

§4

lg 2 on toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes.

§3

lg 1 p 1 kohaselt kuulub avalik-õiguslike vaidluste lahendamine halduskohtu pädevusse. Sama paragrahvi teises lõikes sisalduva eriklausli järgi ei kuulu halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Õiguskantslerile ei ole antud avalik-õiguslikke haldusülesandeid, vaid erinevad järelevalve funktsioonid. Õiguskantsleri pädevus on reguleeritud põhiseaduses ja üksikasjalikumalt õiguskantsleri seaduses. Õiguskantsler saab täita vaid talle seadusega pandud ülesandeid ja sooritada üksnes oma ülesannete täitmiseks vajalikke ja lubatud toiminguid. Tulenevalt põhiseaduses ja ÕKS-s piiritletud funktsioonidest on õiguskantsler oma tegevuses sõltumatu järelevalveorgan. Selle all tuleb mõista õiguskantsleri kui järelevalveorgani võimalust anda oma funktsioonide teostamisel oma õiguslik seisukoht sõltumatult nii kohtu-, täitev- kui ka seadusandlikust võimust. Sõltumatus kohtuvõimust tähendab seda, et õiguskantsleri menetluse väljund, tema otsused ja soovitused ei ole kohtus vaidlustatavad ega kohtu poolt kontrollitavad. Vastasel juhul rikuks kohus sellega õiguskantsleri sõltumatuse põhimõtet, seda eriti juhul, kui kohus kohustaks õiguskantslerit sooritama täiendavaid toiminguid. Õiguskantsleri pädevuses on nn ombudsmani-menetluse kui ka normikontrolli menetluse teostamine. Haldusasja materjalidest nähtub, et J.K. esitas 25.10.2001 õiguskantslerile avalduse, milles sisaldus taotlus nii ombudsmani-menetluse kui ka normikontrolli menetluse algatamiseks. E.K.i ja J.K.i poolt õiguskantslerile 29.10.2004 ja 14.12.2004 esitatud avalduses sisaldus taotlus normikontrolli menetluse algatamiseks. 5 ÕKS annab õiguskantslerile kaalutlusõiguse otsustada, kuidas talle esitatud avaldust menetleda ja millisele seisukohale menetlustulemustele tuginedes asuda. ÕKS kuni 31.12.2003 kehtinud redaktsiooni §20 lg 2 kohaselt võtab õiguskantsler talle esitatud avalduste ja ettepanekute alusel tarvitusele abinõud, mis on vajalikud nende õiglase ja võimalikult kiire lahendamise huvides. Hetkel kehtiva ÕKS §20 lg 1 kohaselt, kui seadus ei sätesta menetlustoimingu vormi ja muid üksikasju, määrab toimingu vormi ja üksikasjad õiguskantsler, lähtudes eesmärgipärasuse, tõhususe, lihtsuse ja kiiruse põhimõttest ning vältides üleliigsete kulutuste ja ebameeldivuste tekitamist. Vastustaja poolt kohtule esitatud seletustest nähtub, et õiguskantsler lahendas E.K.i ja J.K.i avaldusi sisuliselt ja sooritas selleks vajalikke toiminguid. Muuhulgas pöördus õiguskantsler vajaliku teabe saamiseks Viiratsi Vallavalitsuse poole. Saadud teabe kohaselt ei ole ka käesolevaks ajaks ükski erastatud tee omanik teed sulgenud ega E.K.i ja J.K.i kodule juurdepääsu takistanud. Samuti on enamik omanikke tänaseks andnud nõusoleku eratee avalikuks kasutamiseks määramiseks, mis tähendab, et säilib vaba juurdepääs kaebajate kodule avalikult kasutatavalt teelt. Kohalik omavalitsus ei ole pannud ega kavatse panna E.K.ile ja J.K.ile ebamõistlikult suuri kohustusi seoses tee hooldamisega. Vallavalitsus edastas õiguskantslerile ka eratee omanikega sõlmitud/sõlmitavate lepingute projektid. Tehtud toimingutest ja saadud informatsioonist teavitas õiguskantsler kaebuse esitajaid oma 13.01.2005 kirjaga nr 7-4/

1. Samuti viis õiguskantsler E.K.i ja J.K.i avalduste alusel läbi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, analüüsides abstraktse normikontrolli käigus TeeS §4 lg 4 (alates 27.02.2005 TeeS §4 lg 34 ) ning AÕS §156 kooskõla põhiseadusega. Õiguskantsler leidis, et TeeS §4 lg 4 sätestatu näol on tegemist proportsionaalse omandiõiguse piiranguga, sest eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimub tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning avalikuks kasutamiseks määramisel tuleb valla- või linnavalitsuse ja omaniku vahel sõlmitud lepingus määrata eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad. Õiguskantsler leidis samuti, et AÕS §156 annab piisava õigusliku tagatise juhuks, kui mõni eratee omanik, kelle tee ei ole veel määratud avalikuks kasutamiseks, teeb takistusi oma tee läbimisel. Kui kinnistute omanikud ei jõua omavahel kokkuleppele, on otsuse tegemise õigus antud kohtule. ÕKS §1 lõike 2 kohaselt analüüsib õiguskantsler seaduste muutmise, uute seaduste vastuvõtmise ja riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ning esitab vajaduse korral Riigikogule ettekande. Antud juhul ei pidanud õiguskantsler eeltoodust tulenevalt vajalikuks esitada teeseaduse muutmise seaduse menetlemise ajal Riigikogule ettekannet. Läbiviidud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse tulemusena kehtivate õigustloovate aktide suhtes ei tuvastanud õiguskantsler nende vastuolu põhiseadusega. Kaebajaid teavitati menetluse tulemustest õiguskantsleri 02.12.2004 ja 13.01.2005 kirjadega nr 7-4/
2. Seega on õiguskantsler sooritanud toimingud, mille sooritamist on kaebuse esitajad oma avaldustes õiguskantslerile taotlenud. Kohtule esitatud kaebuses vaidlustavad kaebajad sisuliselt õiguskantsleri seisukohti, milles viimane leidis, et järelevalvealuse asutuse tegevus on olnud õiguspärane ning kehtivad õigusloovad aktid on põhiseadusega kooskõlas. Halduskohus ei saa eelpooltoodud põhjustel hinnata õiguskantsleri nimetatud seisukohti, kuna need ei allu halduskohtu kontrollile. Kohus ei saa tulenevalt ÕKS §351 lg 3 teisest lausest õiguskantsleri vastuste õiguspärasust kontrollida ega analüüsida õiguskantsleri arvamusi ja hinnanguid põhjusel, et kaebuse esitajad ei ole nendega nõus. Samuti puuduvad halduskohtul volitused kohustada õiguskantslerit algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust või kohustada õiguskantslerit konkreetseteks menetlustoiminguteks peale õiguskantsleri poolt ÕKS §351 6 lõikes 1 sätestatud lõpliku seisukoha esitamist. Seega ei kuulu kohustamisnõude menetlemine halduskohtu pädevusse ja kaebuse menetlus tuleb nimetatud nõude osas lõpetada

§24lg 1 p 1 alusel.

2. Rahuldamisele ei kuulu kaebuse esitajate taotlus neile avalikus-õiguslikus suhtes väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahas. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses. RVastS §7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (kannatanu), nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS §9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kahju hüvitamise küsimuse otsustamiseks tuleb kõigepealt vastata küsimusele, kas esineb avaliku võimu kandja tegu, mis põhjustas kahju. Kaebajate väitel on avaliku võimu kandja tegu, mille tõttu tekkis neile mittevaraline kahju, õiguskantsleri poolt neile valetamine, mis põhjustas nende väärikuse alandamise. Õiguskantsler on avaliku võimu kandja RVastS §2 lg 1 mõttes. Kohus ei ole käesolevas vaidluses tuvastanud avaliku võimu kandja tegu, mis oleks võinud põhjustada kaebuse esitajate väärikuse alandamist ja tekitada neile seeläbi mittevaralist kahju. Õiguskantsler ei ole kaebuse esitajatele valetanud. Õiguskantsleri 02.12.2004 kirjas nr 7-4/1630 sisaldunud lauset: „Teeseaduse muutmise eelnõu esitamist ei ole aga Vabariigi Valitsus ega ka Riigikogu pidanud vajalikuks“, mida kaebajad käsitlevad valena, ei saa kuidagi pidada kaebajatele valetamiseks. Valetamine saab olla üksnes teadlik ja tahtlik tegevus. Antud juhul puudub igasugune alus arvata, et õiguskantsler soovis tahtlikult kaebajatele valetada. Seega saab tegemist olla üksnes eksituse või ebatäpsusega, mis oli tingitud sellest, et eelneva menetluse ning kirjavahetuse käigus oli leidnud käsitlemist üksnes TeeS §4 lg 4, mistõttu pidas õiguskantsler ka selle lausega silmas TeeS §4 lõiget 4, mille muutmist teeseaduse muutmise seaduse eelnõu ei käsitlenud. 13.01.2005 kirjas nr 74/1630 õiguskantsler parandas tekkinud ebatäpsuse ja vabandas kaebajate ees. Kuna puudub õiguskantsleri süüline õigusvastane tegu (valetamine), siis ei saa sellega olla põhjustatud ka kaebajate väärikuse alandamist ega kaebajatele sellega kahju tekitamist. Kohus peab vajalikuks märkida, et ka mittevaralise kahju tekkimise korral ei ole alati põhjendatud selle hüvitamine rahas, vaid selleks on ka teisi võimalusi (vabandamine, andmete ümberlükkamine, kahjuustava tegevuse lõpetamine jne). Kuigi antud juhul ei ole tuvastatud kahju põhjustanud teo olemasolu, väärib siiski märkimist, et õiguskantsler on oma 02.12.2004 kirjas nr 7-4/1630 sisaldunud ebatäpsuse pärast kaebajate ees vabandanud. 3.

§25

lg 5 kohaselt jätab halduskohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Seega saab kohus teostada vaid konkreetset normikontrolli, mille eelduseks on kontrollimiseks esitatud seaduse asjassepuutuvus. Seega peab kohus esmalt tuvastama vaidlustatud sätete asjassepuutuvuse ning jätma need kohaldamata.

§25

lg 6 kohaselt teeb halduskohus oma otsuse teatavaks Riigikohtule ja õiguskantslerile, kui kohtuotsusega seadusevastaseks tunnistatud haldusakti väljaandmise aluseks oli põhiseadusega vastuolus olev seadus või muu õigustloov akt, mille halduskohus jättis kohaldamata. Kohus leiab, et TeeS §4 lg 4 (TeeS §4 lg 3) ning ÕKS §20 lg 1 ja §351 lg 3 teine lause ei ole antud kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad sätted, seega ei pea kohus hindama nende vastavust põhiseadusele. 7 4. Riigilõivuseaduse §37 lõike 91 kohaselt halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 3% summast, mille väljamõistmist taotletakse. Tuginedes nimetatud sättele, nõudis kohus kaebajatelt riigilõivu tasumist seaduses ettenähtud suuruses. Kaebajad on tasunud riigilõivu 10 krooni kohustamiskaebuse esitamise eest ja 60 krooni mittevaralise kahju hüvitamise nõude eest. Vastuseks kohtu nõudele tasuda riigilõiv seaduses ettenähtud suuruses, teatasid kaebajad 21.03.2005 esitatud kaebuse täpsustuses, et nad on nõus ka sellise rahalise hüvitisega, mida neil oleks võimalik saada juhul, kui 3% nimetatud summast moodustaks 60 krooni. Kaebajad on palunud jätta RLS §37 lõige 91 kohaldamata ja tunnistada nimetatud säte põhiseaduse vastaseks põhjusel, et see on takistanud nende kaebeõiguse realiseerimist. Nimetatud väide ei vasta tõele, kuna kaebajad on saanud oma kaebeõigust realiseerida ja kaebuse kohtule esitada ning kohus on nende kaebust menetlenud. Seega puuduvad kaebajate poolt viidatud alused RLS §37 lõike 91 kohaldamata jätmiseks ja selle põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks. Sirje Tromp kohtunik