) 3-2213/2004 Kaebaja M.J., esindaja Artur Politanov Vastustaja Tallinna Kesklinna Valitsus, esindaja Tõnu Kõrda ASJAOLUD 12.12.1984 anti kaebajale order elama asumiseks xxxxxxxxx 15.02.1993 loeti xxxxxxxxx asuvad hooned ja krunt omandireformi objektiks ning tunnistati nende suhtes õigustatud subjektideks L. R. ja E. S. 11.06.1993 tagastati xxxxxxxxxx asuvad hooned L. R.le ja E. S.le. 21.09.1993 koostati hoonete omandireformi õigustatud subjektidele üleandmise akt. 30.03.1994 tagastati eelmärgitud isikutele hoonete alune maa. 15.02.1995 registreeriti kaebaja xxxxxxx asuvast eluruumist välja. Alates 1995.a. veebruarist elas kaebaja faktiliselt aadressil xxxxxxxxx. 1 05.02.1999 vaidlustas kaebaja kohtus subjektiks tunnistamise ja tagastamise kohta antud haldusaktid. Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2002 otsusega haldusasjas nr 2-3/37/2002 jäeti kaebaja kaebus rahuldamata. 06.08.2002 jäeti üldkohtus läbi vaatamata kaebaja ja tema pereliikmete hagi 14.02.1995 sõlmitud lepingu, üüritava elamispinna vabastamiseks ja asenduspinna soetamiseks kompensatsiooni maksmises, läbi vaatamata, kuna hagi oli esitatud vale kostja (R. R.) vastu. 24.09.2004 pöördus kaebaja kaebusega Tallinna Halduskohtusse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub tunnistada vastustaja tegevus 15.02.1995 võltsitud avalduse alusel ning mis seotud avaldaja xxxxxxxxxx väljaregistreerimisega, õigusvastaseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt omandireformi subjekt tegutsedes pahauskselt omakasu eesmärgil lõi kaebaja perele võimatud elutingimused ning sundis välja kolima teise vähem heakorrastatud eluruumi. Kaebaja väljaregistreerimine tehti võltsitud dokumendi (15.02.1995 avaldus) alusel, mida kaebaja peab vastustaja õigusvastaseks teoks. Vastustaja õigusvastase teoga on kaebajale tekitatud nii materiaalset kui moraalset kahju. Kaebuse 21.10.2004 täienduses palub kaebaja täiendavalt kindaks teha ebaseaduslik korterist väljatõstmise fakt ning teha kindlaks süüdlane. Kaebuse 16.11.2004 täienduses kaebaja märgib, et omandireformi subjekti poolt kostja abil õigusvastaste ja kõlblusetute meetodite kasutamine alandab ja solvab kaebaja au, väärikust ja head nime. Kaebaja ei ole saanud omandireformi subjektilt mingit kompensatsiooni. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ning palub jätta selle rahuldamata. Vastustajal ei olnud 15.02.1995 alust arvata või kahtlustada, et 15.02.1995 avaldus võib olla võltsing. Avalduse koos teatega esitas elanikeregistri osakonnale AS Mendelson&Co esindaja, kes oli xxxxxxxxx haldaja. Teates sisalduvaid andmeid kontrollis ning väljakirjutise vormistas ametnik, kes lahkus töölt 2000.a. Kaebaja väljakirjutamine toimus kooskõlas kehtinud õigusnormidega. Ka juhul, kui ekspertiisiga tuvastataks, et 15.02.1995 avaldusel ei ole kaebaja allkiri, ei muudaks see vastustaja toimingut õigusvastaseks, kuna oletatavat võltsingut ei ole teinud vastustaja. Seega puuduks ka põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja tekkinud kahju vahel. KOHTU PÕHJENDUSED
lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalikõigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Eelnevast tuleneb, et kui kohus tuvastab põhjendatud huvi puudumise jääb kaebus rahuldamata. Kohtuistungil 27.06.2005 selgitas kaebaja, et tema põhjendatud huviks vastustaja toimingu (väljaregistreerimine) õigusvastasuse tuvastamisel on järgmine: võimaldaks taotleda 14.02.1995 sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu tühisust; võimaldaks tõendada, et kaebaja perekonnaliikmeks olev, väljakirjutamise ajal alaealine tütar, kirjutati välja ebaseaduslikult; annaks võimaluse vaidlustada kaebaja ebaseaduslikku väljatõstmist; võimaldaks esitada nõude moraalse ja materiaalse kahju hüvitamiseks. Kahjunõude soovib kaebaja esitada omandireformi subjektide vastu. 2 Kohus leiab, et kaebajal puudub põhjendatud huvi vaidlustatud toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaevatava toimingu õigusvastasuse tuvastamine ei ole vajalik tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tunnistamiseks, kuna lepingu väidetav tühisus ei saa tuleneda toimingu õigusvastasusest. Kaebaja on ekslikul seisukohal, et halduskohtus vaidlustatud toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks on vajalik teostada käekirja ekspertiis ning halduskohtumenetluse kaudu tuleks koguda tõendeid tsiviilasjas. Kaebaja huviks halduskohtusse pöördumisel on kaebuse ja kohtuistungil ilmnenu kohaselt soov saada tõend, mida esitada üldkohtus oma hagi aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Kohus märgib, et kaebajal on võimalik tellida ekspertiis oma kulul, kui ta leiab, et sellel võiks olla mingi tähtsus esitatava hagiavalduse aluseks olevate asjaolude tõendamisel.
Kohus on seisukohal, et kaebaja ei saa oma nimel pöörduda kohtusse käesolevaks ajaks täisealise tütre huvide kaitseks, mistõttu ei ole võimalik sellel põhjusel tuvastada vaidlustatud toimingu õigusvastasust. Enda väidetava väljatõstmise xxxxxxxxxx vaidlustamiseks oleks kaebajal tulnud pöörduda üldkohtusse. Vaidlustatud toimingu õigusvastasuse tuvastamine halduskohtus ei ole sellise hagi esitamise eelduseks. Kuna kaebaja soovib esitada kahjunõude omandireformi subjektide vastu, puudub vaidlustatud toimingu õigusvastasuse tuvastamisel seos märgitud isikute vastu kahjunõude esitamisega. Isegi kui kaebaja sooviks esitada kahjunõude vastustaja vastu vaidlustatud toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks, oleks kahjunõue aegunud tulenevalt riigivastutuse seaduse § 31 lg-st 2, mille kohaselt enne riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks või alusetult üleantud raha või asja tagastamiseks võib taotluse või kaebuse esitada enne käesoleva seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Riigivastustuse seadus jõustus 01.01.2002, seega võis esitada kahjunõude kuni 01.01.2005. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et ei ole kahjunõuet esitanud (kohtuistungi protokoll, tlk 35). Kuna kaebaja on 27.02.1995 ise esitanud avalduse (tlk 40) enda sisseregistreerimiseks yyyyyyyy ning avaldusest nähtub, et isik saabub aadressilt xxxxxxxxx; samuti arvestades, et sisseregistreerimise eelduseks oli isiku väljeregistreerimine eelmisest elukohast, pidi kaebaja olema väljaregistreerimisest teadlik juba 1995.a. veebruaris. Kohus ei pea kaebaja vastupidiseid seletusi usaldusväärseks. Kaebaja oma väidete tõendamiseks ühtegi tõendit ei esitanud. Vaatamata sellele, et kohus tuvastas põhjendatud huvi puudumise, peab kohus vajalikuks märkida, et vastustaja toiming kaebaja väljaregistreerimisel eluruumist asukohaga Tallinn xxxxxxx oli kooskõlas tolajal kehtinud Tallinna Linnavolikogu 10.03.1994 määruse „Eluruumide andmise eeskirjad ning eluruumide andmise ja vahetamise registreerimise kord“ nr 4 lisa 2 „Eluruumide andmise ja vahetamise registreerimise kord“ p-ga 1.3, mille kohaselt isiku elama asumise õigusliku aluse tõestamiseks esitab eluruumi omanik või tiitlipärane valdaja koos ühtse registreerimisteatega kohaliku omavalitsuse elanike registri teenistusele iga elama asuva isiku kohta (korraga elama asuva perekonna puhul tervikuna perekonna kohta) vastava tõendi. Viidatud sättes toodud toiming ei ole selline, mille peaks teostama kohustatud isik (omanik) isiklikult. Vastustaja väitel ja nähtuvalt elanike registri registreerimiskaardist (tlk 19) esitas avalduse ja registreerimisteate kaebaja väljaregistreerimiseks eluruumist xxxxxxx maja 3 haldaja AS Mendelson&Co. Tunnistaja P. T. ütluste (kohtuistungi protokoll, tlk 51-52) kohaselt kontrolliti registreerimistoimingute teostamiseks, kas majaomaniku esindajal on kehtiv notariaalne volikiri. Eelviidatud korrast ega Vabariigi Valitsuse 26.09.1995 määrusest nr 319 „Rahvastiku arvestuse andmebaasi pidamise põhimääruse kinnitamine“ ei tulenenud kohustust teostada ekspertiis esitatud avaldustel olevate allkirjade ehtsuse kontrollimiseks. Allkiri 15.02.1995 avaldusel (tlk 18) ei erine kaebaja allkirjast määral, et võinuks mõistlikus ametnikus tekitada kahtlusi allkirja võltsituses isegi siis kui ametnikul oleks olnud allkirja võrdlemiseks alusmaterjal. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt ja juhindudes
lg 1 p-st 6 tuleb kaebus jätta rahuldamata.
lg 1 kohaselt mõistetakse välja kantud kohtukulud poolele, kelle kasuks kohtuotsus tehti. Kuna kohtuotsus tehti kaebaja kahjuks, siis jääb tema taotlus kohtukulude väljamõistmiseks rahuldamata. Vastustaja kohtukulude väljamõistmiseks taotlust ei esitanud. Kristina Maimann kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.