← Eesti

2-04-889/4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-889 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Valdo Lips, liikmed Kai Kullerkupp ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 18. augu

§ 670lg 1).

Esitatud kassatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (

§ 685). Hageja nõue ja selle põhjendused 1.

L.S. esitas Tallinna Linnakohtusse

  1. juulil 2004.a hagi kinnistusraamatusse kande tegemiseks ja isikliku kasutusõiguse tunnustamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled
  2. veebruaril 2000.a ostu-müügilepingu, mille kohaselt müüs hageja kostjale korteri. Pooled leppisid kokku, et hageja jääb elama kostjale müüdud korterisse kuni surmani ning et hageja kasuks sätestatakse korteri isiklik kasutusõigus. Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna korteriomandi kinnistusregistrisse pole hageja kasuks isiklikku kasutusõigust seatud. Kostja keeldub kande tegemisest. Pärast lepingu sõlmimist jäi hageja vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele müüdud korterisse elama.
  3. Oma õiguste kaitseks ja pooltevahelise lepingu täitmise tagamiseks pöördus hageja kostja poole ettepanekuga teha kanne kinnistusraamatusse. Kostja keeldus lepinguga võetud kohustuse täitmisest. Hageja palub teha vastavasse kinnistusraamatu registriossa kanne hageja isikliku kasutusõiguse kohta ja tunnustada hageja isiklikku kasutusõigust. Kostja seisukoht
  4. Kostja hagi ei tunnista ja leiab, et hageja subjektiivseid õiguseid ei ole rikutud. Pooltevahelise lepingu alusel peab saama teha kande hageja isikliku kasutusõiguse kohta. Vastava ühise avalduse on pooled teinud. Kostja on nõusoleku kande tegemiseks andnud asjaõiguslepingus (pooltevahelise lepingu p 4). Esimese astme kohtu otsus
  5. Kohus jättis
  6. septembri 2005.a otsusega hagi rahuldamata. Tallinna Linnakohus tuvastas, et
  7. veebruaril 2000.a sõlmitud notariaalselt tõestatud pooltevaheline leping sisaldab ka asjaõiguslepingut, mida ei ole siiani kehtetuks tunnistatud ning mille p 4.1 ja p 4.2 kohaselt leppisid pooled kokku isikliku kasutusõiguse ja seda tagatava märke kinnistusraamatusse kandmises L.S. kasuks. Korteriomandiseaduse, asjaõigusseaduse ja kinnistusraamatuseaduse sätted ei välista korteriomandi käsutamise kokkulepete sõlmimist enne korteriomandi kinnistamist. Asjaõigusleping on leping, mille kehtivust hinnatakse sarnaselt kõigi teiste tehingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätete järgi. Asjas ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu ega alust, millest tulenevalt võiks asjaõigusleping olla tühine. Samuti ei ole pooled väitnud, et asjaõigusleping oleks kehtetuks tunnistatud või tühistatud. Kostja ei saa ühepoolselt kande tegemist takistada ega kinnistamiseks antud nõusolekust loobuda. Seaduses ei ole sätestatud aega, mille jooksul võib kinnistamisavalduse esitada või selle alusel kande teha. Et tegemist ei ole nõudega, siis ei allu see ka aegumisele.
  8. Kohus leidis, et hagejal on võimalik esitada pooltevaheline asjaõigusleping uuesti kinnistusametile kande tegemiseks, s o vaidlusaluse korteriomandi registriosa III jakku esimesele järjekohale isikliku kasutusõiguse märke tegemiseks hageja kasuks. Kuna on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping, siis on kostja oma müügilepingujärgse kohustuse täitnud ja nõusoleku kinnistamiseks andnud. Järelikult hageb hageja kostjalt juba antud nõusolekut. Eelneva põhjal on kostja müügilepingu täitnud ja kinnistusraamatusse nõutava märke kandmise eeldused täidetud. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus
  9. Hageja linnakohtu otsusega ei nõustu ning palub esitatud apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellant leiab, et linnakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnorme, rikkunud protsessiõigusnorme ja ebaõigesti hinnanud kohtule esitatud tõendeid.
  10. Apellandi kohtusse pöördumise põhjuseks on vastustaja katsed tõsta apellant korterist välja. Vastustaja on mitu korda püüdnud ette võtta hageja korterist väljatõstmisele suunatud toimingud (vastustaja kutsus politsei ja ütles, et apellant 2

(4)viibib tema korteris ebaseaduslikult). Vastustaja korraldab skandaale, ähvardab apellandi korteriluku vahetamisega. Apellant on vana inimene, kes ei suuda ennast kaitsta vastustaja omavoli eest. Pärast korteri kinnistamist käis apellant notari juures, kes korteri ostu-müügilepingu vormistas, palvega kanda kinnistusraamatusse III jakku apellandi isiklik kasutusõigus. Notar vastas, et kande tegemiseks on vaja korteri omaniku ehk vastustaja nõusolekut. Apellant pöördus nõusoleku vormistamiseks vastustaja poole, kes vestlustes keeldus kostja lepinguga võetud kohustuse täitmisest.
  1. Apellant esitas
  2. jaanuaril 2005.a avalduse Tallinna kinnistusjaoskonda vaidlusaluse kande tegemiseks. Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi määras, et kande tegemiseks on vaja vastustaja notariaalselt tõestatud nõusolekut ning keeldus kinnistu koormamisest kinnistusraamatusse esitatud avalduse ja pooltevahelise ostu-müügilepingu alusel. Vastustaja ei tunnistanud apellandi hagi, mis veel kord tõendab, et vastustaja takistab kande kinnistusraamatusse tegemist. Isiklik kasutusõigus tekib selle kandmisega kinnistusraamatusse. Selleks tuleb esitada kinnistamisavaldus, mis peab olema notariaalselt kinnitatud ning omaniku ja kasutusõiguse teostaja vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud asjaõigusleping, mille kohaselt on omanik ja kasutaja kasutusõiguse seadmise ja kande tegemise suhtes kokku leppinud. Käesoleval juhul eksisteerib asjaõigusleping, milles vastustaja ja apellant leppisid kokku kasutusõiguse seadmises, kuid puudub kinnistamisavaldus. Sellel põhjusel puudub apellandil seaduses ette nähtud alus kande tegemiseks kasutusõiguse kohta kinnistusraamatusse. Kinnistamisavaldus võib sisalduda ka asjaõiguslepingus. Pooled võisid lisada kohe samasse notariaalakti kinnistamisavalduse ja ka isiku, kelle õigusi kanne puudutab või kelle kasuks kanne tehakse, nõusoleku kande tegemiseks (kinnistusraamatuseaduse § 341). Vastavalt antud sättele eristab seadusandja kahte tegevust: kinnistamisvalduse tegemist ja nõusoleku andmist. Kinnistamisavalduse tegemine eeldab kannet puudutava isiku nõusoleku olemasolu, kuid kinnistamisavaldus peab olema vormistatud eraldi.
  3. Vastustaja täitis oma kohustuse vaid osaliselt – andis nõusoleku kande tegemiseks (pooltevahelise lepingu p 4.1.). Kinnistamisavaldust aga kohe ei vormistanud, sest asjaõiguslepingu sõlmimise hetkel ei olnud korter veel kinnistusraamatusse kantud. Pärast korteri kinnistusraamatusse kandmist pöördus apellant vastustaja poole kande kasutusõiguse kohta kinnistusraamatusse tegemiseks. Vastustaja pidi täitma oma kohustuse teise osa – minema koos apellandiga notari juurde ja tegema kinnistamisavalduse, et apellant võiks kinnistamisavalduse abil kanda kinnistusraamatusse kasutusõiguse. Vaatamata sellele keeldub vastustaja kinnistamisavalduse tegemisest. Asjaõigusseaduse § 121 lg 1 kohaselt annab kinnisasja (isikliku kasutusõiguse) omandamise tehing omandajale õiguse nõuda kinnistusraamatusse kande tegemist ning senise omaniku keeldumise korral õiguse esitada omaniku vastu kinnistusraamatusse kande tegemist ja kinnisomandi (isikliku kasutusõiguse) tunnustamist taotlev hagi. Vastustaja seisukoht
  4. Vastustaja ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning linnakohtu otsuse muutmata. 3
(4)Tsiviilkolleegiumi seisukoht 11. Kolleegium leiab, et Tallinna Linnakohtu otsus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi

) § 657 lg 1 p-i 1 alusel muutmata. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega (

§ 654lg 6).

  1. Vaidlust ei ole poolte vahel järgmiste asjaolude üle: •
  2. veebruaril 2000.a sõlmisid pooled ostu-müügilepingu (edaspidi leping), mille kohaselt müüs hageja kostjale ühetoalise korteri nr 26 Tallinnas Nõmme tee
  3. • Lepingu p 3.
  4. sätestas „Müüjal on õigus eluaegselt tasuta kasutada korterit elamiseks ning ta kohustub ise tasuma kõik korteriga seotud kommunaal- ja muud maksed.“ • Lepingu p 4.
  5. sätestas: „Pooled on isikliku kasutusõiguse seadmises ja seda tagatava märke kinnistusraamatusse kandmises kokku leppinud.“ • Lepingu p 4.
  6. sätestas: „Pooled paluvad kanda korteri kohta Kinnistusametis avatava registriosa III jakku esimesele järjekohale märge isikliku kasutusõiguse seadmise tagamiseks L.S., isikukood 41903200256, kasuks.“
  7. Kolleegium arvates on linnakohus õigesti leidnud, et kostja on täitnud oma lepingust tuleneva kohustuse anda nõusolek hageja kasuks isikliku kasutusõiguse kandmiseks Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna registriossa nr 158297 (praegu Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna registriosa nr 15829701). Kostja vastav nõusolek sisaldub lepingu p-s 4.
  8. Vastavalt lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 61 lg-le 1 on tehingus oluline isiku tahe. TsÜS § 64 lg 1 järgi tuleb tehingu tõlgendamisel lähtuda tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Nimetatud sätetest tuleb lähtuda ka käesolevas asjas. Kostja on käesoleva tsiviilasja käigus väitnud, et ta on nõusoleku kande tegemiseks juba lepingus andnud. Sellest ning lepingu p-ide 4.
  9. ja 4.2 sõnastusest lähtuvalt, juhindudes viidatud TsÜS-i sätetest, asub kolleegium seisukohale, et kostja on nõusoleku kinnistusraamatusse kande tegemiseks andnud lepingu p-s 4.
  10. Järelikult on kostja ka täitnud kohustuse anda nõusolek hageja kasuks isikliku kasutusõiguse kandmiseks Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna registriossa nr 158297 (praegu Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna registriosa nr 15829701). Linnakohus on jätnud seega põhjendatult hagi rahuldamata.
  11. Linnakohus on õigesti märkinud, et hagejal on võimalik esitada pooltevaheline asjaõigusleping uuesti kinnistusametile kande tegemiseks, s o vaidlusaluse korteriomandi registriosa III jakku esimesele järjekohale isikliku kasutusõiguse kande tegemiseks hageja kasuks (vrdl Riigikohtu
  12. novembri 2004.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-04).
  13. Kolleegium jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et vastustaja on teinud hageja korterist väljatõstmisele suunatud toiminguid. Need asjaolud ei ole asjakohased. Lepingus ei ole sätestatud, et hagejal on õigus nõuda kinnistusraamatu kande tegemist siis, kui kostja on selliseid toiminguid teinud. Kostja ei ole esitanud nõuet konkreetsete toimingute tegemise keelamiseks. Samuti ei ole käesoleva vaidluse seisukohalt olulised väited, mis puudutavad notari seisukohti seaduse tõlgendamisel. K. Kullerkupp A. Tänav V. Lips 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.