) § 163 järgi tekivad kohustised lepingutest või muudest alustest, mis on tähendatud §-s 5.
lgte 1 ja 2 kohaselt laenulepingu järgi annab üks pool teisele poolele omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Laenuleping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Laenuleping peab
Tõendamist ei leidnud, et hageja esitatud võlakirja puhul on tegemist reaalse laenulepinguga. Kostja ei tunnista laenu saamist, hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kohtu arvates ei tõenda hageja esitatud võlakiri laenusuhet. Võlakirja kohaselt kohustub kostja hagejale kuni 06.12.1995 välja maksma 17 304 krooni. Väljamakse ja võlg on erinevad mõisted. Hageja ei esitanud kohtule täiendavaid tõendeid.
lg 2 kohaselt ei ole laenulepingu vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, mistõttu hageja taotlus tunnistajana raamatupidaja ülekuulamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuigi väidetav võla tasumise tähtaeg saabus 06.12.1995, esitas hageja hagi kohtule alles 14.02.
Kohus kohaldas vääralt
lg-t 2, jättes rahuldamata hageja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks, kes oleks kinnitanud, et võlakirja alusel tekkis hagejal võlakohustus. Kohus ei hinnanud vaidlusalust võlakirja objektiivselt. Apellatsioonkaebuse vastus
§-le 276 oli ebaõige, sest nimetatud säte reguleerib laenaja võimalust laenulepingut vaidlustada, ei mõjuta see kohtulahendi lõppjäreldust. Küll tuleb aga kohtuotsust muuta kohtukulude osas, sest kohus kohaldas menetlust reguleerivaid õigusnorme ebaõigesti. Tulenevalt TsMS § 657 lg 1 p-st 2 tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse osaliselt ning teeb vastavas osas uue otsuse. 7. Pooled vaidlesid selle üle, kas nende vahel oli sõlmitud laenuleping, millest tulenes kostja kohustus tasuda hagejale 17 304 krooni. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kohtule esitatud võlakiri (raspiska - t.l 7) hageja väidetud laenusuhet ei kinnita. Kuigi nimetatud tõendist nähtuvalt võttis kostja endale kohustuse välja maksta 17 304 krooni, ei kinnita selle tekst hageja väidet, et ta andis kostjale laenu.
§-st 272 tulenevalt on 2 laenuleping reaalne leping: laenulepingu sõlmituks lugemiseks peab lisaks kokkuleppele olema üle antud ka lepingu ese (raha). Kostja seletuse kohaselt andis ta hagejale allkirja väidetava puudujäägi hüvitamiseks, mis kauba kontrollimisel olevat tuvastatud. Kuna puudujääki dokumentaalselt ei fikseeritud, siis ei pidanud kostja oma allkirja siduvaks. Kolleegium peab kostja seletust usaldusväärseks, sest tema väited on kooskõlas võlakirja sõnastusega. Ühtegi tõendit selle kohta, et 17 304 krooni väljamaksmise kohustus tulenes laenulepingust, mille alusel oleks hageja kostjale raha üle andnud ning millise summa oleks kostja kohustatud hagejale tagastama, kohtule ei ole esitatud (esimese astme kohus juhtis sellele hageja tähelepanu ning andis tõendite esitamiseks täiendava võimaluse). Kuna raha saamist kostja eitas ning seda ei ole võimalik järeldada ka võlakirjast, siis pidi hageja tõendama, et tema poolt väidetav summa üle anti (esitama näiteks raha kassast väljamaksmise dokumendi). Apellandi väide, et ta ei pidanud raamatupidamisdokumente üle seitsme aasta säilitama, ei ole antud juhul asjakohane. Hagi esitamisega viivitamine üle nimetatud tähtaja ei vabasta protsessiosalist tõendamise kohustusest. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik hinnata võlakirjas märgitud kohustust ka deklaratiivseks võlatunnistuseks, mille puhul peaks võlgnik kohustusest vabanemiseks tõendama, et võlga ei ole (et on kohustuse täitnud). Pealegi ei ole hageja väitnud ega tuginenud asjaolule, et võlakirjast tulenev kohustus oleks varasema kohustuse tunnustamine (töötaja kohustus hüvitada tema poolt tööandjale tekitatud varaline kahju). 8. Kohtukulude jaotamisel tuli maakohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 ning kohaldada kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS. Nimetatud seaduse § 61 lg 1 p 1 kohaselt tuleb õigusabi kulude jaotamisel arvestada hagi hinda. Sellest tulenevalt peab hageja hüvitama kostja vastavad kulutused summas 1410 krooni (5% hagi hinnast), mitte aga maakohtu otsuse põhjendustes märgitud ulatuses. Selles osas vajab kohtuotsus parandamist. Vastavalt viidatud menetlusseadustikule peab nimetatut kajastama ka kohtuotsuse resolutsioon. 9. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning kohtuotsuse hagi rahuldamata jätmise osas muutmata, siis tulenevalt kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-test 1 ja 8 jäävad apellandi kohtukulud tema enda kanda. Ü.Jänes T.Mõtsnik A.Tänav 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.