2-04-2104/4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis R. Allikvere, G. Kivinurm, V. Lips Otsuse tegemise aeg ja koht 12.mail 2006 Tallinn Tsiviilasja number 2-04-2104 Tsiviilasi A F hagi O K vastu 489 344,60 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 02.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 2/2287896/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik O K apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 24.aprillil 2006, avalik kohtuistung Menetlusosalised esindajad ja nende Apellandina kostja O K lepinguline esindaja Ü.K., vastustjana hageja A F lepinguline esindaja K.S. Kolmanda isiku O C esindaja M.D.. Resolutsioon Tühistada Tallinna Linnakohtu 02.12.2005 otsust viiviste väljamõistmise osas summas 244 672,30 kr, samuti riigilõivu osas summas 26000,00 kr ja teha selles osas uus otsus. Mõista välja O K A F kasuks viivised summas 75887,07 kr (seitsekümmend viis tuhat kaheksasada kaheksakümmend seitse kr ja 07 s) ja riigilõiv 18000,00 (kaheksateist tuhat) kr. Välja mõista A F O K kasuks apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv summas 8600,00 (kaheksa tuhat kuussada) kr. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt 22.03.2004 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga loovutas A S P hagejale A S P ja O C vahel 09.03.2001 sõlmitud faktooringlepingu nr 160203 ning arve/saatelehtede nr 83, 85, 91-94, 97 ja 106 alusel S P 10.07.2003 nõuete loovutamise lepinguga loovutatud nõude O K vastu. Kostja jättis tasumata arved summas 244 672,30 krooni, millele lisandub viivis 244 672,30 krooni. 22.05.2004 teavitas A S P kostjale võlanõude loovutamisest hagejale. Poolte vahel on toimunud läbirääkimised võla tasumiseks, 2 kuid need on jäänud tulemusteta. Hageja saatis kostjale kirjaliku teate 02.08.2004, andes mõistliku tähtaja võla tasumiseks, kuid ka peale seda ei tasunud kostja võlga. Tulenevalt eeltoodust palus hageja kostjalt välja mõista võlgnevuse ja viivise summas 489 344,60 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja on O C hagiavalduses märgitud arvete järgi saadud kauba tagastanud 04.04.2003 summas 245 778,42 krooni, kuna see osutus mittekvaliteetseks. Hagejal võib olla nõudeõigus O C vastu, kes oli faktooringlepingu pooleks. Kuna faktooringleping oli kauba tagastamise ajal lõppenud, siis ei saa hageja nõuda kostjalt faktooringlepingujärgsete kohustuste täitmist, lisaks sellele ei ole kostja faktooringlepingu pool. Faktooringleping ei saa piirata võlgniku seadusest tulenevat õigust tagastada mittekvaliteetne kaup O C. O C oleks pidanud A S P informeerima kauba tagastamisest. Kreeditoride vaidlus faktooringlepingu tingimuste täitmise üle ei saa olla aluseks võlgnikule kohustise teistkordseks täitmiseks. Hagejale loovutati nõue summas 244 672,30 krooni, kuid hagiavalduses palus ta välja mõista 489 344,60 krooni. Suurendatud summa osas puudub hagejal nõudeõigus. Kolmanda isiku O C seisukoht Kolmas isik hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. 10.07.2003 nõuete loovutamise lepingu allkirjastanud isikutel puudus lepingu allkirjastamiseks volitus ja volitus kokku leppida riigilõivu tasumises hageja eest. Seetõttu on tühine ka 22.05.2004 nõudeõiguse loovutamise teade. Hagiavalduse on kohtule esitanud isik, kellel ei ole selleks volitust TsMS § 221 lg 1 p 3 kohaselt, mistõttu tuleb jätta hagi läbivaatamata. Hageja nõue kostja vastu ei ole põhjendatud ka sisuliselt, kuna kostja tagastas kolmandale isikule kauba 04.04.2003 saatelehe nr 00009 järgi, sest müüdud kaup osutus mittekvaliteetseks. Tagastatud kauba koguväärtus oli 245 778,42 krooni. Müüdud kaupade mittevastavusest informeeris O C ka panka kohe pärast pretensioonide saamist kostjalt. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Kohus rahuldas hagi. Otsuse põhjenduste kohaselt oli tegemist O C poolt konkreetsetes kostjaga sõlmitud müügitehingutes müüja poolt müügihinna tasumise nõudeõiguse loovutamisega A S P koos selle kohese teatamisega kostjale. Pärast müüdud kauba vastuvõtmist kostja poolt sai ta selle omanikuks ja tal tekkis kauba eest tasumise kohustus A S P. Viimase nõudeõiguse kehtivust ei mõjuta see, mida kostja kaubaga hiljem teeb või tegi, seejuures ka see, et ta andis kauba tagasi O C. Kuna nõue oli loovutatud pangale, siis ei mõjuta nõude kehtivust kostja ja O C kokkulepe vastastikuste müügitehingutest tulenevate pretensioonide mitteolemasolu kohta seoses kauba tagastamisega. Kuivõrd nõude loovutamine ja kostja poolt sellest teadasaamine toimus üheaegselt kauba vastuvõtmisega, siis pidanuks kostja oma vastuväiteid müügihinna tasumisele esitama kohe A S P. Kostja kui majandustegevuses müügilepingu sõlminud isik pidi laskma kauba kohe üle vaadata ja selle mittevastavuse korral sellest kohe A Sa P teatama. Kostja seda ei teinud, mistõttu ta kaotas õiguse tugineda antud nõudes kauba mittevastavusele. Kostja vastuväited selles, et faktooringlepingu p 2.2 kohaselt loetakse ostja vastu suunatud nõudeõiguse ülemineku momendiks päeva, millal pank on maksnud faktooringuavansi müüja arvelduskontole, hageja ei tõendanud, et faktooringuavansid on eelmärgitud arvete järgi müüjale üle kantud, so hageja ei tõendanud nõuete üleminekut pangale, on alusetud. Faktooringleping reguleerib faktori ja kliendi omavahelisi suhteid, arve-saatelehtedel olevate ülekandemärkustega aga loovutas O C arvetest tulenevad nõuded pangale. Seega olid nõuded 3 loovutatud ja hageja ei pea seega tõendama, kas pank on täitnud oma faktooringu lepingujärgse O C suhtes. Alusetu on kostja vastuväide, et hageja ei esitanud 29-01.03.2001 sõlmitud võlaõiguslikku lepingut, viitega faktooringlepingu p-le 6.1, mille kohaselt pidi O C esitama arve koos võlaõigusliku lepinguga, millisele arve pidi vastama. Kostja leidis, et ilma müügilepinguta ei tekkinud tal maksmise kohustust. Antud juhul omavad tähtsust konkreetsed müügitehingud, milliste osas müüja loovutas oma nõudeõiguse pangale, mitte kostja ja O C vahel sõlmitud raamleping. Kostja kinnitas, et konkreetsed müügitehingud toimusid, so ta sai kaupa kostjalt ja oli kohustatud kauba eest tasuma. Hageja tõendas nende müügitehingute olemasolu kostja õigeksvõtuga ja tema esindaja allkirjadega arve-saatelehtedel, et kostja arve-saatelehtedel märgitud kauba ning arves näidatud maksmise kohustuse endale võttis. Esialgsetes vastuväidetest A S P poolt nõuete hagejale loovutamise lepingu mittekehtivusest kostja loobus. Hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist ja viivist rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise eest. Hagi tuleb VÕS § 108 lg 1, § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja § 208 lg 1 alusel rahuldada täies ulatuses. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused O K palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Väär on kohtuotsuse põhjendustes märgitu, et seega oli tegemist O C poolt konkreetsetes kostjaga sõlmitud müügitehingutes müüja poolt müügihinna tasumise nõudeõiguse loovutamisega Ale S P koos selle kohese teatamisega kostjale. Kohus pidas ekslikult arve/saatelehtede nr 83, 85, 91-94, 97 ja 106 järgi kauba saamist konkreetseteks kostjaga sõlmitud müügitehinguteks. Nimetatud seisukoht ei rajane asjas kogutud tõenditele. Kohus jättis tähelepanuta, et kõikidel kaheksal arve/saatelehel on viide lepingule nr 29-01.03.2001, mis ongi faktooringlepingu p-des 3.1.7-3.1.9, 5.3 ja 6.1 sätestatud võlaõiguslepinguks. Sellest tulenevalt on tegemist ainult ühe võlaõiguslepinguga ja kaheksat arve/saatelehte saab käsitleda ainult lepingu nr 29-01.03.2001 täitedokumendina. Täitedokumentidest – arve/saatelehtedest - ei teki tsiviilõigusi ega kohustusi TsÜS § 5 tähenduses, sest arve/saatelehe järgi kauba vastuvõtja ei oma vastavaid volitusi äriühingu nimel võlaõigusliku lepingu sõlmimiseks, samuti ei oma ta õigust viivise määras kokkuleppimiseks. Ebaõige on kohtu seisukoht, et hageja ei peagi tõendama nõuete üleminekut pangale. VÕS § 164 järgi olematut nõuet loovutada ei saa. Pank ei oma enne faktooringuavansi ülekandmist mingit nõudeõigust ostja vastu. Hageja ei tõendanud, et nõue kostja vastu on hagiavalduses märgitud kaheksa arve järgi A S P üle läinud, st kohtule ei esitatud tõendit selle kohta, et faktooringuavansid on märgitud arvete järgi O C üle kantud. Hageja pidi kohtule esitama nii faktooringuavansi tasumise dokumendid kui ka võlaõiguslepingu nr 29-01.03.2001. Kuna hageja ei esitanud kohtule võlaõiguslepingut nr 2901.03.2001 ega tõendanud nõude olemasolu kostja vastu, siis kohus kohaldas vääralt VÕS § 108 lg 1, § 101 lg 1 p 6, § 133 lg 1 ja § 208 lg 1. Ringkonnakohtu seisukoht Kohtukolleegium leiab, et Tallinna Linnakohtu 02.12.2005 otsus tuleb tühistada osaliselt viiviste väljamõistmise osas materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja tõendite ebaõige hindamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel. Nimetatud osas on võimalik teha uus otsus. 4 Põhivõla osas on kohus õigesti hagi rahuldanud ning kohtukolleegium nõustub otsuses toodud sellekohaste põhjendustega. Kohtukolleegium vaatab asja läbi apellatsioonkaebuses toodud ulatuses. Kohtukolleegium nõustub täiesti kohtu põhjendustega osas, millega rahuldati hagi põhinõude osas summas 244 672,30 kr. Kohus hindas kõiki asjas esitatud tõendeid kogumis, tuvastas hagi aluseks olevad asjaolud õigesti ja rahuldas hagi põhinõude osas. Faktooringlepingu p. 2,2 kohaselt loetakse ostja vastu suunatud nõudeõiguse pangale ülemineku päevaks päeva, millal pank on maksnud faktooringavansi O C arvelduskontole. O C on ka kinnitanud, et on nende arvete alusel raha saanud. Nõude ülemineku tõendamiseks esitas hageja kohtule panga väljavõtte O C faktooringkonto väljavõttest, kust nähtub, millal faktooriti esitatud arved. Peale selle esitas hageja tõendina ka kaebuses nimetatud arvete osas S panga vastavad väljavõtted, millest nähtub vastavate ülekannete tegemine. Kostja vaidles küll vastu nimetatud väljavõtete vastuvõtmisele asja juurde apellatsiooniastmes, kuid sisulisi vastuväiteid ei ole esitanud ja peab neid asjakohasteks tõenditeks. Otsus tuleb aga tühistada viiviste väljamõistmise osas. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Asjaolu, et kostja pole oma kohustust vastavalt lepingule täitnud, on kohus tuvastanud juba põhihagi rahuldamisel. Vaidlus puudu selles, et asjas pole esitatud kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud müügilepingut. Seega pole ka teada, kas nimetatud lepingus olid pooled kokku leppinud rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivise maksmise kohustuse viivisemääraga 0,5% päevas. Vastavat suulist kokkulepet pooled ei kinnita. Hageja tugineb hagiavalduses arve/saatelehtedele, mis asuvad t.l. 19-26. Nimetatud dokumentidel on päises märge: viivis 0,5% päevas. Samas on arve/saatelehe allosas kostja allkiri, millega ta kinnitab sõnaselgelt – kaup kätte saadud. Sellist märget kauba saatelehel ei saa kohtukolleegiumi arvates pidada kokkuleppeks viivisemäära osas. Hageja on seda ka apellatsiooniastmes kaudselt ka ise möönnud ja esitanud apellatsioonikohtule viivise arvestuse, mis põhineb VÕS §-dele 113 lg 1 ja 94. Nimetatud tõendi alusel on viivis arvestatud välja seisuga 24.04.2006 arvete nr. 83, 85, 91, 92, 93, 94, 97, 106 tasumisega viivitamise eest kokku summas 75888,07 krooni. Kostja ega kolmas isik nimetatud arvestust ei vaidlustanud. Viivise nõue VÕS §-de 113 lg 1 ja 94 alusel on põhjendatud ja seega tuleb nimetatud summa kostjalt välja mõista. Muid vastuväiteid kaebuses esitatud ei ole. Seega ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited muus osas kaevatavat kohtuotsust tühistada ja kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kostja taotleb ka hagejalt kohtukuluna riigilõivu väljamõistmist. Taotlus kuulub osaliselt rahuldamisele. Kuna apellatsioonikohus vähendas kostjalt hageja kasuks väljamõistetud summat 168785,23 krooni võrra, siis tuleb nimetatud osas riigilõiv summas 8600,00 kr hagejalt kostja kasuks välja mõista kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja 8 alusel. Kostja peab aga hagejale tasuma hagi rahuldatud osalt 320559,37 kr riigilõivu summas 18000,00 kr. R. Allikvere G. Kivinurm V. Lips