Obsah (4)

§ 31§ 6§ 25§ 92

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-586 Otsuse kuupäev 6.september 2006 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi IK kaebus Tartu Linnavalitsuse poolt eluruumi er

§ 31lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK IK elas üürnikuna õigusvastaselt võõrandatud majas Tartus aadressil XXX. Tartu Maakohus kinnitas 15.11.2005 määrusega IK ja XXX maja omaniku LK ning kolmanda isiku Tartu linna vahel sõlmitud kokkuleppe. Kokkuleppe kohaselt kohustus Tartu linn andma IKle üürile neljatoalise korteri ZZZ Tartus ning IK kohustus andma XXX üle LKle hiljemalt kahe nädala jooksul päevast, mil talle korter ZZZ on üle antud. Tartu linn ja IK sõlmisid 9.01.2006 üürilepingu korteri ZZZ üürimiseks IKle tähtajaga kuni 08.01.2011.a. 6.02.2006 saatis IK esindaja L.Auväärt Tartu Linnavalitsusele ja EV Riigikogule taotluse lubada tal erastada üüritud korter eluruumide erastamise seaduses ettenähtud tingimustel. Tartu Linnavalitsus vastas 22.02.2006 ning teatas, et antud korter ei kuulu erastamisele, kuna Tartu Linnavolikogu 08.aprilli 2004.a. otsusega nr 277 tunnistati Tartu linna omandis olev eluruum ZZZ erastamisele mittekuuluvaks seoses selle edasise kasutamisega üürilepingu alusel. Kaebaja esitas 21.03.2006 Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise (moraalse) kahju hüvitamiseks Tartu Linnavalitsuse ja Riigikogu poolt. Selgemalt tõi kaebaja välja kolm nõuet: 1) tunnistada Riigikogu tegevusetus sundüürnikele omandireformi käigus tekitatud kahju kompenseerimismehhanismi väljatöötamisel õigusvastaseks ja teha Riigikogule ettekirjutus, mis kohustab teda vastavat mehhanismi välja töötama; 2) tühistada Tartu Linnavalitsuse 22.02.2006 kirjana koostatud haldusakt nr 5.2-1.2/02847 3) teha ettekirjutus, mis võimaldab IKl tema kasutuses olev korter erastada. Tartu Halduskohus jättis 27.03.2006 määrusega IK kaebuse käiguta ja andis kaebuse puuduste kõrvaldamiseks ja täpsustamiseks tähtaja 12.04.

1. Kohus nõudis mittevaralise kahju hüvitamise nõude täpsustamist. Kuna ka peale kaebuse täpsustust jäi kaebaja tegelik tahe selgusetuks, toimus kaebaja nõuete täpsustamiseks 17.04.2006 eelistung. Peale eelistungit ja 02.05.2006 esindaja poolt saadetud täpsustust võttis kohus 03.05.2006 määrusega menetlusse IK kaebuse Tartu Linnavalitsuse poolt eluruumi erastamise keeldumise õigusvastaseks tunnistamise ja kohustava ettekirjutuse tegemise nõudes. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Viimases, 02.05.2006 kohtule esitatud kaebuse täpsustuses on kaebaja esitanud taotlused: 1) tunnistada omandireformi käigus sundüürnikele tekitatud kahju kompenseerimise mehhanismi puudumine põhiseadusevastaseks, 2) tühistada Tartu Linnavalitsuse 22.02.2006 kirjana koostatud haldusakt nr 5.2-1.2/02847, 3) teha ettekirjutus, mis võimaldaks kaebajal erastada tema kasutuses olev korter erastamishinnaga. Kaebaja märgib, et talle kui sundüürnikule on tekitatud mittevaraline kahju seoses aastaid kestnud vaidlustega LKle kuuluva korteri vabastamise ja linnavalitsuselt munitsipaalkorteri saamise üle. Kaebaja on kannatanud pideva emotsionaalse pinge all, tema era- ja perekonnaelu on kahjustatud, psüühilise pinge ja valu tõttu on ta invaliidistunud. Üürileping on sõlmitud viieks aastaks ja on seega ajutine lahendus. Kaebaja perekonnal puudub endiselt turvatunne. Kaebaja leiab, et teda diskrimineeritakse, sest ta on jäetud ilma õigusest oma üürikorter erastada nagu enamik üürnikke seda teha said. Rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet põhiseaduse § 12 vastaselt. Sundüürnikud on riigi seadusandlusega pandud ebavõrdsesse olukorda ning seadusandja pole püüdnud probleemi lahendada. Kaebaja leiab, et Tartu Linnavalitsuse kohus oli leida talle erastamiseks teised võrdväärsed ruumid. Kaebaja märgib, et ta ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 tähenduses vaid ainult vastava normatiivakti andmist, mis lõpetaks tekkinud ja kestva ülekohtu. Ainuke võimalus kahju kompenseerida oleks võimaldada IKl erastada talle üüritud korter ja seda erastamishinnaga. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Tartu Linnavalitsus ei nõustu esitatud kaebusega ning vaidleb sellele vastu. Vastustaja leiab, et pole 22.02.2006 keeldumisega rikkunud kaebaja põhiseaduslikke õigusi. Kaebaja nõue saada õigus eluruumi ZZZ erastamiseks pole õigustatud, sest sellel nõudel puudub seaduslik alus. Tartu linn on IKle üürile andnud eluruumi Tartus ZZZ, mis koosneb 4 toast üldpinnaga 72,9 m2 Enne üürilepingu sõlmimist informeeriti IKt asjaolust, et eluruum ZZZ ei kuulu erastamisele, kuna linnavolikogu otsusega tunnistati see eluruum erastamisele mittekuuluvaks seoses selle edasise kasutamisega üürilepingu alusel. Sihtasutuse KredEx poolt antud munitsipaal-üürielamufondi suurendamise toetusega renoveeritud eluruumide puhul on keelatud objektide erastamine, ehitise võõrandamine ja koormamine hüpoteegiga projekti lõppemisele järgneva amortisatsiooniperioodi jooksul, milleks on renoveerimise puhul vähemalt 5 aastat. ZZZ eluruum on renoveeritud KredExi poolse toetusega ja eluruumi remont lõpetati 09.07.2004.a. Kaebaja on jätnud selgitamata, kuidas ja millal on Tartu Linnavalitsus talle mittevaralist kahju tekitanud. Samuti ei nähtu kaebusest, millal ja millise kahjunõudega on kaebaja Tartu Linnavalitsuse poole pöördunud. Seepärast pole linnavalitsus oma vastustes väljendanud, et keeldub kahju hüvitamisest. 2 Kohtuistungil tõi vastustaja esindaja välja, et tulenevalt eluruumide erastamise seaduse (EES) § 22 lg 61 ja lg 62 sai eluruumide erastamise avaldusi esitada kuni 1.06.
2. See tähtaeg on möödas ning kaebaja juhtum ei lähe ka võimalike erandite alla. IK on vastavalt Tartu Linnavolikogu 21.12.2000 määruse nr 51 punktile 7.
3. sundüürnike hulgast välja arvatud sellest hetkest, kui ta võttis linnalt üürile eluruumi ZZZ. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
4. Kohus on 03.05.2006 määrusega võtnud menetlusse IK kaebuse Tartu Linnavalitsuse poolt eluruumi erastamise keeldumise õigusvastaseks tunnistamise ja kohustava ettekirjutuse tegemise nõudes. Kaebaja IK enda poolt eelistungil 17.04.2006 antud seletuse kohaselt on tema sooviks erastada korter, millise Tartu linn talle üüris ja erastada soovib ta seda korterit erastamise hinnaga. Ka kaebaja esindaja L.Auväärti poolt Tartu Linnavalitsusele 06.02.2006 saadetud avalduses (tlk.40) on esitatud taotlus lubada IKl erastada talle üüritud korter eluruumide erastamise seaduses ettenähtud tingimustel. Tartu Linnavalitsus on kaebajale 22.02.2006 kirjaga teatanud, et tema taotlus jääb rahuldamata. Kaebaja on kohtule esitatud kaebuses taotlenud Tartu Linnavalitsuse 22.02.2006 kirjana koostatud haldusakti tühistamist. Sama taotluse juurde jäi ta ka kohtuistungil. Kohus on kaebuse menetlusse võtmise määruses võtnud seisukoha, et vastustaja 22.02.2006 kirja puhul on tegemist toiminguga, mitte haldusaktiga Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 mõistes ning seda tühistada ei ole võimalik. Kuna vaidlustatud kirjas on keeldutud taotletud eluruumi erastamisest, siis saab kohus hinnata

§ 6

lg 2 p 2 alusel, kas vastustaja keeldumine oli õiguspärane ning kas sellest võib tuleneda ettekirjutuse tegemine kohustusega eluruum kaebajale erastada. Seega on vajalik lahendada küsimus, kas IKl on õigus nõuda üürilepingu alusel kasutuses oleva eluruumi erastamist ning kas Tartu Linnavalitsus on seadusest tulenevalt kohustatud erastama IKle eluruumi Tartus Lääne7-

2. Eluruumide erastamist reguleerib Eluruumide erastamise seadus (EES). Vastavalt EES § 2 lg 1 on eluruumide erastamise eesmärgiks anda füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud, aga ka asustamata eluruume ning tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ja säilitamine. Vastavalt EES § 3 lg 4 p 1 kuuluvad erastamisele üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid. Vastavalt EES § 4 lg 1 võib üürilepingu alusel kasutatava eluruumi osta selle eluruumi üürnik või täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürnike täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikule kokkuleppele. Kuna IK vastab EES § 3 lg 4 p 1 tingimusele, Tartu linn on omandireformi kohustatud subjekt, on IK isik, kellel on õigus eluruumi erastamiseks. Samas omab tähtsust EES § 22 lg 61 , mille kohaselt sai avaldusi üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide erastamiseks esitada kuni 1.juunini 2001.a., välja arvatud kui toimub omandivaidlus või kui eluruumi erastamisel on esitatud kohtule kaebus ja kohtuvaidlus ei ole lõppenud. Sellest tulenevalt ei ole IKl õigust nõuda temale 2006 aastal üüritud eluruumi erastamist EES sätestatud tingimustel.
3. EES § 3 lg 8 kohaselt võib linna ja valla omavalitsuse volikogu kindlaks määrata eluruumid, mida ei erastata nende lammutamise, rekonstrueerimise, edasise kasutamise tõttu üürilepingu alusel või muul mõjuval põhjusel üldistes huvides. Tartu Linnavolikogu on oma 08.04.2004 otsusega nr 277 tunnistanud ZZZ eluruumi erastamisele mittekuuluvaks seoses selle edasise kasutamisega üürilepingu alusel. Seega oli ZZZ erastamisele mittekuuluvaks tunnistatud enne kui see eluruum IKle üüriti. Kuigi kaebaja ja Tartu linna vahel 3 sõlmitud üürilepingus ei ole viidatud nimetatud volikogu otsusele, oli IK nii vastustaja seletuse kui ka tema enda eelistungil antud seletuse kohaselt teadlik, et korter ei kuulu erastamisele. Linnavolikogu 08.04.2004 otsus nr 277 on kehtiv haldusakt, seda vaidlustatud ei ole. Seega ei ole eluruumi ZZZ erastamata jätmise alus ära langenud ning linnavalitsuse 22.02.2006 keeldumine nimetatud eluruumi erastamiseks on õiguspärane.
4. Kaebaja on seisukohal, et Tartu linavalitsus on kohustatud talle üüritud eluruumi erastama tulenevalt ülekohtust, mis IKle kui sundüürnikule on alates 1995 aasast tekitatud. Ta ei soovi mittevaralise kahju tekitamise rahalist hüvitamist vaid normatiivakti andmist, mis lõpetaks kestva ülekohtu. Kaebaja arvates on linnavalitsuse keeldumine vastuolus põhiseaduse § 12 tuleneva võrdse kohtlemise printsiibiga, kuna teised üürnikud on saanud elamispinda erastada. IK elas kuni 09.01.2006 omandireformi käigus tagastatud elamispinnal Tartus XXX. Niinimetatud sundüürniku seisundi kaotas IK 09.01.2006, sõlmides Tartu linnaga üürilepingu eluruumi ZZZ üürimiseks. Sellest ajast alates kasutab IK eluruumi Tartu linnale kuuluval elamispinnal, mitte õigusjärgsele omanikule tagastatud elamispinnal. Linnavalitsuse seletuse järgi on IK sundüürnike hulgast välja arvatud vastavalt Tartu Linnavolikogu 21.12.2000 määruse nr 51 punktile 7.
5. päevast, kui ta sõlmis Tartu linnaga üürilepingu munitsipaalkorteri üürimiseks. Samas ei ole kaebaja, vaatamata menetluse käigus antud lubadustele, välja toonud, millal ja kuidas vastustaja, see on Tartu Linnavalitsus on talle mittevaralist kahju tekitanud ning milline on kahju suurus või selle arvestamise alus. Kaebaja taotlus, et vastustaja võimaldaks tal osta ZZZ eluruum niinimetatud erastamise hinnaga, hüvitamaks senised kannatused, ei tulene seadusest. Asjaolu, et paljud üürnikud on omandireformi käigus saanud elamispinda erastada Eluruumide erastamise seaduse alusel, ei tähenda, et võrdse kohtlemise printsiibi kohaldamiseks tuleb kohalikul omavalitsusel ka teistele isikutele, kellel selleks õigus puudub, anda võimalus erastada eluruum ikkagi Eluruumide erastamise seaduses ettenähtud tingimustel.
6. Kohus jätab käsitlemata kaebaja taotluse tunnistada omandireformi aluste seaduses sundüürnikele tekitatud kahju hüvitamise mehhanismi puudumine põhiseadusevastaseks, kui põhjendamatu ja asjassepuutumatu.

§ 25

lg 9 kohaselt jätab halduskohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Haldusmenetluse seadustik ei anna halduskohtule õigust tunnistada mingi protsessi või mehhanismi puudumist põhiseadusevastaseks. Kaebaja poolt taotletud kahju hüvitamise mehhanismi põhiseadusevastaseks tunnistamine ei pane vastustajale kohustust erastada kaebajale vaidlusalune eluruumi ja seda EES sätestatud erastamise hindades. Seega leiab kohus, et kaebaja toodud süüdistus, nagu Tartu Linnavalitsuse erastamisest keeldumisega rikutaks võrdse kohtlemise printsiipi, ei leidnud kinnitust. Linnavalitsus lähtus kirja koostamisel linnavolikogu otsusest nr 277, mille õiguspärasust pole vaidlustatud, samuti on kaebaja erastamisavalduse esitamise tähtaeg möödas tulenevalt EES § 22 lg 61 ja lg 62. 6. Kaebaja taotles, et kohus teeks Tartu Linnavalitsusele ettekirjutuse, millega antaks kaebajale õigus tema kasutuses oleva korteri erastamiseks ja seda erastamishinnaga. Kohtul puudub õiguslik alus sellise ettekirjutuse andmiseks, kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et linnavalitsuse keeldumine oli õiguspärane.

§ 92kohaselt kannab menetluskulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jääb kaebaja poolt tasutud riigilõiv tema enda kanda. 4 Eda Muts kohtunik 5