§-s 1 toodud seaduse eesmärk. Vastavalt Tallinna Pensioniameti keskpensionikomisjoni otsuses nr 41 toodust lähtub Sotsiaalkindlustusamet vanemahüvitise maksmisel mitte töötasu väljateenimise kuust, vaid töötasu väljamaksmise kuust. Tegemist on ametiasutuse poolse tõlgendusega, mida seaduses kirjas ei ole. Kaebuse esitajale maksti vanemahüvitist kolmel korral: 08.12.2004, 06.01.2005 ja 08.02.2005 ning ühegi makse tegemise ajal ei tekkinud Sotsiaalkindlustusametil vajadust teha vanemahüvitise tagasiarvutust või summa vähendamist. Juba hüvitiste väljamaksmise ajal oli Sotsiaalkindlustusametil teada info selle kohta, et kaebuse esitajale on välja makstud töötasu novembris
lg 7 sätestab: „Kui hüvitise saaja teenib hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu“ ja § 4 lg 5 sätestab: „Kui avaldus on esitatud enne jooksva kalendrikuu
rakendamisel lähtub Sotsiaalkindlustusamet isiku sotsiaalmaksuga maksustatava tulu väljamaksmise kuust. Seega 2 vanemahüvitise määramisel selle suuruse kindlakstegemisel kui ka töötamise korral vanemahüvitise suuruse arvutamisel lähtutakse sotsiaalmaksuga maksustatud (kassapõhisest) tulust, mida isikule on makstud esimesel juhul kalendriaasta jooksul ning teisel juhul kalendrikuus. Kuna tööandjatel ei ole kohustust täpsustada, millise tööperioodi eest on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu teenitud, siis seetõttu saab Sotsiaalkindlustusamet võtta vanemahüvitise arvutamisel aluseks sotsiaalmaksuga maksustatud tulu selle väljamaksmise kuu järgi.
kohaselt määratakse hüvitis selle õiguse tekkimise päevast ja hüvitist makstakse igas kalendrikuus eelmise kalendrikuu eest. Sotsiaalkindlustusametis rakendatav halduspraktika, mille kohaselt loetakse hüvitise maksmise kuuks kalendrikuu, mille eest hüvitist makstakse, tagab vanemahüvitise saajate võrdse kohtlemise. Nimetatu võimaldab neid vanemahüvitise saajaid, kes taotlevad vanemahüvitise määramist kohe alates hüvitisele õiguse tekkimisest, kohelda võrdselt nende vanemahüvitise saajatega, kes taotlevad vanemahüvitise määramist tagasiulatuvalt. Vastavalt vanemahüvitise seadusele ja riiklike peretoetuste seadusele määratakse vanemahüvitis hüvitisele õiguse tekkimise päevast, kui hüvitise taotlemiseks vajalikud dokumendid on esitatud kuue kuu jooksul, arvates hüvitisele õiguse tekkimisest. Hüvitise suurus tagasiulatuval määramisel ja maksmisel on isikul, kes sai sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu vanemahüvitisele õiguse tekkimisest alates 5 kuu jooksul ning 6. kuul enam sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ei saanud, sama suur kui isikul, kes taotles koheselt pärast hüvitisele õiguse tekkimist hüvitist ja sai eelnimetatud isikuga võrdset igakuist tulu. Seejuures vanemahüvitise tagasiulatuval määramisel lähtutakse vanemahüvitise suuruse kindlakstegemisel eelnimetatud 5 kuul igas kuus väljamakstud sotsiaalmaksuga maksustatava tulu suurusest ning arvutatakse nendel kuudel väljamakstud tulu suurusest lähtuvalt iga kuu eest vanemahüvitise suurus, mis makstakse välja küll korraga. Juhul, kui vanemahüvitise tagasiulatuva määramise ja maksmise korral lähtutaks eelmiste perioodide eest vanemahüvitise väljamaksmisel üksnes hüvitiste summaarse väljamaksmise kuust, siis tekiks olukord, mil tagasiulatuvat määramist ja maksmist taotlev isik saab vanemahüvitist enam, kui vanemahüvitisele õiguse tekkimisest alates hüvitist koheselt taotlenud isik. Eelnimetatu võimaldab vanemahüvitist maksta ka nendele hüvitise saajatele, kes pärast vanemahüvitise saamise lõppu tööle asuvad. Vastasel korral kaotaksid nad osaliselt või täielikult viimase kuu vanemahüvitise.
lg 7 kohaselt hüvitist ei maksta, kui hüvitise maksmisel kalendrikuul saadud tulu ületab viiekordset hüvitise määra, kusjuures teenitud tulu arvutatakse registrisse kantud isikustatud sotsiaalmaksu alusel. 2004. aasta riigieelarve seaduse § 6 lg 4 alusel on vanemahüvitise määr 2200 krooni kuus, viiekordne hüvitise määr on seega 11000 krooni kuus.
lg 1 p 3 alusel nõutakse juhul, kui hüvitise saaja jätab pensioniametile teatamata asjaoludest, mis mõjutavad hüvitise suurust või õigust hüvitisele, hüvitiseks enammakstud summad tagasi. Pensionikindlustuse registri andmete alusel on kaebuse esitaja saanud
) § 7 lg 1 p 3 alusel tagasi.
lg 1 p 3 kohaselt käsitatakse hüvitise enammaksmisena juhtumit, kui hüvitise saaja jätab pensioniametile teatamata asjaoludest, mis mõjutavad hüvitise suurust või õigust hüvitisele. Üheks selliseks asjaoluks, mis mõjutab isiku õigust hüvitisele, on
lõike 7 kohaselt hüvitise maksmise kalendrikuul viiekordset hüvitise määra ületava tulu saamine.
lg 7 sätestab: „Kui hüvitise saaja teenib hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu), võrdub hüvitise suurus hüvitise ja saadud tulu summa ning arvu 1,2 jagatisega, millest lahutatakse saadud tulu. Hüvitist ei maksta, kui hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulu ületab viiekordset hüvitise määra.“ Käesoleval juhul määrati Tallinna Pensioniameti 18.11.2004 otsusega kaebuse esitajale vanemahüvitis, suurusega 15 741 krooni kuus, alates 01.11.2004 kuni 26.01.2005. Tallinna Pensioniameti 18.11.2004 otsusest nr. 5292 nähtuvalt on Õ. A., kelle kasvatamisega seoses vanemahüvitis määrati, sündinud xx.xx.xx (toimiku lk. 37). Seega oli Õ. A. xx xx xxxx seisuga kuue kuu vanune.
lõike 2 viimane lause annab õiguse hüvitisele pärast lapse kuue kuu vanuseks saamist ükskõik kummale lapsehoolduspuhkusel olevale vanemale. Hüvitisele tekib õigus ravikindlustuse seaduses sätestatud sünnitushüvitise maksmise perioodi lõpupäevale järgneval päeval (
Ühisliisingu AS 05.10.2004 teatise kohaselt lõppes T. A.’i lapsehoolduspuhkus
Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitajale maksti ajavahemiku 01.11.2004 kuni 26.01.2005 eest määratud vanemahüvitis välja kolme maksena: 08.12.2004, 06.01.2005 ja 08.02.2005. Seega maksti kaebuse esitajale novembrikuu eest vanemahüvitist detsembris, detsembrikuu eest jaanuaris ning jaanuarikuu eest veebruaris. Kohtul tuleb leida vastus küsimusele, kas detsembris 2004 oleks vastustaja pidanud jätma kaebuse esitajale vanemahüvitise novembrikuu eest
Seega tuleb kohtul anda
lause kõlab järgmiselt: „Hüvitist ei maksta, kui hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulu ületab viiekordset hüvitise määra.“ Vastustaja kirjaliku seletuse kohaselt peab Sotsiaalkindlustusamet hüvitise maksmise kalendrikuuks kuud, mille eest hüvitist makstakse. Käesoleval juhul saab vastava tõlgenduse korral seega hüvitise maksmise kalendrikuuks pidada ka novembrikuud, kuna detsembris maksti hüvitist novembrikuu eest. Kaebuse esitaja lähtub
sõnade enamlevinud tähendusest ning asub seisukohale, et hüvitise maksmise kalendrikuuks tuleb pidada detsembrikuud – kuud, millal hüvitis faktiliselt kaebuse esitajale välja maksti. Kuna kaebuse esitaja detsembrikuus tulu ei saanud, ei kuulu ka
lause kohaldamisele. Vastustaja on kirjalikus selgituses asunud seisukohale, et vastustaja poolne
tõlgendus tagab kõigi hüvitise saajate võrdse kohtlemise ning võimaldab maksta vanemahüvitist ka nendele hüvitise saajatele, kes pärast vanemahüvitise saamise lõppu tööle asuvad. Vastasel korral kaotaksid nad osaliselt või täielikult viimase kuu vanemahüvitise. Kohus nõustub vastustajaga selles, et vastustaja poolne
lõike 7 tõlgendus tagab olukorra, kus isik ei kaota koheselt pärast vanemahüvitise määramise perioodi lõppemist tööle minnes viimase kalendrikuu vanemahüvitist ning seda olenemata sellest, kas tööandja maksab talle töötasu samal kuul, mil isik taas tööle läheb (sellisel juhul saab isik samal kuul nii viimase kalendrikuu vanemahüvitise kui ka töötasu) või sellest, kas tööandja maksab talle töötasu välja järgmisel kuul. Kaebuse esitaja poolse
lõike 7 tõlgenduse kohaselt kaotaks isik, kes koheselt pärast vanemahüvitise määramise perioodi lõppemist tööle läheb vanemahüvitise viimase kalendrikuu eest juhul, kui tööandja maksab talle töötasu välja samal kuul (sellisel juhul kattuvad vanemahüvitise väljamaksmise ja töötasu väljamaksmise kuu). Samas ei tähenda eeltoodu seda, et vastustaja poolne
lõike 7 tõlgendamine tagaks isikute võrdse kohtlemise ning kaebuse esitaja poolne
Kui võrrelda mõlemat tõlgendust lähtuvalt sellest, kas tööandja maksab isikule töötasu välja teenimisega samal või järgmisel kuul saab asuda seisukohale, et kaebuse esitaja poolne sätte grammatiline tõlgendus tagab olukorra, kus olenemata töötasu maksmise viisist ei kaota isik määratud vanemahüvitise perioodi esimese kalendrikuu vanemahüvitist (kuna vanemahüvitis makstakse talle välja alles teisel kalendrikuul). Samas vastustaja poolt antud
lõike 7 tõlgenduse korral kaotab isik perioodi, mille eest vanemahüvitis määrati, esimese kalendrikuu eest määratud hüvitise juhul, kui tööandja kannab talle töötasu üle töötasu teenimisele järgneval kuul ehk esimesel kuul, mille eest vanemahüvitis on arvestatud. Seega asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et vastustaja poolsest
lõike 7 tõlgendusest võidavad isikud, kellele makstakse töötasu välja töötasu teenimise kuul ning ühe kuu hüvitise kaotavad need isikud, kellele makstakse töötasu välja teenimisele järgneval kuul; kaebuse esitaja poolsest
lõike 7 tõlgendusest võidavad samas need isikud, kellele makstakse töötasu välja teenimisele järgneval kuul ning ühe kuu hüvitise kaotavad need isikud, kellele makstakse töötasu välja töötasu teenimise kuul. Seega tuleb järeldada, et ükskõik, kas kohus soostuks vastustaja või kaebuse esitaja tõlgendusega, tooks see kaasa olukorra, kus teatud isikud oleksid eelistatumas, teised aga halvemas olukorras. 5 2.2 Seadusandja eesmärk vanemahüvitise seaduse vastuvõtmisel Kohus on seisukohal, et olukorras, kus nii üks kui ka teine tõlgendus toob kaasa osade vanemahüvitise saajate eelistamise võrreldes teiste vanemahüvitise saajatega lähtuvalt sellest, millisel kuul tööandja isikutele töötasu välja maksab, peab sätte tõlgendus vastama seadusandja eesmärgile vanemahüvitise seaduse vastuvõtmisel.
lõike 1 kohaselt on seaduse eesmärk hüvitada laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Isikule, kes tulu ei ole saanud, tagatakse sissetulek hüvitise määra ulatuses. Kohus on seisukohal, et seadusandja eesmärgiks seaduse vastuvõtmisel pidi seega olema väikelast kodus kasvatavatele isikutele kõigi lapsehoolduspuhkusel viibitud kalendrikuude eest saamatajäänud tulu hüvitamine kuni ajani, mil täitub 365 päeva sünnitushüvitise määramisest (
Sellise eesmärgiga kooskõlas olevaks ei saa pidada olukorda, kus vanemahüvitise saamine vanemahüvitise perioodi esimese ja viimase kalendrikuu eest sõltub tööandja poolt isikule enne lapsehoolduspuhkusele jäämist viimase või peale lapsehoolduspuhkuselt naasmist esimese palga väljamaksmise ajast. Nii nähtub
eelnõu (125 SE I) juurde koostatud seletuskirjast, et „ /…/ Vanemahüvitise seaduse eesmärgiks on vältida pere sissetulekute järsku vähenemist seoses lapse sünniga, hüvitades väikelaste vanematele laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu. /…/ Seega on hüvitis tagatud eelkõige sellele vanemale, kes lapse kasvatamise tõttu ei tööta ja kel puudub seetõttu sissetulek..“ Kohtu arvates on
lause eesmärgiks seega tagada, et vanemahüvitise saaja seadust ei kuritarvitaks, st. ei asuks perioodil, mille eest talle vanemahüvitis määratakse ja vanemahüvitist makstakse, tööandja juurde täistööajaga tööle. Seaduse eesmärgikohase
lause tõlgenduse leiame siis, kui tõlgendame antud lauset koosmõjus
lausega: „Kui hüvitise saaja teenib hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu), võrdub hüvitise suurus hüvitise ja saadud tulu summa ning arvu 1,2 jagatisega, millest lahutatakse saadud tulu. Hüvitist ei maksta, kui hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulu ületab viiekordset hüvitise määra.“ Lähtudes sätte tõlgendamisel seaduse eesmärgist ning vastustaja tõlgendusest, mille kohaselt tuleks tõlgendada hüvitise maksmise kuuna kalendrikuud, mille eest hüvitist makstakse, oleks
lause eesmärgiks välistada hüvitise saaja poolt kalendrikuul, mille eest hüvitist makstakse, hüvitise määrast suurema tulu teenimine. Kuigi
lauses seadusandja sõna „teenima“ ei maini, tuleb kohtu arvates ka nimetatud lauset tõlgendada vastavuses eeltoodud tõlgendusega, st. eeldades, et seadusandja välistab hüvitise maksmise juhul, kui kalendrikuul, mille eest hüvitist tuleb maksta, teenib isik viiekordset hüvitise määra ületava tulu, olenemata sellest, millal see tulu faktiliselt välja makstakse. Seega peab kohtu arvates
lausest tulenevaks hüvitise mittemaksmiseks esinema 2 üheaegset tingimust: 1) isik töötab kalendrikuul, mille eest hüvitist makstakse; 2) isik saab antud kalendrikuul töötamisest tulu (olenemata tulu väljamaksmise konkreetsest ajast), mis ületab viiekordset hüvitise määra. Kuna kaebuse esitaja novembris 2004 ei töötanud, puudus vastustajal alus lugeda kaebuse esitajale 2004. aasta detsembris ülekantud vanemahüvitist
lause alusel enammakstud hüvitiseks. Samal põhjusel puudus kaebuse esitajal ka vajadus teatada
3 alusel pensioniametile asjaolust, et ta sai novembris 2004 viiekordset hüvitise määra ületavat tulu. Sel põhjusel on Tallinna Pensioniameti otsus õigusvastane ning tuleb tühistada. 3. Tallinna Pensioniameti uurimiskohustus Kohus nõustub vastustajaga selles, et pensionikindlustuse registri andmed ilmselt ei võimalda vastustajal kindlaks teha perioodi, mille eest isikule töötasu on makstud, eesmärgiga, välja selgitada, kas kaebuse esitaja teenis või ei teeninud kalendrikuul, mille eest talle vanemahüvitis määrati. Sotsiaalmaksuseaduse (SMS) (töötasu ja sotsiaalmaksu tasumise ajal kehtinud redaktsioonis) § 2 lg 1 p 1 kohaselt makstakse sotsiaalmaksu töötajale rahas makstud palgalt ja muudelt tasudelt. SMS § 9 lg 1 p 4 kohaselt oli sotsiaalmaksu maksja kohustatud üle kandma tasumisele kuuluva sotsiaalmaksu Maksu- ja Tolliameti pangakontole maksustamisperioodile järgneva kuu kümnendaks kuupäevaks ja esitama samaks kuupäevaks Maksu- ja Tolliameti piirkondlikule maksukeskusele vastava maksudeklaratsiooni. Maksudeklaratsiooni vormi TSD lisa 1 „Residendist füüsilistele isikutele tehtud väljamaksed, kinnipeetud tulumaks, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse, arvutatud sotsiaalmaks ning vanemahüvitiselt arvutatud kogumispensioni makse isikute lõikes“ märkuste p. 1 kohaselt näidatakse vormi TSD lisas 1 residendist füüsilise isiku isikustatud tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse andmed vormil näidatud maksustamisperioodi eest. SMS § 8 lg 1 kohaselt on sotsiaalmaksuga maksustamise perioodiks kalendrikuu. Eeltoodust võib järeldada, et kuna maksudeklaratsiooni vorm ei näe tööandjale ette kohustust, täpsustada maksudeklaratsioonis, millise tööperioodi eest on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu teenitud, puudub Tallinna Pensioniametil ilma täiendava järelepärimiseta võimalus isiku sotsiaalmaksualaste andmete alusel vastavat tööperioodi tuvastada.
lõike 1 kohaselt hüvitist taotletakse, määratakse ja makstakse riiklike peretoetuste seaduses sätestatud tingimustel ja korras, arvestades vanemahüvitise seaduse erisusi. Riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 1 lõike 4 kohaselt kohaldatakse riiklike peretoetuste seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades riiklike peretoetuste seaduse erisusi. Seega tuleb asuda seisukohale, et ka vanemahüvitise seaduse alusel hüvitisetaotluse menetlemisele tuleb kohaldada haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid. HMS § 6 näeb ette uurimispõhimõtte, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus Tallinna Pensioniamet pensionikindlustuse registri andmete alusel tuvastab, et hüvitise saajale on kalendrikuul, mille eest hüvitist makstakse, laekunud tööandjalt töötasu, on Tallinna Pensioniametil võimalik asjaolude täpsustamiseks pöörduda isiku tööandja poole, selgitamaks välja, kas töötasu on teenitud kalendrikuul, mille eest hüvitist makstakse või mõnel muul kuul. Käesolevas haldusasjas ei ole Tallinna Pensioniamet pidanud vajalikuks eeltoodut välja selgitada. Eeltoodud kaalutlustel tuleb kaebus rahuldada ning Tallinna Pensioniameti 05.04.2005 otsus nr. 5292/1/01 tühistada. Kuna kaebuse esitaja ei taotlenud kohtult kohtukulude väljamõistmist, kohus kohtukulude osas otsust ei tee. Tiina Pappel kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.