← Eesti

2-04-943/5

Obsah (4)§ 173§ 174§ 222§ 191

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Gaida Kivinurm ja Valdo lips Otsusese tegemise aeg ja koht 29. august

§ 173lg.

1 järgi tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks. Kohustus loetakse nõuetekohaselt täidetuks juhul, kui see on täidetud vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Lepingust tulenevate kohustuste ühepoolne täitmisest keeldumine ning lepingutingimuste ühepoolne muutmine on vastuolus

§ 174

. Kostja vastuväited ja vastuhagi Kostja esitas hagile kahed alternatiivsed vastuväited : Tasumisele mineva erastamislepingujärgse põhisumma osas tuleb arvestada

  1. veebruari 1997.a sõlmitud riigi vara ostu-müügilepingut nr. 20-04/07, mille punkti 1.
  2. järgi oli lepingu objektiks tehase Impulss tootmishoone juurdeehitus ning mille müügihinnaks oli 300.000 krooni ja 300.000 krooni erastamisväärtpaberites. Kuna
  3. mai 1997.a lepingu täienduse järgi kinnitasid lepingupooled, et vara müügihind oli täielikult tasutud enne lepingu täienduse sõlmimist leiab OÜ Metel, et alates
  4. mai 1997.a oli kõnealune erastamise põhisumma 600.000 ulatuses väiksem. Kui hageja leiab, et tal on õigus arvestada vastavalt intressi ja viivist, siis pidanuks ta vähemalt alates
  5. maist 1997.a 600.000 ulatuses ka vähendama intressi ja viivise arvestamise lähtesummat. Seda ei ole hageja teinud, väljaarvatud
  6. veebruari
  7. a. haginõude vähendamise raames märgitud intressi summa 419.013,70 krooni. Kui võtta aluseks hageja
  8. veebruari
  9. a. haginõude vähendamine, iseäranis põhisumma osas summas 600.000 krooni, siis tuleb silmas pidada, et hageja lähtub oma intressi- ja viivisearvestustes ekslikult suuremast põhisumma jäägist ja võlguolevatest järelmaksu summadest, st et ta ei ole intressi ja viivise arvestamise lähtesummast maha arvestanud summat 600.
  10. Seega on hagejapoolsed intressi- ja viivisekalkulatsioonid vastavalt suuremad. Kui aga lähtuda vaid hageja esitatud võlgnevuse konstruktsioonist, siis peaks hageja enda versioonis olema 600.000 krooni puudutavalt intressi- ja viivisevõlgnevus väiksem. Intressi tuli arvestada põhisumma jäägilt 10 % aastas (erastamislepingu p 3.3.1). Kuivõrd liigne summa on 600.000, siis on täisaastate, so aastad 1998-2004, osas ülemäära arvestatud intressi summa aastas 60.000 krooni.
  11. a. osas lähtub kostja seitsmest täiskuust (juunidetsember), mis teeb
  12. a. osas liigintressi summaks 35.000 krooni (ühe kuu intress 5000 x seitse kuud).
  13. a. osas lähtub kostja kümnest täiskuust (jaanuar-oktoober), mis teeb
  14. a. osas liigintressi summaks 50.000 krooni (ühe kuu intress 5000 x kümme kuud). Kokku on liigselt intressi arvestatud summas 505.000 krooni (7 x 60 000 + 35 000 + 50 000). Intresside osas läheb maha arvestamisele hageja märgitud 419.013,70 krooni, seega on hageja liigselt arvestatud intressi summa seisuga
  15. november
  16. a. 85 986,30 krooni (505 000 - 419 013,70). Tegemist on summaga, mida ei saa pidada kostja võlaks. Kui võtta arvestuste osas aluseks kohtuistungi daatum, so
  17. märts
  18. a., siis arvestab kostja
  19. a. kui täisaasta osas liigseks intressiks 60.000 krooni ning
  20. a. osas lähtub 2,5 kuust ehk summast 12.500 krooni (ühe kuu intress 5000 x 2,5 kuud).
  21. märtsi
  22. a. arvestusliku versiooni puhul on seega liialt arvestatud intressiks kokku 108 486,30 krooni (8 x 60 000 ehk aastad 1998-2005 + 35.000 ehk aasta 1997 + 12.500 ehk aasta 2006 - 419 013,70). Viivist sai arvestada võlguolevast järelmaksust määraga 0,1 % iga viivitatud päeva eest (erastamislepingu p 3.3.2). Ühe päeva viivise summa on 600.000 krooni osas 600 krooni (600 000 x 0,1 %). O Mkalkuleerib liigselt arvestatud viivist alates
  23. märts 1998.a, kuna 13.novembri
  24. a. erastamislepingu lisa järgi pidi esimene suurem makse (1.025.000) 4 olema tasutud
  25. märtsil 1998.a. 1998.a on viivist arvestatud ülemäära summas 183.000 krooni (600 x 305 päeva);
  26. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 219.000 krooni (600 x 365 päeva);
  27. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 219.600 krooni (600 x 366 päeva);
  28. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 219.000 krooni (600 x 365 päeva);
  29. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 219.000 krooni (600 x 365 päeva);
  30. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 219.000 krooni (600 x 365 päeva);
  31. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 219.600 krooni (600 x 366 päeva);
  32. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 199.200 krooni (600 x 332 päeva) – kokku 1.697.400 krooni. Tegemist on summaga, mida ei saa pidada kostja võlaks ega seetõttu temalt välja mõista isegi siis, kui kohus ei aktsepteeri O Mmuid väiteid. Kui võtta arvestuste osas aluseks kohtuistungi daatum, so
  33. märts
  34. a., siis on
  35. a. viivist arvestatud ülemäära summas 219.000 krooni (600 x 365 päeva), ning
  36. a. on viivist arvestatud ülemäära summas 48.000 krooni (600 x 80 päeva).
  37. märtsi
  38. a. arvestusliku versiooni puhul on seega liialt arvestatud viivis kokku 1.765.200 krooni (1.697.400 + 19.800 (
  39. a, täiendavad 33 päeva) + 48.000). Kuna kostja viivisevõlga ei tunnista ja peab õiglaseks intressi maksmise kohustust ainult algse maksegraafiku alusel summas 2.285.715 Eesti krooni), esitab ta teisalt alternatiivina järgmise kompromisslahenduse: - hageja kustutab O Mmakstud 3.428.000 Eesti krooniga algse maksegraafikujärgse intressivõlgnevuse summas 2.285.715 Eesti krooni. 3.428.000 krooni on erastamislepingulise sissemakse tasumise järgselt O Mtasutud kogusumma: 2.219.000 + 5000 + 600.000 + pärast
  40. juulit
  41. a. kuni
  42. a. lõpuni tasutud 134.000 +
  43. a. makstud 365.000 +
  44. a. makstud 105.000 (viimati
  45. märtsil
  46. a. summas 35.000 krooni); - tänaseks makstud summa ülejäägiga vähendab hageja O Mpõhivõlga summas 1.
  47. 285 Eesti krooni (3.428.000 – 2.285.715); - hageja nõustub seejärel, et O Mvõlgneb hagejale kokku summas 6.137.715 Eesti krooni (7.280.000 – 1.142.285); - hageja nõustub kooskõlastama maksegraafiku, mille alusel tasub O Mhagejale võla summas 6.137.715 Eesti krooni võrdsete maksetena summas 102.295 Eesti krooni kuus viie aasta jooksul õigusega kiirendada tagasimakset vastavalt reaalsetele võimalustele. Sel juhul maksab O Merastamislepingu alusel omandatud vara eest tegelikult 11.
  48. 715 Eesti krooni (1.820.000 + 2.285.715 + 1.142.285 + 6.137.715), mis ületab olulisel määral küll esialgu kokkulepitut – 8.200.715 krooni (5.915.000 + 2.285.715) ehk summa, mille oleks O Mtasunud rahas –, kuid oleks siiski O Mpoolt pakutavaks kompromisslahenduseks. Vastuhagis palus O Mtunnistada, et
  49. märtsi
  50. a. erastamise ostu-müügilepingu järgi kohustus ostja tasuma sissemakse 30 päeva jooksul alates
  51. veebruarist
  52. a. ostumüügilepingu nr. 20-04/07 allakirjutamisest ja ülejäänud osa müügihinnast 352 päeva võrra hiljem arvates
  53. veebruaril
  54. a. erastamise ostu-müügilepinguga kokkulepitud tähtpäevadest. Samuti palus O Mvastuhagis tunnistada
  55. märtsi 1996.a. erastamise ostumüügilepingu punkti 13.1 tühisust osas, millega ostja aktsepteerib ja nõustub, et seoses lepingu järgi toimunud varade müügiga ei ole Eesti Erastamisagentuur vastutav saamata jäänud tulu eest ning mõista Eesti Vabariigilt O Mkasuks välja kahjuhüvitis, mis vastuhagi järgi hagejal on tekkinud saamata jäänud tulu näol ning mis moodustab summa 222.060 krooni. Hageja vastuväited Erastamislepingus on üheselt mõistetavalt pooled kokku lepitud EVP kroonides tasumise tingimused ja korra. Lepingu kohaselt võis kostja EVP kroonides tasuda
  56. detsembrini 1998.a. (lepingu p 3.1). Järelikult kõik hilisemad maksed sai teostada üksnes Eesti kroonides. 5 Seega pole põhjendatud kostja vastuväide, et olemasolev võlgnevus tuleks teatud osas ümber arvestada EVP kroonidesse, kuna kostjal puudus võimalus õigeaegselt EVP kroonides tasuda ning EVP krooni väärtuse suurenemine tõi endaga kaasa materiaalse kahju. Kostja kasutas hageja poolt antud alternatiivse kohustuse täitmise võimalust vaid ühel korral, s.o
  57. augustil 1996.a, tasudes hagejale 5000 EVP krooni. Seega kostja enese poolt langetatud otsus mitte tasuda rohkem kui 5000 EVP krooni lepingujärgse kohustuse katteks, oli tema valik. Võlanõude vähendamine EVP krooni kursiväärtuse tõusust tingitud vahe ulatuses ei ole põhjendatud ega kooskõlas pooltevahelise lepinguga. Kostja poolt väidetavalt saamata jäänud tulu seoses inventariseerimata juurdeehitusega põhineb üksnes tõendamata oletustel. Esiteks oli kostja juba lepingueelselt igakülgselt erastatavat objekti uurinud ning teadis, et vaidlusalune objekt antakse üle inventariseerimata ehk teisisõnu puudus tootmiskorpusel vajalik dokumentatsioon, mille kordaajamine oli erastaja ülesanne. Teiseks andis kostja osaliselt rendile juba enne vara üleandmisevastuvõtmise akti allkirjastamist. A H renditi vara alates
  58. aprillist
  59. a. Samuti renditi varasid tehasele Impulss. Alusetu on väide äriidee realiseerimise takistamisest, kuna erastamislepingule lisatud äriideest ei nähtu, et kostja põhieesmärk vaidlusaluse vara erastamisel oleks olnud selle rendile andmine ja renditulu teenimine. Erastaja soovis oma emaettevõtte plaanide realiseerimiseks soetada lisaks Kadaka tee 74 b renditud pinnale hoopis tootmispinna, et laiendada emaettevõtte tootmistegevust (uue tooteliigi – alumiiniumprofiilidest soojustatud akna-, ukseja fassaadielementide ning garaažiuste tootmise käivitamiseks). Otsingutel valiti mitme erineva tootmishoone seast sobivaim, milleks osutus oma suuruse ja asukoha poolest tehase Impulss hoonete kompleks. Omandatava tootmispinna kasutusse võtmist planeeriti mitmeetapilisena. Käibe arvestamisel lähtuti osalisest rentimisest laekuvatest summadest (erastamislepingu lisa D – äriplaan). Lisaks eeltoodule vaidleb kostja võlakalkulatsiooni üle ja leiab, et kõik seni ülekantud summad tuleks arvestada põhisummavõla katteks. Hageja sellise arvamusega ei nõustu. Pooltevahelise lepingu p 3.3.3 järgi kustutab hageja võlgnevuse järjekorras: viivis, intress, põhisumma. Hagiavaldusele lisatud võlakalkulatsiooni kohaselt tasus kostja kaks esimest tagasimakset
  60. augustil
  61. a. ja
  62. augustil
  63. a. Viivitus tekkis aastast 1997, mil kostja ei teostanud ühtegi makset. Ka edasised maksed olid oluliselt väiksemad graafikus märgitust. Tekkis olukord, kus põhisummavõlg pidevalt kasvas, lisandusid graafikujärgsed intressid, rakendus kokkulepitud viivis. Kostja seevastu tasus sümboolseid summasid, millest ei jätkunud peale viivise teiste võlgnevuste kustutamiseks erastamislepingu p 3.3.3 järgi. Kostja Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi kaudu ei nõustu vastuhagis esitatud seisukohtadega ega tunnista esitatud vastuhagi. Põhjendamatu hageja nõue, millega palub tagasiulatuvalt muuta maksekohustuse tingimusi seoses
  64. veebruaril
  65. a. sõlmitud erastamislepinguga. Hageja (O M) ei ole põhjendanud, kuidas mõjutab tema poolt viidatud
  66. veebruari
  67. a. erastamise ostu-müügileping esialgse erastamise ostu-müügilepingujärgset tagasimaksegraafikut.
  68. märtsi
  69. a. erastamislepingu objektiks olnud vara eest tuli igal juhul tasuda kokkulepitud hinda kokkulepitud järelmaksugraafiku alusel. Hilisemad tehingud ei saanud mõjutada osamaksete tähtaegu. 6 Hoolimata
  70. märtsi
  71. a. erastamislepingus fikseeritud tagasimaksmise tähtaegadest, on kostja hagejale mitmeid kordi vastu tulnud ja nõustunud esialgselt kokkulepitud tähtaegasid muutma. Kogu müügihinna tasumise tähtaega pikendati näiteks viie aasta võrra (
  72. märtsi
  73. a. asemel
  74. märts 2006.a .). Niisamuti lükati edasi osamaksete tasumise tähtaegasid.
  75. märtsi
  76. a. erastamiselepingu p. 13.1 ei piira tema põhiseaduslikku õigust nõuda kahju hüvitamist ega ole vastuolus

§ 222

.

§ 222

järgi on võlgnik kohustatud hüvitama kreeditorile tekitatud kahjud, kui ta ei täida kohustust või ei täida seda nõuetekohaselt. Seevastu erastamislepingu p 13.1 mõte seisnes selles, et erastamise korraldaja ei saa enda peale võtta kogu erastatava varaga kaasnevat riski. Erastaja korraldaja ülesandeks oli varustada potentsiaalset erastajat vajaliku dokumentatsiooniga ja võimaldada varaga kohapeal tutvuda. Erastamislepingu p 9.1.3 sätestab: Ostja on hoolikalt uurinud varasid, nendega seotud finantsilisi, majanduslikke ja juriidilisi asjaolusid, tutvunud informatsiooniga, mis on saadud EEA-lt, uurinud kehtivat seadusandlust ning sellega seotud õiguslikke tingimusi. Ostja sõlmib Lepingu tuginedes üksnes oma uuringutele, mitte lootes ainult EEA-lt saadud informatsiooni täpsusele või täielikkusele. Erastamisprotsessis oli oluline roll täita ostjal endal. Käesoleva kohtumenetluse käigus kogutud tõenditega on kinnitamist leidnud fakt, et hageja oli teadlik hoonete kompleksi juriidilisest staatusest, teisisõnu sellest, et hooned olid inventariseerimata. Segadus seoses juurdeehitusega tekkis hiljem ega mõjutanud esialgse erastamislepingu eelselt edastatud informatsiooni ega erastamislepingus kokkulepitud tingimusi. Kolmas vastuhagis esitatud nõue on osaliselt seotud põhihagile esitatud vastuväitega. Nimelt soovib hageja, et kostja hüvitaks talle tekitatud kahju, mis on põhjustatud vaidlusaluse juurdeehitise üle andmata jätmisega ja piisava renditasu saamata jäämisega. Omandiõigus tehasele Impulss renditud varadele, mille loetelu oli toodud erastamislepingu lisas B, läks hagejale üle

  1. aprillil 1996.a. Vara, sealhulgas juurdeehitus, anti hagejale üle
  2. augustil
  3. a. varade üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Hageja tegeles vara rendile andmisega juba enne varade üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamist, s.o. A H renditi vara alates
  4. aprillist 1996, samuti renditi varasid tehasele Impulss. Hageja väited erastatud vara kasutamise võimatuse kohta seoses juurdeehituse õigusliku staatuse problemaatikaga ei vasta tegelikkusele. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja tegeles vara rendile andmisega ning teenis sellelt tulu, mistõttu ei ole kostja tekitanud hagejale materiaalset kahju. Hageja teadis, et erastamislepingu sõlmimisel hoonetel kasutusluba puudus. Vajalike kasutuslubade hankimine oli hageja ülesandeks. Hageja ei ole seni põhjendanud, millele tuginedes ta väidab, et mainitud informatsioon ei olnud talle teada ja erastamislepingu sõlmimisel arvestas ta kasutuslubade olemasoluga. Esimese astme kohtu otsus 20 aprilli
  5. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus Eesti Vabariigi hagi ja jättis O Mvastuhagi rahuldamata. Kuna vaidlusalune leping poolte vahel, mille alusel nõue kostja vastu kohtusse on esitatud, sõlmiti
  6. märtsil 1996.a., kuuluvad vaidluse lahendamisel materiaalõiguslike alustena kohaldamisele võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse §-dele 2 ja 11 alusel enne
  7. juulit
  8. a. kehtinud

§ 173

lg 1, § 174 ja § 242 lg 1, millised sätestavad, et kohustised tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduses või lepingus sätestatule, et ühepoolne 7 keeldumine kohustiste täitmisest ei ole lubatud ning, et ostu-müügilepingu järgi on müüja kohustuseks vara ostjale tema omandusse üle anda ja ostja kohustus on vara vastu võtta ja selle ees kindlaksmääratud summa maksta. Eesti Erastamisagentuuri ja A M vahel sõlmitud erastamise ostu-müügileping 4.märtsist 1996.a. ja selle muutmise leping

  1. maist
  2. a., 13.novembrist
  3. a. ja 16.novembriust 2000.a. tõendavad, et poolte vahel oli sõlmitud leping, mille kohaselt kostja ostis erastamise käigus tehase Impulss renditud varad 9.100.000 krooni eest, kusjuures ½ ostuhinnast tuli ostjal tasuda eesti kroonides ja teine ½ kas eesti kroonides või erastamisväärtpaberi kroonides (edaspidi EVP-des), kusjuures EVP-sid sai ostja kasutada kuni 31.detsembrini
  4. a. Pooled leppisid lepingus kokku ka intressi suuruse 10 % aastas tasumata maksetelt ning viivise suuruse 0,1 % päevas tähtajaks tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Esialgses lepingus kokkulepitu kohaselt pidi ostja tasuma müüjale kogu müügihinna
  5. märtsiks 2001.a.
  6. novembril
  7. a. tehtud lepingu muudatuse kohaselt oli lõplikuks ostuhinna tasumise tähtajaks
  8. märts
  9. a. Pooled leppisid lepingus ka kokku, et võlgnevuste kustutamise järjekord on järgmine : kõigepealt viivised, siis intress ja lõpuks järelmaksu põhivõlg. Hageja esitas kohtule asja menetluse käigus korduvalt dokumentaalsete tõenditena kostja poolt kohtuotsuse p-s 18 nimetatud lepingu alusel tehtud maksete jooksva seisu kuna kostja teostas makseid kogu asja kohtus menetlemise aja. Lõpliku maksete jooksva seisu esitas hageja asja sisulise arutelu lõppemise päeval. Kostja ei vaidlustanud selles toodud temapoolsete summade tasumist teatises märgitud kuupäevadel. Esitatud tõendist nähtub, et : - kostja tasus hagejale erastamise ostu-müügilepingus kokkulepitud sissemaksu 1.820.000 krooni ja järelmaksuna jäi tasuda 7.280.000 krooni. Sellest summast lahutas hageja 600.000 krooni, s.o. summa, mille kostja tasus hagejale tehase Impulss tootmishoone juurdeehituse erastamise eest poolte vahel sõlmitud teise erastamislepingu alusel ning mille võrra hageja oma nõuet kostja vastu asja menetlemise käigus vähendas. Lõplikuks põhivõlaks hagejale jäi seega 6.680.000 krooni; - kostja on tasunud hagejale EVP kroonides järelmaksu vaid ühel korral 5000 krooni
  10. augustil 1996.a. Kohus on seisukohal, et kuna lepingus leppisid pooled kokku, et ½ müügihinnast peab ostja tasuma eesti kroonides ja ½ kas EVP kroonides või eesti kroonides, kuid seda vaid kuni
  11. detsembrini 1998.a., minetas kostja õiguse pärast nimetatud kuupäeva tasuda järelmaksu hagejale EVP kroonides. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu kostja seisukoht nagu tuleks EVP kroonid ümber arvestada eesti kroonidesse ja kostjal oleks tekkinud seoses sellega varaline kahju, et ta ei saanud EVP kroonides hagejale lepingus kokkulepitud summat tasuda; - kostja tasus hagejale lepingus kokkulepitud järelmaksu tähtaegselt vaid
  12. septembriks
  13. aastal. Alates sellest ajast on kostja jäänud järelmaksu tasumisel viivitusse.
  14. aastal, mil kostja pidi tasuma 20.000 krooni, ei tasunud kostja hagejale järelmaksu ühelgi korral,
  15. septembriks
  16. aastal pidi kostja tasuma järelmaksu 2.050.000 krooni, kuid kostja tasus
  17. a. vaid ühel korral summas 330.000 krooni jne. Kuna pooled olid lepingus kokku leppinud, et viivise suurus päevas tähtajaks tasumata summast iga viivitatud päeva eest on 0,1 % ja võlgnevuste kustutamise järjekord on viivised, intress ja lõpuks järelmaksu põhivõlg, on põhjendatud, et hageja arvestab kogu kostja poolt tasutu viiviste katteks, sest kostja poolt hagejale tasutud summad ei kata ühelgi makseperioodil selleks ajaks kogunenud viiviseid. Viiviste väljamõistmist reguleeris kuni 01.07.2002.a.

§ 191

lg 1 mis sätestas, et võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile viivist kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise puhul, eriti täitmisega viivitamise puhul. Kuna eeltoodust tulenevalt on kostja võlg hageja ees kogu järelmaksusumma, millest on maha arvestatud 8 hageja nõude vähendamine summas 600.000 krooni, on kostjal tasumata hagejale kogu põhivõlg summas 6.680.000 krooni. Hageja poolt kostjalt viivise nõudmine põhivõla ulatuses ei ole ebamõistlik, eriti kui arvestada seda, et kostja viivisvõlg hagejale oli asja sisulise arutelu lõppemise aja seisuga tegelikult 8.904.820 krooni; - lepingus kokkulepitud intressi 10 % aastas kostja hagejale tasunud ei ole, sest kohus jõudis kohtuotsuse p-s 19.3 järeldusele, et kõik kostja poolt tasutud summad on hageja põhjendatult arvestanud viiviste katteks. Kuna pooled on kokku leppinud lepingus intressi suuruse ja kostja kordagi intressi maksnud ei ole, on hageja nõue välja mõista kostjalt intress summas 5.509.035,30 krooni põhjendatud. Kostja vastuväidet põhihagile selles nagu oleks hageja pidanud intressi ja viivist arvestama 600.000 krooni väiksemast summast, mille võrra hageja põhivõlga vähendas, ei pea kohus õigeks. Hageja vähendas hagi 600.000 krooni võrra tulenevalt asjaolust, et kostja pidi erastama tehase Impulss tootmishoone juurdeehituse nn „teistkordselt”. Teise erastamislepingu sõlmimine

  1. veebruaril
  2. a. poolte vahel, millega erastati tootmishoone juurdeehitus, ei muuda esimese ostu-müügilepingu tingimusi ja ostuhinnaks esimese müügilepingu järgi jäi ikka
  3. märtsi
  4. a. lepingus kokkulepitud summa, mida pooled kokkuleppel muutnud ei ole ning millisest lähtuvalt arvestatakse välja vastavalt lepingus sätestatule ka intress ja viivis. Vastuhagis esitatud kostja nõuet muuta tagasiulatuvalt
  5. märtsi
  6. a. erastamislepingus kokkulepitud maksetingimusi tähtaegade osas alates
  7. veebruaril 1997.a. lepingu allakirjutamisest, ei pea kohus põhjendatuks. Hageja on kostjale kolmel korral vastu tulnud ja nõustunud muutma järelmaksu osamaksete tagasimaksete tähtaegu ning pikendas lõplikku tähtaega viie aasta võrra. Poolte vahel sõlmitud teine leping ei saa muuta esimeses lepingus kokkulepitud maksetingimusi sõltumata sellest, et teise lepingu sõlmimisega erastas kostja tehase Impulss tootmishoonete juurdeehituse, mida ta ise peab nn teistkordseks vara erastamiseks. Poolte vahel sõlmiti 2 erinevat vara erastamise ostu-müügilepingut ning ühes lepingus kokkulepitu teise lepingu tingimusi muuta ei saa. Põhjendamatu on samuti vastuhagis esitatud hageja nõue tunnistada tühiseks
  8. märtsil
  9. a. erastamise ostu-müügilepingu p 13.1., milles pooled on kokku leppinud, et ostja aktsepteerib ja nõustub, et seoses varade müügiga ei ole Erastamisagentuur vastutav ostja saamata jäänud tulude eest. O M nagu nimetatud lepingupunkt oleks vastuolus PS § 25 ja

§ 222

sätestatuga ja välistaks tema õiguse nõuda sellel alusel kahju hüvitamist ning seetõttu tühine, ei ole õige. Erastamise ostumüügilepingute sõlmimisel Eesti Erastamisagentuuri kui erastamise korraldaja ja vara erastada soovivate isikute vahel ei olnud tegemist tavapärase tsiviilkäibes olnud varaga sõlmitud tehingutega, vaid riik otsustas omandisuhete reformimise käigus anda võimaluse erastada riigivara vastavate õigusaktidega reguleeritud ja konkreetsetes lepingutes kokkulepitud korras ja tingimustel. Erastamislepingute sõlmimisel ei saanud Eesti riik võtta endale kohustust ja riski hüvitada vara erastajale saamata jäänud tulu, mistõttu nimetatu lepingus kokku lepitud ongi ja selle tühiseks tunnistamiseks puudub alus. O M kahju hüvitamiseks 222.060 krooni väljamõistmiseks, mis hagejal väidetavalt tekkis saamata jäänud tulu näol, ei kuulu rahuldamisele kohtu arvates selle tõendamatuse tõttu. Hageja väidab vastuhagis, et tal jäi saamata tulu seetõttu, et kostja ei andnud talle üle tehase juurdeehitust ja hageja ei saanud seetõttu anda juurdeehitust rendile ja saada selle eest renti. Vastuhagi järgi hageja väide sellest, et ta ei saanud juurdeehituist rendile anda, on ümber lükatud tema enda vastusega põhihagile ( p 3.4.), milles ta kinnitab, et sõlmis

  1. aprillil
  2. 9 a. erastamise objekti osas viieks aastaks rendilepingu A H ning sai rentnikult renti vastavalt rendilepingus kokkulepitule. Samas märgib O M, et A H oli juba sel ajal niivõrd mastaapne äriühing, et teda kasutusloa puudumine ehitisele „ei häirinud”. Asjaolu, et erastatav vara on inventariseerimata, oli O M teada, mille kohta on tehtud märge poolte vahel sõlmitud vara üleandmise-vastuvõtmise akti
  3. augustist 1996.a. ning mida on kinnitanud pooled oma allkirjadega. Dokumentaalse tõendina esitatud ja erastamislepingule lisatud O M koostatud Äriplaan ei tõenda äriühingu soovi vara erastamisel seda rendile anda. O Mapellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub O Mtühistada esimese astme kohtu otsus, jätta Eesti Vabariigi põhihagi rahuldamata ja rahuldada O Mvastuhagi ning mõista välja Eesti Vabariigilt kohtukulud O Mkasuks. Põhihagi vaidlustamisel võtab apellant aluseks esitatud kompromisslahenduse seisukohad: O M makstud 3.428.000 kroonist kaetakse algne maksegraafikujärgne intressivõlgnevus summas 2.285.715 krooni; makstud summa ülejäägiga, s.o summas 1.142.285 krooni (3.428.000 – 2.285.715), väheneb O põhivõlg, O Mvõlgneb Eesti Vabariigile (edaspidi Riik) kokku summa 6.137.715 krooni (7.280.000 - -1.142.285). Kokku maksaks O M
  4. märtsi
  5. a. erastamise ostu-müügilepingu alusel vara eest 11.385.715 krooni (1.820.000 + 2.285.715 + 1.142.285 + 6.137.715). Maakohus ei ole andnud hinnangut O Mväitele, et Riik ei müünud ega andnud nõuetekohaselt üle lepingu objekti. Eesti Erastamisagentuur keeldus esialgu tehase Impulss renditud vara aadressil Kadaka tee 84 A, Tallinnas asuva tootmiskorpuse koos omavolilise juurdeehitusega O M üleandmast. Vaatamata O M järelepärimistele, andis Eesti Erastamisagentuur korduvalt desinformatsiooni, väites, et juurdeehitus kuulub AS-ile Impulss, või et see kuulub Riigile. Erastamistehing tehti
  6. a. märtsis, kuid alles
  7. septembril tunnistas lepingupool, et osa varast jäi üle andmata, st Eesti Erastamisagentuur ei täitnud kohustist nõuetekohaselt. Riigi tegevus või tegevusetus takistas O M äriplaani realiseerimist ja sealtkaudu lepingujärgsete kohustuste täitmist. Juurdeehituse lepingujärgne üleandmata jätmine takistas ehitise seadustamist, mis sai toimuda alles 16,5 kuud peale lepingu sõlmimist. Ebaseadusliku ehitise tõttu oli takistatud ehitisele kasutusloa saamine, mis tekitas erastatud vara väljarentimisel komplikatsioone. Paljudel eelkokkuleppelistel rentnikel jäi saamata tegevusluba, mis omakorda välistas rendilepingute sõlmimise, renditulu saamise, äriplaani realiseerimise jne. Maakohus ei ole analüüsinud, kuidas mõjustanuks O M maksevõimet lepingu täitmisel kooskõlastatud kavatsuste (hagivastuse lisa 37) tegelikkuses realiseerumine: kuu rendiks oleks esimesel aastal olnud 60.000 krooni, esimese aasta osas tähendanuks see 720.000 krooni ulatuses renditulu, mis Riigi käitumise tõttu jäi O M saamata, st tegemist on Riigi põhjustatud kahjuga. Kohus ei motiveerinud, miks ei ole õige O Mväide, et kuna juurdeehitus anti üle alles
  8. a., siis ei olnud võimalik seda välja rentida, saamaks vajalikku renti. Kohus ei ole sisuliselt põhjendanud, miks ta ei ole nõustunud hagiavalduse p. 3.
  9. märgitud O M vastuväidete ja kalkulatsioonidega. Kui arvestada lepingujärgset põhisummat müügihinnana ainult eesti kroonides, kannaks O Mkahju 2.544.500 krooni ulatuses ning et EVP-des tasumise võimaluse minetamine tähendab lepinguobjekti hinna olulist kasvu. Riigipoolne tegevusetus põhjustas O M asjaolude kogumis kahju

§ 222lg.

2 mõttes. Kohus ei argumenteerinud, miks tuleks EEA hagivastuses kirjeldatud ja EEA-le etteheidetavat 10 käitumist pidada O Mosas heauskseks, mitte aga antud olukorrast ja lepingust tulenevalt vastuvõetamatu hea usu põhimõttel. Riik ei täitnud olulises ulatuses oma peamist lepingujärgset kohustust, põhjustades sellega O Merinevaid probleeme. O Mkohustuste täitmine osutus väga raskeks Riigi enda tegevusetuse tõttu. Maakohtu otsusest ei nähtu, miks ei oleks mõistlik intressi tasumine O Mpoolt summas 2.285.715 krooni. Samuti jääb selgusetuks, miks võis Riik vähendada lepingujärgset põhivõlgnevust 600.000 krooni ulatuses, samas kui intressi ja viiviste arvestust ümber ei vaadata. Kohus ei ole võtnud seisukohta lepingujärgse O Minvesteerimiskohustuse korrektset täitmist vaatamata finantsilistele raskustele. EEA kinnitas

  1. veebruaril
  2. a., et O Mtegi kolmel tegevusaastal investeeringuid kokku 2.809.554 krooni ulatuses, lugedes O Minvesteerimiskohustuse täidetuks. Ka tulnuks kohtul hinnata tõika, et O Mvõttis laenu A Hlt, teadmata laenulepingu sõlmimisel, millised ebameeldivad üllatused teda ees ootavad. Kohus ei analüüsinud, kuidas mõjutas panga ees laenulepinguliste kohustuste täimine lepingu täitmist Riigiga. Kohus ei vastanud O Mväitele, et tehase Impulss likvideerimiskomisjon (sisuliselt Riik) sõlmis
  3. septembril
  4. a. A M kõnealust juurdeehitust puudutavas osas üldpinnaga 124,9 m2 tähtajatu rendilepingu ja hakkas saama renti, mida tegelikult pidanuks saama O M. Sellise lepingu sõlmimine oli vastuolus lepingu p. 2.1 ja likvideerimiskomisjoni tehtud tehingu tõttu jäi O Msaamata vastav renditulu. Kohus ei võtnud seisukohta O M vastuhagis märgitu osas, et juurdeehituse müümata ja üleandmata jätmisega rikkus Riik lepingu p. 2.1 ehk ei täitnud kohustist nõuetekohaselt. Sellega rikkus Riik O Mõigust nõuda, et tema suhtes kohustatud isik teostaks O Mkasuks kokkulepitud teod. O M oleks õigus nõuda, et tema lepingujärgne tasumiskohustus nihkub vastavalt edasi, nt 352 päeva võrra, kuna just selline oli
  5. märtsi
  6. a. erastamistehingu ja
  7. veebruari
  8. a. riigi vara ostu-müügitehingu vaheline ajavahemik. Õiguslikult ei ole mõistetav kohtu arusaam, mille järgi ei saanud Riik võtta endale kohustust ja riski hüvitada vara erastajale saamata jäänud tulu, st Riik ei saanud võtta endale kohustust ja riski, et tuleb täita seadusi, kuivõrd seaduse järgi tuleb tekitatud kahju hüvitada. Otsuses puuduvad põhjendused, miks ei ole õige O Mväide, et Riigipoolne lepingu rikkumine võttis OÜ Metelilt võimaluse anda juurdeehitist rendile ja saada sellest tulu. Riigi õigusvastase teo ja O M tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos. O Mtegi pakkumise tehase Impulss varadele, eeldades, et erastatavate varadega kaasneb ka juurdeehitus, kusjuures selline oli ka EEA seisukoht, kuigi ametlikult ei peetud võimalikuks juurdeehitust lepingusse lisatud varade nimekirja lülitatud. Kohus ei ole analüüsinud EEA esindaja ja läbirääkija hr. R
  9. juuni
  10. a. avaldust-tunnistust, kus EEA seisukohad kajastuvad. O M pöördumisele andis EEA
  11. septembril
  12. a. pahauskse vastuse, kus märkis, et juurdeehitus ei ole lepingu objektiks ja EEA ei ole rikkunud lepingujärgseid kohustusi. Kohus pole käsitlenud OÜ Ehitusekspert asjatundja arvamust, mille kohaselt järeldas riiklikult tunnustatud ekspertidest koosnev asjatundjate komisjon, et tehase Impulss tootmishoonet põhivarana oli põhjendatud müüa (erastada) kompleksselt koos 1988 –
  13. a. ehitatud ja tootmishoone korpusega plokistatud, temaga tehnoloogiliselt seotud juurdeehitusega, mis on projekteeritud ja välja ehitatud tootmishoone tarbeks ning kuulub tehnoloogiliselt tootmishoonega ühte kompleksi. 11
  14. septembri
  15. a. Rahandusministeeriumi laenukomitee koosolekul otsustati lugeda O M ja Eesti Erastamisagentuuri vahel
  16. veebruaril
  17. a. sõlmitud riigivara ostu-müügileping nr. 20-04/97 ebaseaduslikuks/tühiseks, arvestades lepingulisest nõudest maha 1.000.816,26 krooni, millest 600.000 krooni juurdeehituse teistkordse väljaostmise ostuhinnana läks põhisumma katteks ja 400.816,26 krooni intressi katteks. Seega tunnistas lepingupool alles
  18. a. septembris, et osa lepingulist vara jäi toona üle andmata ehk müüja rikkus lepingut. Kohus ei ole hinnanud
  19. juuli
  20. a. Tallinna Hooneregistri Munitsipaalettevõtte teatist,
  21. juuli
  22. a. ehitise vastuvõtu akti ega Mustamäe LOV
  23. novembri
  24. a. kirja nr. 113/1245, mis tõendavad O Mväidet, et Riigi tegevus või tegevusetus takistas O Märiplaani realiseerumist ning erastatud vara väljarentimist, selle kaudu takistades lepingujärgsete kohustuste täitmist. Kohus pole hinnanud AS Arco Vara turuväärtuse hinnangut, millega O Msoovis tõendada, et vara asukoht oli äri- ja kaubandustegevuseks soodne. Kohus pole ka arvesse võtnud
  25. detsembri
  26. a. kavatsuste protokolli, mille kohaselt A Lkavatses võtta pikaajalisele rendile 1000 m2 pinda erastatavast varast. Tähelepanuta on jäänud RAS-i Eesti Tööstusprojekt
  27. a. märtsi eksperthinnang, tuvastamaks juurdeehituse pindalalisi näitajaid ja tegemaks kindlaks, millist pinda saanuks O Mvälja rentida. Õige ei ole kohtu järeldus, et O Mväide sellest, et ta ei saanud juurdeehitust rendile anda, on ümber lükatud
  28. aprillil
  29. a. A H viieks aastaks sõlmitud rendilepinguga. Rendilepingut nõuetekohaselt uurides ja analüüsides oleks pidanud kohus jõudma järeldusele, et tegemist oli erinevate vaidlusaluse ehitise osadega. A H sõlmiti rendileping selle erastamisobjekti osas, mis esialgu O M lepinguga üle anti. Likvideerimiskomisjon sõlmis aga rendilepingu selle erastamise objekti osas, mida oleks tulnud üle anda, st juurdeehituse osas, mis anti üle alles
  30. a. Kohus jättis tähelepanuta, et
  31. aprilli ja
  32. septembri
  33. a. rendilepingujärgsed pinnad olid erinevad. Kohus on jätnud rahuldamata O Mtaotlused dokumentaalsete tõendite väljanõudmise osas, tunnistaja ülekuulamise osas, võttes sellega apellandilt õiguse tõendada asja lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid ja rikkudes protsessinorme. Vaidlustatavas osas on kohtuotsus põhjendamata, kohus on õigusnorme kohaldanud ebaõigesti või jätnud üldse kohaldamata. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellandi väited, nagu oleks keeldutud juurdeehitust esialgu üle andmast, ei vasta tegelikkusele. Hoone juurdeehituse teistkordne formaalne erastamine ei saanud mõjutada esimeses erastamislepingus kokkulepitut. Rahandusministeeriumi laenukomitee dokumendist ei nähtu, et osa varast oleks jäänud apellandile üle andmata. Samuti ei oma laenukomitee otsused väljapoole ministeeriumi mõju. Apellant ei ole tõendanud rendilepingute sõlmimata jätmise põhjuslikku seost vastustaja tegevusega. Kohustused tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks. Kohustiste mahu kindlaksmääramisel jääb vastustaja pooltevahelisest lepingust tuleneva juurde. Ringkonnakohtu seisukoht Kohtukolleegium leiab, et Harju Maakohtu 20.04.2006 otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes 12 tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi rahuldamisele kuulub. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Nimetatud nõuetele kaevatav otsus ei vasta. Põhjendatud on kaebuses toodud väide, mille kohaselt ei nähtu maakohtu otsusest, milline objekt, millise mahuga ja millise hinnaga faktiliselt hageja poolt kostjale erastati 04.03.1996 lepingu alusel. Maakohus ei ole andnud hinnangut kostja väidetele, mille kohaselt ei antud hageja poolt talle üle kogu vara, mis tuli erastamise ostu-müügilepingu alusel üle anda ja sellega rikkus hageja nimetatud lepingut. Kostja väidete kohaselt tuli esialgse lepingu alusel üle anda kostjale lisaks põhihoonetele ka vaidlusalune juurdeehitus. Esitatud lepingutele pole hinnangut antud. Kas üle antud hoonetel oli kasutusluba või mitte, see pole peamine, kuna kostja oli teadlik erastamise objekti seisukorrast ja on seda ka lepingus kinnitanud. Oluline on tuvastada asjas esitatud tõendite alusel kas hageja ise täitis 04.03.1996 lepingut nõuetekohaselt ja andis kostjale üle kogu vara ja mis asjaolud tingisid pooli 19.02 1997 uut lepingut sõlmima. Hageja ise on kinnitanud maakohtus kui ka vastuses apellatsioonkaebusele, et 1997 lepingu sõlmimine oli tingitud arusaamatustest juurdeehituse seaduspärasuse osas ja kinnitab, et teistkordne erastamine olnud formaalne ja et juurdeehitise eest tasutu läks arvestuslikult tootmiskorpuse kui terviku ostuhinna katteks. Maakohtul tulnuks anda hinnang kõigile asjaoludele, mida pooled esile on toonud. Alles siis on võimalik anda hinnang, kes pooltest lepinguid on rikkunud ja millal ja kui kostjale esialgselt kogu objekti üle ei antud, siis millal ja millises summas tekkis tal kohustus lepingute alusel tasuda. Eeltoodut tuvastamata ei ole võimalik hinnata ka seda, kas vastuhagi rahuldamisele kuulub või mitte. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et toimikumaterjalide kohaselt hageja vähendas põhivõlga just seoses segadusega erastamise objektis (juurdeehituses osas). Maakohus leidis paljasõnaliselt, et põhivõla vähendamine ei mõjuta viiviste ja intresside tasumist. Kuna maakohus ei tuvastanud asjas esitatud tõendite alusel, milline objekt ja millise hinnaga erastati kostjale 04.03.1996 erastamise ostu-müügilepingu alusel ja milline vara ja millise maksumusega erastati kostjale 19.02.1997 erastamise ostu-müügilepingu alusel (t.l.84) ja milline on nende omavaheline seos, siis pole võimalik ka otsustada, kui suures ulatuses hagi rahuldamisele kuulub. Poolte seletused on vastuolulised selles osas, aga vastavatele kirjalikele tõenditele pole kohus hinnangut andnud. Eeltoodut arvestades ei nähtu ka otsusest, miks kohus ei pea õigeks põhivõla vähendamisel ka intresside ja viivise vähendamist. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et laiaulatusliku tõendite kogumise ja hindamise ja uute asjaolude tuvastamise juures peab olema pooltele tagatud põhiseaduse §-ga 24 lg 5 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 antud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Kuna tsiviilasi saadetakse uueks arutamiseks esimese astme kohtule, siis lahendatakse seal ka taotlused kohtukulude hüvitamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. R. Allikvere G. Kivinurm V. Lips 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.