1, § 63 lg. 2 p. 2 ja 5, asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 7 lg. 1, 3, 4 ja 5 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 34 lg. 1 viidates märkis kaebaja, et ettekirjutus pole arusaadav ega üheselt mõistetav, sest selles määratud kohustused on vastukäivad, aktsionärid pole juriidilise isiku esindajad ja neile ei saa kohustusi seada, kohustatakse tegema kahte tegu, kuid sunnivahend on määratud koos ning ei ole arusaadav, mis päevast ja millise teo eest sunniraha rakendatakse. Ettekirjutuses sisalduvat ei pidanud kaebaja tegelikule olukorrale vastavaks ja väitis, et ehitis on piiritletud raudbetoonpiirdega, mille väravad on alati suletud ega võimalda võõrastele ligipääsu ning lisas, et talle polnud hoone ülevaatuse soovist teatatud ja jääb arusaamatuks, kuidas ametnikud kinnistule sisenesid ning, et ehitise ebaseadusliku ülevaatamisega rikuti põhiseadusest tulenevat õigust omandi puutumatusele. Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti kirjalikus vastuses (t.l. 32-34) peeti kaebust põhjendamatuks, paluti see rahuldamata jätta, viidati Narva linna heakorraeeskirja p. 3.1.1 ja 3.1.3 tulenevatele kohustustele ja leiti, et kaebaja omandi puutumatust pole mingil viisil rikutud. Seejuures nõustuti asjaoluga, et aktsionäride asemel oleks esindajatena pidanud ära märkima juhatuse, ei peetud seda aga kaebuse rahuldamise aluseks. Veel selgitati ettekirjutuses sisalduvat kohustust ja märgiti, et tegemist pole sunnivahendi kohaldamise hoiatusega, sest selle saab kaebaja alles peale ettekirjutuse täitmata jätmist. Vastuses viidati ka Ida Politseiprefektuurist 15.03.2005 esildisele ja väideti, et kuna väravad on lahti, pääsesid ametnikud kinnistule samal viisil nagu iga teinegi soovija. Kohtuistungil jäi X esindajad kirjaliku kaebuse väidete ja nõude juurde ning esitasid kokku 7808 krooni suuruse kohtukulu hüvitamise nõude. X väitis, et ehitis oli samas olukorras ka siis, kui nad selle aastal 2000 ostsid ja koos kõrvalasuvate hoonetega kaubandus- lõbustuskeskuseks rekonstrueerida kavatsesid. Ta leidis, et ehitis pole ohtlik, kui sinna omavoliliselt ei tungita ning kinnitas, et territoorium on ümbritsetud enam kui kahe meetri kõrguse aiaga, värav alati lukustatud ja hoiatussildid väljas. Samas möönis ta aga ka, et käesoleva aasta aprillis oli värava võti ja sulgemise kohustus üle antud territooriumil gaasitöid teinud firmale, kes seda ei täitnud. Stanislav Tšerepanov väitis, et kaebaja on mitmel korral püüdnud probleemi lahendada, kuid linnavalitsus käitub pahatahtlikult ega soovi seda. Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Amet oma esindajat kohtuistungile ei saatnud, selle toimumise aeg ja koht olid talle seaduses ettenähtud korra kohaselt teatavaks tehtud ning teda oli teavitatud ka asjaolust, et kaebus võidakse läbi vaadata ilma tema osavõtuta. KOHTU PÕHJENDUSED Ehitusjärelevalve küsimusi reguleerib ehitusseadus, mille § 59 lg. 1 ja 2, § 60 lg. 1 p.1, 5 ja 7 ning § 61 lg. 5 sätestatu kohaselt on linnapea volitatud kohaliku omavalitsuse ametiisikul õigus kontrollida seaduse täitmist, sealhulgas ka ehitise korrashoidu ja teha ettekirjutusi. Ehitiste üle kontrolli teostamise ja avastatud rikkumiste kohta ettekirjutuse vormistamise täpset korda ehitusseadus ei kehtesta, kuid selle seaduse § 1 lg. 3 kohustab seaduses ettenähtud haldusmenetlustele kohaldama
sätteid. Nimetatud seaduse § 6 kohaselt lasub haldusorganil kohustus välja selgitada kõik menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral peab ta koguma selleks tõendeid ka omal algatusel.
, § 37 ja § 40 sätestatu kohaselt lasuvad haldusorganil seletamise, tutvustamise ja ärakuulamise kohustused ning menetlusosalistel on õigus selgitusi saada, dokumentide ja toimikutega tutvuda ning omapoolseid arvamusi ja vastuväiteid esitada. Kaebaja esindajad väitsid kohtuistungil, et vaidlustatud ettekirjutus tehti ilma neid kaasamata ning tegelikkuses polnud võimalik osaleda ka varem toimunud ehitise ülevaatusel 2 (t.l. 65-66). Nende väidete alusetust pole Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Amet kohtule väitnud ega tõendanud. Ainuke tõend, mida X menetlusse kaasamise kohta esitati, on selle äriühingu juhatuse liige X 29.09.2005 saadetud teade, mis jõudis Rakverre 30.09.2005 ja tagastati postitempli kohasel juba samal päeval märkega “hoiutähtaja möödumisel” (t.l. 38). Lisaks ei saa 06.10.2005 toimunud ehitise ülevaatus pika ajavahe tõttu olla 16.05.2006 koostatud ettekirjutuse õiguspäraseks aluseks. Seda, et ettekirjutuse põhjuseks olnud ehitise seisukorda oleks kontrollitud ka vahetult enne ettekirjutuse tegemist või, et oleks läbi viidud mingeidki menetlustoiminguid, pole vastustaja kohtule väitnud ega tõendanud. Ettekirjutuse sisaldub küll umbmäärane viide lisatud fotodele (t.l. 8) ja seitsme foto valguskoopiad esitati ka kohtule saadetud kirjaliku vastuse lisadena (t.l. 32-36), kuid usaldusväärseteks tõenditeks ei saa need olla, sest ei nähtu kelle poolt, millistel asjaoludel ja kuna täpselt on need tehtud.
1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Sama seaduse § 56 lg. 1, 2 ja 3 kohustavad kirjalikku haldusakti kirjalikult põhjendama, märkima seejuures ära haldusakti andmise faktilise ja õigusliku aluse ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul veel ka kõik need kaalutlused, milledest lähtuti. Vaidlusaluse ettekirjutuse alusena viidatud ehitusseaduse § 29 lg. 1 p. 4 kohustab ehitise omanikku tagama ehitise ning selle asukoha maaüksuse korrashoiu ja ohutuse ümbruskonnale nii ehitamise ajal kui ka ehitise kasutamisel. Sama seaduse § 61 lg.1 p. 9 võimaldab ettekirjutuse teha vaid juhul, kui ehitis on ohtlik keskkonnale või inimese elule, tervisele või varale. Sätestatust järeldub, et enne ettekirjutuse tegemist tuleb tuvastada ehitise ohtlikkus. Eespool on kohus juba märkinud, et Narva Linnavalitsuse Arhitektuurija Linnaplaneerimise amet pole kohtule tõendanud seda, et ta üldse on enne ettekirjutuse koostamist kontrollinud selle põhjuseks oleva ehitise seisukorda. Ettekirjutuse esitatud väited küll viitavad ehitise ohtlikkusele, kuid nii ettekirjutusest, 06.10.2005 koostatud ehitise ülevaatuse protokollist ning kaebaja esindaja X poolt kohtuistungil antud seletustest (t.l. 65-66) nähtuvalt on territoorium raudbetoonist piirdega ümbritsetud ja lukustatava väravaga varustatud. Seega on võimalik takistada kõrvaliste isikute pääsemist ehitisse ja selle juurde kuuluvale maa-alale ka kohustusega hoida värav suletuna ning ettekirjutusest ei selgu need põhjendused ja kaalutlused, miks peeti võimalikuks teha just ehitise avade sulgemise või ehitise lammutamise kohustus. Väär on ka vaidlusaluse ettekirjutuse adressaatide määratlemine. Nendena on ära nimetatud X kolm aktsionäri X, X ja X. Äriseadustiku § 221 lg. 2 ja § 289 kohaselt ei vastuta aktsionär aktsiaseltsi kohustuste eest isiklikult ja vastutus on tal üksnes enda poolt tekitatud kahju või sellisest üldkoosoleku otsusest tuleneva kahju eest, mille poolt hääletas ka tema. Kuna ettekirjutuse adressaadid on konkreetselt ära nimetatud, pole seda võimalik käsitleda
2 p. 2 märgitud tühise haldusaktina. Vaidlusaluses ettekirjutuses sisaldub märkus, milles on viidatud ehitusseaduse § 61 lg. 6 ja öeldud, et ettekirjutuse nõuete tähtaegsel mittetäitmisel kohaldatakse asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras aktsionäridele sunniraha summas 10 000 krooni. Seda märkust on küll võimalik käsitleda asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 7 sätestatud hoiatusena, kuid see on adresseeritud vääralt, on ebaselge ega vasta nimetatud paragrahvi viiendas lõikes kehtestatud nõudele määrata sunniraha iga kohustuse kohta eraldi. Märkuse olemasolu tõttu jääb täiesti arusaamatuks Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnavalitsuse Ameti kirjaliku vastuse väide, et hoiatust ei olegi tehtud (t.l. 33). Samas ei saa hoiatuse kõigile seaduse nõuetele mittevastavus aga olla ettekirjutuse tühistamise iseseisvaks aluseks. Asjaolu kas ja kuidas on ettekirjutuse adressaati hoiatatud, omab tähendust alles sunniraha tegeliku nõudmise õiguspärasuse hindamisel. Kohtuistungil avaldas Stanislav Tšerepanov arvamust, et Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Amet on vaidlusaluse ettekirjutuse koostanud seetõttu, et linnavalitsus tegutseb kaebaja suhtes pahatahtlikult (t.l. 65). Seda väidet ei ole kaebaja küll tõendatud, kuid asjaolu, et Ida Politseiprefektuuri esildise saamisel (t.l. 37) ja ettekirjutuse koostamisel on pikk ajavahe ning, et ehitise ülevaatusele on koheselt järgnenud sundvõõrandamise menetluse algatamine (t.l.57-63), ei kinnita ka vastustaja kirjalikus vastuses väidetud ehitise ümbruskonnale ohutuks muutmise soovi. 3 Haldusakt, mis paneb sunniraha hoiatusel isikutele kohustusi sooritada kindlaksmääratud tähtaja jooksul mingid toimingud, peab olema eriti hoolikalt põhjendatud ja sellest peab olema võimalik täpselt aru saada, kellel, millisel põhjusel ja mida konkreetselt tuleb haldusakti täitmiseks teha. Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti ametiisiku poolt 16.05.2006 koostatud ehitusjärelevalve ettekirjutus nr. 1-12-325/06/10 ei vasta neile tingimustele, on seetõttu õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi. Seega kuulub esitatud kaebus halduskohtumenetluse seaduse § 26 lg. 1 p. 1 kohaselt rahuldamisele ning kaebaja kasuks tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 alusel välja mõista ka riigilõivu õigusabi eest tasumisega kantud kokku 7798 krooni suurune kohtukulu (t.l. 45-52). Riigilõivu seaduse § 37 lg. 9 kohustab kaebuse esitamisel tasuma 10 krooni suuruse riigilõivu. X on tasunud 20 krooni. Seega on ta tasunud riigilõivu 10 krooni ulatuses rohkem kui seadus seda nõuab. Enammakstud riigilõivu on võimalik tagasi taotleda riigilõivuseaduse § 11 lg. 1 ja 2 kehtestatud korras ning seda pole võimalik kaebajale kohtuotsusega vastustaja arvelt hüvitada. /allkiri/ Raili Randlane Kohtunik Ärakiri õige: Raili Randlane Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.