) § 23 lg 1 p 3 sätestatud ettenähtud haridusnõue, mistõttu advokatuuri juhatus keeldus A.V.´it eksamile lubamast. KAEBAJA SEISUKOHAD Kaebaja ei nõustu Eesti Advokatuuri juhatuse seisukohtadega. Kaebaja leiab, et tema õigusi rikkuvaks otsuseks on 27.09.2005.a. kirjana saadetud vastus nr 1-13/128 ja kuna vastustaja leiab, et tema õigusi mõjutav otsus tehti 20.09.05.a. protokollilise otsusena, siis palub ka selle tühistamist p 5 osas, mis kehtib kaebaja kohta. Samuti taotles kaebaja teha vastustajale ettekirjutus lubada kaebaja advokaadi vanemabi eksamile ning istungil täpsustas, et kui kohus ei saa sellist ettekirjutust teha, siis tuleb teha ettekirjutus vaadata avaldus uuesti läbi. Kaebaja on seisukohal, et haldusakt on õigusvastane alljärgnevatel põhjendustel. Kaebaja viitab Põhiseaduse (PS) § 29, mille kohaselt Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul.
sätestab piirangud vabalt valida advokaadi elukutset.
lg 1 p 3 järgi võib advokatuuri liikmeks võtta isiku, kes on täitnud akadeemilise õppe õigusteaduse akrediteeritud õppekava. Kaebaja selgitab, et
ei sisusta mõistet akadeemiline õpe,” samuti ei tee seda teised haridussüsteemi reguleerivad seadusandlikud aktid. ENIC/NARIC hindamisotsuste aluseks olev Eesti Kõrgharidusstandard näeb ette neli kõrghariduse õppevormi – bakalaureuse õppe, rakenduskõrghariduse õppe, magistriõppe ja doktoriõppe. Kaebaja leiab, et mõnda neist ei ole alust pidada akadeemiliseks õppeks, mistõttu on kaebaja seisukohal, et vaieldav haldusakt ei tugine seadusele ja kuulub tühistamisele. 01.02.2006.a. kaebuse täienduste kohaselt leiab kaebaja, et mõiste akadeemiline õpe peab olema seaduses defineeritud kui sellega sätestatakse õiguse piirav kriteerium ja selle kriteeriumiga seostatakse haldusakti andmine. Kaebaja on seisukohal, et eesti seadustes seda ei ole tehtud ja seaduses on lünk, mistõttu ei saa akadeemilise õppe kriteeriumit rakendada. Samuti leiab kaebaja, et Eesti ENIC/NARIC ei saa anda advokaadi eksami taotlejale õiendit akadeemilise õppe täitmise kohta. 16.08.2006.a. kaebuse täienduse kohaselt leiab kaebaja, et Eesti Advokatuurile 24.08.2005.a. esitatud taotlus sisuliselt koosnes kahest taotlusest: 1) taotlusest võtta Eesti Advokatuuri liikmeks ja 2) taotlusest lubada vanemabi eksamile. 27.09.2005.a. otsusega jättis Eesti Advokatuuri juhatus taotluse lubada vanemabi eksamile rahuldamata. Kaebaja leiab, et esimene taotlus on jäetud lahendamata.
-se sätete kohaselt advokatuuri liikmeks vastuvõtmine ja advokaadieksami sooritamine (sealhulgas eksamile lubamine) on kaks erinevat haldustoimingut. Siinjuures advokatuuri vastuvõtmine küsimus lahendatakse pärast advokaadieksami sooritamist. Tulenevalt
lg 3 advokatuuri liikmeks vastuvõtmine lahendatakse juhatuse otsusega.
lg 1 kohaselt advokaadieksami läbiviimine on kutsesobivuskomisjoni pädevuses.
lg 6 järgi kutsesobivuskomisjoni otsus advokaadieksami sooritamise kohta on aluseks juhatuse otsusele advokatuuri liikmeks vastuvõtmise kohta. Seega kutsesobivuskomisjoni otsus advokaadieksami sooritamise kohta on eelhaldusakt juhatuse otsuse suhtes advokatuuri liikmeks vastuvõtmise kohta. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52 lg 2 järgi eelhaldusakti suhtes kohaldatakse haldusakti sätteid. 2 Kaebaja selgitab, et HMS §-st 63 lg 2 p 3 alusel haldusakt on tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan.
lg 1 kohaselt advokatuur tegutseb oma organite kaudu, lg 2 järgi advokatuuri organid on üldkogu, juhatus, esimees, revisjonikomisjon, aukohus ja kutsesobivuskomisjon ja vastavalt organite pädevuse sätestab seadus. Kaebaja on seisukohal, et kuna seaduse järgi advokatuuri juhatus ei ole pädev otsustama küsimust advokaadieksamile lubamise kohta, siis selles osas on Eesti Advokatuuri juhatuse 27.09.2005.a. otsus tühine tulenevalt HMS § 63 lg 2 p 3. Kaebaja leiab, et seadus ei sätesta haridusnõudeid advokaadieksami taotlejatele.
lg 1 p 3 sätestab haridusnõuded isikule, kes esitab avalduse advokatuuri liikmeks astumiseks. Avaldust advokatuuri liikmeks astumiseks võib esitada ka pärast advokaadieksami sooritamist. Haridusnõudeid advokaadieksami taotlejale seadus ei sätesta. Praktiliselt see tähendab seda, et isik võib sooritada advokaadieksami ja esitada kirjaliku avalduse advokatuuri astumiseks ka ilma hariduseta. Pärast
§-s 23 lg 1 p 3 sätestatud haridusnõuete täitmist võib juhatus teha otsuse isiku advokatuuri vastuvõtmise kohta. Kohtuistungil kaebaja täpsustab kaebust ja vaidlustab 20.09.2005.a. Advokatuuri juhatuse otsuse p 5 tema osas, mille palub tühistada ja 27.09.2006.a. väljastatud otsuse, millega keelduti kaebaja lubamast eksamile. Kaebaja palub teha ettekirjutus vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Kohtuistungil kaebaja selgitab, et oma 16.08.2006.a. kaebuse täienduses ei ole kaebaja soovinud esitada eraldi nõuet kohustada Advokatuuri juhatust läbi vaatama kaebaja taotlust võtta kaebaja advokatuuri liikmeks. Kohtuistungil kaebaja selgitab, et RÕS § 38 lg 1 on sooduskord ehk on võimalus saada kohe büroopidajaks ja hakata õigusabi osutama. Kaebaja esitas taotluse ja kõik vajalikud dokumendid. 20.09.05.a tegi advokatuuri juhatus otsuse, et ei luba kaebajat eksamile. Kaebaja leiab, et haldusakt ei ole õiguspärane ja on tühine, kuna Advokatuuri juhatus ei ole pädev vastu võtma otsuseid kas lubada isikut eksamitele või mitte. Advokatuuri juhatus saab otsustada ainult liikmeks vastu võtmise. Eksamile lubamise pädevus on kutsesobivuskomisjonil. Kutsesobivuskomisjoni pädevuses on see vastavalt
ja
. Kaebaja jääb seisukohale, et seadusest tulenevalt võib algul teha eksamid ära ja siis vaadatakse, kas isik vastab haridustasemele. Seejuures leiab kaebaja, et avalduse esitamise ajal olid tal kõik seaduses ette nähtud tingimused täidetud, sealhulgas hariduse nõue. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja Eesti Advokatuuri juhatus vaidleb esitatud kaebusele vastu alljärgnevatel põhjustel. Vastustaja leiab, et meelevaldne ja väär on kaebaja seisukoht, nagu oleksid kõik õigusnormid, milles kasutatakse seaduses defineerimata sõnu tühised. Mõiste „akadeemiline õpe“ on seotud kõige ühesemalt „akadeemilise kraadi“ mõistega. Vastavalt Ülikooliseadusele (ÜS) tähendab sõnapaar „akadeemiline õpe“ teadusel põhinevat klassikalist kõrgharidust bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe tasandil. Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja poolne tõlgendus on väär ka seetõttu, et seadusandja ei oleks
lg 1 p 3 selliselt sõnastatud, kui advokaadile esitatavate nõuete osas oleks piisanud igasuguse õigusalase kõrghariduse omamisest. Sõnapaari „akadeemiline õpe“ lisamisega soovis seadusandja kehtestada, et advokaadikutse taotlejal peab olema teaduspõhine juriidiline kõrgharidus ehk Eesti õigusruumis arvestades peab talle olema omistatud bakalaureuse-, magistri- või doktorikraad. Kaebaja haridus vastab Eesti diplomiõppe diplomile, mis ei ole käsitletav
Seega puudub kaebajal
3 Vastustaja leiab oma 21.08.2006.a. vastuse täienduses, et kaebaja seisukoht, et Advokatuuri juhatusel puudus pädevus otsustada advokaadieksamile lubamist ning, et seadus ei sätesta nõudeid advokaadieksami taotlejatele ja et järelikult võib advokaadieksami sooritada ka ilma hariduseta on väär ning vastuolus nii
-ga kui advokatuuri kodukorra sätete ja mõttega ning advokatuuri aastatepikkuse praktikaga. Vastustaja on seisukohal, et juhatuse pädevuses on isiku advokaadieksamile lubamise otsustamine tulenevalt advokatuuri kodukorra ja advokatuuriseaduse sätetest. Vastustaja vaidleb vastu kaebuse esitaja väidetele vastustaja tõlgenduste ekslikkuse osas. Kaebuse esitaja on jätnud tähelepanuta, et akadeemilise õppe mõiste omas nii vaidlustatud haldusakti vastuvõtmisel kui ka käesoleval ajal kindla sisuga tähendust, mis põhineb nii haridusalasel erialakeelel ja praktikal kui ka haridusalasel seadusandlusel. Vastustaja toetub seejuures Eesti ENIC/NARIC arvamusele, mille kohaselt kui ametikohale või kutsealasele tegevusele on või oli kehtestatud nõudeks akadeemilise õppe läbimine, siis ENIC/NARIC keskuse hinnangul diplomiõppe omanik nimetatud tingimustele ei vasta. Vastustaja leiab, et akadeemiline õpe tähendab teadusel põhinevat mitterakenduslikku õpet ülikoolis kõrgharidust bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe tasandil. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja ei tõendanud vastustajale
lg 1 p 3 sätestatud tingimustele vastava hariduse olemasolu, seega ei olnud teda võimalik advokatuuri vastu võtta ega saanud teda ka advokaadieksamile lubada. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 1) Kaebaja leidis, et tema avalduse lahendamine toimus 27.09.2005.a. otsusega ehk märgitud päeval tehti temale teatavaks otsus avalduse mitterahuldamise kohta ja järeldab sellest, et tal tuleb vaidlustada 20.09.2005.a. saadetud kiri haldusaktina. Vastustaja selgitas asja arutamisel, et haldusaktina tuleb mõista 20.09.2005.a. tehtud Advokatuuri juhatuse otsust ehk protokollilise otsuse p –i 5. 27.09.2005.a. väljastatut tuleb mõista kui kaaskirja või langetatud otsuse teatavakstegemist, millega ei otsustatud kaebaja õiguste ja huvide üle. Kuna kaebaja ei usaldanud täiel määral avaldatud seisukohta, siis ta vaidlustas haldusaktidena nii 27.09.2005.a. kirja nr 128 kui ka 27.09.2005.a. Advokatuuri juhatuse protokollilist otsust 20.09.2005.a. nr 20 p 5 teda puudutavas osas. Kohus leiab, et Eesti Advokatuuri blanketil 27.09.2005.a. vormistatut tuleb mõista kui kirja ehk toimingut, mitte kui haldusakti ehkki kohus möönab, et edasikaebamise korra märkimine ja kirja sisu võisid eksitada kaebajat, mistõttu ta pidas seda haldusaktiks, seda enam, et kaebaja eraldi protokollilist otsust ei saanud. Ehk kohus jääb seisukohale, et 27.09.05.a. tehti kaebajale teatavaks 20.09.05.a. otsus ja kirja näol on sisuliselt tegemist toiminguga. HMS § 106 lg 1 kohaselt on toiming haldusorgani selline tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhetes. Toiminguteks peetakse HMS kohaselt kõiki neid haldusorgani meetmeid, mis ei kujuta endast õigusakti andmist ja eraldi tahteavaldust õiguste või kohustuste tekitamiseks, muutmiseks või lõpetamiseks. Kohus nõustub kaebajaga, et toiming võib küll kaasa tuua õiguslikke tagajärgi kuid rõhutab, et toimingus puudub õigussuhteid reguleeriv tahteavaldus. Seega loeb kohus, et 27.09.05.a. kiri nr 1-13/128 on toiming. Kuna kaebaja soovib vaidlustada selle kirja, siis võib esitatud kaebust mõista märgitud osas toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudena. Advokatuuri otsuse 20.09.05.a. nr 20 p 5 loeb kohus haldusaktiks, mis võib kaebaja õigusi rikkuda ja kaebaja soovib selle otsuse tühistamist ning leiab, et tema avaldus tuleb uuesti läbi vaadata. 4 Kaebaja ei osanud täpsustada nõuet selles osas, kas ta soovib toimingu õigusvastaseks tunnistamisele lisaks esitada ka kohustamisnõude. Kohustamise eelduseks on mingi toimingu või haldusakti õigusvastasus. Õigusvastasuse tuvastamise nõue on hõlmatud kohustamisnõudega ning selleks piisab õigusvastasuse tuvastamisest otsuse motiveerivas osas. Kohtuotsuse resolutiivosas õigusvastasuse kindlakstegemiseks peab olema kaebajal täiendav põhjendatud huvi. Kaebaja uut nõuet ei formuleerinud. Kaebaja eesmärgiks on lahendada küsimus, kas tema avalduse suhtes tehti seaduslik otsus ja kui seda ei tehtud, siis teha ettekirjutus vaadata tema avaldus uuesti läbi. 2) Kuna kohus leiab, et 27.09.05.a. väljastatud Eesti Advokatuuri kiri nr 1-13/128 on toiming ja sellega ei otsustatud kaebaja avalduse alusel, et teda ei saa lubada vandeadvokaadi vanemabi eksamile. Kaebajal põhjendatud huvi olemasolu saab hinnata kahest aspektist lähtudes ehk 1) saab isikul toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi olla juhul, kui isikul on selle toiminguga vahetu ja otsene puutumus ehk toimingul on vahetu mõju isiku õigustele; 2) soovitud tuvastus peab isikule andma konkreetse eelise. Õigusvastasuse tuvastamine peab aitama isikut edaspidi tema rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg 1 mõttes ei saa olla kaebuse esitaja märgitud huvi toimingu õigusvastasuses veenduda, samuti ei saa selleks olla kaebuse esitamine avalikes huvides. Kaebuses on viidatud HKMS § 6 lg 3 p 2 sätestatud alusele, mille kohaselt võib taotleda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist. Kaebajal sellist huvi ei ole nimetatud kaebuses ega ka asja arutamisel. Kui kohus leiab, et kaebaja suhtes tehtud haldusakt kuulub tühistamisele, siis vaadatakse kaebaja avaldus uuesti läbi ja kohus teeb selleks ettekirjutuse ehk kaebaja saavutab oma eesmärgi tühistamisele järgnevalt ettekirjutuse tegemisega. Et kaebajale tehti teatavaks sisuline otsus nn kaaskirjaga ja 27.09.05.a. ja see toiming iseseisvalt kaebaja õigusi ei riku ning kaebaja ei ole nimetanud põhjendatud huvi, miks tuleks toiming lugeda õigusvastaseks, siis jätab kohus kaebuse selles osas rahuldamata, kuna ülaltoodust tulenevalt puudub kaebajal põhjendatud huvi HKMS § 7 lg 1 mõttes. Kohus lisab täiendavalt, et HKMS § 7 alusel võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et on rikutud tema õigusi; haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Vaidlustatud haldustoimingule õigusliku hinnangu andmisel on esmatähtis kaebuse esitaja õiguste rikkumise olemasolu. Kohus märkis eelnevalt, et halduskohtusse pöördumise eesmärgiks on rikutud õiguste kaitse. Kohus leiab, et kuna 27.09.05.a. ei langetatud advokatuuri juhatuse poolt otsust kaebaja lubamise või mittelubamise kohta vandeadvokaadi vanemabi eksamile, siis ei rikutud 27.09.05.a. kaebaja õigusi. 3) Kuna kohus nõustus vastustaja seisukohaga, et kaebuse esitajatele väljastati 27.09.05.a. üksnes kiri, mis ei ole haldusakt siis kehtib tühistamisnõue 20.09.05.a. tehtud otsuse p 5 kaebajat puudutavas osas. Kohus eelnevalt vaatles toimingut õigusvastasuse tuvastamise nõudena. Haldusakti mõiste annab HMS-se § 51 lg 1, mille kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Seega haldusakti üheks tunnuseks on tema suunatus õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Kohtu arvates vastab Advokatuuri juhatuse istungi protokollilise otsuse p 5 haldusakti tunnustele ja sisulistele tingimustele. Seega tühistamisnõue on asjakohane, kui kaebaja soovib, et tema esitatud avaldus vaadatakse uuesti läbi. Haldusakti tühistamine tähendab, et haldusaktiga antud õigus või pandud kohustus kaotab oma kehtivuse. Selle otsusega saab tekitada, muuta, lõpetada kaebuse esitaja õigusi ja kohustusi. Kaebajale saabusid ka 5 tagajärjed ehk tema vandeadvokaadi vanemabi eksamile lubamine otsustati negatiivselt ja see tõi omakorda kaasa, et ta ei saa kandideerida advokatuuri liikmeks. 4) Kohus esmalt märgib, et Advokatuuri juhatus pidi kaebaja advokatuuri liikmeks astumise avalduse saamisel ja menetlemisel tegema kindlaks, kas isik vastab
lg –s 1 loetletud nõuetele ja kas tema suhtes puuduvad takistused advokatuuri liikmeks vastuvõtmise kohta
Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebaja esitas välismaise diplomi ja sellest tulenevalt pidi advokatuur esmalt alustama tunnustusmenetlust, et teha otsustus kutsekvalifikatsiooni tunnustamise või mittetunnustamise kohta. Kui advokatuur oleks selles küsimuses teinud positiivse lahendi, oleks tulnud järgnevalt otsustada liikmekandidaadi vastavus seaduse nõuetele. Antud juhul kaebaja kutsekvalifikatsiooni küsimus langetati kaebaja kahjuks ja tehti otsus mittetunnustamise kohta. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 05.10.2000.a. määrusega nr 322 kehtestatud Korra § 7 lg 2 tähenduses on kaebaja suhtes otsus tehtud ja kaebaja leiab, et see on vastuolus seadusega. Kaebaja esitas dokumendid ja tunnustamismenetluse käigus neid uuriti. Käesolevaks ajaks ei ole kaebaja laiendanud uuritavate dokumentide ringi ning ta leiab, et esitatu alusel saab teha otsuse. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et Eesti Advokatuuri juhatuse pädevuses ei ole otsustada liikmekandidaadi advokaadieksamile lubamise või keeldumise üle . Kohus nõustub kaebajaga, et
p 6 alusel kutsesobivuskomisjoni otsus advokaadieksami sooritamise kohta on aluseks juhatuse otsusele advokatuuri liikmeks vastuvõtmise kohta, kuid antud juhul kutsekomisjon otsust ei teinud ehk kaebaja suhtes puudus kutsesobivuskomisjoni otsus, mille alusel oleks järgnenud edasine menetlus. Kohus nõustub ka kaebaja seisukohaga, et advokaadieksami läbiviimine on kutsesobivuskomisjoni pädevuses, kuid märgib, et kutsesobivuskomisjoni tegevust eksami läbiviimise kohta ei ole vaidlustatud. Advokatuuri juhatuse pädevuses on otsustada liikmekandidaadi advokaadieksamile lubamise või sellest keeldumise üle ning ei ole seadusest tulenevalt antud selle komisjoni pädevusse nagu ekslikult leiab kaebaja viidates neile õigusnormidele; ühtlasi on sellest tulenevalt kaebaja seisukoht, et Advokatuuri juhatus ei ole vaidlusalust otsust õigustatud tegema ning tal puudub selleks pädevus, väär. Kohus nõustub vastustaja esindaja põhjendustega, millest tulenevalt saab täiendavalt teha järeldused, et juhatus on pädev vastavat otsust tegema ja kohus ei korda siinkohal vastustaja esitatud täiendatud seisukohti. Kutsesobivuskomisjoni pädevuse loetleb ammendavalt
Seega leiab kohus, et kaebaja seisukoht, et Advokatuuri juhatusel ei olnud pädevust teha 20.09.05.a. otsust p-ga 5, ei vasta seadusele ja ühtlasi ei ole haldusakt tühine HMS § 63 lg 2 p 3 tuleneval alusel. Otsuse tegi pädev haldusorgan. 5) Kohus ei nõustu kaebajaga, et seadus ei sätesta haridusnõudeid advokaadieksami taotlejale. Kaebaja selgitab oma seisukohta läbi
Kaebaja leiab, et haridusnõuded seatakse isikule, kes esitab avalduse advokatuuri liikmeks astumiseks; liikmeks astumise avalduse võib esitada ka pärast advokaadieksami sooritamist. Kaebaja jäi seisukohale, et haridusnõudeid advokaadieksami taotlejale seadus ei sätesta ehk praktiliselt võib ta sooritada advokaadieksami ja esitada kirjaliku avalduse advokatuuri astumiseks ka ilma hariduseta. Kui ta on seejärel täitnud
§-s 23 lg 1 p 3 sätestatud haridusnõuded, võib juhatus teha otsuse tema advokatuuri vastuvõtmise kohta. Vastustaja on õigesti leidnud, et selline lähenemine ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab järgmist. Seadusest tulenevalt tuleb otsustada advokaadieksamile lubamine ja seda antud juhul juhatus otsustas ning tegi keeldumise, kuna kaebaja haridus ei vasta
lg 1 p-3 sätestatud nõuetele.
lg 1 p 1 kohaselt ei võeta advokatuuri liikmeks isikut, kes ei vasta advokaadile esitatavatele nõuetele.
lg 1 p 3 kohaselt võib advokatuuri liikmeks võtta isiku, kes on täitnud akadeemilise õppe õigusteaduse akrediteeritud õppekava. Kaebaja suhtes tehti kindlaks, kas ta vastab märgitud õigusnormi tingimustele ehk kas isik on täitnud akadeemilise õppe õigusteaduse akrediteeritud õppekava. Selle otsuse tegemisel kontrollitakse tõendeid, mis kinnitavad 6 vajaliku hariduse olemasolu. Kui vastav dokument puudub, siis ei ole võimalik kaalutleda , et kaebaja suhtes on teistsugused võimalused ning eksitav on seisukoht, et juhatus saaks lähtuda mingitest muudest kriteeriumidest ehk kaebaja toodud näitel. Juhatus ei saanud teha otsust lähtudes nn isiku tegelikest võimetest või teadmistest lähtuvalt ehk positsioonilt, et isikul ei olegi vaja täita seaduses märgitud haridusnõuet. Kuna kaebaja esitas välisriigis välja antud diplomi ja leidis esialgses kaebuses, et sellele märgitud haridus vastab EV seaduse nõuetele, siis kontrollib kohus ka kaebaja seda väidet. Kaebaja hariduse vastavuses õigusalase kõrghariduse suhtes tekkis kahtlus ning käesolevaks ajaks on vastustaja saanud ENIC/NARIC hinnangu tlk 92, mille kohaselt kui ametikohale või kutsealasel tegevusel on või oli kehtestatud nõudeks akadeemilise õppe läbimine, siis Keskuse hinnangul diplomiõppe omanik nimetatud tingimustele ei vasta. Kuna Baltijas Krievu Instituts oli Läti Vabariigis rakenduskõrgkool, saab vastavust hinnata sama tüüpi Eesti õppeasutuse ja kvalifikatsiooniga. Kuni 2002 oli rakenduskõrgkoolide kvalifikatsiooniks diplomiõppe diplom, ning nimetatud vastavusele Eesti ENIC/NARIC Keskus oma hinnangus nr 432 ka viitas. Kaebaja oli esitanud ENIC/NARIC 19.09.05.a. hinnangu, mille kohaselt kaebaja kvalifikatsioon vastab rakendus kõrgharidusõppe (diplomiõpe) tasemele (tlk 44). Kutsekvalifikatsioon on dokumentaalselt tõestatud haridus-või töökogemus või siis mõlemad ja mida nõutakse konkreetsel töökohal töötamiseks. Vabariigi Valitsuse 05.10.2000.a. määrusega nr 322 kehtestatud Korra § 8 näeb ette pädeva organi õigused ja § 9 selle organi kohustused. Kutsekvalifikatsiooni tõendas kaebaja ise ja kinnitas esitatu õigsust ENIC/NARIC Keskuse poolt Korra § 8 p 5 alusel haridust tõendava dokumendiga. Kaebaja ei ole vaidlustanud ENIC/NARIC Keskuse tegevust ja selleks ei ole ka antud juhul vajadust. Advokatuuri juhatus tugineb seega vaidlustamata ja kontrollitud andmetele. Kuna kaebaja haridust ei tunnustatud ekvivalentsena akadeemilise õppega , siis leidis Advokatuuri juhatus õigesti, et kaebajal puudub vajalik haridus ning vastustajal puudus vajadus kutsekvalifikatsiooni menetluse jätkamiseks ning ka muude asjaolude uurimiseks. Kohus leiab, et vastustaja sisutus õigesti akadeemilise õppe mõiste ja luges haldusakti vastuvõtmisel kindla sisuga mõisteks, mis põhineb haridusalastele aktidele ja annab aluse väita, et akadeemiline õpe tähendab teadusel põhinevat mitterakenduslikku õpet ülikoolis ehk kõrgharidust bakalaureuse -, magistri- ja doktoriõppe tasandil. 6)Kaebaja ei vasta
lg 1 p 1 advokaadile esitatavatele nõuetele ja selle tõttu ei saanud teda lubada ka advokaadieksamile
Kohus ei nõustu seega ka kaebaja seisukohaga, et jäeti lahendamata taotlus võtta ta vastu Eesti Advokatuuri liikmeks ja lahendati üksnes taotlus lubada ta vanemabi eksamile. Kohus on eelnevalt märkinud, et esmalt tuli teha kindlaks kaebaja vastavus
Takistus haridusnõue täitmisest tuvastati õigesti ja selle tõttu menetluse jätkamine ei olnud vajalik . Seega ei vasta ühtlasi seaduse nõuetele kaebaja seisukoht, et advokatuuri eksamile saab lubada ka sellise isiku, kes ei ole vajalikku kõrgharidust omandanud ning saaks eksami sooritamise järgselt omandada vastava kõrghariduse ning seejärel alles võtaks juhatus vastu otsuse kaebaja Advokatuuri liikmeks astumise kohta. Kaebaja õigusliku konstruktsiooni vastu räägib ka
p 6 , mis kohustab lahendama juhatusel kutsesobivuskomisjoni otsuse alusel advokatuuri vastuvõtmise. Kui kutsesobivuskomisjon eksamineerib sellist isikut, kes on lubatud eksamile, siis peab haridusnõue olema eelnevalt kontrollitud ja mitte vastupidi. Kohus lisab täiendavalt, et Eesti Advokatuuri kodukord (Kodukord) § 8 märgib ära advokatuuri liikmeks astumise ja lg 1 kohaselt esitab astuja soovija (liikmekandidaat) avalduse; lg kohaselt kinnitab kandidaat, et ta vastab advokaadile seaduses esitatavatele nõuetele ja puuduvad tema advokatuuri liikmelisust välistavad asjaolud. Kandidaat esitab lg 4 alusel mitmed dokumendid, sh juriidilist kõrgharidust tõendava dokumendi; § 9 märgib ära avalduse menetluse juhatuse istungil ehk ka siit nähtub, et juhatus on pädev menetlema 7 avaldust. Kodukorra § 9 lg 2 kohaselt juhatus otsustab liikmekandidaadi lubamise advokaadieksamile. Advokaadieksamile lubamisest keeldumise otsus peab olema motiveeritud ja sisaldama viite otsuse peale edasikaebamise korra kohta. Seega on kohtu poolt märgitud õigusnormid kattuvad ka Kodukorras. Kodukorra § 10 märgib omakorda ära advokatuuri vastuvõtmise otsustamise ehk lg 1 kohaselt juhatus arutab advokatuuri vastuvõtmise 1 kuu jooksul alates kutsesobivuskomisjoni poolt liikmekandidaadi eksamitulemuste edastamisest juhatusele. Seega peab olema liikmekandidaadi avalduse edastamise eeltingimusena eksamitulemus, mida kaebajal ei ole. Kuna kaebaja ei esitanud ka täpsustavat nõuet, et lahendada tema senilahendamata avaldus ja see tähendanuks soovi esitada kohustamisnõuet, siis oleks kohtu arvates ka ebaõige suunata teda sellise nõude esitamisele, kuna kaebaja avaldus on leidnud kohtu arvates ammendava lahenduse sellise menetluse kaudu, mis kohtu arvates tuleneb seadusest. Kohus leiab, et kaebaja muud väited ei anna samuti alust kaebuse rahuldamiseks ja kaebaja õigusi ei ole rikutud. Kohus ei nõustu seega seisukohaga, et vastustaja tegevust ei põhista seadusnormid vaid et vastustaja on suvaliselt teinud otsuse, mis piirab tema õigusi ja vabadusi nii, et seaduses sõnaselged piirangud puuduvad. Kohus nõustub kaebajaga, et PS § 29 võimaldab valida tegevusala, elukutset ja töökohta, kuid leiab, et vastustaja on põhistanud oma otsuse seadusele, ehk seadus võibki sätestada põhiseadusliku õiguse kasutamise tingimused ja korra.
võimaldab piirangud ja seaduse vastuolu põhiseadusega ei ole tuvastatud. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis ei hüvitata kaebuse esitaja tekkinud kohtukulu. Vastustaja kohtukulunõudeid ei esitanud. Karin Kalmiste Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.