3-06-847 KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 06. september 2006. a Tallinn Haldusasja number 3-06-847 Haldusasi W.M.A. ja S.A. kaebused Kodakondsu

§ 11

lg 4 on vastuolus põhiseadusega – nimelt on kaebuse esitajate näol tegemist isikutega, kes soovivad esitada elamisloa taotlused selleks, et asuda elama Eestis alalise elamisloa alusel elavate poegade juurde, kuna vajavad kõrvalist abi ja hooldust. Samas ei ole Iraanis Eesti välisesindust, ent viisade andmisest keeldumise tõttu ei ole kaebuse esitajad saanud esitada elamisloa taotlust ka teistes riikides asuvatesse Eesti välisesindustesse. Seega leiavad kaebuse esitajad,

§ 11

lg 4 on vastuolus põhiseadusega, kuivõrd selle sätte tõttu ei ole võimalik kasutada VMS § 12lõike 1 punktis 3 sätestatud õigust ja taotleda elamisluba elama asumiseks lähedase sugulase juurde. Samuti leiavad kaebuse esitajad,

§ 11

lg 4 on vastuolus PS §ga 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga

1. Viimaks on kaebuse esitajad seisukohal, et elamisloa taotluste menetlusse võtmist ei ole põhjendatud ning toiming on õigusvastane motiveerimispuuduste tõttu. III VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja KMA vaidleb kaebusele vastu ja palub selle rahuldamata jätta. Vastustaja märgib, et käesoleval juhul on kaebuse esitajad soovinud taotleda tähtajalist elamisluba ning tegemist ei ole varjupaigataotlusega, ka ei ole tõendatud väide, et kaebuse esitajatel ei olnud võimalik saada viisasid riikidesse, kus Eesti välisesindused olemas on. Samuti pole tegemist erandina siseriigis elamisloa taotluse esitamisega, mistõttu ei ole KMA-l seadusest tulenevat kohustust hinnata, kas vastava avalduse esitamiseks esinevad VMS § 111 lg 2 punktis 6 sätestatud alused. Vastustaja rõhutab, et riigil on rahvusvahelise õiguse põhimõtetest tulenevalt õigus otsustada välismaalaste riiki sisenemine, nende sealviibimine ja riigist väljasaatmine. VMS § 11 lg 4 kohaselt peab välismaalane tähtajalise elamisloa taotluse esitamiseks isiklikult pöörduma selleks pädevasse asutusse. Elamisloa taotluse välisesinduse kaudu KMA-le isikliku esitamise kohustus tuleneb ka vastavast Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud korrast. Ka ei nõustu vastustaja kaebuse esitajate väitega, et KMA toiming rikub kaebuse esitajate õigust perekonnaelule, rõhutades, et ei põhiseadus ega inimõiguste konventsioon ei anna välismaalasele subjektiivset õigust elada Eestis, ka rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtte kohaselt ei ole riigil kohustust respekteerida välismaalase poolt tehtud elukohariigi valikut ning sisserännanutel ei ole üldist õigust perekonna ühendamiseks selle riigi territooriumil, kuhu nad on saabunud. Samuti on vastustaja seisukohal, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on taotluse menetlusse võtmisest keeldumist piisavalt põhjendanud ning see on kontrollitav. IV HALDUSKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Halduskohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kuigi ühelt poolt on mõistetav kaebuse esitajate soov asuda elama Eestisse oma poegade juurde, kes saaksid neid 2 vajalikul määral abistada ja toetada, tuleb siiski nõustuda vastustaja seisukohaga, et välismaalaste seadus näeb ette elamisloa taotluse esitamise üksnes isiklikult ning sellest nõudest ei ole kaebuse esitajad kinni pidanud. Välismaalaste seaduse § 11 lg 4 sätestab, et tähtajalise elamisloa taotluse esitamiseks peab välismaalane isiklikult pöörduma selleks pädevasse asutusse. Sama seaduse § 111 lg 1 kohaselt esitab välismaalane tähtajalise elamisloa taotluse Eesti välisesindusele, kes edastab selle pärast taotleja isiku tuvastamist menetlemiseks Kodakondsus- ja Migratsiooniametile. Erandina üldreeglist sätestatakse VMS § 111 lõikes 2 juhud, mil tähtajalist elamisluba võib taotleda Kodakondsus- ja Migratsiooniametis, ent juba eelviidatud VMS § 11 lõikest 4 tulenevalt on ka neil juhtudel vaja esitada taotlus Kodakondsusja Migratsiooniametile isiklikult, mis tähendab,

§ 111

lõikes 2 sätestatud võimalus on nende isikute jaoks, kes juba reaalselt viibivad Eestis. Kuivõrd kaebuse esitajad Eestis ei viibi, ei ole nende suhtes võimalik kohaldada ka viimatinimetatud sätet.

1. VMS § 111 lg 1 sõnastusest, mille kohaselt edastab välisesindus taotluse Kodakondsus- ja Migratsiooniametile pärast taotleja isiku tuvastamist, nähtub ka elamisloa taotluse isiklikult esitamise kohustuse eesmärk, milleks on tuvastada taotluse esitamisel taotluse esitaja isikusamasus. Seda eesmärki tuleb pidada igati mõistlikuks ning kohtu hinnangul ei ole teisi seda eesmärki samavõrd täitvaid võimalusi – üksnes elamisloa taotlust esitava isiku isiklik ilmumine Eesti välisesindusse annab võimaluse veenduda taotluses märgitud isiku tahtes elamisluba taotleda.
2. Puutuvalt kaebuse esitajate väitesse,

§ 11

lõikes 4 sätestatu muudab võimatuks realiseerida VMS § 12 lg 1 punktis 3 sätestatud õigust taotleda elamisluba elama asumiseks lähedase sugulase juurde, märgib kohus,

§ 12

lg 1 punktis 3 sätestatakse küll üks tähtajalise elamisloa andmise võimalik alus, ent sellest sättest ei tulene, et nimetatud alusel elamisluba taotlevad isikud peaksid saama esitada taotlusi lihtsustatud korras – VMS § 12 lg 1 p 3 ei reguleeri seega elamisloa taotluse esitamist, vaid sätestab elamisloa andmise võimaliku aluse. Seejuures ei tulene VMS-ist, et lähedase sugulase juurde elama asumiseks peaks isikul olema elamisloa saamise võimalus juhul, kui tal praktilistest oludest tingituna ei ole võimalik või on keerukas seaduses sätestatud korras vastavat taotlust esitada. 8. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja seisukohaga,

§ 11

lg 4 on vastuolus põhiseaduse §-ga 26 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 8. Kohus nõustub vastustajaga selles, välismaalasel ei ole põhiõigust asuda elama Eestisse ning seetõttu ei ole ka kaebuse esitajatel iseenesest ei põhiseadusest ega inimõiguste konventsioonist tulenevalt õigust nõuda, et Eesti Vabariik korraldaks elamisloa taotluste esitamise võimalused selliselt, et kaebuse esitajad oma olukorda arvestades hõlpsalt vastava taotluse esitada saaksid. Nagu ka vastustaja esindaja kohtuistungil kinnitas, on käesolev juhtum erakordne, tingituna asjaolust, et kaebuse esitajate viibimiskoha riigis Eesti välisesindust ei ole ning praktiliselt on neil äärmiselt keeruline või ka võimatu minna teistesse riikidesse, kus välisesindus olemas on, ent sellise olukorra tekkimist eest ei saa panna vastutust Eesti Vabariigile. Mis puutub perekonna õigusesse koos elada, siis märgib kohus, et nii põhiseaduse § 26 kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 kaitsevad eelkõige koos elavate perekondade õigust oma kooselu jätkata ning kaitsevad neid riigipoolse sellise sekkumise vastu, mille tagajärjeks oleks perekonna lagunemine või perekonnaliikmete lahusolek. Teisisõnu on need normid eelkõige suunatud olemasolevate perekonnasuhete säilitamisele, ent nende eesmärk ei ole sedavõrd kaitsta teatud riiki elama asunud isiku õigust taasühendada oma perekond selles riigis. Seetõttu ei saa nõustuda kaebuse esitajate seisukohaga,

§ 11

lõige 4 rikub nende põhiseadusest ja konventsioonist tulenevat õigust perekonnaelule. 3

1. Kohus märgib, et kui kaebuse esitajate näol on praktiliselt tegemist pagulastega, siis on neil võimalus kasutada rahvusvahelise õigusega pagulastele antud õigusi, küll aga ei saa nad nõuda Eesti Vabariigilt tähtajalise elamisloa taotluse esitamise võimalust selleks kehtestatud korrast hälbival moel. Nagu kohus eelpool juba märkis, on taotluse isiklikult esitamisel selge ja mõistlik eesmärk, mida muuhulgas muul moel samaväärselt saavutada võimalik ei ole.
2. Kohus ei saa nõustuda ka kaebuse esitajate seisukohaga, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ei ole elamisloa taotluste menetlusse võtmisest keeldumist piisavalt põhjendanud. 13.02.
3. a. kirjas on viidatud VMS § 11 lõikele 4 ning selgitatud, et taotluse menetlusse võtmisest keeldumine on tingitud taotluse esitamise korra mittejärgimisest. Käesoleval juhul sätestab seadus sõnaselgelt elamisloa taotluse esitamise korra ning seega ei ole taotluse menetlusse võtmise või sellest keeldumise näol tegemist haldusorgani kaalutlusotsusega, mida oleks vajalik ja võimalik täpsemalt põhjendada.
4. Mis puutub kaebuse esitajatele Kodakondsus- ja Migratsiooniameti välismaalaste dokumenteerimise osakonna juhataja 02.07.2004.a. kirjas nr 15.3-09/21050-1 antud soovitusse esitada taotlus, kasutades International Migration Board Iran-Teheran abi, leiab kohus, et nimetatud kirjast ja eelkõige selles kasutatud sõnastusest „Taotluse esitamisel peab taotleja isik olema tuvastatud International Migration Board Iran-Teheran pädeva ametniku poolt […]” võis kaebuse esitajate esindaja tõepoolest aru saada, et tähtajalise elamisloa taotlus on võimalik esitada nimetatud organisatsioonile. Sellise väärteabe esitamine Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt on äärmiselt kahetsusväärne, ent haldusasja materjalidest nähtuvalt on Kodakondsus- ja Migratsiooniamet oma eksimust tunnistanud ning kaebuse esitajate ees ka vabandanud ning käesolevas vaidluses ei ole kaebuse esitajad eelnimetatud kirjaga eksitava teabe andmist eraldi vaidlustanud.
5. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on kaebuse esitajate tähtajalise elamisloa taotluse menetlusse võtmisest keeldunud seadusest sõnaselgelt tuleneval alusel. Kaebuse esitajad ei ole järginud seadusega elamisloa taotluse esitamiseks sätestatud korda. Nimetatud kord, mis eelkõige nõuab taotluse isiklikku esitamist Eesti välisesinduses, on kohtu hinnangul aga eesmärgipärane ja vajalik. Viimaks leiab kohus, et Eesti Vabariik ei saa vastutada teiste riikide õigusest või halduspraktikast tulenevate takistuste eest, mis raskendavad kaebuse esitajatel isiklikult Eesti välisesinduse poole pöördumist.
6. HkMS § 93 lg 1 sätestab, et poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Kuivõrd vastustaja ei ole käesolevas asjas kohtukulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, siis kohtukulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Lea Kuuse Kohtunik 4