KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht
- mai 2006.a Pärnu Maakohtu Pärnu Rüütli tn kohtumaja kantselei kaudu Tsiviilasja number 2-05-15682 Tsiviilasi M hagi AS Pärnu Postimees vastu ajalehes „Pärnu Postimees“ 16.03.2005.a avaldatud artiklis „Tapjad lähevad seitsmeks aastaks trellide taha“ esitatud faktide õigusvastaseks tunnistamise nõudes Hageja M Kostja AS Pärnu Postimees, volitatud esindajad Tiia Luht ja Imre Rooma
- mai 2006.a Jätta rahuldamata M hagi AS Pärnu Postimees vastu ajalehes „Pärnu Postimees“ 16.03.2005.a avaldatud artiklis „Tapjad lähevad seitsmeks aastaks trellide taha“ esitatud faktide õigusvastaseks tunnistamise nõudes. Välja mõista M asja läbivaatamiskuludena 39 (kolmkümmend üheksa) krooni ja 60 (kuuskümmend) senti riigituludesse. Riigi nõue loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui hageja tasub nõude 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest järgmiselt: saaja: Rahandusministeerium, arveldusarve nr: 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas, viitenumber: 2800049696, selgitus: „tsiviilasi nr 2-05-15682, asja läbivaatamiskulud, M “. Riigi nõude nõuetekohaselt ning tähtpäevaks täitmata jätmisel võib nõude pöörata sundtäitmisele, millisel juhul lisanduvad sundtäitmise kulud. Muud menetluskulud jätta poolte kanda. Kohtuotsuse peale võib menetlusosaline 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Menetlusosalised ja nende esindajad Kohtuistungi toimumise aeg RESOLUTSIOON Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord Asja sisu kirjeldus Tsiviilasi nr 2-05-15682 Hageja nõue ja põhjendused, esitatud väited ja tõendid Vastavalt esitatud hagile (tl 12-13), eelmenetluses esitatud avaldusele (tl 76-77) ning kohtuistungil selgitatule palub hageja M tunnistada õigusvastaseks kostja AS Pärnu Postimees väljaantavas ajalehes „Pärnu Postimees“ 16.03.2005.a avaldatud artiklis (tl 14-15) esitatud faktid. Kohtuistungil selgitas hageja, et õigusvastane on tegelikult üks fakt, nimelt artikli pealkirjas tema nimetamine tapjaks – artikli pealkiri on „Tapjad lähevad seitsmeks aastaks trellide taha“. Hageja ei ole kedagi tapnud, senini ei ole leitud tapmisriista ning tema poolt tapmise toimepanemine on ümber lükatud DNA-ekspertiisiga. Hageja leiab, et artikliga on ebaõiglaselt ja vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 17 teotatud tema nime ning rikutud PS §-s 22 sätestatud süütuse presumptsiooni. Isiku au ja hea nime kaitse on PS-s määratletud negatiivselt, s.t keeluna au ja hea nime teotada ning sellest tuleneb igaühe õigus au ja hea nime puutumatusele. PS § 17 on sätestatud seaduse reservatsioonita, seega saavad kõne alla tulla vaid otse põhiseadusest tulenevad piirangud. Peamised riigi kaitse- ja toetuskohustused seoses au ja hea nime kaitsega seonduvad kaitsega solvavate väljendite eest kolmandate isikute poolt. Tegemist on ühtlasi ühe olulisima piiranguga sõnavabadusele. Kostja on teadlikult ja tahtlikult rikkunud hageja eraelu puutumatust ja teotanud tema au, avaldades andmeid, millega lisaks eelnevalt nimetatule kahjustati kriminaalmenetlust. Kohtuotsus, mille sisu ja istungil toimunut artikkel kajastab, ei olnud artikli ilmumise ajal jõustunud ning kostjal ei ole õigust tekitada põhjendamatuid kannatusi hagejale kui süüdistatavale. Artikli pealkiri nimetab selgelt, et hageja on toime pannud tapmise, kuid see ei olnud artikli avaldamise ajal tõendatud, kuna kohtumenetlus ei olnud lõppenud. Selline artiklis väidetu, mis ei olnud kohtumenetluses kinnitamist leidnud, oli hageja arvates ilmne avalikkuse kui ka kohtu teadlik eksitusse viimine. Vaatamata kohtu korduvatele ettepanekutele ei ole hageja esitanud nõuet temale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja sai kohtu poolt karistuse mitte tapmise, vaid tapmiskatse eest ning tapmises ei ole teda süüdi mõistetud. Hageja perekonna eraelu on saanud kõnesoleva artikliga kahjustatud ning temale on tekitatud kannatusi. Hageja ema elab artiklit väga raskelt üle ega tule hagejaga kokkusaamistele, 2005.aasta juuni lõpus käis ta haiglas operatsioonil. Vennaga ei saa enam ühendust, naabrid kolivad majast ära, sugulased enam kirjavahetuses ei ole. Ka elukaaslane ei suhtle enam hagejaga. Hageja leiab, et selle kõik on tinginud kostja avaldatud artikkel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1046 kohaselt on inimese au teotamine õigusvastane, mistõttu tuleb ülalnimetatud fakti (hageja kui tapja) avaldamine tunnistada õigusvastaseks. Kostja vastuväited ja tõendid Kostja ei tunnista esitatud hagi, põhjendades seda oma kirjalikus vastuses (tl 8-9), täiendavas seisukohas (tl 82-83) ja kohtuistungil järgnevaga: Kostja väitel kuulutas Pärnu Maakohus 15.03.2005.a ehk kohtuistungi toimumise päeval (istungi protokoll tl 44-57) kriminaalasjas nr 1-537/05 otsuse resolutiivosa (otsuse täistekst tl 11-20), mille järgi mõisteti hageja süüdi arutlusel olnud teos – inimese tapmises – ja mõisteti temale karistuseks seitse aastat vangistust. Hageja viidatud au teotamise kui teo õigusvastasuse kindlakstegemisel tuleb kaaluda eri õigushüvesid – ühelt poolt hageja isikuõiguste väidetavat rikkumist ning teiselt poolt üldsuse huvi saada infot. Au ja hea nimi väljendub ühiskonna positiivses hinnangus inimesele ning inimese suhtumises iseendasse (enesehinnang). Üldjuhul hindab ühiskond isiksust tema tegude alusel ning teda tuleb pidada väärikaks seni, kuni ta oma tegudega ei ole andnud alust tema väärikuses kahelda. Hageja on aga vähemalt viiel korral karistatud kuritegude toimepanemise eest, mis iseenesest näitab tema hoolimatut suhtumist ühiskonda ja negatiivset sotsiaalõiguslikku meelestatust. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma lahendites leidnud, et ajakirjanduse ülesandeks on levitada informatsiooni ühiskonnas toimuva kohta ja avalikustada kriitilist suhtumist nõudvaid nähtusi. 2
(5)Tsiviilasi nr 2-05-15682 EIK on üldtunnustatud faktina samuti leidnud, et kohtud ei saa tegutseda vaakumis – neis arutatavates asjades võib toimuda eelnev arutelu, seda ka ajakirjanduses. Kuigi ajakirjandus ei tohi ületada nõuetekohase kohtupidamise kaitseks kehtestatud piire (kinnisel istungil arutatu), lasub neil kohustus levitada infot kohtutes arutusele tulevate asjade kohta. Eestis on see põhimõte väljendatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 11 lõikes 3, mille kohaselt on kohtuistung selle avamisest kuni lahendi kuulutamiseni avalik. Antud juhul kajastas ajaleht avalikul kohtuistungil toimunut. Mis puutub hageja väitesse õigusvastaselt tema tapjaks nimetamises, siis on kostja viidanud artikli esimesele lausele, kus selgitatakse hageja tapmises osalemise tegelikku sisu. Artikkel ei käsitle hagejat süüdiolevana, vaid annab ülevaate istungil toimunust, mida kinnitavad artiklis kasutatud väljendid „Pärnu Maakohtu eilse otsusega tunnistati…“, „Tammesele mõistis kohus…“ ja „Tammes esitas kohtus erinevaid…“. Teotamise üheks tunnuseks on teadlik, sihipärane soov pahauskselt kellegi mainet oluliselt kahjustada, pahausksuse üheks tunnuseks on teadvalt valede andmete kasutamine. Sellist soovi vaidlusalusest artiklist välja lugeda ei saa, sisuliselt ei vaidlusta hageja artiklis avaldatud andmete õigsust, vaid peab õigusvastaseks tema suhtes tehtud kohtuotsust. Artikli avaldamise eesmärgiks oli anda lugejatele ülevaade kohtus arutamisel olnud kriminaalasjast – jõhkrast mõrvast. Artikkel kajastab üks-ühele kohtuistungil avaldatut ega saa olla pahauskne käitumine. Hageja väide süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumisest on kostja hinnangul alusetu nii Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni artikli 6 lõikest 2 kui ÜRO Inimõiguste Deklaratsiooni artikli 11 mõttes, sest artikkel on avaldatud pärast kohtuotsuse väljakuulutamist ning kostja ei saanud kohtu otsust mõjutada. Maakohtu otsust ei vaidlustatud. Kostja leiab, et igasugune end puudutatuna tundmine ei ole automaatselt hageja isiklike õiguste rikkumine tulenevalt VÕS § 1046 lg 2 ja § 1047 lg 2 ja 3 sätetest. Kostja on viidanud Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04, mille kohaselt ei ole mõistlik ega põhjendatud lugeda au teotamiseks faktiväiteid ja hinnanguid, mis riivavad isiku au tühisel määral. Kahju tekkimise ja selle põhjusliku seose kohta hageja poolt esitatud väited on kostja hinnangul paljasõnalised ja tõendamata. Lisaks on kostja asunud oma täiendavas seisukohas positsioonile, et tema ei ole artiklis toodud andmete avaldaja VÕS § 1047 tähenduses. Tulenevalt Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05 on avaldamine andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning seega on avaldajaks isik, kes teeb need teatavaks. Ajakirjanduses andmete avaldamise korral saab selleks olla meediaväljaandele andmeid edastanud isik ehk antud juhul kohus. Kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused, kohaldatavad õigusaktid Hageja nõude aluseks on eelkõige PS § 17, mille kohaselt ei tohi kellegi au ja head nime teotada. Samuti leiab hageja, et kostja on artikli avaldamisega rikkunud PS §-s 22 nimetatud süütuse presumptsiooni põhimõtet – nimetatud sätte 1. lõike kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Enne kui kohus käsitleb hageja viidatud väidetavaid rikkumisi kõnesoleva artikli avaldamisel, peab kohus õigeks selgitada kostja esitatud vastuväidet andmete avaldaja isiku osas, millega kostja sisuliselt asus seisukohale, nagu oleks tema asjas ebaõige kostja. Selle seisukohaga ei saa nõustuda, kuivõrd kostja viitab Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05 ebatäpselt ja poolikult. Nimetatud lahendis on VÕS § 1047 sisule antud tõlgendus, et lisaks meediaettevõtjale saab avaldajaks olla ka isik, kes tegi (ebaõiged) andmed teatavaks meediaettevõtjale. Samas lahendis (p 28) on Riigikohus aga sõnaselgelt väljendanud mõtet, et kui meediaväljaande infoallikas ei ole artikli avaldaja ega oma seega kontrolli andmete ajakirjanduses avaldamise üle, ei saa ta olla ka selle eest vastutav VÕS § 1047 lg 4 mõttes. 3
(5)Tsiviilasi nr 2-05-15682 Kuna hageja nõuab käesolevas asjas just vaidlusaluses ajalehe „Pärnu Postimees“ artiklis avaldatud faktile hinnangu andmist, on ajalehe väljaandja AS Pärnu Postimees just õige kostja. Omaette küsimus on see, kas ajakirjaniku poolt avalikul kohtuistungil kogetu väljendamine artiklis on üldse kohtu poolt mingite andmete avaldamine ajakirjandusele, kuid see ei ole käesoleva kohtuvaidluse objektiks. Hageja viidatud süütuse presumptsiooni rikkumine artiklis avaldatuga ei ole kohtu hinnangul millegagi tõendamist leidnud. Tuleb nõustuda kostja väitega, et kohtud ei saa tegutseda vaakumis ja alati kinniste uste taga. Kõnealuse artikli sisu ja selle vastavuse osas kuulutatud kohtuotsusele ja istungil toimunule vaidlus puudub ja seda kinnitavad nii otsus kui istungi protokoll (artikli pealkirja käsitlus vt allpool). Artikkel on oma sisult kajastanud objektiivselt istungil toimunut ja kohtu tehtud lahendit. Asjaolu, et lahend selle kuulutamisega koheselt ei jõustu, ei tähenda, et avalikkusel ei oleks õigust saada infot kohtus toimunust, liiatigi veel üldsusele huvipakkuvast asjast – tapmisprotsessist. Kohtuistung oli avalik ja seega ei ole ajaleht rikkunud kinnise kohtupidamise saladust. Praktika avaldada huvipakkuvamates asjades kohtulahendeid iga kohtuinstantsi lahendi järel on pikaajaline ja seda ei tehta ulatuslikult mitte ainult ajakirjanduses, vaid ka muus meedias (nt televisioon, raadio). Igaüks oleks võinud viibida nimetatud kohtuistungil ja ise tajuda seal toimunut ning kuulata väljakuulutatud kohtuotsuse resolutsiooni sisu. PS § 22 nimetatud piirangut „kedagi ei tohi käsitada süüdiolevana…“ ei ole artiklis selle väljaandja poolt rikutud – artikkel algab sõnadega „Pärnu Maakohtu eilse otsusega tunnistati…“, teises lõigus on algussõnad „Tammesele mõistis kohus…“. Seega on mõistlikule lugejale ilmne, et artikkel vaid kajastab kohtuotsuse sisu, mitte ei anna väljaandja poolt hinnanguid kellegi süüdiolemise kohta. Hageja esiletoodud asjaolu, et artikkel oleks kuidagi mõjutanud kohtupidamist, ei ole tõsiseltvõetav, kuivõrd artikkel ilmus pärast otsuse kuulutamist. Võimalike järgmiste kohtuinstantside lahendite mõjutatavuse hindamiseks hageja tõendeid esitanud ei ole. Järgnevalt annab kohus hinnangu väitele, kas artikli pealkirjas sõna „tapjad“ kasutamine on hageja au ja hea nime teotamine PS § 17 mõttes. Mõisteid „au teotamine“ ja „au ja hea nimi“ on Riigikohus sisustanud mitmes oma lahendis. Lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-63-02 on muuhulgas öeldud: „Isiku au on võimalik teotada tegelikkusele mittevastavate andmete avaldamisega ja/või väärtusotsustusega. Isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena. See väide on põhimõtteliselt kontrollitav, tema tõesus või väärus kohtumenetluses tõendatav. Seega, kui isiku au teotavate andmete avaldaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, on isiku kohta väidetu vale ning kohus peab kohustama kostjat isiku au teotavad andmed ümber lükkama. Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu on Eesti kultuuriruumis halvustava tähendusega. Väärtushinnangut saab küll põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Seetõttu ei saa isiku au teotavat väärtushinnangut ümber lükata. Halvustava tähendusega hinnangu loeb kohus isiku au teotavaks, kui see isik ei ole andnud põhjust (puudub alus) selliseks hinnanguks, kohustades kostjat lõpetama hageja au teotamise.“ Lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04 on lisatud: „Hindamaks, kas faktiväide või väärtushinnang riivab isiku head nime, tuleb kolleegiumi arvates muuhulgas arvestada seda, kas väidetavalt au teotavad andmed või hinnangud olid suunatud konkreetselt hageja vastu või isikute grupi vastu, kuhu hageja kuulub. Faktiväiteid ja hinnanguid, mis riivavad isiku au tühisel määral, ei ole mõistlik ega põhjendatud lugeda au teotamiseks. Au teotamise kui teo õigusvastasuse kindlakstegemisel tuleb välja selgitada, kas isiku mainet on kahjustatud ning seejärel anda hinnang sellele, missuguses olukorras väidetav au teotamine toimus. Vajadusel tuleb õigusvastasuse kindlakstegemisel kaaluda eri õigushüvesid.“ Lisaks on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-123-97 öeldud järgmist: „Mõiste "au ja hea nimi" väljendab ühiskonna positiivset 4
(5)Tsiviilasi nr 2-05-15682 hinnangut inimesele kui isiksusele ning inimese enda suhtumist iseendasse (enesehinnang). Üldjuhul hindab ühiskond isiksust tema tegude alusel. Inimese enesehinnang põhineb tema kujutlusel iseenda väärtusest ja väärikusest.“ Nagu kõnealuse artikli pealkirjas sisalduv sõna „tapjad“ viitab, on pealkirjas antud hinnang mitmuses, s.t hinnatud on isikute gruppi. Tõepoolest, ja nagu tuleneb kohtuotsusest ja artikli esimesest lausest, „tunnistati M Sindi mehe A. I. tapmises osalemises ja Vladimir Tammes tapmises süüdi olevaks…“. Seega on ajaleheartikli pealkirjas hinnatud tapjateks isikute gruppi – hagejat kui selles osalenut ning V. Tammest kui vahetut toimepanijat. Kohus leiab, et selline hinnang on toimepandud teo sisu arvestades õigustatud ega teota hageja au ja head nime sellisel määral, mis annaks aluse hagi rahuldamiseks. Ühiskonna hinnangut inimesele artiklis esitatu valguses tuleb vaadelda tavalise, keskmise ja mõistliku inimese kui lugeja vaatevinklist. On selge, et lugeja ei piirdu üksnes artikli pealkirjaga ja kui ta sellega piirduks, puuduks tal üldse ülevaade asjaolust, et just hageja on tapmisega seotud. Artikkel aga algab kohe lausega, kus selgitatakse hageja tegelikku osalust tapmises, millest on selgelt arusaadav, et hagejat tapmises süüdi ei tunnistatud. Kuna aga pealkirja ei saa ülaltoodud põhjusel artiklist eraldi vaadelda ning artiklis selgitatakse hageja tapmises osalemine kohe esimeses lauses, tuleb lugeda tõendatuks asjaolu, et artiklis esitatud väited vastavad tegelikkusele. Karistusõigust mittetundva lugeja jaoks (milliseid on kahtlemata valdav enamus ja seega on nende seisukoht ka ühiskonna kujunev hinnang) ei ole mingit vahet, kas inimene mõisteti süüdi tapmises või selles osalemises, kuivõrd ta ei erista neid õigusmõisteid. Seega ei ole ühiskonna hinnang hagejale üksnes artikli pealkirja arvestades saanud millegagi kahjustatud. Lisaks tuleb märkida, et artikli esimese lause jätkust (kust selgub, et hageja pani teo toime tingimisi karistuse katseajal) tulenevalt on ka ühiskonna hinnang hagejale ning seega ka hageja maine madal, kuna selgub tema varasem karistatus. Arvestades hageja karistatust vähemalt neljal korral (selgub kohtuotsuse päisest), ei saa pidada oluliseks tema enesehinnangut, kuna oma tegudega on hageja korduvalt väljendanud negatiivset suhtumist ühiskonda. Eelnevast tulenevalt ei ole hagi põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Hageja väited perekonna, naabrite ja sugulaste käitumisele artikli avaldamise järgselt on jäänud paljasõnaliseks ega ole millegagi tõendatud. Samuti ei ole need asjakohased, kuna võiksid olla seotud vaid mittevaralise kahju hüvitamise nõudega, mida hageja aga vaatamata kohtu mitmekordsetele küsimustele ei esitanud. Menetluskulud Menetluskulude nõudeid pooled ei esitanud. Samas peab kohus 2005.aastal saabunud asjades kõik menetluskulud jaotama koheselt asja menetlust lõpetavas lahendis (tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 sätetest). Seega tuleb kuni 01.01.2006.a kehtinud TsMS § 52 p 5, § 54 lg 4 ja § 60 lg 1 kohaselt hagejalt kui isikult, kelle kahjuks otsus tehti, riigituludesse välja mõista asjas riigi kanda kogunenud posti- ja kohtukutsete kättetoimetamise kulud kogusummas 39.60 krooni. Toomas Talviste Kohtunik 5
(5)