2-05-20654 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ülle Jänes Otsuse tegemise aeg ja koht 15. september 2006.a, Tall

§ 22lg 1 alusel.

Hagiavalduse kohaselt tekkis hageja töövõimetus poolte abielu kestel ning invaliidsuspensionist summas 1741 krooni kuus ei jätku tal enda elatamiseks. Kostja sissetulek võimaldaks tal endisele abikaasale elatist maksta. Vaidlustamata asjaolud

1. Poolte abielu registreeriti 29.11.
2. 16.03.1986 sündis poolte abielust poeg D.T. Poolte abielu lahutati 22.11.
3. J.T tunnistati 31.01.2002 Tallinna VEK-i otsusega töövõime kaotanuks 40% ulatuses. 30.01.2003 Tallinna Pensioniameti VEK-i otsusega tunnistati hageja 60% ulatuses töövõime kaotanuks ning 24.03.2004 VEK-i otsusega 80% ulatuses töövõime kaotanuks. Alates 28.03.2006 on hageja 100% töövõimetu. Hageja sissetulekuks on tema invaliidsuspension 1741 krooni kuus. Hageja elab koos poolte abielust sündinud poja D.T-iga. Kostja annab lapse ülalpidamiseks hagejale igakuiselt elatusraha 1500 krooni ja maksab lisaks sellele 400–500 krooni lapse interneti kasutamise kulud. Kostja on alates 10.12.2005 abielus L.Šga. Kostja abikaasa on töövõimetuspensionär ning tema igakuine pension alates 01.01.2006 on 1338 krooni. L.Š töötasu suuruseks on 4000 krooni. L.Šl on esimesest abielust poeg K.Š, kes õpib TT ülikoolis riigieelarvevälisel õppekohal ning tema õppemaksu suuruseks aastas on ligikaudu 27 000 krooni. S.T töötab A Lennukompaniis aviotehnikuna ja tema keskmiseks netopalga suuruseks kuus on umbes 12 000 krooni. Kostja vastuväited.
4. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ja hageja abielulised suhted lõppesid enne seda kui hageja jäi töövõimetuks ning see vabastab ta kohustusest hagejale elatist maksta. Kostja majanduslik olukord ei võimalda hagejale elatist maksta. Kostja maksab hagejale poja ülalpidamiseks elatusraha igakuiselt 1500 krooni ning pojale otse 500 krooni. Sellele lisandub veel 399 krooni, mida kostja tasub igakuiselt pojale interneti kasutamiseks. Kostja on uuesti abielus ning tema abikaasa on töövõimetuspensionär. Kostja uuel abikaasal ka täiskasvanud poeg, kes õpib tasulisel õppekohal ülikoolis ja kostja aitab tal õppemaksu maksta. Kostjal on töövõimetu ema, kes elab Minskis ning keda ta külastab 2 korda aastas ja kellele ta ostab kütte. Kuni ühe aasta vältel on kostja võimeline maksma hagejale elatist 500 krooni kuus. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused.
5. Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis S.T-ilt J.T kasuks välja elatusraha 2000 krooni kuus alates hagi esitamisest 23.11.2005 kuni J.T töövõime taastumiseni või tema abiellumiseni. Kohus mõistis S.T-ilt välja riigilõivu 1750 krooni ning menetluskulu 92,70 riigituludesse.
6. Vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, millal poolte abielulised suhted lõppesid. Hageja tunnistati osaliselt töövõimetuks 31.01.2002 ja poolte abielu lahutati 22.11.
7. Seega muutus hageja töövõimetuks ajal, mil pooled olid abielus ja hagejal on õigus seetõttu kostjalt elatist saada. Põhjendamatu on kostja väide, nagu ei võimaldaks kostja majanduslik olukord hagejale ülalpidamist anda. Kostja keskmine brutotöötasu 14 864,17 krooni on hageja pensionist 1741 krooni 8,5 korda suurem. Kostja uus pere koosneb abikaasast, kes saab töövõimetuspensioni 1338 krooni ning töötasu 4000 krooni kuus, ja abikaasa pojast, kes õpib ülikoolis. Kuivõrd kostja abikaasa töötab, ei ole ta hageja ülalpeetav. Kostjal ei ole seadusjärgset kohustust ülal pidada oma abikaasa täiskasvanud poega. Kostja väide, et ta abistab materiaalselt oma Minskis elavat ema, on paljasõnaline. Kostjal on piisavalt vahendeid, et anda ülalpidamist oma töövõimetule lahutatud abikaasale. Asjaolu, et kostja 2

§-s 24 sätestatud ülalpidamiskohustuse piiramiseks ühe aastaga, nagu taotles kostja, puudub alus. Tõendamist ei leidnud, et hageja oleks abielu ajal kostjaga käitunud vääritult. Ka ei kestnud poolte abielu lühikest aega, vaid 19 aastat ning kostja ei toonud esile ühtki muud mõjuvat põhjust, mis saaks olla aluseks piirata ülalpidamiskohustust tähtajaga.

§ 25

kohaselt kuulub elatis kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hageja töövõime täieliku taastumiseni või tema uuesti abiellumiseni. Arvestades hageja väitega, et ta vajab kuus enda elatamiseks 4000 krooni ja sellega, et tema sissetulek kuus on 1471 krooni, samuti sellega, et ta elab koos poolte abielust sündinud pojaga, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele elatis hageja poolt hagetavas summas, so 2000 krooni kuus. Poolte seisukohad apellatsioonimenetluses

1. S.T palus apellatsioonkaebuses otsuse osaliselt tühistada ning mõista uue otsusega kostjalt hageja kasuks välja igakuine elatis summas 500 krooni. Kostja palus hagejalt välja mõista riigilõivu ja tasutud õigusabikulud summas 2000 krooni.
2. Kohus ei lähtunud otsuse tegemisel kostja majanduslikku seisukorda hinnates kostja reaalselt saadavast töötasust ega kostja reaalsest majanduslikust olukorrast. Kohus ei arvestanud kostja perekonna tulude ja kulude arvestust. Kohtu seisukoha kohaselt ei pea kostja kandma kohustusi oma abikaasa suhtes, kes vajab ravi seoses osalise töövõime kaotusega, võlakohustuste tasumise suhtes, oma poja ja oma töövõimetu ja eaka ema suhtes. Vastavalt kirjalikele tõenditele on kostja perekonna sissetulek on umbes 17 000 krooni (kostja töötasu 12 000 krooni, abikaasa pension 1338 krooni, abikaasa töötasu 4000 krooni) ning tema kolmeliikmelise pere kulutused moodustavad kokku umbes 17 000 krooni (7000 krooni toit, riided, jalatsid, sõiduauto kulu, 3000 krooni kommunaalteenused, poja ülalpidamiseks kokku 2399 krooni, abikaasa poja õppetasu 2000 krooni, võlakohustused 1242 krooni, 507 krooni kostja pensionikindlustus, 350 krooni abikaasa kindlustuslepingu makse, 300 krooni koduse vara kindlustusmaksed ja hoone kindlustus). Kohus rikkus otsuse tegemisel

§ 22lg-t 1, § 23 lg-t 1 ja § 24.

Kohus pani kostjalt igakuiselt 2000 krooni väljamõistmisega kostja ja tema perekonna raskesse materiaalsesse olukorda ning tegi võimatuks kostja poja ning töövõimetu ema abistamise. Kostja kohustus abistada oma töövõimetut ema tuleneb

§-st

1. Kohus ei arvestanud põhjendamatult kostja ütlusi tõendina, kui leidis, et kostja ei tõendanud asjaolu, et ta abistab oma töövõimetut ema. Kostja poolt ema abistamise kulud on umbes 1000 krooni kuus. Kohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 652 lg 3 p 1 ja TsMS § 631 lg-t
3. J.T ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
4. Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus kuulub materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistamisele kostjalt hageja kasuks väljamõistetud elatissumma suuruse osas. Ringkonnakohtul on võimalik teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, mõistes kostjalt hageja kasuks

§ 22

lg 1 ja § 23 lg 1 alusel välja elatise summas 1250.- krooni kuus kuni hageja töövõime taastumiseni või tema abiellumiseni. 10. Vaidlust ei ole selles, et hageja on kostja endise abikaasana, kes invaliidistus poolte abielu kestel, õigustatud saama kostjalt

§ 22lg 1 alusel ülalpidamist.

Hageja ülalpidamise kohustust on kostja menetluse käigus osaliselt ka tunnistanud. Pooled vaidlevad aga elatise suuruse üle. Hageja palus elatisena välja mõista 2000.- krooni kuus, mille maakohus ka rahuldas, kostja on 3

§ 22

lg-st 1 on lahutatud abikaasal kohustus ülal pidada oma töövõimetut endist abikaasat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võimaldab tema varaline olukord. Seega erinevalt vanema kohustusest pidada ülal oma alaealist last (

§ 60

) ei tule

§ 22

kohaldamisel ülalpidamist andma kohustatud lahutatud abikaasal piirata oma kulutusi ülalpeetava huvides, vaid ülalpidamiskohustuse eelduseks on kostjal piisavate varaliste vahendite olemasolu. Kolleegiumi arvates tuleb lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustuse puhul võtta arvesse ka seda, et kostja sissetulek kuulub tema ja tema uue abikaasa ühisvara hulka (

§ 14lg 1) ning selle kasutamise üle ei otsusta kostja ainuisikuliselt.

Maakohus on küll tuvastanud, et kostja uue perekonna kogusissetuleku moodustavad lisaks kostja enda palgale ka tema uue abikaasa töövõimetuspension ja palk, kuid ei ole arvestanud, et seda sissetulekut kasutavad kostja ja tema uus abikaasa nendevahelisel kokkuleppel (

§ 17lg 1 ja 2).

Samavõrd kui kostjal ei ole seadusest tulenevat kohustust pidada ülal oma abikaasa täiskasvanud poega, tuleb kolleegiumi arvates arvestada ka seda, et kostja praegusel abikaasal puuduvad kohustused kostja endise abikaasa suhtes. Vastavalt

§ 20

lõikele 1 vastutab abikaasa oma varalise kohustuse eest oma lahusvaraga ning ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Seega ei ole alust panna kostja ja tema praeguse abikaasa ühiste vahendite arvele kostja varalisi kohustusi suuremas mahus kui pooles ulatuse perekonna kogusissetulekust (

§ 20lg 1 ja § 19 lg 1).

12. Lähtudes eeltoodust ning arvestades kostja poolt esitatud loetelu perekonna tavapärastest kulutustest leiab kolleegium, et kostja varaline seisund võimaldab tal tasuda hagejale elatist summas 1250.- krooni kuus. Seejuures ei arvesta ringkonnakohus apellandi väiteid oma Valgevenes elava töövõimetu ema abistamise kohta, kuna TsK § 229 lg 2 kohaselt võib tsiviilasjas tõendiks olla menetlusosalise vande all antud seletus, kuid asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks seletusi andnud vande all. Muid tõendeid Valgevenes elava ema toetamise kohta kostja esitanud ei ole. Maakohus on õigesti märkinud, et vastavalt

§-le 25 lõpeb kostja kohustus anda hagejale ülalpidamist, kui hageja töövõime taastub või kui ta uuesti abiellub. Kolleegium lisab, et

§ 23

lg 2 kohaselt võib varalise seisundi või abivajaduse muutumisel nii hageja kui kostja nõuda elatise suuruse muutmist või elatise maksmise lõpetamist.

1. Pooled taotlesid menetluskulude jätmist vastaspoole kanda. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb kuni
2. jaanuarini 2006.a kehtinud TsMS § 60 lõigete 1 ja 8 alusel jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. M. Klaar K. Kullerkupp Ü. Jänes 4