3-04-97/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-97 Haldusasi J Ti kaebus Tallinna Linnavalitsuse 30.01.2002 korralduse nr 296-k tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks haldusakti tagasitäitmise kohta ning Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks ennistada vaidlustatud haldusakti andmisele eelnenud olukord. Tallinna Halduskohtu 7.märtsi 2005 otsus haldusasjas nr 31477/2004 Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus J Ti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
2. juuni 2006 Menetlus osalised Kaebaja: J T, esindaja advokaat Tiia Nurm Vastustaja: Tallinna Linnavalitsus, esindaja Tiit Mäger Kolmas isik: T T, esindaja advokaat Imbi Seimar RESOLUTSIOON Jätta J Ti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu
3. märtsi 2005 otsus haldusasjas nr 3-1477/2004 muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebus peab ringkonnakohtusse jõudma hiljemalt tähtaja viimasel päeva l. 3-04-97 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. J Tile kuuluvad korterid nr 7 ja 12 praegusel aadressil Tallinn, R a 14a asuvas elamus. Tallinna Linnavalitsuse 30.01.2002 korraldusega nr 296-k määrati ehitiste teenindamiseks vajalik maa aadressil R a 16, pindala 1336 m2 , sihtotstarve elamumaa ja erastati see ostueesõ igusega T Tle. Maa on kantud kinnistusraamatusse registriosana nr
6. J T esitas kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles ta palus tühistada Tallinna Linnavalitsuse 30.01.2002 korraldus nr 296-k, teha haldusakti tühistamisel Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutus tühistatud haldusakti tagasitäitmise kohta ning kohustada Tallinna Linnavalitsust ennistama vaidlustatud haldusakti andmisele eelnenud olukord, st. kohus tada Tallinna Linnavalitsust nõudma tagasi kolmandale isikule üle antud kinnistu registriosa nr 74091 kui tühistatud haldusakti järgi saadu. Endise kinnistu nr 349b koosseisu kuulunud maa (korraldusele lisatud katastriüksuse plaanist nähtub, et praeguse kinnistu R a 16 piiridesse on arvatud osaliselt park, mis ajalooliselt välja kujunenud krundijaotuskava järgi kuulus endise kinnistu nr 349b koosseisu) arvamine praeguse kinnistu R a 16 koosseisu, on vastuolus seadusega. Samuti on oluliselt rikutud maa võimalikult võrdsetes osades jagamise põhimõtet. Endise kinnistu nr 349b piiridesse jääb kinnistamata maal aadressil R a 14 endise “Hotell F“ teenijate elamu (registreeritud kultuurimälestiste registris nr 8541 all). Muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 24 lg 1 p 4 kohaselt on endise krundi nr 349b jagamine ilma Muinsuskaitseameti ja Tallinna Linnavalitsuse loata keelatud. Nõusolek endise kinnistu nr 349b piiride muutmiseks
7. jaanuaril 2002 puudus. Ehitistele juurdepääsuks vajaliku maa määramine R a 14 asuvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa arvelt on vastuolus Vabariigi Valitsuse
8. juuni
9. a määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ (edaspidi Maa määramise kord) p-ga 4.2, kuivõrd juurdepääsuks vajalik maa ei ole samastatav vähima ja tarviliku maaga. Ebaõigesti on eelistatud R a 16 asuvate hoonete omanike õigusi ning R a 14 omanike õiguste tagamiseks on valitud ebakohane viis. Kohaseks viisiks oleks krundile R a 14 kohustuse panemine tagada juurdepääs krundile R a
10. Praeguse kinnistu R a 16 plaani kohaselt on tekkinud kinnistu, millel asuvatele hoonetele juurdepääsu tagamiseks on jäetud Ttu siil. Nimetatu ei ole kooskõlas maakorraldusseaduse (edaspidi MaaKS) § 5 toodud maakorralduse nõuetega. Vastavalt HMS §-le 40 pidi Tallinna Linnavalitsus enne kaevatava haldusakti vastuvõtmist andma kaebuse esitajale ja teistele moodustatava kinnistuga piirnevatel kruntidel asuvate ehitiste omanikele võimaluse esitada oma seisukoht moodustatava krundi asukohaga R a 16 piiride suhtes. Nõusoleku saamine oli kohustuslik maakatastriseaduse (edaspidi MKatS) § 20 lg 51 kohaselt. Vaidlusaluse korralduse lisaks oleval plaanil piirinaabrite kooskõlastused puuduvad.
11. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus palus jätta J. Ti kaebus rahuldamata.
12. Kolmas isik T T kaebuse sisulise külje kohta oma arvamust kirjalikult ega suuliselt ei avaldanud.
13. Tallinna Halduskohtu 7.märtsi 2005 otsusega jäeti J Ti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuses leiti, et kaevatud korraldus tugineb asjakohastele alustele, vastab formaalselt sellisele otsusele esitatud seadusnõuetele ja see on antud selleks pädeva isiku poolt. Käesolevas 2 3-04-97 asjas kolmandale isikule T. Tle maa erastamine ei kitsenda kuidagi uue aadressiga R a 14a olemasoleva ehitise teenindamist, kuna ka sellele majale ehitise teenindamiseks jääv maa vastab eelviidatud teenindamiseks vajaliku maa tingimustele. EES § 211 kohaselt korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasJ omaval isikul. Avalduse korteriomandi seadmiseks, milles sisaldub taotlus ehitise teenindamiseks vajaliku maatüki kindlaksmääramiseks, esitab valla- või linnavalitsusele eluruumide erastamise kohustatud subjekt. Vastava avalduse võib esitada ka korteriühistu või teevad seda eluruumi vallasasJ omavad isikud. EES § 212 sätestab, et kui ehitise püstitamisel ei määratud kindlaks selle teenindamiseks vajalikku maatükki, määrab valla- või linnavalitsus korteriomandi seadmisel ehitise teenindamiseks vajalikuks maatükiks selle ehitise aluse maa. Enne vastavate toimingute alustamist teavitab valla- või linnavalitsus sellest korteriühistut või eluruume vallasasJ omavaid isikuid. Kui korteriühistu või eluruume vallasasJ omavad isikud soovivad kinnistada ehitisealusest mat suuremat maatükki või vaidlustavad ehitise teenindamiseks määratud maatüki suuruse või piirid, peab korteriühistu või peavad eluruume vallasasJ omavad isikud esitama vallavõi linnavalitsuse määratud tähtpäevaks asjakohase taotluse. Ehitise teenindamiseks vajaliku maatüki võib kindlaks määrata plaani- või kaardimaterjali alusel. J. T ei ole R a 14a elamu omanik, vaid üksnes selles majas asuva kahe korteri omanik. Ta ei ole esitanud Tallinna Linnavalitsuse le avaldust ehitisealusest mat suurema maatüki kinnistamiseks. Kohus märgib, et ka R a 14a asuvale ehitisele teenindusmaa määramisel tuleb arvestada muu hulgas maa määramise korra p 4.2 ja MaaKS § 5 lg 2 nõudeid, st tuleb määrata vähim vajalik maa ning vältida kiildumist ja ribasust. Jääb arusaamatuks, miks ja kuidas oleks pargiala vajalik nimelt R a 14a elamu teenindamiseks. Maa määramise korra p-s 4 nimetatud maakorralduse nõuded on MaaKS § 5 lg 1 kohaselt seadusest, tehnilistest ja majanduslikest teguritest tulenevad tingimused, mille täitmine tagab kinnisasja otsTka kasutamise ja majandamise. MaaKS § 5 lg-s 2 on sätestatud maakorralduse läbiviimise põhinõuded, sh lähtutakse järgmisest: omaniku taotlus kinnisasja otsTkaks kasutamiseks, kinnisasja sobivus ettenähtud sihtotsTks, kinnisasjale otsTka juurdepääsutee tagamine, kinnisasja terviklikkuse ja otsTka kuju tagamine, lihtsate ja selgete piiride loomine ning looduslike piiride arvestamine, kinnisasja kiildumise ja ribasuse vältimine. MaaKS §-st 14 tuleneb, et maakorralduses määratakse kindlaks kinnisomandi kitsendusi põhjustava objekti asukoht ja kitsenduse ulatus ning kinnisomandi kitsendusi põhjustava objekti asukoht ja ulatus määratakse katastriüksuse plaanil. R a 16 krundiplaanist ja krundijaotusplaanist nähtuvalt on T. T ehitistele teenindusmaa määramisel eelmärgitud sätteid arvestatud. Et maakorralduse läbiviimisel tuli muu hulgas lähtuda R a 16 kinnisasjale otsTka juurdepääsu tagamise põhimõttest, siis oli juba kasutuses oleva, ajalooliselt eksisteerinud juurdepääsu tee arvamine teenindusmaa koosseisu kooskõlas maakorralduse nõuetega. Sealjuures tuli arvestada tänapäeval teele ja selle korrashoiule esitatavaid nõudeid ning ehitusõiguse ulatust. Tallinna Linnavalitsuse väiteil kasutavad nimetatud teed lisaks ka R a 18 ja 20 elanikud. Seega on ekslik kaebaja väide, et tegemist on kiildumise ja ribasuse tekitamisega MaaKS mõistes. Ka ei ole kaebaja väitnud ega tõendanud, et kõnealune tee oleks olnud kasutatud ja vajalik R a 14a elamule juurdepääsu teena. Tulenevalt AÕS §-dest 156 ja 172, mis käsitlevad olemuselt eraõiguslikke kinnisasja kitsendusi, ning maa ostueesõigusega erastamise korra p-dest 13.4 ja 15, saavad muude maa erastamise tingimustena kohaliku omavalitsuse otsuses olla märgitud vaid avalik-õiguslikud seadusjärgsed kitsendused, mitte aga eraõiguslikud seadusjärgsed kitsendused. Seega on alusetu kaebuses sisalduv väide, et juhul, kui 3 3-04-97 moodustatavale krundile R a 16 oleks peale maa erastamist puudunud vajalik juurdepääs, siis oli kohalikul omavalitsusel õigus ja kohustus määrata R a 14 erastamise tingimusena kohustus tagada krundilt juurdepääs krundile R a
14. Kohtuistungil möönis kaebaja esindaja isegi, et Tallinna Linnavalitsusel niisuguse kohustuse panemise õigust ei ole. Asja materjalidest nähtuvalt antud juhul ei pidanud maad erastama plaani- ja kaardimaterjali alusel ega maaüksuste õigusvastase võõrandamise aegsetes piirides (endiste kinnistute piirides). Maa määramise kord ei näe ette piirinaabrite nõusolekut. Õige on kaebaja väide, et MKatS § 20 lg-s 51 nimetatud piirinaabrina käsitatakse MaaKS § 20 lg 52 järgi, kui moodustatav katastriüksus piirneb maaga, kus katastriüksus on moodustamata, vastava maatüki tagastamise või erastamise õigustatud subjekti, nimetatud isiku puudumisel kohalikku omavalitsust. Samas nähtub viimatinimetatud paragrahvi lg-st 51 , et piirinaabri nõusolekul ei ole määrav tähtsus: kui piiriprotokolli koostamisele kutsutud isik ei ilmu või keeldub piiriprotokollile alla kirjutamast, loetakse katastriüksus moodustatuks kohaliku omavalitsuse määratud piirides. Antud juhul ei ole kaebajalt küll küsitud seisukohta piiriprotokolli kohta, kuid see menetlusliku nõude rikkumine ei ole kaevatud korralduse tühistamise aluseks. Õige ei ole kaebaja väide, et Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 296-k on õigusvastane ka seetõttu, et endise krundi nr 349b jagamine ilma MuKS § 24 lg 1 p-s 4 toodud lubadeta on keelatud ja selline luba puudub. Osundatud sätte (enne 24.03.2004 seadusega tehtud muudatusi) kohaselt Muinsuskaitseameti ning valla- või linnavalitsuse loata on kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal keelatud muuta ajalooliselt välja kujunenud krundi piiride ning tänavajoont. Kohtu käsutuses on R a 16 maa ostueesõigusega erastamise toimikus olev õiend kitsenduste ja kaitserežiimi kohta. Nimetatud õiendist nähtub, et Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, kellele on
15. a. pärineva halduslepinguga antud pädevus neis küsimustes esindada riiki, on andnud maa ostueesõigusega erastamisele 13.08.2001 sisuliselt kooskõlastuse, näidates ära, milliste kitsendustega tuleb sealjuures arvestada. Samas vormis on andnud oma kooskõlastused, märkustega või ilma, ka teised asutused. Asjaolu, et Tallinna Kultuuriväärtuste Ametil ei olnud vastuväiteid krundi jagamise suhtes, kinnitab sama ameti 21.11.2002 kiri SAPA- le R a 14 krundi jagamisest. Kaebaja ei ole tõendanud vastupidist. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
16. J Ti apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 07.03.2005 otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohtu otsuses ei ole arvestatud asjaoluga, et elamu juurde, kus asuvad kaebajale kuuluvad korterid, oli krunt määratud, mistõttu on ainult ehitisealuse maa määramine ehitise teenindamiseks EES § 212 järgi välistatud. Kaebaja lisas halduskohtule esitatud kaebusele R a 12 asuva endise kinnistu 349b majavalduse plaani 25.ve ebruarist 1972 ning obrokiraamatuväljavõtte 10.detsembrist
17. Nimetatud dokumendid kajastavad endise kinnistu 349b piire, millel asuvad neli hoonet. Tänavale R a viiva tee pargipoolne osa kuulus ajalooliselt kinnistu 349b koosseisu. Sama kinnitavad kinnistu nr 349b maa tagastamise toimiku materjalid. Nagu selgub kaebusele lisatud Tallinna Hooneregistri 02.08.2001 tõendist nr 16155, on aadressil R a 14 asuval ühisel maakasutusel paiknevate hoonetena ka nimetatud kuupäeval käsitletud nelja elamut ja kahte kuuri. Seega on tõendatud, et endisel kinnistul nr 349 b asusid 4 ehitist. Seega sai maareformi käigus ilma õigustatud isikuid kaamata määrata krundi vaid senistes piirides. Kui kohalik 4 3-04-97 omavalitsus leidis, et senise maakasutuse vähendamine on vajalik, siis ei saanud jätta eluruume vallasasjadena omavaid isikuid menetlusse kaamata. Seega on tegemist menetlusnormi olulise rikkumisega, mis mõjutas asja otsustamist. Samuti on halduskohus ebaõigesti kohaldanud maa määramise korra p 4.2, kuivõrd ka nimetatud sätte tähenduses ei olnud senise maakasutuse vähendamine lubatud. Kohus on peajalikult otsuses põhjendanud, miks on tee alla jääva maa arvamine R a 16 piiridesse õiguspärane ning märkinud teega piirneva pargi osas vaid seda, et lähtuda tuleb tänapäeva teele ja selle korrashoiule esitatavatest nõuetest. Selle järelduse rajas kohus linnavalitsuse esindaja poolt kohtuistungil antud seletustele, mille kohaselt võib tekkida vajadus tee laiendamiseks seoses elamu ekspluateerimisega. Tallinna Linnavalitsuse esindaja kohtuistungil antud seletus ei ole tõendiks, millest kohus oleks saanud teha järeldust tee ekspluateerimise vajaduse kohta. Vastava vastuväite saanuks esitada ainult kolmas isik. Halduskohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud TsMS § 231 lg 4, kuivõrd luges tuvastatuks asjaolu, mille kohta puudusid toimikus tõendid. Kohus jättis täielikult tähelepanuta kaebaja väited, mille kohaselt ei ole teega piirneva pargi arvamine moodustatud kinnistu R a 16 piiridesse kooskõlas Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra punktiga 4.2, mille kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotsTlise kasutamise, hooldamise, remondi, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Teega piirnev pargiala on ajalooliselt kuulunud kinnistu 349b piiridesse.
18. Vastustaja ja kolmas isik palusid jätta apella tsioonkaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse järeldustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
20. Kaebaja on leidnud, et tänavale R a viiva tee pargipoolne osa kuulus ajalooliselt kinnistu 349b koosseisu. Kinnistu 349b koosseisu kuulusid neli elamut ja kaks kuuri, sh elamu, kus asub kaebajale kuuluv korter. Järelikult oli kaebaja elamu juurde krunt määratud, mistõttu on välistatud kaebaja elamule ainult ehitisealuse maa määramine ehitise teenindamiseks EES § 21² järgi. Toimiku materjalidest nähtub, et osa R a 16 kinnistu koosseisu arvatud mat (pargiala) kuulus algselt kinnistu nr 349b juurde. Seda kinnitab 10.12.1909 väljavõte obrokiraamatust. Samad krundipiirid tulenevad ka 25.02.1972 plaanilt, kuid sellel plaanil on märge, et need krundipiirid on kustutatud. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kaebajal kahe R a 14a elamu korteri omanikuna ei ole õigust nõuda, et endise kinnistu nr 349b piirid säilitataks ning sellel kinnistul asuva nelja elamu juurde erastataks maa ühe krundina. Kuigi nendes elamutes asuvad korterid erastati nii, et korterite mõtteliste osade määramisel arvestati kõigi nelja elamu netopinnaga , so vaadeldi endist kinnistut ühe tervikuna , siis käesolevaks ajaks on vastav arvestus ümber tehtud iga üksiku elamu 5 3-04-97 osas iseseisvalt. Vastav eluruumide ümberhindamise akt on R a 14a elamu osas tehtud 05.04.
21. Endise kinnistu nr 349b koosseisu kuulunud Poska 16 elamu juurde on ehitise teenindamiseks vajalik maa määratud ja see ostueesõigusega erastatud juba 29.01.2003 Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 184-k. Maa määramise korra punkt 4 alapunkt 6 sätestab: juhul kui maale ei ole esitatud tagastamise taotlust või kui maa on kompenseeritud, ei lähtuta ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel maaüksuste õigusvastase võõrandamise aegsetest piiridest (endiste kinnistute piiridest). Toodud sättest nähtub, et kaebajal ei ole käesoleval ajal ega olnud ka kaebuse esitamise ajal subjektiivset õigust nõuda elamu juurde maa erastamist endisaegsetes krundi piirides. Kuna pärast maa õigusvastast võõrandamist ei ole R a 14a ega ka teistele endise kinnistu nr 349b koosseisu kuulunud elamutele teenindamiseks vajaliku maa suurust määratud, kuulub kohaldamisele EES § 21².
22. Arvestades R a 16 elamule määratud teenindamiseks vajaliku maa suurust ja paiknemist, leiab ringkonnakohus, et see ei kahjusta kaebaja huve R a 14a elamule teenindusmaa määramisel. Ringkonnakohtus täpsustas kaebaja, et ta ei vaidlusta juurdepääsutee aluse maa erastamist R a 16 kinnistu hulka, vaid sellega teega piirneva pargiala erastamist. Kuna ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vastava pargiala erastamist, ei saa vaidlustatud korraldus vastavas osas kaebaja õigusi rikkuda. Pealegi on R a 16 kinnistu koosseisu läinud väiksem osa endisel kinnistul nr 349b asunud pargialast.
23. Tuginedes eelnevale, jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata. Puudub vajadus anda hinnangut teistele apellatsioonkaebuse väidetele, kuna see ei mõjuta lõpptulemust. Kuigi kaebaja on viidanud veel mitmele eksimusele, mis on R a 16 krundi piiride määramisel toimunud, ei saa need vead olla kohtuliku arutelu esemeks niikaua, kui puudub seadusega kaitstav subjektiivne õigus, mida on nende eksimustega riivatud. Käesolevas asjas kohtud sellist subjektiivset õigust kaebajal tuvastanud ei ole. Viive Ligi Ivo Pilving Kaire Pikamäe 6