← Eesti

3-06-1131/9

MÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Määruse tegemise aeg ja koht 17.august 2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-1131 Haldusasi A. A.e kaebus Harku Vallavolikogu 25.mai 2006 otsuse nr 51 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 20.juuni 2006 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus A. A.e määruskaebus Menetlusosalised Kaebuse esitaja A. A., esindaja R. A. Vastustaja Harku Vallavolikogu Kolmas isik K. B.-N., esindaja vandeadvokaat Ain Kiis RESOLUTSIOON

  1. Rahuldada A. A.e määruskaebus osaliselt.
  2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 20.juuni 2006 määrus haldusasjas nr 3-06-1131 osas, millega jäeti rahuldamata esialgse õiguskaitse taotlus Harku Vallavolikogu 25.mai 2006 otsusega nr 51 kehtestatud * maaüksuse detailplaneeringu kehtivuse peatamiseks kruntide 24 A, 24 B ja 23 osas. Teha selles osas uus määrus .
  3. Rahuldada A. A.e esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt ja peatada Harku Vallavolikogu 25.mai 2006 otsusega nr 51 kehtestatud * maaüksuse detailplaneeringu kehtivus kruntide 24 A, 24 B ja 23 osas.
  4. Muus osas jätta halduskohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest. Määruskaebus peab jõudma ringkonnakohtusse hiljemalt tähtaja viimasel päeval (TsMS § 62). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-06-1131
  5. Harku Vallavolikogu 25.mai 2006 otsusega nr 51 kehtestati Harkujärve külas * maaüksuse detailplaneering vastavalt AS * tööle nr P-445-04, millega on kavandatud 6,9 ha suurusel maa-alal kahekümne nelja elamumaa, ühe üldmaa, kahe transpordimaa ja ühe tootmismaa krundi moodustamine, ehitusõiguse määramine, heakorrastuse, haljastuse, juurdepääsude, parkimise ning tehnovõrkudega varustamise lahendamine.
  6. A. A. on planeeringualal asuvate ehitiste kaasomanik. Maa ostueesõigusega erastamine on lõpule viimata. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 6.detsembri 1993 otsusega nr 1828 on * maaüksuse (end. kinnistu nr 10134 suurusega 12,41 ha) suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud K. B.-N.. Maa tagastamine on otsustamata.
  7. A. A. esitas 6.juunil 2006 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Harku Vallavolikogu 25.mai 2006 otsuse nr 51 tühistada. Kaebuse põhjendused: 1) Avalikustamise käigus esitas kaebaja detailplaneeringule vastuväited, millega vallavalitsus ei arvestanud, vastuväited ei leidnud lahendust ka maavanema poolt korraldatud nõupidamise järel. Vaidlustatud otsus on vastuolus seaduse, Harju maakonnaplaneeringu, Harku valla kehtiva üldplaneeringu ja ka valla uue üldplaneeringu põhimõtetega. 2) Vastavalt planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lõikele 8 on detailplaneering aluseks uute katastriüksuste moodustamisele ning olemasolevate katastriüksuste piiride muutmisele detailplaneeringu koostamise kohustuse korral. Detailplaneering kehtestati eeldusel, et maaüksus asuvat tiheasustusalal. Tegemist ei ole tiheasustusalaga ning seetõttu ei ole detailplaneeringu koostamine ja kehtestamine asjakohane ega seaduslik. 3) Vallavalitsuse seisukoha järgi on Harkujärve külas tiheasustusala määramise aluseks 26.märtsi 1996 otsusega nr 21 kehtestatud Harku valla üldplaneering. Tuginedes Tallinna Halduskohtu 13.mai 1998 otsusele haldusasjas nr 3-388/98 algatas Harju maavanem järelevalvemenetluse Harku valla üldplaneeringu üle ning tegi 12.oktoobril 1998 vallavolikogule ettekirjutuse nimetatud planeering seadusega kooskõlla viia – üldplaneeringu maht ei vastanud seaduses sätestatud ulatusele, ranna ja kalda kaitse seaduses (RKKS) ettenähtud kalda laiuse vähendamiseks puudus Keskkonnaministeeriumi luba ning üldplaneeringul puudus maavanema heakskiit. Vallavolikogu 27.oktoobri 1998 otsusega nr 84 taotleti Keskkonnaministeeriumilt kalda laiuse vähendamiseks luba, mida ministeerium ei ole andnud. 4) Looduskaitseseaduse (LKS) § 41 järgi on uue tiheasustusala moodustamine ranna või kalda piiranguvöönd is keelatud, olemasoleva tiheasustusala laiendamine on lubatud vaid kehtestatud üldplaneeringu alusel. Ükski planeering laiendamist ei kajasta. LKS § 37 lg 1 p 2 kohaselt on üle 10 ha suurusel järvel piiranguvööndiks 100 m. 5) Asjaolu, et tegemist ei ole tiheasustusalaga, leidis kinnitust, kui kohtuprotsessi (Harju Maakohtu 20.novembri 1998 otsus haldusasjas nr 3/1-48/98) käigus volikogu tühistas 27.oktoobri 1998 otsusega nr 85 oma 16.detsembri 1997 otsusega nr 115 kehtestatud Harku järve ja Tiskre oja detailplaneeringu (vaidlustatud detailplaneering moodustab suure osa nimetatud detailplaneeringust). Mõlema planeeringu koostajaks on AS *. Jättes AS * avalduse detailplaneeringu ennistamiseks rahuldamata, märkis volikogu oma 27.aprilli 1999 otsuses nr 29, et planeering kehtestati kiirustatult ja AS * survel. 6) Harku Vallavolikogu algatas uue üldplaneeringu koostamise 28.augusti 2001 otsusega nr
  8. 23.mai 2002 määrusega nr 10 võeti vastu Harku valla arengukava 2002 – 2012, milles märgiti, et kuna Harju Maavalitsus ei ole
  9. aastal kehtestatud üldplaneeringut aktsepteerinud, siis on see dokument Harku valla jaoks kehtetu ning et
  10. aasta jooksul 2

(10)3-06-1131 valmib uus valla üldplaneering. Harku Vallavolikogu 20.juuni 2002 otsusega nr 42 vastu võetud uues üldplaneeringus loetakse Harku järve läänekalda ala elamumaaks, kus hoonestamine peab toimuma hajaasustuse põhimõttel. See tähendab, et planeeritaval alal võib uusi üksikelamuid planeerida, kuid mitte lähemale kui 100 m üksteisest (viimatinimetatud nõue tuleneb Harku valla ehitusmäärusest). Lisaks on Harku järve ja järve kaldal kulgeva ** tee vaheline ala määratud uusehitiste keelualaks, mis jääb üldkasutatavaks puhkealaks. See seisukoht tuleneb Keskkonnaministeeriumi 20.jaanuari 1999 kirjast. * detailplaneeringu lähteülesanne nõuab koostamisel oleva üldplaneeringuga arvestamist, mida pole aga tehtud. 7) 19.aprillil 1999 kehtestatud Harju maakonnaplaneeringus käsitatakse Harku järve ja ** tee vahele jäävat maa-ala hoonestusvabana. Seda tõendab ka Keskkonnaministeeriumi 7.novembri 2002 vastus.
  1. aastal kehtestatud Harku valla üldplaneeringus on tee ja järve vaheline ala sotsiaalmaa. PlanS § 9 lg 7 võimaldab teha üldplaneeringu muutmise ettepanekuid, kuid vaidlustatud detailplaneeringus ei ole sõnaselget taotlust kehtiva,
  2. aastal kehtestatud Harku valla üldplaneeringu muutmiseks. Samuti ei nähtu maavanema kooskõlastust valla üldplaneeringu muutmiseks detailplaneeringuga. Maakonnaplaneeringut ei võimalda seadus aga detailplaneeringuga muuta. 8) Seda, et Harkujärve küla
  3. aastal koostatud generaalplaan (töö nr A-150-88) oleks vastavalt planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) §- le 68 üle vaadatud ja kehtima jäetud, ei kajasta ükski Harku Vallavolikogu akt. Vallavalitsuse kirjas kehtiva planeeringuna, milles kajastuvat * endine maaüksus, osutatud „Harkujärve küla ühepereelamute grupi generaalplaan
  4. a“ kajastab küla väikest piirkonda, mis kõnealust maaüksust ei haara. Vallavalitsus esitles mõlemaid plaane eksitavalt ühtse tervikuna. Võltsing tuli ilmsiks hiljem, kui kaebaja tutvus nimetatud planeeringutega täpsemalt. Vaidlustatud detailplaneeringus ei ole viidet ühelegi varem kehtestatud planeeringule, mis muutuks PlanS § 24 kohaselt kehtetuks. 9) Detailplaneeringu alal asuvad kaasomandina kaebajale kuuluvad endise * talu hooned. Hooned ostis endiselt omanikult kaebaja isa A. H., kes
  5. aastal esitas avalduse 2 ha ja
  6. aastal 4 ha maa hoonete juurde ostueesõigusega erastamiseks. Tänaseni ei ole erastamise eeltoiminguid lõpuni viidud. Harku Vallavolikogu 26.augusti 1997 otsusega nr 81, mida ei ole muudetud, tehti vallavalitsusele ettepanek vormistada A. H. majavalduse teenindusmaa suurusega 5162 m2 . Detailplaneeringu koostaja ei ole sellega arvestanud, vaid on omaalgatuslikult määranud teenindusmaa suuruseks 1500 m2 . Enne planeeringumenetluse algust ja planeeringu kehtestamist oleks tulnud lõpule viia maa erastamise eeltoimingud ja erastamine. Maa-amet tuvastas, et vallavalitsus ei ole eeltoiminguid seaduslikult läbi viinud ning tegi 6.aprillil 1999 ettekirjutuse, mis kuulus täitmisele kolme kuu jooksul. Ettekirjutus on täitmata. 10)
  7. aastal vastu võetud Harju maakonna teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonna tingimused“ kohaselt kulgeb Harku järve kaldal rohekoridor. Vaidlustatud detailplaneeringus on rohekoridori küsimust käsitatud formaalselt. Arvestatud ei ole teiste menetluses olevate detailplaneeringute lahendustega roheala osas. Valdavalt kasvab planeeringualal metsaseaduse § 2 mõistes mets. Planeeringujärgne ehitustegevus eeldab lageraiet, mis pole kooskõlas rohekoridori põhimõttega. Tee ja järve vahelisele alale istutatud elujõus puud on planeeringu koostaja kandnud planeeringusse valikuliselt raielubade hilisema taotlemise vältimiseks. Täitmata on detailplaneeringu lähteülesande nõue näidata planeeringu kehtestamisest tulenevate võimalike kahjude hüvitaja. Esialgse õiguskaitse taotluses paluti peatada vaidlustatud haldusakti kehtivus. Vaidlustatud detailplaneeringu alusel võidakse teha mitmeid keskkonnale kahjulikke ja pöördumatuid toiminguid (raie-, kaeve-, ehituslubade väljastamine, ehitustegevusega alustamine, maa 3
(10)3-06-1131 erastamise ja tagastamise menetlemine), mida planeeringu hilisemal tühistamisel on raske või võimatu heastada. 4. Tallinna Halduskohtu 20.juuni 2006 määrusega (resolutsiooni p 8) jäeti esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kohtu põhjendused: 1) Kohus saab taotluse rahuldada juhul, kui otsuse kehtivuse peatamata jätmisel oleks kohtuotsuse täitmine raskendatud või võimatu. Kuigi kaebaja rõhutab, et tema huvi puudutab keskkonda, kumab asjast läbi kaebaja huvi muuta elamu juurde ostueesõigusega erastatava maa suurust. Kaebuses märgitud asjaolud ei viita vältimatult pöördumatute tagajärgede tekkimisele. Kahjulike tagajärgede ja pöördumatute toimingutena nimetatakse raie-, kaeve- ja ehituslubade väljastamist, mida on võimalik vaidlustada ja selliselt pöördumatuid tagajärgi ei teki. Ka maa erastamise ja tagastamise menetluses antavaid haldusakte, erastamisega venitamist, piiriettepanekuid jm küsimusi on võimalik vaidlustada sõltumatult käesolevast vaidlusest. Kohus ei näe kahjulike tagajärgede saabumise ohtu. Maa erastamise küsimuses edu saavutamise võimalus käesoleva vaidluse kaudu on vähetõenäoline, kuna selleks tuleb vaidlustada asjakohaseid haldusakte ja toiminguid. Kaebaja olukord ei halvene, sest detailplaneeringu läbi ei leia lahendust maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamine. Erastamistoimingud on lõpule viimata vaidluste tõttu piiriettepanekute üle. 2) Küsimust, kas ostueesõigusega erastamisele kuuluv maa on tihe- või hajaasustusega alas, on selgitatud maavanema vastuses ja arvukates, mitte kaebaja poolt viidatud haldusasjades 3338/98 või 3/1-48/98, vaid hilisemates kohtulahendites. Tallinna Ringkonnakohtu 13.märtsi 2003 otsuses nr 2-3/118/03 (L. H. kaebus vallavolikogu 21.veebruari 2002 otsusega nr 12 kehtestatud detailplaneeringule) leiti kõiki planeeringuid ja asjaolusid arvestades, et vaidlusalune ala on tiheasustuse ala ning et ka 50 m ehituskeeluvööndit ei ole rikutud. Tallinna Ringkonnakohtu 12.veebruari 2001 otsuses A. H. kaebuse lahendamise kohta, millega muudeti Harju Maakohtu 13.septembri 2000 otsuse motiive, selgitati, miks asub A. H. majavaldus tiheasustusega alal. Tallinna Halduskohtu 3.juuni 2002 otsuses selgitatakse, et Harkujärve küla asub tiheasustuse alal ja tegemist ei ole uue tiheasustuse ala moodustamisega. Harju maavanem on käesoleva planeeringu suhtes tehtud otsustuses selgitanud üksikasjalikult kaebaja ja tema esindaja vastuväiteid analüüsides, miks need ei anna alust detailplaneeringu õigusvastaseks tunnistamiseks. 3) Elukeskkonnale tuleneva ohu puudumist kinnitab muuhulgas mitmete asjaomaste ametkondade kooskõlastus detailplaneeringule. Väide, et planeeringu koostaja ei ole süvenenud rohekoridori küsimusse ega arvestanud teiste menetluses olevate planeeringute lahendustega, samuti väide elujõus puude planeeringusse kandmise vajadusest on üldsõnaline. Planeeringu seletuskirjast nä htub, et välitööde käigus määrati iga puu liik, vorm, teisend või alamliik ning võra laius, puudele anti väärtushinnang, määratleti puistud. Seletuskirjas märgitakse puud liigilise koosseisu järgi ning nende säilitamise vajadus. Planeerija on R. A.e kirja alusel selgitanud viimasele ebaselgeks jäänud asjaolusid, sh rohekoridoriga seotud küsimusi. Samuti on planeerija selgitanud, et planeeringuga ei ole kavandatud kahjusid, mistõttu on väide lähteülesande nõude – näidata võimalike kahjude hüvitaja – täitma ta jätmisest arusaamatu. 4) Kuigi detailplaneering ei rahulda kaebaja ootusi, ei tähenda see, et planeering ignoreerib seadust ja huvitatud isikute taotlusi. Kaebaja ei ole nimetanud asjaolusid, mis kinnitaksid, et planeerimislahendusega kaasnevad negatiivsed tagajärjed ja mõjud kaebaja õigustele, sh omandi- ja naabrusõigustele, mis kaaluks üles avaliku huvi ja kolmandate isikute huvi, kes vajavad detailplaneeringut ega saa selleta oma õigusi ja kohustusi realiseerida. On vältimatu, et kinnisasja kasutamisele asumine võib tuua piiranguid naabri võimalustele jätkata maakasutust endistel tingimustel, kuid see ei tähenda, et oleks võimalik piirata kolmandal 4
(10)3-06-1131 isikul läbi detailplaneerimise kasutada talle kuuluvat vara. Naaber peab taluma ehitise rajamist, mis on planeeringuga lubatud ja õiguspärane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. A. A.e määruskaebuses paluti esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada. Määruskaebuse põhjendused: 1) Kohus juhtis määruses tähelepanu PlanS § 26 lõikele 3, mille alusel peaks kohalik omavalitsus hoiduma kohtuvaidluse ajal haldusakti alusel toimingute tegemisest. Kohaliku omavalitsuse seaduskuulekuses ei saa olla kindel. Kohtumääruses viidatud * detailplaneeringu (kehtestatud Harku Vallavolikogu 21.veebruari 2002 otsusega nr 12) alal, mis piirneb *ga, alustati ehitustegevust enne planeeringu kehtestamist, vallavalitsus ei võtnud ebaseaduslike ehitajate suhtes midagi ette ning ehitusload väljastati pärast planeeringu kehtestamist juba valminud elamutele, kohtumäärusega planeeringu kehtestamise otsuse peatamisele ei reageeritud. Vallavolikogu otsusega kohtuprotsessi ajal tühistatud Harku järve ja Tiskre oja detailplaneering (koostatud * ja * aladele ühiselt) oli kehtestatud planeeringu koostaja survel. Pole välistatud, et samasugust survet on avaldatud * detailplaneeringu kehtestamisel. 2) Vastavalt PlanS § 9 lõikele 8 on detailplaneering aluseks uute katastriüksuste moodustamisele. Seega toimub kehtestatud planeeringuga sisuliselt erastatava maa suuruse ja piiride määramine. Planeeringu koostaja on ainuisikuliselt määranud erastatava maa suuruseks 1500 m2 ja planeeringu kehtestaja on sellega nõustunud, kuigi Harku Vallavolikogu 26.augusti 1997 otsusega nr 81 on erastatava maa suuruseks määratud 5162 m2 ning ükski hilisem volikogu otsus selle muutmist ei kajasta. 3) Tänaseni on täitmata Harju Maakohtu 11.veebruari 1999 otsus, millega rahuldati A. H. kaebus ja maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemata jätmine tunnistati täielikult seadusevastaseks. Samuti pole reageeritud Maa-ameti 6.aprilli 1999 ettekirjutusele. 4) Oma ebaseaduslike eesmärkide saavutamiseks on Harku Vallavalitsus esitanud erinevatele instantsidele tõendina võltsingu – Harkujärve küla generaalplaani töö nr A-150-
  2. Kuigi ükski volikogu akt selle planeeringu seaduslikkust ei kinnita, esitatakse tööd kui tiheasustuse määramise alust Harkujärve külas. 5) Ebaseaduslike detailplaneeringute koostamise aluseks on seadusevastane valla üldplaneering, mida vaatamata Harju maavanema
  3. aastal tehtud ettekirjutusele ei ole siiani tühistatud. 6) Kohaliku omavalitsuse senine tegevus ja tegevusetus viitab üheselt sellele, et eelistatakse maa tagastamise õigustatud subjekti soovi saada võimalikult suur osa maast tagasi ja see võimalikult tihedalt täis ehitada, samas jäetakse kõrvale hoonete omaniku õigus maa ostueesõigusega erastada. Planeeringu menetlemisel eksponeeriti ala planeeringu tellija omanduses olevana, ehkki tegemist on reformimata ja tänaseni riigile kuuluva maaga. 7) Eeltoodut arvestades ei saa loota kohaliku omavalitsuse seaduskuulekusele. Võib arvata, et kasutatakse kõiki vahendeid ehitustegevuse käivitamiseks kehtestatud detailplaneeringu järgi. Miski ei takista erinevate lubade väljastamist, mille alusel pööratakse olemasolev keskkond segamini.
  4. Vastustaja vastuses nõustuti halduskohtu määruse seisukohtadega ning leiti, et kaebaja taotlus on põhjendamata ja paljasõnaline. 5
(10)3-06-1131
  1. Kolmanda isiku vastuses paluti jätta määruskaebus rahuldamata. Kohus on taotluse rahuldamata jätmist põhjalikult argumenteerinud. Kaebajale on selgitatud, et haldusakti kehtivuse peatamiseks puudub vajadus. Soovitud ulatuses maa erastamist ei takista ainuüksi vaidlustatud haldusakt, detailplaneeringu läbi ei leia lahendust maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamine. Määruskaebuses ei ole vaidlustatud ühtegi kohtu seisukohta, mille alusel jäeti esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Esitatud on vaid paljasõnalisi kahtlustusi vastustaja seaduskuulekuse osas, kuid see, mis on kaebaja arvates kohtumääruses ebaõige või miks tuleks määrus tühistada, on jäetud selgitamata. Vaidlustatud kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine ei kahjusta kaebajat kohtumenetluse ajal ega tekita olukorda, kus kohtuotsust ei ole võimalik täita. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Halduskohtu määrus ei sisalda esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise põhjendust, nagu tuleneks PlanS § 26 lõikest 3 kohaliku omavalitsuse kohustus hoiduda vaidluse lahendamiseni vaidlustatud planeeringu alusel toimingute tegemisest. Määruse viide PlanS § 26 lõikele 3 sisaldub vastustaja poolt esialgse õiguskaitse taotlusele esitatud vastuväite (kohtutoimiku lk 59 ja 62) refereeringus. Tuleb märkida, et vastustaja seisukoht esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisest tugineb PlanS § 26 lg 3 kehtivuse kaotanud redaktsioonile, mis tõepoolest keelas kohalikul omavalitsusel vaidlustust põhjustanud planeeringulahenduse või planeeringusätte alusel toimingu tegemise ja haldusakti andmise kuni vaidlustuse suhtes otsuse, sh kohtuotsuse tegemiseni. Kehtiv seadus sellist piirangut ei sisalda. 8.mail 2005 jõustunud redaktsioonis näeb PlanS § 26 lg 3 ette, et kui planeeringu kohta on planeeringu menetlemise käigus esitatud ettepanekuid või vastuväiteid, siis ei tohi 14 päeva jooksul planeeringu kehtestamise päevast arvates kohalik omavalitsus ega muu haldusorgan sellise planeeringu alusel anda ehitamist käsitlevat haldusakti, näiteks ehitusluba, sealhulgas tee-ehitusluba, kirjalikku nõusolekut ega kasutusluba. Seetõttu ei ole kohtumääruse vaidlustamisel määruskaebuse väited eelviidatud sätte kohaldamise põhjendamatusest asjakohased.
  3. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud, kui esineb oht, et kohtumenetluse ajal kaasnevad haldusakti täitmisega sellised negatiivsed tagajärjed, mida kaebuse suhtes tehtava positiivse kohtulahendiga ei ole võimalik mõistlikul viisil kõrvaldada, kaebus ei ole ilmselt perspektiivitu ja haldusakti koheseks täitmiseks ei ole ülekaalukat avalikku või kolmandate isikute huvi.
  4. Kaebuses ja määruskaebuses osutab kaebaja muuhulgas asjaolule, et vaidlustatud detailplaneeringuga on kavandatud kaebajale ostueesõigusega erastatava krundi suuruseks 1500 m2 olukorras, kus varem on kaebaja kaasomandis olevate hoonete juurde tehtud 5162 m2 suuruse maa määramise ettepanek. Halduskohus on esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamisest keeldumist põhjendanud muuhulgas seisukohaga, et maa erastamisavalduse lahendamisega seoses ei ole vaidlustatud otsuse kehtivusel mingeid tagajärgi, sellest kaebaja erastamisavalduse lahendamine ei sõltu ning kaebaja saanuks ja saab vaidlustada asjakohaseid haldusakte. Eelnimetatud seisukohaga ei saa ringkonnakohus nõustuda järgmistel põhjustel. 6
(10)3-06-1131
  1. Maareformi seaduse (MaaRS) § 7 lg 5 kohaselt määrab kohalik omavalitsus ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras üldjuhul detailplaneeringut koostamata. Kohalik omavalitsus võib otsustada määrata ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid detailplaneeringuga, mille koostamisel arvestatakse samas seaduses sätestatud maa erastamise ulatusega. MaaRS § 7 lg 51 näeb ette, et elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka arvatakse kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olev maa. Vaidlustatud detailplaneeringu seletuskirja kohaselt on väljatöötatud lahendus aluseks maa omandisuhete ümberkorraldamiseks, so käesoleval juhul õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks ja teistele isikutele kuuluvate hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamiseks (seletuskirja lk 2). Vastustaja seletuses kaebuse kohta märgitakse: „… maareformi seaduse § 7 lg 4 ja 5 järgi võib kohalik omavalitsus tiheasustusalal määrata ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid detailplaneeringuga, mille koostamisel arvestatakse maareformi seaduses sätestatud maa erastamise ulatusega. Endise * talu hoonete omanikud on omapoolsete erastamistoimingute tegemise asemel algatanud üha uusi kohtuprotsesse, kus püüavad tõestada, et Harkujärve küla ei asu tiheasustusalas ja saada sellega võimalus erastada tunduvalt rohkem maad. Olukorras, kus nii erastamise kui ka tagastamise taotluse lahendamine on jõudnud ummikseisu, on kohalik omavalitsus sunnitud taotluse lahendamise jätkamiseks kasutama uusi võimalusi. Üheks selliseks võimaluseks on ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramine detailplaneeringuga.“ (kohtutoimiku lk 128). Eeltoodust tuleneb, et käesoleval juhul on kohalik omavalitsus otsustanud määrata erastatava maa suuruse ja piirid detailplaneeringuga, mis tähendab, et edaspidine maa erastamis- ja tagastamismenetlus jätkub kehtestatud detailplaneeringu alusel. Vaidlustatud detailplaneeringuga (vt põhijoonist) on kaebaja elamu ja kõrvalhoonete juurde aadressiga ** kavandatud ostueesõigusega erastamiseks 1500 m2 suurune krunt 24 A (senise õiguspärase maakasutuse ulatuses), selle ümber on kavandatud samal aadressil 875 m2 suurune krunt 24 B. Viimatinimetatud krundi moodustamise kohta selgitatakse detailplaneeringu seletuskirjas, et pärast omandireformi õigustatud subjektidele maa erastamist ja tagastamist võib nendevahelise kokkuleppe alusel toimuda lisaks 875 m2 maaüksuse omandiõiguse üleminek ostu-müügi teel ehitise omanikule, kui mõlemad selleks soovi avaldavad (seletuskirja lk 14). Krundid 24 A ja 24 B kokku moodustavad põhijoonisel krundi 24 suurusega 2375 m2 , mida omakorda ümbritseb (va ** tee poolsest küljest) krunt nr 23 aadressiga ** 4 ja suurusega 13981 m2 . Kuna erastatava maa suurus ja piirid on kindlaks määratud detailplaneeringuga, on planeering asjakohane haldusakt, mida maa suuruse ja piiridega mittenõustumise korral tuleb kaebajal vaidlustada ning halduskohtu teistsugust seisukohta ei pea ringkonnakohus õigeks.
  2. Detailplaneeringu kehtivus osas, millega määratakse kindlaks ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid, võib käesoleval juhul tuua kohtumenetluse ajal endaga kaasa tagajärjed, mida pärast positiivse kohtuotsuse jõustumist on raske kõrvaldada. MaaRS § 23 lg 11 sätestab, et kui maa ostueesõigusega erastamise õigust omav isik on saanud selleks pädevalt isikult Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras koostatud ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku, on erastamise õigust omav isik kohustatud nimetatud ettepaneku alusel tellima katastriüksuse moodustamise tööd vastavat litsentsi omavalt isikult kolme kuu jooksul ettepaneku kättesaamisest arvates ja teavitama kirjalikult 10 päeva jooksul kohalikku omavalitsust tellimuse esitamisest. Kui erastamise õigust omav isik mõjuva põhjuseta ei esita tellimust katastriüksuse moodustamiseks nimetatud tähtaja jooksul, kaotab ta maa erastamise õiguse. Sellisel juhul jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik 7
(10)3-06-1131 maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vaidlustatud detailplaneering sisaldab endas sisuliselt uut piiride kulgemise ettepanekut, mille alusel tuleks kaebajal kolme kuu jooksul tellida katastriüksuse moodustamise tööd, et mitte erastamisõigust kaotada. Detailplaneeringuga erastatava maa suuruse ja piiride määramine ning piiride kulgemise ettepanek on ringkonnakohtu hinnangul samasisulised eelhaldusaktid maa ostueesõigusega erastamise korra punktis 15 märgitud ja pärast katastriüksuse moodustamist tehtava otsuse suhtes. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 132 p 8 kohaselt võib maa erastamisel läbi viia ümberplaneerimise ning sel juhul erastatakse maa detailplaneeringu alusel. Viidatud sättest ja MaaRS § 7 lõikest 5 järeldub, et detailplaneeringu korral pole vaja dubleerivat piiride kulgemise ettepanekut teha. Vastasel juhul puuduks detailplaneeringu sättel erastatava maa suuruse ja piiride määramise kohta mõte. Isegi kui asuda seisukohale, et detailplaneeringuga erastatava maa suuruse ja piiride määramist tuleb vallavalitsusel veel piiride kulgemise ettepanekuga dubleerida, ei mõjuta see järeldust esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolust. Esialgse õiguskaitseta oleks kohtuotsuse täitmine ka sel juhul raskendatud, sest eesmärgi saavutamiseks tuleks kaebajal täiendavalt vaidlustada detailplaneeringu alusel tehtav piiride kulgemise ettepanek, mis ei oleks kooskõlas efektiivse õiguskaitse põhimõttega.
  1. Asja materjalidest nähtuvalt (vallavalitsuse vastus kaebaja vastuväidetele tl 15, Tallinna Ringkonnakohtu 12.veebruari 2001 otsus haldusasjas nr II-3/20/2001 tl 99-104, vastustaja seletus tl 127-128, kaebaja avaldused tl 134, 136, vallavalitsuse vastused neile avaldustele tl 135, 137) on vallavalitsus teinud kaebaja õiguseellasele A. H. 5162 m2 suuruse maa erastamiseks
  2. aastal piiride kulgemise ettepaneku, mis läbis kohtuliku kontrolli, A. H. kaebus jäeti rahuldamata. Sama ettepanekut ja nõuet tellida maamõõtjalt katastriüksuse moodustamise töö edasiste erastamistoimingute teostamise võimaldamiseks korrati vastuseks kaebaja avaldustele
  3. aastal. Vaidlustatud detailplaneeringuga on ostueesõigusega erastatava maa suurust oluliselt vähendatud. Erastatava maa suuruse osas ei saa detailplaneeringu peale esitatud kaebust pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Nagu juba märgitud, on piiride kulgemise ettepanek eelhaldusakt. Sama seisukohta on väljendanud Riigikohtu halduskolleegium 13.novembri 2002 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-62-02 (p 15). Kaebajal võib olla tekkinud ootus, et kord tehtud ettepanek jääb kehtima. Ei saa välistada, et isegi olukorras, kus kaebaja õiguseellane ning kaebaja ise on pikka aega ignoreerinud vallavalitsuse nõuet tellida kohtuliku kontrolli läbinud ettepaneku alusel katastriüksuse moodustamine ja sellega takistanud õigusvastaselt võõrandatud endise kinnistu suhtes maareformi lõpetamist, võib kaebaja ootus, et ettepanekus märgitud maa suurust ei vähendata, väärida kaitset. Hetkel kohtu käsutuses olevast materjalist ei nähtu, et piiride kulgemise ettepanek oleks tunnistatud kehtetuks muu haldusaktiga enne vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamist, ka pole selged asjaolud, mis tingisid erastatava maa suuruse detailplaneeringuga vähendamise. Kas maa suuruse vähendamine oli õiguspärane, vajab edaspidise kohtumenetluse käigus alles kontrollimist.
  4. Lisaks negatiivsete tagajärgede saabumise ebatõenäolisusest tulenevale esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisele on halduskohus põhjendanud taotluse rahuldamata jätmist kaebuse vähese perspektiivikuse ning avaliku huvi ja kolmanda isiku õiguste kaitsmise vajadusega. Ehkki esialgse õiguskaitse vajadust ei saa ringkonnakohus erinevalt esimese astme kohtust eitada ka muus kui algses piiride kulgemise ettepanekus märgitud 5162 m2 8
(10)3-06-1131 suuruse maa-alaga seonduvas osas (detailplaneeringu alusel ehitus-, kaeve- ja raielubade andmine raskendab kohtuotsuse täitmist, sest kaebusega taotletava eesmärgi saavutamiseks tuleks kaebajal algatada täiendavaid kohtuvaidlusi), on kaebuse eduväljavaade detailplaneeringu muus osas tühistamise saavutamiseks sedavõrd väike, samas kaebaja huvile vastanduvad huvid maareformiga jätkata ja tagastamisele kuuluva maa kavandatud kasutamisele asuda sedavõrd olulised, et ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole detailplaneeringu kehtivuse peatamine põhjendatud osas, mis kõnealust 5162 m2 suurust maaala ei puuduta.
  1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesolevas asjas esitatud kaebuse väited ei anna alust ümber hinnata kaebaja õiguseellaste poolt algatatud kohtuvaidlustes kohtu poolt korduvalt väljendatud, enne PES kehtestamist koostatud generaalplaanidele, kehtivale Harku valla üldplaneeringule ning Harju maakonnaplaneeringule tuginevaid seisukohti, et tegemist on detailplaneeringut nõudva tiheasustusalaga. Vastuseks kaebuses ja määruskaebuses sisalduvatele väidetele, et erinevalt vallavalitsuse poolt väidetust pole generaalplaani (töö nr A-150-88) kehtima jäämise kohta PES § 68 kohast otsust, tuleb märkida, et 16.mai 2005 otsuses haldusasjas nr 2-3/1/2005 (p 14) on Tallinna Ringkonnakohus asunud PES § 68 tõlgendamise osas seisukohale, et planeeringu kehtivust konstateeriva otsuse puudumisest ei saa teha järeldust, et varasemad planeeringud kaotasid kehtivuse ilma, et neid oleks tühistatud. Ringkonnakohus on samal seisukohal ka käesolevas asjas. Vaadeldaval alal ei ole tegemist uue tiheasustusala moodustamisega. Kuna Harku valla uue üldplaneeringu näol ei ole tegemist kehtiva haldusaktiga, ei saa selles toodud ja kohaliku omavalitsuse hinnangul aegunud lahendustest lähtumist nõuda ja seda ka detailplaneeringu lähteülesandele tuginedes. Kohus nõustub vaidlustatud detailplaneeringu järelevalve käigus maavanema poolt esitatud seisukohtadega detailplaneeringu lähteülesande õiguslikust tähendusest (kohtutoimiku lk 2526). Harku valla arengukava 2002 – 2012 ei kehti kaebaja poolt viidatud sõnastuses, seda on Harku Vallavolikogu 18.detsembri 2003 otsusega nr 35 muudetud (kohtutoimiku lk 130-131). Harku valla üldplaneeringu muutmisega (** tee ja Harku järve kalda ehituskeeluvööndi vahele jääva senise lähipuhkuse maa-ala osalise hoonestamise ning Harku järve kalda ulatuse (200 m) asemel LKS-st tuleneva kalda piiranguvööndi ulatuse (100 m) määramisega) on Harju maavanem nõustunud (tl 26). Väidet Harku järve ja ** tee vahele jääva maa-ala hoonestamise vastuolu kohta Harju maakonnaplaneeringuga on analüüsitud Tallinna Ringkonnakohtu 13.märtsi 2003 otsuses haldusasjas nr 2-3/118/03 L. H. kaebuses *** detailplaneeringu tühistamiseks ja leitud, et vastuolu puudub. Käesolevas asjas (sama esindaja) ei ole esitatud uusi argumente, mis tekitaksid kahtlust kohtu seisukoha õigsuses. Seisukoht, et enne erastamis- ja tagastamistoimingute lõpetamist ei võinud detailplaneeringut kehtestada, ei tugine seadusele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu eelhinnanguga keskkonda puudutavatele väidetele ega korda halduskohtu seisukohti.
  2. Eeltoodut arvestades on määruskaebus ja kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt põhjendatud. Harku Vallavolikogu 25.mai 2006 otsuse nr 51 ja sellega kehtestatud detailplaneeringu kehtivus tuleb peatada kruntide 24 A ja seda ümbritsevate kruntide 24 B ning 23 osas, mida käesoleva määruse punktis 13 märgitud piiride kulgemise ettepanek 5126 m2 suuruse maa-ala erastamiseks eeldatavalt puudutab. Selles osas kaalub kaebajale planeeringu realiseerimisest tulenevate tagajärgede kohtumenetluse ajal vältimise vajadus üles huvi planeeringut koheselt realiseerima asuda. Muus osas ei anna määruskaebuse väited halduskohtu määruse tühistamiseks ja taotluse rahuldamiseks alust. 9
(10)3-06-1131 Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.