← Eesti

3-04-19/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.juuni 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-19 Hal

) § 12 lg 5 alusel erand ina

§ 12

lg 4 punktist 7 kui välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja sealt erru läinud.

  1. V. T esitas 5.septembril 2003 isikutunnistuse, välismaalaste passi, elamisloa pikendamise ja tööloa pikendamise taotluse (tl 89-92). KMA 18.detsembri 2003 teatisega (tl 7) informeeriti V. Ti, et tema tähtajalist elamisluba ja tööluba on pikendatud kuni 31.detsembrini 2008 ning isikutunnistus ja välismaalase pass väljastatakse pangakontoris alates 19.jaanuarist
  2. Kodakondsus - ja Migratsiooniameti 18.detsembri 2003 otsusega nr 2010524804/TEP (motiveeritud otsus tl 24-26, mis väljastati V. Tile 10.märtsil 2004) pikendati erandina V. Ti tähtajalist elamisluba 5 aastaks. Otsuse õiguslikeks alusteks on märgitud

§ 12

lg 5,

§ 12lg 4 p 7 ja § 11 lg 2.

Otsuse põhjendused: 1) NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee (RJK) kuuluvus NSVL relvajõudude koosseisu avaldub NSVL algsetes avalikes õigusaktides. NSVL RJK töötaja pidi läbima vajalikud kursused või kooli, mis oli ette nähtud kaadrisõjaväes teenistuses olevatele isikutele, mitte ajateenistuse läbinud isikutele. Operatiivtöötaja oli NSVL RJK töötaja, kes omas auastet, sõjaväelist eriväljaõpet ja ettevalmistust. RJK organite ja vägede sõjaväelased olid võrdsustatud Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku sõjaväelastega. Neile laienesid kõik NSVL relvajõudude üldmäärustikes fikseeritud õigused ja kohustused. Operatiivtöötaja, sh operatiivvolinik RJK-s oli NSVL riikliku julgeoleku organite sõjaväelane, kellel oli ametijärgselt ette nähtud õigus tegeleda vastuluurega (luurega) või osaleda selle vahetus tagamises. Eeltoodust nähtub, et aastail 1975 – 1991 teenis V. T kaadrisõjaväelasena endise NSVL relvajõududes. 2)

§ 12

lg 4 p 7 kohaselt elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud.

§ 12

lg 5 kohaselt võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba või seda pikendada

§ 12

lg 4 punktides 5-8 ja 14 nimetatud välismaalasele, kui tema suhtes ei ole tuvastatud

§ 12lg 4 punktides 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu.

Taotleja suhtes ei ole tuvastatud asjaolu, mis välistaks elamisloa pikendamise. Taotleja on saabunud Eestisse

  1. aastal ning ei ole lahkunud elama mõnda teise riiki, ta on kauaaegne sisserändaja. Kuna taotleja tegevuses ei ole tuvastatud erandi tegemist välistavaid asjaolusid, on tähtajalise elamisloa pikendamine põhjendatud.
  2. V. T esitas 5.veebruaril 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille taotlusi ja põhjendusi kohtumenetluse käigus täpsustas. Kaebuse esitaja palus tunnistada KMA 18.detsembri 2003 2

(8)3-04-19 otsus õigusvastaseks, kohustada muutma elamisloa õiguslikke aluseid ja andma alaline elamisluba. Kaebuse esitaja leidis: 1) Tähtajalise elamisloa pikendamisel ei ole arvestatud välislepingutega. Arvestada tulnuks endise ENSV ja NSVL põhiseadusi, VNFSV ja EV riikidevaheliste suhete aluste lepingut, Protokolli Eesti Vabariigi Valitsuse, NSVL RJK ja ENSV RJK vahelistest vastastikustest kohustustest, 18.detsembri 1991 Kokkulepet ENSV RJK endiste kaastöötajate, pensionäride ning nende perekonnaliikmete õigusalase ja sotsiaalse kaitse, pensioni ja elamispinnaga kindlustamise kohta. 2) Riigikohus on S. M asjas leidnud, et sõjaväepensionäre, kes viibivad Eestis 26.juulil 1994 allkirjastatud kokkuleppe ehk välislepingu alusel, ei saa samastada välismaalastega, kes saavad elamisloa erandkorras

§ 12lg 5 alusel.

Kaebaja õigus elada Eestis tuleneb ka eelnimetatud kokkuleppest. Sõjaväepensionärid saavad alalise elamisloa. Kaebaja õigus alalisele elamisloale tuleneb ka põhiseaduse §-dest 3, 10, 12, 18, 23. 3) Kaebajal on õigus nõuda alalist elamisluba

§ 20

alusel, sest ta kuulub sama paragrahvi lõikes 1 märgitud välismaalaste hulka, kes on esitanud elamisloa taotluse enne 12.juulit

  1. 4) Tähtajaline elamisluba piirab kaebaja õigusi ning selle perioodiline pikendamine toob õigustamatult kaasa rahalisi kulutusi riigilõivude näol.
  2. Tallinna Halduskohtu 20.mai 2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused: 1) V T on kinnitanud elamisloa taotlusankeetides korduvalt, et ta töötas oktoobrist 1975 kuni augustini 1991 julgeolekuteenistuses, sh ENSV RJK-s. Tallinna Ringkonnakohtu 12.aprilli 1999 otsuses hald usasjas nr II-3/10/99 tuvastati, et V. T kuulub

§ 12

lõikes 4 nimetatud välismaalaste hulka ning seetõttu ei laiene tema suhtes

§ 20

lg 1; ta töötas välisriigi julgeolekuteenistuses

mõttes; talle kui

§ 12

lg 5 alusel erandina elamisloa saanud välismaalasele on

§ 12lg 3 alusel alalise elamisloa andmine välistatud.

2) Riigikohtu halduskolleegium, tõlgendades 24.oktoobri 2002 otsuses (haldusasi nr 3-3-1-4302) 26.juulil 1994 alla kirjutatud „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahe list Kokkulepet Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“ (Kokkulepet) ja kuni 16.jaanuarini 2004 kehtinud

§ 12

redaktsiooni, jõudis järeldusele, et seaduses ei ole sätestatud kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäridele alalise elamisloa andmise keeldu, need isikud saavad taotleda ka alalist elamisluba. Kui nimekirja kantud sõjaväepensionär on tähtajalise elamisloa alusel elanud Eestis vähemalt viis aastat ega kujuta ohtu Eesti riigi julgeolekule, siis tuleb talle

§ 12lg 3 alusel anda alaline elamisluba.

Riigikohus ei muutnud oma seisukohta 3.veebruari 2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-98-04. Asjaolu, et kaebaja on kantud kokkuleppejärgsesse nimekirja, ei oma käesole vas asjas määravat tähendust. Riigikohtu halduskolleegium asus 4.aprilli 2003 lahendis nr 3-3-1-14-03 (p 12), viidates ka lahenditele nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-152-02, seisukohale, et teenistus endise NSVL julgeolekuorganites pole käsitatav teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes.

eristab selgelt teenistust välisriigi relvajõududes (

§ 12

lg 4 p 7) ja teenistust välisriigi julgeolekuorganites (

§ 12

lg 4 p 10).

§ 12

lõikes 6 käsitatakse teenistust välisriigi julgeolekuorganites, erinevalt teenistusest välisriigi relvajõududes, teatud tingimustel ohuna Eesti riigi julgeolekule. Julgeolekuorganid pole seega samastatavad relvajõududega. Riigikohus märkis, et endise NSVL julgeolekuorganites teeninud isikuid ei saa välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud isikuteks

mõttes muuta pelgalt see, et neile võisid laieneda või laienesid NSVL relvajõudude teenistusmäärustikud. Eestis paiknenud endise NSVL RJK kohapealsed asutused pole kolleegiumi arvates võrreldavad relvajõudud e koosseisu kuulunud üksustega. Samas leidis Riigikohus, et asjaolu, et isik pole endise NSVL relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelane

mõttes, ei välista iseenesest seda, et ta on Vene Föderatsiooni 3

(8)3-04-19 sõjaväepensionär Kokkuleppe mõttes, sest Eesti seaduse ja välislepingu mõ isteaparatuur ei pruugi kattuda. Nimetatud otsuses (punktides 19,20) avas Riigikohus relvajõudude pensionäri mõiste 26.juulil 1994 sõlmitud „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelises Lepingus Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest“ (Lepingus) antud relvajõudude mõiste kaudu. Lepingu art 1 punktis 1 määratletakse relvajõude järgmiselt: „Relvajõud“ – Eesti Vabariigi territooriumil asuvate Vene Föderatsiooni relvajõudude ja piirivalvevägede juhtimisorganid, operatiivkoondised, väekoondised, väeosad, ettevõtted, asutused, organisatsioonid ja sõjaväeõppeasutused“. Riigikohus pidas Lepingus antud definitsioonis oluliseks seda, et Vene Föderatsiooni relvajõudude Eestist väljaviimise lepingus toodud relvajõudude mõiste ei hõlmanud endise NSVL RJK Eestis tegutsenud kohapealsete asutuste töötajaid. Need asutused pidid oma tegevuse Eestis lõpetama palju varem kui sõlmiti Leping ning teistsugustel alustel. Endiste julgeolekutöötajate ja pensionäride sotsiaalset staatust püüti lahendada eraldi kokkuleppega, kuid see lepingu sõlmimiseni ei jõudnud (otsuse p 21). Riigikohtu halduskolleegiumi 17.märtsi 2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-03 leiti, et isikutele, kes pidid el pingu järgi Eestist lahkuma, kuid seda ei teinud, ei saa Kokkuleppe järgne soodne õiguslik režiim laieneda hoolimata sellest, et talle makstakse pensioni samas korras kui isikule, kes on sõjaväepensionärid Kokkuleppe mõttes. Halduskohus leiab, et kaebaja ei ole sõjaväepensionär Kokkuleppe mõttes, ta ei ole Kokkuleppe subjekt. Kaebaja ei ole selles mõttes sõjaväepensionär, kelle elamisloa pikendamisest saab keelduda vaid siis, kui ta kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule ja kes võib taotleda alalist elamisluba. Kaebaja suhtes tuleb kohaldada mitte Kokkulepet, vaid välismaalaste seadust. 3) Kaebaja ei saa oma õiguste kaitsel toetuda NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee töötajaid puudutavale 18.detsembri 1991 kokkuleppele või lõppaktile. Haldusasjas nr 3-3-2-1-01 leidis Riigikohus 18.detsembri 1991 kokkuleppe suhtes, et pooled ei jõudnud siduva kokkuleppeni. Samas otsuses anti hinnang ka kokkuleppe koostoimest lõppaktiga. Kolleegium järeldas, et lõppakt ei ole Eestile siduv välisleping. 4) Kuigi kaebaja on asunud Eestisse enne 1995. aasta 12.juulit, ta on taotlenud elamisluba enne 1995. aasta 12.juulit ja talle on väljastatud tähtajaline elamisluba, ei ole

§ 20lõikes 1 märgitud tingimused tema suhtes täidetud.

Kui isik kuulub

§ 12

lõikes 4 märgitud isikute hulka, siis ei saa ta taotleda alalist elamisluba, tal on õigus tähtajalisele elamisloale ja töötamiseks vajab ta tööluba. Kaebaja kuulub

§ 12lõikes 4 nimetatud välismaalaste hulka punktis 10 märgitud isikuna.

Ta on töötanud välisriigi julgeolekuteenistuses ja Kokkuleppe regulatsioon talle ei laiene. Tallinna Ringkonnakohtu lahendis nr II-3/10/99 leiti samuti, et kaebaja töötamine ENSV RJK-s ja Burjaatia ANSV RJK-s on käsitatav töötamisena välisriigi julgeolekuteenistuses

mõttes. 5) Kuna kohus eelnevalt leidis, et kaebaja on tulenevalt Riigikohtu lahendites toodud seisukohtadest käsitatav julgeolekutöötajana, kes ei ole relvajõudude kaadrisõjaväelane, ei nõustu kohus vastustaja kõigi seisukohtadega. See aga ei muuda kohtu põhijäreldust, et vaidlustatud otsus on kaebajale soodne haldusakt ja annab talle õigused, mis lõpptulemusena on kooskõlas Eesti ja rahvusvahelise õigusega. Kaebaja õigusi, sh tema poolt viidatud põhiseaduslikke õigusi ega rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid õigusi, ei ole tähtajalise elamisloa ja tööloa andmisega rikutud. Kaebajale on tähtajaline elamisluba antud maksimaalseks tähtajaks. Kaebaja suhtes ei ole tuvastatud ohtu Eesti riigile. Vastustaja on kaalunud avalikku huvi, põhiseaduslikke väärtusi ja isiku õigust elada Eestis koos perekonnaga. Julgeolekus teeninud isiku puhul on võimalik viidata temast tulenevale potentsiaalsele ohule, kuid on õiguspärane, et asja lahendamisel lähtutakse isiku faktilisest käitumisest, tema suhtes varem tehtud otsustest ja muudest asjaoludest. Kohus ei saa kaebaja taotluse alusel kohustada vastustajat haldusakti muutma ja tasutud riigilõive hüvitama. Kaebaja viidatud normid ei kuulu kohaldamisele, alalist elamisluba ei ole kaebajal õigus nõuda. Ehkki kohus on motiveerinud haldusakti õigusliku aluse teisiti, ei ole kaebaja 4

(8)3-04-19 eesmärgiks tähtajalisest elamisloast ilmajäämine ega tähtajalise elamisloa uuesti väljastamine. Kuna kohus ei tuvastanud kaebaja õiguste rikkumist, jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. V Ti apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus kohaldas ebaõigesti

§ 12lg 4 punkti 10.

Kohus jättis tähelepanuta, et kaebajal puudub kodakondsus, mistõttu ei saa ükski riik kutsuda teda sõjaväeteenistusse. Isegi kui kaebaja saab Eesti Vabariigi või Vene Föderatsiooni kodanikuks, siis vastavalt 4.septembri 1991 Protokollile Eesti Vabariigi Valitsuse, NSVL RJK ja ENSV RJK vahelistest vastastikustest kohustustest ning 18.detsembri 1991 Kokkuleppele ENSV RJK endiste kaastöötajate, pensionäride ning nende perekonnaliikmete õigusalase ja sotsiaalse kaitse, pensioni ja elamispinnaga kindlustamise kohta ei saa kumbki riik kasutada sellist isikut mingi teise riigi vastu. Seega ei ole

§ 12

lg 4 p 10 kaebaja suhtes kohaldatav ning tema suhtes saab rakendada üksnes

§ 12lg 1 p 5 ja lg 3.

2) Kaebaja õigus alalise elamisloa saamiseks tuleneb rahvusvahelisest lepingust - 26.juulil 1994 sõlmitud Kokkuleppest. Kokkulepe puudutab nimekirja kantud pensionäre ja ei erista isikuid teenistuskoha järgi. 3) Alalisele elamisloale õiguse puudumist põhjendades viitas halduskohus korduvalt Tallinna Ringkonnakohtu 12.aprilli 1999 otsusele haldusasjas nr II-3/10/

  1. Nimetatud otsus tugines 6.veebruaril 1995 vastu võetud „Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seadusele“. Kuna nimetatud seadus on vastuolus põhiseadusega, on põhiseadusega vastuolus ka kohtuotsus haldusasjas nr II-3/10/
  2. Seetõttu taotleb kaebaja eelnimetatud seaduse suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. 4) Kaebajale Eestis alalise elamise keelamine on vastuolus põhiseaduse §-dega 3, 9, 10, 11, 12, 22, 23,
  3. 5) Eesti Vabariigi Valitsus kohustus garanteerima ENSV RJK töötajatele sotsiaalsed, poliitilised ja isiklikud õigused kooskõlas üldtunnustatud rahvusvaheliste normidega. Üheks selliseks rahvusvaheliseks normiks on 26.juuli 1994 Kokkulepe, mis näeb ette, et sõjaväepensionärid saavad elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Vabariigi Valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Teiseks rahvusvaheliseks normiks on VNFSV ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste leping 12.detsembrist 1991 (RT 1991,2,18), mille artikliga III võtsid VNFSV ja Eesti Vabariik endale vastastikku kohustuse tagada isik utele, kes lepingu allakirjutamise hetkel elavad VNFSV või Eesti Vabariigi territooriumil ning on praegu NSV Liidu kodanikud, õiguse säilitada või saada VNFSV või Eesti Vabariigi kodakondsus vastavalt nende vabale tahteavaldusele.
  4. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Kohus leidis õigesti, et kaebaja ei ole sõjaväepensionär Kokkuleppe mõttes ning Kokkulepe temale ei laiene. 2) Kaebajale oli antud tähtajaline elamisluba, kohaldades

§ 12

lõikes 5 sätestatud erandi tegemise võimalust.

§ 12lg 3 välistab sellistele isikutele alalise elamisloa andmise võimaluse.

Kuna kaebaja kuulub

§ 12

lg 4 nimetatud isikute hulka, ei laiene tema suhtes ka

§ 20

. Sama asjaolu on tuvastatud ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.aprilli 1999 jõustunud kohtuotsusega. 3) KMA otsus ei ole vastuolus kaebaja poolt osutatud kokkulepetega. Kodakondsuse andmine toimub vastavalt riigi kodakondsuse seadusele. Riik on suveräänne otsustamaks oma 5

(8)3-04-19 kodakondsuspoliitikat ning Eesti Vabariik ei anna kodakondsuse seaduse § 21 kohaselt kodakondsust isikule, kes on teeninud välisriigi relvajõududes ning julgeolekuorganites.
  1. Ringkonnakohtu istungil toetas kaebaja oma apellatsioonkaebust, vastustaja esindaja palus selle rahuldamata jätta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. Halduskohus ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, hinnanud ebaõigesti tõendeid ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebuse esitaja ei ole 26.juulil 1994 alla kirjutatud „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“ subjekt ning sellele Kokkuleppele ei saa ta alalise elamisloa taotlemisel tugineda. Kaebaja ei ole endine kaadrisõjaväelane. Seda, et kaebaja oleks teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, ei ole ta taotlusankeedis ka märkinud, küll on ta aga korduvalt kinnitanud oma töötamist välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Kokkuleppe järgne soodne õiguslik režiim ei saa laieneda isikule pelgalt seetõttu, et talle makstakse pensioni samas korras kui isikutele, kes on sõjaväepensionärid Kokkuleppe mõttes. Halduskohus on motiveerinud piisava põhjalikkusega, miks Kokkulepe kaebajale ei laiene, ning halduskohtu otsus selles osas täiendavat põhjendamist ei vaja.
  4. Nii nagu esimese astme kohus, leiab ka ringkonnakohus, et kaebuse esitaja on käsitatav

§ 12

lg 4 punktis 10 märgitud välismaalasena, kellele saab elamisloa anda erandina.

§ 12

lg 4 p 10 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ning tema vanus, auaste või muud asjaolud ei välista tema kutsumist teenistusse tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud formeeringutesse. Asjaolu, et kaebaja kodakondsus on hetkel määratlemata, ei välista teda normi mõjualast. Normi eesmärgist lähtudes tuleb vaadelda kodakondsusjärgse riigina ka isiku päritoluriiki, mille luure- või julgeolekuorganitega on isikul olnud pikaajaline seos ja mille kodakondsuse saamine on isikul reaalselt võimalik. Sellistele isikutele erandina ja tähtaegse elamisloa andmine on proportsionaalne meede tagamaks riigi julgeolekut.

  1. Väites oma õiguste piiramist, tugineb kaebaja 18.detsembri 1991 Kokkuleppele ENSV RJK endiste kaastöötajate, pensionäride ja nende perekonnaliikmete õigusalase ja sotsiaalse kaitse, pensioni ja elamispinnaga kindlustamise kohta. Nimetatud kokkuleppe punkti 2 alapunktis 1 märgiti: „
  2. Eesti Vabariigi Valitsus kohustub:
  3. Tagama endistele RJK kaastöötajatele ja pensionäridele ning samuti nende perekonnaliikmetele sotsiaalsed, poliitilised ja isiklikud õigused kooskõlas üldtunnustatud rahvusvaheliste normide, Eesti Vabariigi seaduste ja kahepoolsete kokkulepetega, mitte lubama endiste RJK kaastöötajate õiguste ja vabaduste piiramist, kriminaalkorras ning muul viisil vastutusele võtmist nende eelneva teenistuse või töötamise tõttu riikliku julgeoleku organeis, kui nende tegevus oli kooskõlas kehtinud seadusandlusega.“ Halduskohus on põhjendatult asunud seisukohale, et nimetatud kokkuleppele ei saa kaebaja tugineda. Riigikohtu 23.aprilli 2001 otsuses nr 3-3-2-1-01 on selle põhjal, et kokkulepet ei ole 6

(8)3-04-19 allkirjastanud kokkuleppes märgitud isikud, et kokkulepe pole jõustunud, et kokkulepet pole nimetatud Eesti Välisministeeriumi poolt koostatud ja Riigi Teatajas avaldatud jõus olevate lepingute nimekirjas, ning ka Lõppakti ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee tegevuse lõpetamise kohta punktis 4 märgitu põhjal järeldanud, et pooled ei jõudnud siduvale kokkuleppele. Nad vaid parafeerisid kokkuleppe väljatöötatud teksti. Lõppakti suhtes järeldas Riigikohus, et tegemist ei ole Eestile siduva välislepinguga. Käesoleva asja lahendamisel ei ole kohtul mingit alust asuda eelnimetatud kokkuleppe ja lõppakti õigusliku siduvuse osas Riigikohtu otsuses kajastatust erinevale seisukohale. 13. Kaebaja on palunud algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse 6.veebruaril 1995 vastu võetud „Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvele võtmise ja avalikustamise korra seaduse“ üle, väites, et seadus tervikuna on vastuolus põhiseadusega. HKMS § 25 lg 5 kohaselt jätab halduskohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Sama paragrahvi lõige 6 näeb ette, et kui kohtuotsusega seadusevastaseks tunnistatud haldusakti väljaandmise aluseks oli põhiseadusega vastuolus olev seadus või muu õigustloov akt, mille halduskohus jättis kohaldamata, käivitatakse põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Ehkki Tallinna Ringkonnakohtu 12.aprilli 1999 otsuses asjas nr II-3/10/99 on eelnimetatud seadusele viidatud

-s kasutatud mõiste „luure- või julgeolekuteenistus“ avamisel, ei ole tegemist elamisloa vaidluses kohaldamisele kuuluva seadusega. Nimetatud seaduse reguleerimisalaks on Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmine ja avalikustamine. Ükski selles seaduses sisalduv õigusnorm käesoleva kohtuasja lahendamisel kohaldamisele ei kuulu. Kohtul ei ole alust kontrollida sellise normi põhiseaduspärasust, mille kohaldamisest või kohaldamata jätmisest vaidluse lahendamine ei sõltu. 14. Kaebaja hinnangul annab talle õiguslikke eeliseid alalise elamisloa taotlemisel Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 15.jaanuari 1991 otsusega ratifitseeritud Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste lepingu, mis on alla kirjutatud 12.jaanuaril 1991 (avaldatud RT 1991, 2, 18), artikkel III. Viidatud artikkel sätestab: „Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik ja Eesti Vabariik võtavad endale vastastikku kohustuse tagada isikutele, kes käesoleva lepingu allakirjutamise hetkel elavad Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi või Eesti Vabariigi territooriumil ning on praegu NSV Liidu kodanikud, õiguse säilitada või saada Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi või Eesti Vabariigi kodakondsus vastavalt nende vabale tahteavaldusele.“ Nimetatud artikliga ei ole pooled kohustunud isikule kodakondsust vastavalt tema valikule tingimusteta andma. Ringkonnakohus mõistab artiklit III selliselt, et pooled võtsid endale kohustuse tagada isikule õigus saada teise poole kodakondsus üksnes siis, kui ta seda tahab, st et isikut ei sunnita võtma selle riigi kodakondsust, mille territooriumil ta elab. Isiku valikuvõimalusi puudutab artikkel IV, millest ei tulene poolele kohustust isikule kodakondsus igal juhul anda. Artikkel IV alapunti 3 järgi tunnistasid mõlemad lepingupooled, et nende territooriumil elunevatel teise lepingupoole kodanikel, samuti kodakondsuseta isikutel, sõltumata nende rahvuslikust kuuluvusest, on õigus valida kodakondsust vastavalt elukohamaa seadusandlusele ning poolte vahel sõlmitud lepingule kodakondsuse küsimustes. Seega väidab KMA põhjendatult, et Eesti kodakondsuse andmine toimub vastavalt kodakondsuse seadusele. 7

(8)3-04-19
  1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et alalise elamisloa asemel kaebajale tähtajalise elamisloa andmine ei ole vastuolus põhiseadusega.
  2. Eeltoodud põhj ustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.