lg 1 kohaselt kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju.
lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.
lg 2 sätestab, et ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Seega sätestab
lg 2 reegli, mille kohaselt on oluliseks standardiks, mille abil kaalutakse seda, kas tüüptingimustes sisalduvad põhimõtted on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad, seaduse, eelkõige
enda, regulatsioon.
lg 2 kohaselt kehtib eeldus, et kui tüüptingimustega kaldutakse kõrvale seaduses vastava lepingutüübi kohta sisalduva standardregulatsiooni olulisimatest põhimõtetest, on tüüptingimused teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad ning seetõttu vastavalt lõikele 1 tühised. Kindlustuslepingu puhul ei või
lg 2 p 1 kohaselt kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja on rikkunud muud kui kindlustusmakse tasumise kohustust, mis tuleb kindlustusandja suhtes täita enne 3 kindlustusjuhtumi toimumist ja rikkumine toimub muul põhjusel kui kindlustusvõtja süü tõttu või kui rikkumine ei mõjutanud kahju tekkimist või kahju suurust. 9.
lg 2 p-st 1 tuleneb, et pooled võivad kehtivalt leppida kokku üksnes selles, et kindlustushüvist võib vähendada juhul, kui kindlustusjuhtum toimub kindlustusvõtja süül ning süüline käitumine mõjutas kahju tekkimist või kahju suurust. Antud juhul on kostja Tingimuste KT punktis 5.1 kehtestanud endale võimaluse vähendada kindlustushüvist ka juhul, kui kindlustusvõtja võimalik süüline ja õigusvastane käitumine ei ole seoses kindlustusriski suurenemise või kahju tekkimisega. Selline abstraktne õigus ühepoolselt kohustuse täitmisest keelduda on ebamõistlik. Tingimuse KT punkt 5.1 oleks kehtiv, kui kindlustushüvitise vähendamise õigus oleks seotud liikluseeskirjade rikkumise mõjuga kahju tekkimisele. Tüüptingimuste sisu saab mõjutada üksnes tingimuste kasutaja, kellel lasub kohustus tagada tingimuste arusaadavus. Juhul kui tingimuste kasutaja seda kohustust rikub, peab ta kandma sellest olukorrast tulenevaid tagajärgi.
§-le 1050, hindas liiklusõnnetuse põhjustanud asjaolusid ettenägematuteks, millest tulenevalt ei olnud sõidukit juhtinud isiku pingutused antud olukorras piisavad ning sõiduki juht ei suutnud talle võõrast sõidukit kontrolli all hoida (tegemist oli tundliku juhitavusega sportautoga). Antud juhul esinenud asjaolude tõttu tekkinud kahju vastu oligi kostjaga kindlustusleping sõlmitud. Tõendamata on kostja väide, et juhi poolt liikluseeskirja järgimisel ei oleks kahju tekkinud. Kohus tugines R.Si poolt tunnistajana antud ütlustele, jättes tähelepanuta nimetatud isiku seletuse kostjale, mis ei ole tõend tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 117 lg 1 tähenduses (tl 33-34). 12. Kohus pidas hageja rahalist nõuet osaliselt põhjendatuks. Tingimuste KT punkti 4.1.1 kohaselt hüvitatakse kindlustuse alusel kahju, mis on tekkinud teelt välja- või ümberpaiskumisel. Tingimuste ÜL punkti 10.4 kohaselt pidi kostja hüvitama kahju või teatama mittemaksmisest hiljemalt ühe kuu jooksul päevast, mil ta sai oma vastutuse määramiseks vajalikud andmed ja dokumendid. Kohus ei nõustunud hagejaga selles, et 4 kostja omas juba juulis 2003 täielikku ülevaadet kõigist olulistest asjaoludest otsustamaks, millise alternatiivkohustuse kostja täidaks, kui ei esineks väidetavat punkti 5.1 rikkumist ning et hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 18.08.2003 hüvitisotsusest. Kuna kostja keeldus kahju hüvitamisest, ei tekkinud kostjale alternatiivkohustust tasuda hagejale sõiduki remondikulu summas 102 652, 48 krooni ning hageja nõue ei muutunud sissenõutavaks. Kohus leidis, tuginedes
§-dele 86 ja 87 ning Tingimuste KT punktile 7.3, et kostjal puudub alternatiivse kohustuse täitmise kohustus tasuda hagejale sõiduki taastamise kulud summas 102 652, 48 krooni.
ÜS §
lg 2 p-ga 1, mistõttu puudub alus
Tingimuste KT punkti 5.1 teine säte ei oleks tervikuna tühine isegi juhul, kui seda ei tuleks tõlgendada koos Tingimuste ÜL punkti 6.2 lg-ga 2, vaid tulenevalt
lg-st 2 ainult osas, millega ta
Käesolevas asjas ei ole kohaldatav
Käesoleva asja vaidlusesemeks on kindlustuslepingust tuleneva täitmise kohustusest vabanemise õigus. 16. Kohus kohaldas ebaõigesti proportsionaalsuse põhimõtet. Hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta lepingutingimuste kehtivust. Proportsionaalsuse põhimõttest ei tulene, et kindlustusandja võiks hüvitise maksmisest keelduda vaid kahju tahtliku põhjustamise korral. See oleks vastuolus
§-ga 452, mis kaitseb lepingupoolte huve piisavalt määral.
§-s 452 sätestamata juhtudel on lepingupooltel õigus kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemist iseseisvalt reguleerida. Kui täitmise kohustusest vabanemine oleks lubatud vaid kahju tahtliku põhjustamise korral, muutuks
Kahju tahtlik põhjustamine ja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse tahtlik rikkumine ei ole identsed mõisted. Kohustusest vabanemise proportsionaalsuse seisukohast on eelkõige oluline kindlustuslepingust tulenevate kohustuste rikkumine ja rikkumise mõju. Kui kindlustusvõtja rikub kindlustusjuhtumi eelset kohustust süüliselt ja kui rikkumine omab mõju kahju tekkimisele või selle suurusele, on kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemine proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas, vastupidine oleks vastuolus TsÜS §-ga
§-d 86 ja 87. Kostja omas juulis 2003 täielikku ülevaadet kõigist olulistest asjaoludest otsustamaks, millise alternatiivkohustuse ta täidaks, kui ei esineks väidetavat Tingimuste KT punkti 5.1 rikkumist. Kostja tegi hüvitisotsuse 18.08.2003 ja hageja nõue muutus alates nimetatud kuupäevast sissenõutavaks. Kostja ei teatanud, millise alternatiivkohustuse ta valiks, vaid teatas üksnes hüvitamisest keeldumisest. Ebaõige on kohtu seisukoht, et alternatiivkohustuse välistab asjaolu, et remondiarveid ei ole kostja poolt veel tasutud.
lg 1 kohaselt läks valikuõigus hagejale siis, kui kostja ei olnud alternatiivkohustuste 6 hulgast valikut teinud mõistliku aja jooksul enne kohustuse sissenõutavaks muutumist. Kuna hageja ei soovinud teostada valikuõigust enne täiendavate seisukohtade saamist, esitas ta kostjale vastava järelpärimise. Kostja aga keeldus igasugustest läbirääkimistest, mistõttu ei saanud hageja enne kohtusse pöördumist teda, millise alternatiivkohustuse oleks kostja valinud. Teades hageja kavatsust taastada sõiduk, jättis kostja endiselt hageja teadmatusse sellest, millise alternatiivkohustuse ta sooviks valida juhul, kui ta kavatseks kohustuse hageja ees täita. Sellega minetas kostja õiguse teostada valikuõigust. Kuna kostja avaldas oma vastuses üheselt, et ta valikuõigust ei teosta ja asetas hageja olukorda, kus ta oli sunnitud teostama hagejale üleläinud õiguse teostada valikuõigus alternatiivkohustuste seast kostja asemel. Alles peale hageja poolt valiku teostamist, s.o vastava nõude esitamist, teatas kostja 20.12.2004 avaldusega, et soovib oma valikuõigust teostada. Avalduse esitamise hetkel puudus aga kostjal valikuõigus, mida teostada. AS J hinnapakkumises märgitud sõiduki taastamise kulusid kostja ei vaidlustanud. Vastus apellatsioonkaebusele ja vastuapellatsioonkaebusele
Käesoleval juhul on tuvastatud, et sõidukiga toimus liiklusõnnetus, mille vastu oli sõiduk kindlustatud. Tulenevalt
lg-st 1 on kindlustusjuhtumiks eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Seega on kindlustusriskiks käesolevas asjas liiklusõnnetus, mille toimumisel (kindlustusjuhtumi saabumisel) tuleb põhimõtteliselt välja maksta kindlustushüvitis.
sätestab alused, mil kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise korral. Nimetatud paragrahvi teise lõike p 2 kohaselt ei tohi kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi 7 toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. Seega vabaneb kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise kohutusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud § 423 lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele § 452 lg 2 p 2 tähenduses. Viimati mainitust kõrvalekalduvatele kokkulepetele kindlustuslepingutes ei tohi kindlustusandja tugineda. Kindlustusvõtjale pandud kohustus täita muuhulgas liikluseeskirja ei ole vastuolus
lg 2 p 2 nõuetega, sest selle rikkumine võib olla teguriks, mis mõjutab kindlustusjuhtumi saabumist. Kindlustusvõtja (sõiduki juhi) käitumine enne kindlustusjuhtumi saabumist võib avaldada mõju kindlustusjuhtumi saabumisele. Ülaltoodust lähtuvalt on vaidluse lahendamisel oluline see, kas kindlustusvõtja on rikkunud mõnda kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele.
lg 1 ei keela kokkuleppeid, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb kahju hüvitamise kohutusest, kui kindlustusvõtja on põhjustanud kahju raske hooletuse tõttu. Nimetatud sätte eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Kohus pidi tuvastama, kas sõiduki juht rikkus süüliselt (tahtlikult, raskest hooletusest või hooletusest) liikluseeskirja nõudeid ning kas see rikkumine omas mõju kahju tekkimisele või selle suurusele. Kindlustuslepingu sõlmimine ei tähenda seda, et kindlustusvõtja ei pea järgima käibes vajalikku hoolt ega täitma ohutusnõudeid. See, et Tingimuste KT punktis 5.1 ei ole täpsustatud, millist konkreetset rikkumist ja süü astet silmas on peetud, ei võimalda pidada seda tingimust tühiseks. Kuigi nimetatud punktis ei seostata kindlustushüvitise vähendamist liikluseeskirja rikkumise mõjuga kahju tekkimisele, ei muuda see tingimust tühiseks. Vastava mõjutuse puudumise korral oli kohtul võimalik kaaluda hüvitise maksmisest keeldumise põhjendatust. Kolleegium ei nõustu linnakohtu seisukohaga, et nimetatud punkt kahjustab tarbijat ebamõistlikult. Tüüptingimustes ei ole kõrvale kaldutud seaduses vastava lepingutüübi kohta sisalduvas regulatsiooni olulistest põhimõtetest, mistõttu ei ole vaidlusalune tingimus
Kahju tahtlik põhjustamine ja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse tahtlik rikkumine ei ole samastatavad. Tulenevalt
Lepinguliste kohustuste rikkumine ühe poole poolt ja selle rikkumise mõju peab olema proportsionaalne teise poole võimalusega oma kohustustest vabanemiseks. Antud juhul on tuvastatud, et sõiduki juht rikkus LE § 126 p 3 ja § 123, kuna sõitis kiiruse piirangu alas lubatud sõidukiirusest kiiremini ega suutnud halbade sõiduolude tõttu sõidukit enne puuga kokkupõrget peatada. Kostja esitas kohtule asja tundva isiku Ain Leppiku arvamuse, mille kohaselt oli sõiduki avariieelne kiirus vähemalt 20 km/h. Nimetatud isiku arvamuse kohaselt ei oleks lubatud sõidukiiruse korral liiklusõnnetust toimunud, sest liikudes kiirusel 10 km/h märjal asfaltkattega teel moodustab arvestuslik peatumisteekond 3,6 m ja märjal liiva- ja murukattega pinnal 3,8 m. Kahjukäsitluse käigus võetud seletuses on sõidukit juhtinud isik R.S rikkumist sisuliselt tunnistanud. Tunnistajana kohtus antud ütlustes on sama isik küll püüdnud rikkumist eitada, kuid siiski möönnud, et puu vastu põrgates võis sõiduki kiirus olla 40-50 km/h. Lubatust suuremat sõidukiirust kinnitab ka tunnistaja viide, et „…külglibisemisse läksin ilmselt teise käiguga“. R.Si poolt kohtus antud ütlustest võib järeldada, et ta ei teinud sõiduki juhtimisel kõike endast sõltuvat hoidmaks ära liiklusõnnetust (tegemist oli tundliku juhitavusega sportautoga, mille roolis oli ta esmakordselt, pedaalide paiknemine erines tavapärasest, nähtavus oli halb, liiklusmärki polnud õieti näha jne). Kuna eeltoodu avaldas mõju toimunud sündmusele ja võis kahju suurust mõjutada, siis peab ringkonnakohus põhjendatuks kohaldada Tingimuste KT punkti 5.1 ja kindlustushüvitist vähenda. Sõidukijuhi süü hindamisel tuleb arvestada kõiki tõendeid. Tingimuste KT punktist 5.1 tulenevat õigust kasutades kindlustusandja ei põhjendanud, miks ta ei kaalunud nimetatud punktis sätestatud hüvitise vähendamise võimalust ja milliste tingimuste korral oleks võinud seda teha. Kuna menetluses tuvastatud asjaolud annavad alust kindlustushüvitist vähendada, mitte aga selle tasumisest keelduda, peab kohus õigeks vähendada hüvitist 50% võrra.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.