) § 502 lg-te 1 ja 6 alusel ning määrati viivitasu summaks 480.- krooni. Viivistasud on J.T.i poolt tasutud. Mõlemad viivistasu otsused vaidlustas sõiduki omanik J.T. Tallinna Linnavalitsuses, kuid tema vaided jäeti rahuldamata. Seejärel pöördus sõiduki omanik viivistasu otsuste tühistamiseks ja nende tagasitäitmiseks halduskohtu poole.
lg 41 näeb küll ette, et (nii tasuta kui ka tasulise) parkimise õigust tõendav dokument peab olema paigaldatud sõiduki esiklaasile või armatuurlauale, kuid viivistasu määramist nähakse ette ainult tasulise parkimise õigust tõendava dokumendi mittepaigaldamise eest.
-ga ette nähtud kohta või mitte.
lg 41 kohaselt peab parkimise õigust tõendav dokument olema paigaldatud sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada tasutud parkimisaega või dokumendi kehtivust. Eeltoodud sätte alusel oli kaebuse esitajal kohustus asetada elaniku poolaastakaart kui parkimise õigust tõendav dokument sõiduki esiklaasile või 2 3-06-536 armatuurlauale. Kaebaja on nii kaebuses kui ka kohtuistungil omaks võtnud, et tema parkimise õigust tõendav dokument ei olnud sõidukis asetatud
nõuete kohaselt.
lg 1 p 4 sätestab, et parkimisjärelevalve ametiisik teeb viivistasu määramise otsuse, kui tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole paigaldatud vastavalt
Kohtu hinnangul on ainetud kaebaja arutlused sellest, kas elaniku poolaastakaart on tasulise parkimise õigust tõendav dokument või tasuta parkimise õigust tõendav dokument, kuivõrd kohtu arvates on seadusandja tahe olnud siinkohal selge – kohustada parkijat esitama parkimise õigust (tasuta või tasulise) tõendav dokument viisil, et seda oleks võimalik kontrollida ning juhul, kui seda kohustust ei täideta, sätestada seaduses parkijat distsiplineeriva vahendina viivistasu otsuse koostamine. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium on oma 18.11.2004 otsuse nr 3-4-1-14-04 p-s 23 märkinud järgmist: “Kui tasulisel parkimisalal parkimiskohta kasutav isik ei esita vastuolus kohaliku omavalitsuse kehtestatud tõendite esitamise korraga parkimistasu maksmist tõendavaid dokumente, on parkimisjärelevalvet teostaval ametiisikul õigus eeldada parkimistasu maksmata jätmist ning koostada viivistasu otsus. Kui parkimisjärelevalvet teostav ametiisik ei saaks nimetatud eeldusest lähtuda, ei saaks ta parkimismaksumenetlust efektiivselt läbi viia. Riigikohus on oma varasemas lahendis leidnud, et parkimiskorra rikkumine on spetsiifiline õiguserikkumine, mille menetlemine toimub lihtsustatud korras, ning et arvestades rikkumiste eripära ja massilisust, on lihtsustatud menetlus teatud juhtudel mõistlik ja proportsionaalne (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22.02.2001 otsus asjas nr 3-4-1-4-01 p 16). Parkimismaksumenetluses tehtud viivistasu otsuse vaidlustamiseks on isikul vastavalt
lg-le 2 õigus pöörduda vaidega valla- või linnavalitsusse või esitada halduskohtule kaebus. Vastavalt kohalike maksude seaduse § 16 lg 1 kolmandale lausele rakendatakse vaide menetlemisel maksukorralduse seaduse 14. peatükis sätestatut. Vaide või kaebuse rahuldamise aluseks on eeskätt asjaolu, et vaide või kaebuse esitanud isikul oli parkimise õigus tegelikult tekkinud.” Eeltoodud Riigikohtu lahendist saab järeldada, et viivistasu otsuse koostamine juhul, kui isikul on tegelikult tekkinud õigus parkida, kuid ta on eiranud parkimisdokumentide esitamise korda, on seaduslik ning kooskõlas põhiseadusega. Vastavalt ainetud on seetõttu ka kaebaja väited
lg 1 p 4 põhiseadusevastasusest – Riigikohus on kord sarnast küsimust juba vaaginud. Samuti on Riigikohtu tsiteeritud lahendis viidatud, kuidas tekkinud materiaalne õigusvastasus (formaalne alus viivistasu otsuse koostamiseks vastandatuna materiaalsele õigusele parkida) lahendada – läbi vaidemenetluse. Kaebaja märkis ka ise kohtuistungil õigesti, et sellisel juhul on isik saanud oma nö distsiplineeriva karistuse viivistasu otsuse vaidlustamise näol vaidemenetluses kätte, kuivõrd juba vaidemenetluse läbimine iseenesest (konkreetsel juhul lisaks negatiivse lahendiga) ei ole meeldiv tegevus. Eelnevast tulenevalt tulnuks Tallinna Linnavalitsusel vaidemenetluses J.T.i vaie rahuldada ja õigusvastane viivistasu otsus tühistada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. AS F.E. apellatsioonkaebuses leitakse, et halduskohtu otsus tuleb tühistada osas, millega J.T.i kaebus rahuldati. Vaidlusalune viivistasu otsus on õiguspärane tulenevalt
Viivistasu otsuse koostamise tingis asjaolu, et kaebaja ei olnud paigutanud enda poolt kasutatavale sõidukile parkimisjärelevalve teostamise ajal nähtavalt tasulise parkimise õigust tõendavat dokumenti. Nimetatud dokumendi puudumine mootorsõidukil on aga viivistasu määramise iseseisvaks aluseks
Halduskohus on jätnud nimetatud normid vääralt 3 3-06-536 kohaldamata.
ei näe ette nimetatud alusel määratud viivistasu hilisemat tühistamist,
lg 1 punkti 4 seisukohalt ei oma tähendust, kas parkimistasu on tegelikult tasutud või mitte. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18.11.2004 otsus nr 3-4-1-14-04 ei olnud halduskohtu otsuse tegemise ajal enam asjakohane, kuna
sätteid hiljem muudeti ja üheks muudatuseks oli ka
-ga ette nähtud kohta. Vaidlus toimub küsimuses, kas
lg 1 punkt 4 on iseseisvaks aluseks viivistasu maksmise kohustuse tekkimisel, sõltumata sellest, kas faktiliselt omas kaeba õigust tasulisel parkimisalal parkida. 9. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18.11.2004 otsuse nr 3-4-1-14-04 tegemise ajal kehtinud
lg 1 sätestas: „Parkimistasu maksmata jätmise või tasutud parkimisaja ületamise korral teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse”. Vaidlusaluse viivistasu otsuse koostamise ajal kehtis
lg 1 alljärgnevas redaktsioonis: „Parkimisjärelevalve ametiisik teeb viivistasu määramise otsuse (edaspidi viivistasu otsus), kui: 1) parkimistasu on maksmata, 2) tasutud parkimisaega on ületatud, 3) tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole nõuetekohaselt täidetud või 4) tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole paigaldatud vastavalt käesoleva seaduse § 501 lõikes 41 sätestatule.” Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, mille kohaselt on
lg 1 punkt 4 iseseisvaks viivistasu määramise aluseks ning vastava viivistasu otsuse õiguspärasus ei sõltu sellest, kas isikul on tasulise parkimise õigust tõendav dokument tegelikult olemas või mitte. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18.11.2004 otsus nr 3-4-1-14-04 oli tehtud eeldusel, et viivistasu koostamine
lg 1 punktis 4 nimetatud alusel oli ilma nõuetekohase volitusnormi olemasoluta sätestatud Tallinna Linnavolikogu määrusega. Riigikohus ei võtnud oma otsuses seisukohta selle osas, kas vastav alus (viivistasu määramine parkimise õigust tõendava dokumendi mittenõuetekohase paigaldamise tõttu) iseenesest oleks vastuolus põhiseadusega. Halduskohtule esitatud kaebuses on leitud, et
lg 1 punkt 4 rikub kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele, omandi puutumatusele, liikumise vabadusele ja vaba omandi kasutamisele. Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud põhiõiguste rikkumist antud juhul ei esine. Asjakohased võivad olla eelkõige kaebaja vastuväited kõnealuse sunnimeetme proportsionaalsuse osas. 4 3-06-536 Mootorsõidukijuht, parkides oma sõiduki tasulise parkimise alale, peab olema piisavalt hoolas ning täitma
lõikes 41 sätestatud kohustust, so paigutama parkimise õigust tõendava dokumendi esiklaasile või armatuurlauale. Nimetatud kohustuse täitmata jätmisele järgnevat karistusliku iseloomuga haldussunnivahendi kohaldamist ei ole alust pidada sel määral ebaproportsionaalseks, et tekiksid kahtlused
Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et parkimiskorra rikkumine on spetsiifiline õiguserikkumine, mille menetlemine toimub lihtsustatud korras ning vastav kord on mõistlik ja proportsionaalne. Ringkonnakohus märgib, et taoline lihtsustatud menetlus paneb ka parkijale kohustuse olla parkimiskorda järgides eriliselt hoolas. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et parkimiskorra järgimist kontrolliv ametnik peaks igakordselt tuvastama ega tasulisel parkimisalal asuva sõiduki osas pole välja antud mõnda parkimist lubavat dokumenti. Selline kohustus ei vastaks lihtsustatud menetluse olemusele. Lihtsustatud menetlusega kooskõlas ning mõistlik on aga parkija kohustamine veendumaks, et ta paigutab parkimist lubava dokumendi nõuetekohaselt autole. Selle kohustuse täitmist tagab
lg 1 punkt 4 ning kui isik kohustust ei täida, on tegemist parkimiskorra rikkumisega ja viivistasu otsuse koostamine on seega põhjendatud. Halduskohus on leidnud, et
lg 1 punktis 4 nimetatud rikkumise puhul on piisav nö distsiplineeriv karistus, mis seisneb viivistasu otsuse vaidlustamise vajaduses. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi halduskohtu poolt nimetatu on kindlasti leebem kui viivistasu maksmise kohustus, ei tähenda see, et viivistasu maksmise kohustuse tekkimine poleks sobiv, vajalik või proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. 10. Viivistasu otsusel oli selle tegemise alusena märgitud
Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et
lg 1 punkti 4 märkimata jätmine viivistasu otsusel ei ole selle tühistamise aluseks. Parkimiskontrolöril ei ole viivistasu otsuse koostamisel võimalik üldjuhul kindlaks teha, kas konkreetse sõiduki suhtes on välja antud mingi parkimise õigust andev dokument, mis on sõiduki juhi poolt jäetud nõuetekohaselt autole paigutamata. 11. Arvestades eeltoodut, tuleb esitatud apellatsioonkaebus rahuldada ning vaidlustatud halduskohtu otsus apelleeritud osas tühistada. Apellant on taotlenud kohtukulude hüvitamist: mõista AS F.E. kasuks välja täies ulatuses tema poolt Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu menetluses kantud õigusabikulud. Halduskohus mõistis seoses VTO 096365 osas kaebuse rahuldamata jätmisega kaebajalt apellandi kasuks välja õigusabikulud 300 krooni (taotleti 708 krooni). VTO 119999 osas jäeti kohtukulude hüvitamise taotlus (samuti 708 krooni) rahuldamata. Apellatsioonimenetlusega seoses on AS F.E. kandnud õigusabikulusid summas 1180 krooni. Kuna apellatsioonkaebuses ei ole esitatud vastuväiteid halduskohtu põhjendustele õigusabikulude vähendamise osas seoses VTO-ga 096365, ei hakka ringkonnakohus halduskohtu järeldusi ümber hindama. Seega tuleb anda hinnang üksnes sellele, kas põhjendatud on VTO 119999 vaidlustamise menetlusega seotud õigusabikulud summas 708 krooni ning apellatsioonimenetluse kulud 1180 krooni. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on kaebajalt välja mõista täiendavalt 500 krooni. Õigusabiteenuse hindasid arvestades on taotletud õigusabikulude suurus põhjendatud, kuid ringkonnakohus on seisukohal, et AS F.E. peaks haldusülesande täitjana tagama, et viivistasu suurust arvestades (480 krooni) ei kujuneks iga kohtumenetluse kulud selliseks, mis nõude 5 3-06-536 suurust mitmekordselt ületavad. Õigusteenust igakordselt nö sisse ostes on see aga paratamatu ning tulemuseks on isikute, kelle õigusi võib olla viivistasu otsuse koostamisega rikutud, hirm otsida oma õiguste taastamisel kohtulikku kaitset. Viive Ligi Ivo Pilving Kaire Pikamäe 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.