KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 19. september 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-135

§ 537lg-st 2.

Tütre poolt ema oma hooldusele võtmise avaldust siiani K.-Hooldekodule laekunud ja klienti eestkostja poolt ära viidud ei ole. Kernu Hoolekodus on L.N. kindlustatud tagasihoidliku eelarve vahenditest majutuse, toitlustamise, ööpäevaringse järelvalve, vabatahtlikult tegevustega ja psühhiaatri poolt soovitatava raviga.

1. Eestkostja J.N. leiab, et L.N. põeb vaimuhaigust, tema tervislik seisund on selline, et ta ei ole võimeline iseseisvalt hakkama saama. Ükski haigus ei lõpe kindla kuupäevaga. Hooldekodu on käitunud ainuõigesti nii patsiendi, eestkostja kui ka kõigi kaaskodanike huve silmas pidades.
2. Harju maavanem märgib, et L.N. suunati K.-Hooldekodusse tugevdatud järelevalvega hooldamisele alates 28.02.2003 Harju maavanema 17.02.2003 suunamiskirjaga nr 5-8/752, mille aluseks oli Harju Maakohtu 11.12.2002 kohtuotsus. L.N.i tugevdatud järelevalvega hoolduse teenusel viibimist on pikendatud ühe aasta kaupa vastavalt Harju maavanema pikendamise märkusega suunamiskirjadele. Viimane L.N.i tugevdatud järelevalvega hoolduse teenusel viibimise aastane pikendus kehtis Harju Maakohtu 23.11.2004 kohtuotsuse alusel. Harju maavanema 29.12.2004 suunamiskirjal nr 5-8/8054 on pikendus antud kuni 09.12.
3. Pikenduse lõppkuupäeva määramisel lähtuti Harju Maakohtu 23.11.2004 kohtuotsuse Harju Maavalitsusse saabumise kuupäevast, pidades silmas seda, et nimetatud kohtuotsuses ei olnud märgitud konkreetset kuupäeva, mis ajani võib hooldekodu osutada L.N.ile tugevdatud järelevalvega hooldamise teenust.
4. a jaanuaris viis Harju maavanem läbi järelevalve, mille tulemusena ei tuvastatud K.Hooldekodu tegevuses puudusi seoses L.N.i tugevdatud järelevalvega hooldamisega. Kuni käesoleva ajani Harju Maakohtu kohtuotsust L.N.i tugevdatud järelevalvega hoolduse pikendamise kohta ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla vaatluse tulemusi Harju maavanemale edastatud pole. Sellest tulenevalt ei saa Harju maavanem hetkel anda tugevdatud järelevalvega hooldamise pikendamiseks vastavat suunamiskirja. Kuna L.N. on piiratud teovõimega, seniste psühhiaatriliste ekspertiiside kohaselt ohtlik enesele ja teistele ning vastavalt Harju Maakohtu 03.06.2005 kohtuotsusele võib ta teha vaid olmelisi pisitehinguid ja L.N.i eestkostja on palunud 3 3-05-1359 oma 01.11.2005 kirjaga K.-Hooldekodu hoida L.N.it hooldekodus kuni kohtu asjakohase seisukohavõtuni, siis kujunenud olukorras saab K.-Hooldekodu L.N.i hooldekodust välja arvata ainult eestkostja kirjaliku avalduse alusel ning eestkostja peaks korraldama L.N.i hooldekodust äraviimise. Uues elukohas peaks eestkostja koos eestkosteasutusega korraldama L.N.i toimetuleku igapäevase eluga, sh tugiisiku leidmine, materiaalse kindlustatuse tagamine jne. Sellised meetmed on hädavajalikud seetõttu, et L.N. on jätkuvalt psüühilise erivajadusega isik. Kui praegu tagab K.-Hooldekodu selle, et L.N.i potentsiaalne ohtlikkus enesele ja teistele tulenevalt tema psüühilisest haigusest on viidud miinimumini tegevustele suunamisega, pideva järelevalve ja ravimitega, siis väljaspool hoolekandeasutust langeb raskuspunkt L.N.i potentsiaalse ohtlikkuse minimiseerimisel tegelikult vaid tugiisikule, kui selline isik L.N.i uues elukohas leitakse.
5. Tallinna Halduskohtu otsusega jäeti esitatud kaebus rahuldamata ning leiti, et formaalselt möödus L.N.i K.-Hooldekodus tema tahtevastasel hooldamisel viibimise tähtaeg ühe aasta möödumisel Harju Maakohtu
6. novembri 2004.a otsuse jõustumisest. Asjaomased isikud (eestkostja, hoolekandeasutus ja eestkosteasutus) on astunud õigeaegselt vajalikke samme piiratud teovõimega isiku hooldamisel pidamise tähtaja pikendamiseks. Kohus ei ole küll eraldi määrusega kohaldanud esialgset õiguskaitset (näit alates 01.01.2006

§ 534

alusel), kuid sisuliselt on ta oma 16.12.2005 ja 20.01.2006 kohtumäärustega seadustanud L.N.i K.Hooldekodus viibimise.

§ 537

lg 2 kohaselt raviasutuses või muus sarnases asutuses viibivalt eestkostetavalt võib vabaduse võtta ka isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide alusel. L.N.i tervislikku seisundit kajastavad varasemad dokumendid ning Saku VV ja J.N.i avaldustes märgitu ei andnud kohtule alust lubada isik vabastada erihoolduselt ega lahendada tähtaja pikendamistaotlust enne asjakohase eksperdiarvamuse saamist (

§ 537lgd 1 ja 4).

Seega oli ja on L.N.i jätkuv hoidmine hooldekodus ja vahepealne paigutamine raviasutusse vaatlusele kuni maakohus langetab otsuse Saku VV taotluse suhtes proportsionaalsed meetmed isiku enda ja teiste isikute turvalisust ja heaolu silmas pidades ja kooskõlas PS mõttega. Need piirangud on vajalikud ja need ei moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Isiku enda vastupidine seisukoht (tahe) ei ole antud juhul tulenevalt SHS § 32 lg-st 1 määrav. Harju Maakohtus läbiviidava kohtumenetluse ajal, st kuni pädev kohus ei ole võtnud seisukohta, et L.N.i nõusolekuta hoolekandeasutuses hooldamine tuleb lõpetada, ega eestkostja esitanud vastavat taotlust, ei ole K.-Hooldekodu kohustatud L.N.it hoolduselt vabastama. Vastupidine toimimine oleks vastutustundetu ja võiks põhjustada ettenägematuid raskeid tagajärgi olukorras, kus isik vajab spetsiaalset ravi, millele ta vabatahtlikult ei soovi alluda, isik kujutab endast ohtu nii enesele kui ka teda ümbritsevatele teistele isikutele ja tema eestkostja ei ole nõus teda neil kaalutlustel enda juurde võtma. Riigikohtu halduskolleegium on

1. novembri 2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-61-05 nentinud, „et asjas kogutud ja hinnatud tõendite alusel ei saa järeldada, millise põhiõiguse riivet kujutab endast XXXXX XXXXX kinnipidamine hooldekodus. Selle üle otsustamisel tuleb arvestada kinnipidamise asjaolusid ja tingimusi kogumis. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt analoogilistes asjades leidnud, et selle üle otsustamisel, kas on tegemist vabaduse võtmisega Konventsiooni art 5 tähenduses või vabaduse piiramisega, tuleb arvesse võtta konkreetse asja kõiki asjaolusid, sh kohaldatava vahendi tüüpi, kestvust, tagajärgi ja kohaldamise viisi. Vabaduse võtmine ja vabaduse piiramine erinevad üksnes riive intensiivsuse määras.“ Arvestades ülaltoodud asjaolusid ja sotsiaalhoolekande ülesandeid - isikule või perekonnale toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamine ja sotsiaalsete erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele kaasaaitamine – puudub kohtul alus 4 3-05-1359 tunnistada õigusvastaseks L.N.i kinnipidamine K.-Hooldekodus (kaebuse taotluse kohaselt alates 23.11.2005) ning kohustada K.-Hooldekodu lõpetama L.N.i kinnipidamine. Tegemist ei ole L.N.i põhiseaduslike õiguste rikkumisega, vaid üksnes nende õiguste proportsionaalse riivega. Et samadel motiividel ei ole J.N. kohustatud praegusel hetkel ka L.N.it ära viima K.Hooldekodust ei L.N.i ega enda elupaika, siis ei oma käesoleva kaebuse lahendamise seisukohalt mitte mingisugust tähtsust, kas L.N.i ja tema eestkostja J. N.i vahel on avalik-õiguslik suhe või mitte. Selle asjaolu kindlakstegemiseks puudub kaebajal käesoleval juhul ülaltoodud motiividel põhjendatud huvi. Järelikult tuleb kaebus jätta täies ulatuses rahuldamata. Tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 jäävad kaebaja kohtukulud tema enda kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. L.N.i apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. PS § 20 lg 2 sätestab sõnaselgelt, et vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Alusetud on kohtuotsuses sisalduvad väited nagu võiksid Harju Maakohtu 16.12.2006 määrus ja 20.01.2006 määrus olla kaebajalt vabaduse võtmise seaduslikuks aluseks. Kohtul puudub õigus tõlgendada

54. peatükis sätestatud isikult vabaduse võtmise protseduuri oma suva kohaselt. Kaebajal on põhjendatud huvi, et halduskohus tuvastab antud asjas tema ja eestkostja vahelise avalik-õiguslikku suhte olemasolu. Kuigi eestkostja ja eestkostetava vahelist suhet reguleerib perekonnaseadus, ei ole tegemist pooltevahelise võrdse suhtega. Eestkostja tegevuse üle peaks teostama järelevalvet eestkosteasutus, mis käesoleval juhul on osutunud ebaefektiivseks, sest eestkosteasutuse nõusolekul müüs eestkostja ära kaebajale kuulunud korteri. Kuna eestkostja määratakse avalikes huvides, on tegemist avalik-õigusliku suhtega. Kaebajal oleks ebaefektiivne kaitsta oma õigusi läbi kriminaalmenetluse, kuna vastav menetlus ei võimalda eestkostjat tegevusele sundida. Kaebaja esitas halduskohtule nõude, milles kohustas J.N.it teda K.Hooldekodust ära viima. Vastava nõude osas aga kaebust menetlusse ei võetud, so seda nõuet menetlusse võtmise määruses ei nimetatud. Halduskohus on otsuses tuginenud kaebaja kohta tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, mida protsessiosalistel ei olnud võimalik uurida ja mille kaebaja on Harju Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas vaidlustanud

§ 304lõikes 1 sätestatud alusel.

Kaebaja vastuväited ekspertiisiaktile jättis halduskohus aga tähelepanuta, kuna nende põhjendatuse hindamise ei kuuluvat kohtu kompetentsi. Halduskohus on vääralt leidnud, et

§ 537lg 2 võiks olla isikult vabaduse võtmise iseseisvaks aluseks.

Nimetatud säte lubab erandina üldnormist, mis sisaldub

§ 537

lg 1, juba hooldekodus või haiglas viibivatele piiratud teovõimega isikutele kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ekspertiisi mitte määrata, st kohus saab isikult vabaduse võtmise otsustada ka muude isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide alusel. Halduskohus on vääralt tõlgendanud SHS § 3 lõiget 2, leides, et kaebaja pidamine ilma seaduses sätestatud menetluse läbiviimiseta ja nõutava kohtumääruseta ööpäevaringselt tugevdatud järelevalvega teenusel soodustab SHS-s sätestatud eesmärkide saavutamist. K.-Hooldekodu on sobimatu koht psüühikahäiretega isikute paigutamiseks ja raviks, mida kinnitab ka CPT komisjon oma

1. a. raportis Eesti kohta. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud SHS § 19 ja jätnud kohaldamata sotsiaalministri 03.01.2002.a. määruse nr
2. Määrusest nr 4 tulenevalt ei ole võimalik pidada kaebajat K.5 3-05-1359 Hooldekodus ööpäevaringsel tugevdatud järelevalvega hooldamise teenusel hooldekodu ja kaebaja eestkostja vahel sõlmitud lepingu alusel. Kui lõppes kaebaja aastane nõusolekuta hooldamise tähtaeg, siis oleks tulnud kaebaja hooldekodust nõusolekuta hooldamiselt vabastada või viia ta üle muule lepingulisel alusel osutatavale SHS-s ettenähtud sotsiaalhoolekande teenusele. Juba nõusolekuta hooldamise ajal oleks tulnud kaebaja suunata SHS § 11.1 ettenähtud rehabilitatsiooniteenusele.
3. K.-Hooldekodu vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja hoidmine K.-Hooldekodus vastab SHS § 3 lõikele
4. Kaebuse esitaja puhul esinevad kõik SHS § 19 lõikes 1 ettenähtud eeldused tema paigutamiseks nõusolekuta hooldamisele hoolekandeasutusse. Kaebaja on tähelepanuta jätnud sotsiaalministri 03.01.2002 määruse nr 4 § 9 lg 4 punkti 1 lause teise poole, mille kohaselt piisab tugevdatud järelevalvega hooldamise teenusele suunamiseks ka kohtuotsusest isiku teovõimetuks tunnistamise (teovõime piiramise) kohta seoses tema ohtlikkusega endale või teistele. Harju Maakohtu 03.06.2005 kohtuotsusega on kaebaja teovõimet piiratud seoses tema ohtlikkusega endale või teistele. Kaebaja suhtes on õige kohaldada

§ 537lõiget 2.

1. Harju Maavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
2. J.N. ei ole seisukohta apellatsioonkaebuse suhtes esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ajal, mil lõppes Harju Maakohtu 23.11.2004 otsuse alusel kaebaja erihooldekodus hooldamise tähtaeg, kehtis SHS § 19 alljärgnevas sõnastuses:

54 ptk „Isiku paigutamine kinnisesse asutusse”. 12. Ringkonnakohus leiab, et toodud regulatsioonist nähtub, et isikut on lubatud tema nõusolekuta paigutada hoolekandeasutusse ning seal viibimist pikendada üksnes kohtuotsuse alusel. Seda on möönnud ka halduskohus, märkides, et formaalselt möödus kaebaja tahtevastasel hooldamisel viibimise tähtaeg ühe aasta möödumisel Harju Maakohtu 23.11.2004 otsuse jõustumisest. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva kaebuse lahendamisel ei ole oluline, kas kaebaja hoolekandeasutuses hoidmiseks esinesid SHS § 19 lõike 1 punktides 1-3 nimetatud materiaalõiguslikud eeldused, vaid määravaks on, kas isiku kinnipidamine toimub kohtulahendi alusel või mitte. Kui kohtulahend (kohtuotsus või

§-st 534 tulenev esialgse õiguskaitse määrus) puudub, on isikut tahtevastaselt hoolekandeasutuses hoitud õigusvastaselt ning seda sõltumata asjaolust, et kõik teised menetlusosalised peale kaebaja leiavad, et isiku vabastamine oleks ühiskonnaohtlik ja vastutustundetu. Isiku liikumisvabaduse piiramise näol on tegemist niivõrd olulise põhiõiguse riivega, et seda ei saa õigustada vaid seaduse mõttele (SHS § 3) ning mitteasjakohastele kohtumäärustele (16.12.2005 ja 20.01.2006 tehtud seoses ekspertiisi läbiviimisega) tuginedes. Asjaolu, et kohaldatav meede oleks materiaalselt proportsionaalne eesmärgi suhtes, ei muuda isiku kinnipidamist seaduslikuks. Halduskohus on otsuses märkinud, et kaebaja kinnipidamise näol ei ole tegemist põhiseaduslike õiguste rikkumisega, vaid üksnes nende õiguste proportsionaalse riivega. Ringkonnakohus toodud järeldusega ei nõustu. Kuna isiku kinnipidamiseks puudub nõuetekohane kohtulahend, on tegemist kaebaja õiguste rikkumisega, mida ei saa õigustada proportsionaalsuse põhimõtte kaudu. 7 3-05-1359

1. Sotsiaalministri 03.01.2002.a. määruse nr 4 §-ga 9 on määratletud dokumendid, mis on vajalikud tugevdatud järelevalvega hooldamisele suunamiseks. Vastavalt punktile 1 tuleb esitada kohtuotsus isiku paigutamiseks hoolekandeasutusse või kohtuotsus isiku teovõimetuks tunnistamise kohta seoses tema ohtlikkusega endale või teistele. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust ei saa järeldada, et kaebaja kinnipidamiseks piisab ka kohtuotsusest, millega tema teovõimet on piiratud. Isiku tahtevastase kinnipidamise alused ei saa tuleneda määrusest. Pealegi on viidatud määrus antud SHS § 17 lõike 7 alusel ning selle eesmärgiks on volitusnormist tulenevalt vaid hoolekandeasutustele ja hoolekandeteenustele esitatavate kohustuslike nõuete kehtestamine.
2. K.-Hooldekodu ja Harju Maavalitsus on leidnud, et õigus kaebajat kinni pidada tuleneb

§ 537lõikest 2.

Halduskohus on nende seisukohta toetanud.

§ 537näol on tegemist protsessinormiga, mis reguleerib kohtumenetluses ekspertiisi tegemist. Lõiked 1 ja 2 sätestavad:

§ 537

lg 2 annab üksnes kohtule õiguse paigutada isik kinnisesse asutusse ekspertarvamuse olemasoluta, kui isik viibib juba raviasutuses ning on olemas tema tervislikku seisundit kajastavad dokumendid.

§ 537lg 2 ei anna hoolekandeasutusele õigust pidada isikut kinni ilma kohtulahendita.

1. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kaebaja kinnipidamine K.-Hooldekodus toimus kaebuse esitamise hetkel ning toimub ka käesoleval ajal õigusvastaselt. Ringkonnakohus rahuldab kaebuse K.-Hooldekodu kohustamiseks kaebaja ebaseadusliku kinnipidamise lõpetamiseks. Tuvastamisnõue (kinnipidamise õigusvastaseks tunnistamine) on üldjuhul kohustamisnõudega hõlmatud ning selle eraldiseisvaks rahuldamiseks puudub vajadus. Käesoleval juhul kaebaja tuvastamisnõude põhjendatud huvina välja toonud ka kahjunõude esitamise, mistõttu on oluline fikseerida, mis ajast on kaebajat õigusvastaselt kinni peetud. Kaebaja ise on vastava ajana märkinud 23.11.
2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendava osa punktis 1 toodud seisukohaga, et Harju Maakohtu 23.11.2004 otsuse alusel lõppes kaebaja kinnipidamise õigus 03.12.
3. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata.
4. Ringkonnakohtu otsuse jõustumine ei too endaga kaasa veel kaebaja hooldekodust viivitamata vabastamist juhul, kui kaebaja kinnipidamine enne käesoleva otsuse jõustumist seadustatakse. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et Harju Maakohtus toimuva menetluse raames on Saku Vallavalitsusel võimalus taotleda

§ 534alusel esialgse õiguskaitse kohaldamist kuni sisulise kohtuotsuse tegemiseni.

8 3-05-1359

1. Halduskohus võttis 07.02.2006 määrusega menetlusse ka kaebaja nõude avalik-õigusliku suhte kindlakstegemiseks kaebaja ja tema eestkostja J.N.i vahel. Sama määrusega tagastas halduskohus kaebuse nõudes, millega paluti kohustada J.N.it viima kaebajat K.-Hooldekodust kaebaja elupaika. Halduskohus leidis, et tegemist ei ole halduskohtu pädevusse kuuluva nõudega. Halduskohtu 07.02.2006 määrust ei ole kaebaja vaidlustanud. Määrusesse oli küll märgitud, et see ei ole edasikaevatav ning kaebuse osaline tagastamine oli tehtud vaid määruse põhjendavas osas, mitte aga resolutsioonis, kuid arvestades, et kaebajat esindab õigusteadmistega isik, leiab ringkonnakohus, et kohtumäärusega mittenõustumisel oleks ta pidanud olema teadlik selle vaidlustamise vajalikkusest. Pealegi nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et eestkostja ja eestkostetava suhted on tsiviilõiguslikud, mitte avalik-õiguslikud. Ka tsiviilõigusele (eelkõige nt perekonnaõigusele) on omased nö alluvussuhted, kuid see ei tähenda, et nende kaudu teostataks mingil moel avalikku võimu. Halduskohus ei saa eestkostjale kui eraisikule teha ettekirjutusi. Eestkostjat puudutavas osas tuleb apellatsioonkaebus jätta seega rahuldamata.
2. Kohtukulude hüvitamist ei ole apellant taotlenud. Viive Ligi Ivo Pilving Kaire Pikamäe 9