KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 20.september 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-89

) § 6 lõikele 1 3-05-892 ja justiitsministri 30.novembri 2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 82 lg 1 punktidele 1–7 ja § 83 punktile

2. 22.augustil 2005 esitas J.L. käskkirjale vaide (tl 11-14), mis jäeti 22.septembri 2005 vaideotsusega rahuldamata (tl 25).
3. J.L. esitas 14.oktoobril 2005 halduskohtule kaebuse (tl 2, 49), milles palus käskkirja tühistada ja teha ettekirjutus lühiajalise väljasõidutaotluse rahuldamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) Taotluses märgitud lühiajalise väljasõidu eesmärgid on kaalukad. 2) Vastustaja on põhjendamatult hinnanud kaebaja poolt toimepandud kuriteo laadi. 2) Teiste kinnipeetavate rahuldatud taotlustes on toodud esile sarnased põhjused. 3) Eelnevatel väljasõitudel viibides on ta korrektselt täitnud väljasõidugraafikut ja õigel ajal tagasi pöördunud. Tal ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi.
4. Pärnu Halduskohtu 7.detsembri 2005 otsusega J.L. kaebus rahuldati, Pärnu Vangla direktori 17.augusti 2005 käskkiri nr 95 tühistati ning vangla direktorile tehti ettekirjutus vaadata lühiajalise väljasõidu taotlus uuesti läbi. Kohtu põhjendused: 1) Vangla sisekorraeeskirja § 83 sätestab alused, mille esinemisel võib vangla direktor keelduda väljasõiduloa andmisest. Viidatud sätte p 4 kohaselt võib taotluse jätta rahuldamata muuhulgas juhul, kui vangla direktoril on muul põhjusel alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. „Muul põhjusel alust arvata“ on määratlemata õigusmõiste, mille peab sisustama taotluse lahendamise õigust omav isik või asutus taotluse menetlemise käigus. Vangla direktori poolt väljasõidutaotluse hindamise kriteeriumid on sätestatud vangla sisekorraeeskirja § 82 lõikes 1, mille kohaselt tuleb arvestada järgmisi asjaolusid: 1) kinnipeetava toimepandud kuriteo laad; 2) isiksuseomadused; 3) käitumine vanglas; 4) väljasõiduplaani täitmine eelmiste väljasõitude ajal; 5) suhtumine töösse ja õpingutesse; 6) väljasõidu eesmärk; 7) väljasõidu eeldatav mõju kinnipeetavale. 2) Kaebaja ei ole Pärnu Vanglas viibimise ajal tööga ega õppimisega kindlustatud. Lühiajalistel väljasõitudel on ta viibinud kahel korral (1.august 2002 – 10.august 2002 ja 15.november 2002 – 20.november 2002). Pole väidetud ega esitatud tõendeid, et kaebaja oleks eelmiste väljasõitude ajal rikkunud väljasõiduplaani. 3) Käskkirja põhjenduste kohaselt ei saa tulenevalt toimepandud kuritegude laadist jõuda veendumusele, et kaebaja ei pane toime uusi rikkumisi. Varem on teda kohtulikult karistatud viiel korral varavastase, avaliku korra ja ühiskondliku julgeoleku vastu suunatud kuritegude eest. Võrreldes teiste kinnipeetavate, kelle taotlus on rahuldatud, kuriteo laadi kaebaja kuritegudega, ei selgu käskkirjast, milliste kriteeriumide põhjal on kaebaja kuriteod oma laadilt erilisemad/erinevad. Vastustaja väitel on silmas peetud retsidiivi, samas on taotlus rahuldatud ka isikutel, keda on samuti korduvalt karistatud. Eeltoodust tulenevalt ei ole kuriteo laadi tõttu kaebaja teistest erinev kohtlemine põhjendatud. 4) Käskkirja kohaselt hinnati järgmisi väljasõidu eesmärke: 1) isiklike asjade korrastamine (garaažist paigutamine kohta, kus niiskus neid ei kahjusta); 2) venna aitamine suvila ehitusel, et oma panusega tagada vabanemisel võimalus sinna elama minna; 3) tööde tegemine ema eluolu parandamiseks; 4) oma elu korraldamiseks vanglast vabanemisel. Väljasõidu põhjused – isiklike asjade korrastamine, venna aitamine suvila ehitamisel – ei ole käskkirja kohaselt vangistuse täideviimise tingimustes põhjendatud, suvila ehitusel venna aitamise eesmärgiga arvestamine tähendaks eemaldumist vangistuse täideviimise eesmärkidest. Vastustaja nõustus asjaoluga, et kaebaja taotluses kirjeldatud põhjused on teiste kinnipeetavate taotluste lahendamisel loetud perekondlikeks põhjusteks ja hinnatud põhjendatud asjaoludeks. Seega ei ole kaebaja erinev kohtlemine põhjendatud. 2

ja vangla sisekorraeeskirja kohaselt toob õiguslikud tagajärjed kaasa distsiplinaarkaristus. Seetõttu ei ole kinnipeetavat iseloomustaval materjalil õiguslikku tähendust ning iseloomustavatele asjaoludele viitamine ei saa olla vangla sisekorraeeskirja § 83 punktis 4 sätestatud alus väljasõidutaotluse rahuldamata jätmiseks. 6) Käskkirjas ei ole mingil moel hinnatud taotluses toodud asjaolu, et kaebajal on alates augustist 2005 tekkinud võimalus ennetähtaegselt vabaneda, ehkki ringkäigulehel on see märgitud ning nõusoleku andmisel on seda oluliseks pidanud vangla sotsiaaltöötaja ja psühholoog.

§ 23

lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida sotsiaalsete sidemete katkemist, sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et vangla juhtkond soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Kinnipeetava jaoks oluliste sotsiaalsete sidemete säilimine aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide (

§ 6

lg 1) saavutamisele ja kinnipeetava individuaalse täitmiskava (

§ 16

) täitmisele, suurendades vabanemisjärgse resotsialiseerimise väljavaateid.

§ 24

lõikest 1 tuleneb kinnipeetava lühiajalise kokkusaamise eesmärk saada kokku oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vangla juhtkonnal põhjendatud kahtlusi. Sättes perekonnaliikmete eraldi väljatoomine rõhutab eriti perekondlike sidemete säilimise olulisust vabadusekaotusliku karistuse täideviimise eesmärke silmas pidades. 7) Eespool viidatud sätetest lähtudes oli vastustajal taotluse lahendamiseks kaalutlusõigusega määratud otsustusruum. Haldusakti põhjendus ning kohtumenetluse käigus antud vastustaja täiendavad selgitused ja tõendid ei veena kohut selles, et vastustaja on taotluse lahendamisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud mõistlikult ja võrdse kohtlemise põhimõtet arvestades. Kinnipeetava väljasõidutaotluse lahendamine on vangla direktori, mitte kohtu pädevuses. Kohus saab haldusakti tühistada ja teha ettekirjutuse taotlus uuesti läbi vaadata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Pärnu Vangla apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega J.L. kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on vangla direktorile

§ 32

lõikega 1 antud kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasuse kontrollimisele lähenenud põhimõtteliselt vääralt. Lühiajaline väljasõit on erandkorras antav soodustus, mille lubamisel on vangla direktoril ulatuslik otsustusruum. Soodustuse kohaldamine reeglina devalveeriks kriminaalkaristustest rangeima olemust.

sisaldab mitmeid instituute (kokkusaamised, kirjavahetus, telefonikõned), mis tagavad vanglavälise suhtlemise ka ilma vangla territooriumilt lahkumiseta. Lühiajalise väljasõidu taotluse lahendamisel kaalutakse vangla sisekorraeeskirja § 82 lõikes 1 sätestatud asjaolusid kogumis, mis kätkeb endas ka taotluses toodud põhjuseid. Tulenevalt

§ 6

lõikest 1 koostoimes § 32 lõikega 4 peab selliste asjaolude hindamine toimuma kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kaalutlusõiguse sellise olemuse tõttu ei saa kohtulik kontroll hõlmata asjaolude kogumis hindamise kaalukust, vastasel juhul astuks kohus diskretsiooni teostamisel vangla direktori asemele. Halduse tegevus on võrdse kohtlemise aspektist hinnatav, samas sõltub võrdse kohtlemise nõude konkreetne sisu õigussuhte iseärasustest. 3

§ 32

lõike 4 kohaselt arvestatakse lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel ka kuriteo toimepanemise asjaolusid. Praktikas tähendab see eelkõige kuriteo võimalikku retsidiivsust ja levikuastet ühiskonnas, isikuvastaste kuritegude puhul lisaks sellele ka küünilisust ja jõhkrust. Retsidiivsuse arvestamine on iseäranis kinnipeetava järelevalveta lahkumise lubamisel äärmiselt oluline, seondudes otseselt vangistuse täideviimise eesmärkidega. Varavastase kuriteo puhul võib kuriteo laadi all mõista varastatu ulatust või toimepanemist sissetungimisega, kuid sellelaadsete asjaolude haldusaktis sõnaselge märkimata jätmine ei tohiks tuua kaasa akti tühistamist. Kaebaja käitumine vanglas omas tema varasema kuritegeliku retsidiivsuse tõttu vangistuse täideviimise eesmärkide valguses hoopis tugevamat kaalu kui isikute puhul, kellel varasem retsidiivsus puudus. Asjaolu, et lühiajalise väljasõidu taotlus on rahuldatud ka korduvalt karistatud isikutel, ei tähenda asjaolude kogumis hindamisel kaebaja ebavõrdset kohtlemist. 3) Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et õiguslikud tagajärjed on üksnes distsiplinaarkaristusel, et kinnipeetavat iseloomustaval materjalil ei ole õiguslikku tähendust ning iseloomustavatele asjaoludele viitamine ei saa olla vangla sisekorraeeskirja § 83 punktis 4 sätestatud aluseks väljasõidutaotluse rahuldamata jätmisel. Vangla sisekorraeeskirja § 82 lg 1 punktide 2 ja 3 kohaselt arvestatakse kinnipeetava isiksuseomaduste ja käitumisega vanglas. Isiksuseomadusi ja käitumist peegeldavad ka sellised teod, mille puhul distsiplinaarmenetlus päädib vestluse, mitte karistamisega, kuna süü suurust ja üleastumise iseloomu silmas pidades pole distsiplinaarkorras karistamine otstarbekas. Käskkirjas märgitu kohaselt on kaebaja rikkumiste süülisus selgelt näha, kuid kaalutletult on karistamise asemel piirdutud vestlusega. Praktikas, nagu ka antud juhul, arvestatakse negatiivsete tagajärgedega maksimaalselt aasta jooksul. Kinnipeetavat iseloomustavaid andmeid arvestatakse asjaolude kogumis, mitte vangla sisekorraeeskirja § 83 p 4 kohaldamise iseseisva alusena. Kinnipeetavat iseloomustavad andmed seonduvad nii õiguskorra kaitsmise kui ka kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisega. Suutmatus kinnipidamise kestel reegleid järgida ei osuta õiguskuulekale teele asumisele. 4) Kuigi kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise võimalus, millega arvestamist vangla sisekorraeeskiri ette ei näe, võib lühiajalise väljasõidu taotluse puhul omada teatud osas tähendust (eelkõige tavaellu sujuvama sulandumise aspektist), ei saa nimetatud asjaoluga arvestamata jätmine olla selliseks kaalutlusveaks, mis toob vältimatult kaasa haldusakti tühistamise. Tingimisi vabastamise tähtaja saabumine ei too iseenesest kaasa lühiajalisele väljasõidule lubamist. Väljasõidutaotluse lahendamisel pole võimalik ette teada, kas vabastamise avaldus vangla poolt kohtule üldse esitatakse, ka pole kinnipeetaval õiguspärast ootust vabastamiseks. 5) Põhistades kohtuotsuses väljasõidule lubamise vajalikkust vangistuse täideviimise eesmärke silmas pidavalt, on kohus jätnud täielikult tähelepanuta haldusakti motiivid, mis 4

võimaldab vanglavälist suhtlemist ka vangla territooriumilt lahkumata. Vangistuse täideviimise ajal kinnipeetava lubamine mistahes hoone remontimisele ei ole kuidagi põhjendatud. Kinnipidamisega kaasnevad ebamugavused ja riskid puudutavad paratamatult ka kinnipeetava perekonnaliikmeid ja lähedasi. 6) Taotluse uuesti läbivaatamise ettekirjutuse täitmine on õigussuhte spetsiifikat arvestades problemaatiline, sest väljasõitu on taotletud ajaks, mis on möödunud. Väljasõiduaja muutmine tähendaks sisuliselt uue taotluse esitamist ja menetlemist. Ka võivad varasemas taotluses toodud põhjendused ettekirjutuse täitmise ajaks olla oma aktuaalsuse minetanud.

1. Kaebuse esitaja vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtu ettekirjutus jõusse. Kaebajat on koheldud ebavõrdselt teiste kinnipeetavatega. Varem on kaebajat kahel korral väljasõidule lubatud. Vangla direktor ei ole erapooletu ja objektiivne. Isiklike asjade hävingust päästmine, haige ema elupaiga remont ning endale võimaliku elukoha muretsemine ja tööandja leidmine on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega.
2. Ringkonnakohtu istungil toetas vastustaja esindaja apellatsioonkaebust, kaebuse esitaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Apellatsioonkaebuse väited ei anna kohtuotsuse tühistamiseks ega muutmiseks alust.
4. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust (diskretsiooni) teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. HKMS § 19 lg 6 näeb ette, et kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.
5. Lühiajalist väljasõitu reguleerib

§ 32

ning selleks loa andmise kord on sätestatud vangla sisekorraeeskirja peatükis 16. Väljasõidutaotluse lahendamisel on vangla direktoril võimalik valida väljasõidule lubamise või väljasõidutaotluse rahuldamata jätmise vahel.

§ 32

lõige 4 näeb ette, et lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vangla direktor kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Ka vangla sisekorraeeskirja §-s 83 toodud väljasõiduloa andmisest keeldumise alused (teadlikult valeandmete esitamine; oht kinnipeetavate omavaheliseks suhtlemiseks väljasõidu ajal; kavandatavate toimingute ja nende eesmärgi ebapiisav kajastamine väljasõiduplaanis; distsiplinaarkaristuse kehtivus; muu põhjus arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega) kujutavad endast avatuks jäetud loetelu põhjustest, mille esinemise korral on alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Seega langeb antud juhul diskretsiooni eesmärk kokku vangistuse täideviimise eesmärkidega, milleks

§ 6

lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. 11. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et väljasõidutaotluse lahendamisel arvesse võetavaid asjaolusid tuleb kaaluda kogumis ja hindamine peab toimuma kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Õige on seegi, et kaalutlusotsuse kontrollimisel tuleb arvestada kaalutlusõiguse olemuse ja õigussuhte spetsiifikaga. Nõustuda ei saa aga sellega, nagu välistaks diskretsiooni eesmärk ja ulatus konkreetse kinnipeetava väljasõidu lubamise 5

§ -st 32 ja vangla sisekorraeeskirja § 82 lõikest 2 tulenev kohustus lahendada taotlus ning otsustada väljasõidule lubamine või väljasõidutaotluse rahuldamata jätmine põhjendatud käskkirjaga. Kuna väljasõidutaotlus tuleb lahendada kaalutlusõiguse alusel, ei saa kohus teha ettekirjutust kindla sisuga haldusakti andmiseks, küll aga saab teha ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks (HKMS § 26 lg 1 p 2, RVastS § 6 lg 4). See, et taotluses märgitud ajavahemik väljasõiduks on kohtuvaidluse kestel möödunud, toob kaasa vajaduse taotlust väljasõidu aja osas täpsustada, kuid ei tingi uue taotluse esitamist. Taotleja sõnul ei ole taotluses toodud 6