KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 25. august 2006, Tallinn Haldusasja n

ning OÜ J kaebus Energiaturu Inspektsiooni

1. aprilli
2. a ettekirjutuse nr 2 tühistamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
3. novembri
4. a otsus haldusasjas nr 3-592/2005 Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ J ja E E AS apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellandid OÜ J (registrikood *) ja E E AS (registrikood *) Vastustaja Energiaturu Inspektsioon Kolmas isik AS Z (registrikood *) RESOLUTSIOON Jätta OÜ J ja E E AS apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
5. novembri
6. a otsus haldusasjas nr 3-592/2005 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest. Kassatsioonkaebus peab hiljemalt tähtaja viimasel päeval olema jõudnud kohtusse (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. AS Z ja E E AS (EE AS) sõlmisid lepingu elektrienergia ja võrguteenuse ostuks-müügiks. AS Z esitas igakuiselt EE AS-le elektrienergia arvesti näidud ja tasus tähtaegselt nende alusel esitatud arved. 30.09.2004 koostas EE AS esindaja akti nr 001956 omavolilise tarbimise ja arvesti rikkumise kohta. 3-05-1372 12.11.2004 esitas EE AS arve nr 21520232 summas 44 098,49 kr. 17.12.2004 esitas EE AS tarbijale väljalülitamishoiatuse, milles teatati, et arve nr 21520232 mittetasumisel katkestatakse tarbimiskoha elektrienergiaga varustamine. 16.02.2005 lülitas OÜ J elektrienergia välja. 06.04.2005 Energiaturu Inspektsiooni (edaspidi ETI) otsuses nr 35-TK/

leiti, et 30.09.2004 akti nr 001956 koostamisel rikkus EE AS majandus- ja kommunikatsiooniministri 16.06.2003 määrusega nr 107 kehtestatud „Omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korra“ nõudeid, kuna akt koostati ilma tarbija esindaja või erapooletu tunnistaja juuresolekuta. Aktis tunnistajana märgitud isik on EE AS mõõteelektrik, mistõttu ei ole tegemist erapooletu tunnistajaga korra § 2 mõttes. Korra nõuetele mittevastav akt ei saa olla omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu ja maksumuse määramise aluseks korra § 4 järgi. Kuna EE AS rikkus korra kohustuslikke nõudeid ja omavoliline võrguteenuse ning elektrienergia kasutamine AS Z poolt on jäänud tõendamata, siis ei olnud EE AS tegevus arve koostamisel õiguspärane. Õigusvastaselt esitatud arve tasumata jätmist ei saa lugeda tarbijapoolseks rikkumiseks ja sellest tulenevalt puudus OÜ–l J õigus võrguühenduse katkestamiseks (elektrituruseaduse (

) § 68). ETI leidis, et OÜ J tegevus elektrienergiaga varustamise katkestamisel on vastuolus

§ 90lg 9 p-ga 2.

ETI otsusega kohustati OÜ J võimaldama AS-l Z kasutada võrguühendust liitumispunktis. 07.04.2005 tegi ETI sellekohase ettekirjutuse nr

2. Halduskohtule esitatud kaebustes palusid OÜ J ja E E AS tühistada ETI 06.04.2005 otsuse nr 35-TK/

ning OÜ J palus tühistada 07.04.2005 ettekirjutuse nr

2. Tallinna Halduskohtu otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel: a) ETI on õigustatud andma hinnangut, kas turuosalise tegevus vastab

-le või mitte ka siis, kui turuosalised on omavahel lepingulistes või võlaõiguslikes suhetes. Tegemist on kaebusega

§ 99

lg 1 mõttes ja ETI-l oli kohustus menetleda kaebust vastavalt sama paragrahvi lg-le 2. ETI ei olnud kohustatud võtma seisukohta, kas ja kuidas on AS Z täitnud 17.04.2002 sõlmitud elektrienergia ostu-müügilepingut ja võrguteenuse osutamise lepingut ning tüüptingimustest tulenevaid kohustusi, sest

§ 68

p-des 1, 3 ja 4 toodud elektrienergia- ja võrguteenuse omavolilise kasutamise koosseisudes ei sisaldu viidet elektrienergia ostu-müügi ja võrguteenuse osutamise lepingule. b) ETI poolt kaebuse lahendamise käigus väljaselgitatud asjaolud, neist tehtud järeldused ning ETI seisukohad EE AS ja OÜ J tegevuse mittevastavuse kohta

-ga ja korraga on esitatud vaidlustatava otsuse motiveerivas osas. Seega on ETI otsus põhjendatud ega ole vastuolus HMS § 56 lg-ga 1. c) Kaebuse lahendamisel selgitas ETI välja, kas arve esitamine summas 44 098,49 kr väidetava omavolilise elektrienergia ja võrguteenuse kasutamise eest oli õiguspärane ja kas arve mittetasumine tarbija poolt oli tema tarbimiskoha väljalülitamise põhjuseks. Antud juhul piisas tunnistaja erapooletuse nõudele mittevastavuse üle otsustamiseks asjaolu tuvastamisest, et tunnistaja näol on tegemist kontrolli teostaja ja akti koostajaga samas ettevõttes töötava isikuga, kelle juuresolekul koostatud akti tõesust ei ole vaidluse korral võimalik erapooletult hinnata. Riigikohtu 10.06.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-77-03 väljendatud seisukoht, et töötaja erapooletuses ei ole alust kahelda ainuüksi seetõttu, et ta töötab tööandja juures, ei ole vaidlusalusel juhul kohaldatav. Viidatud kohtuasjas oli tegemist täitemenetluse seadustikuga reguleeritud kohtutäituri toiminguga, mille juurde olid manukatena kutsutud kohtutäituri büroo töötajad. Kõnealuses asjas on tegemist kontrollimenetlusega elektrienergia omavolilise tarbimise üle, mis on reguleeritud

§ 68lg 3 alusel kehtestatud korraga.

Erapooletu tunnistajana korra § 2 mõttes saab käsitleda isikut, kes ei tööta kontrolli läbiviijaga sama ettevõtja juures, kuna vastasel juhul oleks tegemist mitte kontrollija ja erapooletu tunnistajaga, vaid kahe kontrollijaga, kelle poolt läbiviidud kontrolli objektiivsuses on tarbijal põhjendatult võimalik kahelda. Erapooletu tunnistaja juuresviibimise nõue välistab akti ühepoolse koostamise ettevõtja poolt. 2

§ 90

lg 9 p-st 2 tulenev õigus tarbija võrguühenduse katkestamiseks põhjusel, et tarbija kasutab elektrienergiat ja võrguteenust omavoliliselt

§ 68tähenduses.

AS-le Z esitatud arve ei ole lepingu alusel tasutav rahasumma

§ 90lg 1 mõttes, sest vastav kokkulepe lepingus puudub.

f) Seadus ja selle alusel antud õigusakt on tüüptingimuste suhtes ülimuslikud, mistõttu igasugust tüüptingimuste kasutajapoolset tõlgendust, millega piiratakse teise poole nõudeid või välistatakse need üldse, tuleb lugeda tarbijat kahjustavaks VÕS § 42 mõttes. Seega tuleb tarbijat kahjustavaks lugeda tüüptingimuste kasutaja poolset tõlgendust tingimuste punktis 7.6 nimetatud akti kohta selles, et akti koostamisel ei lähtutud

§ 68

regulatsioonist ega pidanudki kinni pidama korras sätestatud nõu etest, et akti võis koostada erapooletu tunnistaja juuresolekuta. Akti koostamisel ei järgitud korras sätestatud nõudeid, mistõttu ei saa akt olla omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu ning maksumuse määramise aluseks korra § 4 järgi ega võrguühenduse ja elektrienergiaga varustamise katkestamise aluseks (

§ 68). g) Põhjendamatu on väide, et ETI pidi alustama väärteomenetlust.

EE AS ei esitanud väärteoteadet

§ 102lg 1 mõttes.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. OÜ J ja EE AS apellatsioonkaebustes palutakse tühistada halduskohtu otsus järgmistel põhjustel:

1. a)Viidatud Riigikohtu otsus on asjakohane, sest käsitleb sama tööandja töötaja erapooletust. Asjaolu, et Riigikohtu otsuses käsitletakse täitemenetlust ja kõnealuses asjas kontrollimenetlust, ei ole oluline. Tuleb lähtuda seisukohast, et töötaja erapooletuses ei ole alust kahelda ainuüksi põhjusel, et ta töötab tööandja juures. Sageli suudab üksnes erialaspetsialist hinnata, kas tarbimiskohal nähtud faktiline olukord vastab aktis fikseeritavale.
2. b)ETI ei selgitanud välja, miks tuleb kahelda töötaja erapooletuses. Täiendava tõendi kogumisena oleks tulnud üle kuulata tunnistajana OÜ J töötaja. Asjaolu, et tunnistaja töötab OÜ-s J, ei anna alust kahelda tema erapooletuses. Asjaolu tuvastamisel, kas olukord vastas

§ 68

lg-s 1 sätestatud tunnustele ja on käsitletav elektrienergia ja võrguteenuse omavolilise kasutamisena, on kõik isikud, kes viibisid olukorra fikseerimise juures või teavad selle kohta ütluseid anda, käsitletavad tunnistajatena. Tunnistaja kuulatakse üle vande all ja teda hoiatatakse teadvalt valeütluste andmise eest. Nimetatud asjaolu on piisavaks tagatiseks, et iga tunnistaja räägiks tõtt. Korras ei ole nimetatud järjekindlalt „erapooletut“ tunnistajat. Korra § 3 lg-s 3 räägitakse vaid tunnistajast, kes peaks teiste seas aktile alla kirjutama, kui olukorra fikseerimise juures ei viibi elektrienergiat ja võrguteenust omavoliliselt kasutanud isikut või tema esindajat. Tunnistaja juuresolek ei ole vajalik akti formaalseks allkirjastamiseks, vaid selleks, et kinnitada aktis fikseeritud asjaolude esinemine. Tunnistaja, kellel ei ole vastavaid tehnilisi teadmisi, ei pruugi ise vahetult olukorda tajuda ja saab tunnistusi anda vaid selle kohta, mis akti koostaja talle olukorra kohta rääkis, mistõttu ei saa sellise tunnistaja ütlused olukorra tuvastamiseks olla käsitletavad otsese tõendina. c)

§ 68lg-s 1 sätestatud juhtudel on tegemist väärteoga ja ETI ei saa võtta seisukohta, kas omavoliline kasutamine on toimunud või mitte ilma vastavat väärteomenet- 3

§ 68

lg 1 ja 3, § 102 lg 1 ja 2, § 106 lg 1 ja 2 on võrguteenuse või elektriteenuse omavolilise kasutamise puhul väärtegude kohtuväliseks menetlejaks Energiaturu Inspektsioon. Kuivõrd ETI analüüsis otsuses asjaolu, kas elektrienergia ja võrguteenuse omavoliline kasutamine toimus või mitte, oleks ETI pidanud alustama väärteomenetluse vastavalt KrMS § 193 lg 1, § 194 lg 1 ja 2 ning § 197 lg 2, koguma tõendeid ja hindama neid vastavuses seadusega ning alles seejärel otsustama, kas väärteo tunnustele vastav tegu on toime pandud või mitte. ETI oleks haldusmenetluse raames saanud anda hinnangu vaid sellele, kas kaebajad on fakti tuvastamiseks järginud õigusaktidega kehtestatud korda. d) Karistusseadustiku (KarS) § 216 käsitleb energia ebaseaduslikku kasutamist kuriteona. Viidatud koosseis ja

-s sätestatud väärteo koosseis kattuvad osaliselt. Vastavalt KarS § 3 lg-le 5, kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kuriteo tuvastamisel lähtutakse vaid KrMS sätestatust, mistõttu ei ole seaduse mõttega kooskõlas asjaolu, et väärteo tuvastamiseks seatakse kõrgemaid nõudmisi kindla tõendamisprotseduuri järgimise näol. e)

§ 68lg 3 ei sisalda volitusnormi aktis kohustuslike andmete märkimiseks.

Seega on majandus- ja kommunikatsiooniminister määruse kehtestamisega ületanud oma pädevust. Majandus- ja kommunikatsiooniministril puudub volitus kehtestada kord omavolilise elektrienergia ja võrguteenuste kasutamise tuvastamiseks. Kuna majandus- ja kommunikatsiooniministri 16.07.2003 määruse nr 107 § 2 ja 3 andmiseks delegatsiooninorm puudub, on need vastuolus põhiseaduse § 94 lg-ga

1. Lähtudes PS §-st 15 palutakse viidatud määruse § 2 ja § 3 tunnistada PS § 94 lg-ga 2 vastuolus olevaks.
2. Energiaturu Inspektsiooni vastuses palutakse jätta halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja nõustub halduskohtu seisukohtadega ja lisab järgmist. a) Ülekuulamine ei kuulu ETI pädevusse, kuid ETI-l on õigus vajadusel ütlusi võtta või haldusmenetluses seletus või arvamus võtta. Seletus ei oleks asendanud korra p-s 2 sätestatud nõuetele vastava akti koostamist. ETI ei vii läbi tsiviil-, kriminaal- ega halduskohtumenetlust ega võta üheltki tunnistajalt seletust vande all, vaid

§ 94

lg 1 p 1 kohaselt lahendab turuosaliste vaidlusi

sätestatud korras. Sõnadega „erapooletu tunnistaja“ on seadusandja piiritlenud isiku seetõttu, et igasugune isik ei või olla tunnistajaks. b)

§ 68

lg 3 ei välistanud elektrienergia omavolilise kasutamise tuvastamiseks korra kehtestamist. Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2005 otsuses haldusasjas nr 2-3/762/05 asuti seisukohale, et korra kohaldamisala ei saa määratleda kitsalt korra § 1 kaudu. Ka korra § 2, mis määrab elektrienergia omavolilise kasutamise, on kooskõlas korra andmise aluseks oleva

§ 68lg-ga 3.

Omavolilise tarbimise kindlakstegemine on võimalik üksnes omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu kindlakstegemise kaudu. Ei ole võimalik tuvastada omavolilist tarbimist, tegemata seejuures kindlaks selle kogust ja mahtu. Vastasel korral oleks võimalik tuvastada, et omavoliliselt on elektrienergiat tarbitud, kuid selliselt tarbitud energia kogus puudub.

ei sätesta teistsugust korda elektrienergia omavolilise tarbimise kindlakstegemiseks. c) Apellatsioonimenetluses ei saa esitada uusi nõudeid, mistõttu taotlust sätete tunnistamiseks põhiseadusega vastuolus olevaks ringkonnakohtule esmakordselt esitada ei saa. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata halduskohtu otsuse põhjendusi, tuginedes TsMS § 654 lõikele
2. Vastuseks apellandi väidetele märgib kohus järgmist. 4

§ 68

lg 3 ja selle alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri ülalviidatud määrus näevad ette korra, kuidas elektrienergia ja võrguteenuse omavoliline kasutamine kindlaks määratakse. Kuna apellandid ei olnud sellist korda järginud, polnud seaduse nõuetele vastavalt omavolilist tarbimist, mis lubaks esitada kolmandale isikule sellekohase arve või lõpetada võrguteenuse osutamine, tuvastatud. Asjaolu, kas omavoliline tarbimine tegelikkuses aset leidis, oli võrguteenuse lõpetamise õiguse kasutamiseks

§ 90lg 9 p 2 tähenduses võrguteenuse osutaja poolt tuvastamata.

Samuti ei olnud nõuetekohaselt esitatud kolmandale isikule arvet, mille tasumata jätmise eest võrguteenuse lõpetamine on lubatud. 9. Vastuseks apellantide väitele

§ 68

lg 3 alusel kehtestatud määruse põhiseadusele mittevastavuse kohta osundab kohus oma varasemale vastustaja poolt nimetatud otsusele ja leiab, et see väide ei ole põhjendatud. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 16.06.2003 määrusega nr 107 kehtestatud „Omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korra“ kohaldamisala ei saa määratleda kitsalt korra § 1 kaudu. Korra § 2 sätestab, et elektrienergia omavolilise kasutamise tuvastamisel koostab ettevõtja esindaja akti omavolilise tarbija või tema esindaja juuresolekul. Kui omavoliline tarbija või tema esindaja ei viibi akti koostamise juures või keeldub aktile allakirjutamisest, koostatakse akt erapooletu tunnistaja juuresolekul. Korra järgmised sätted kehtestavad nõuded akti koostamisele ja selle sisule. Nimetatud kord on kehtestatud

§ 68

lg 3 alusel, mis sätestab, et omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korra kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister. Apellandi väitel kasutas kolmas isik elektrienergiat ja võrguteenust omavoliliselt.

ei sätesta teistsugust korda omavolilise tarbimise kindlakstegemiseks. Ringkonnakohus leiab, et omavolilise tarbimise kindlakstegemine on võimalik üksnes omavolilise elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu kindlakstegemise kaudu. Korra § 2 on kooskõlas korra andmise aluseks oleva

§ 68lõikega 3.

Ei ole võimalik tuvastada omavolilist tarbimist, tegemata seejuures kindlaks selle kogust ja mahtu. Vastasel korral oleks võimalik tuvastada, et omavoliliselt on elektrienergiat tarbitud, kuid selliselt tarbitud energia kogust olemas ei ole. 5