3-05-726/6

3-05-726 KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september
2. a Tallinn Haldusasja number 3-05-726 Haldusasi N.K.i kaebus Sotsiaalkindlustusameti vaidluskomisjoni 29.07.2005.a. otsuse nr 215 tühistamise ja toimingu sooritamiseks kohustamise nõuetes Menetlusosalised ja nende Kaebuse esitaja N.K. Vastustaja Sotsiaalkindlustusameti vaidluskomisjon, esindajad Merlin Kreis ja Rein Koha esindajad Asja läbivaatamise kuupäev
3. august
4. a. RESOLUTSIOON
5. Jätta N.K.i kaebus rahuldamata (HkMS § 26 lg 1 p 6)
6. Mõista N.K.ilt Sotsiaalkindlustusameti kasuks välja menetluskulud 2500 krooni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Kohus juhib tähelepanu sellele, et 01.09.2006.a. jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku muudatuste kohaselt esitatakse apellatsioonkaebus otse ringkonnakohtule ning erinevalt varasemast ei ole vajalik apellatsiooniteate esitamine. I ASJAOLUD
7. Tallinna Pensioniameti arstliku ekspertiisikomisjoni (edaspidi AEK) Tallinna koosseisu 04.05.2005.a. otsusega nr 192228 määrati N.K.ile töövõime kaotuse protsendiks 60 põhjusega „üldhaigestumine” ning ei tuvastatud puude raskusastet. N.K. vaidlustas eelnimetatud AEK otsuse Sotsiaalkindlustusameti vaidluskomisjonis, mille 29.07.2005.a. otsusega nr 215 leiti, et AEK otsus on õige. 1 II KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
8. 05.09.2005.a. esitas N.K. Tallinna Halduskohtule kaebuse, nõudes Sotsiaalkindlustusameti vaidluskomisjoni otsuse tühistamist ning Sotsiaalkindlustusameti vaidluskomisjoni kohustamist uue otsuse tegemiseks. Kaebuse esitaja märgib, et aastatel 2003 kuni 2005 oli talle määratud töövõime kaotuse protsendiks 80, ent kuivõrd tervislik seisund ei ole paranenud, siis ei ole töövõime kaotuse protsendi alandamine 60-le põhjendatud. III VASTUSTAJA SEISUKOHT
9. Sotsiaalkindlustusameti vaidluskomisjon leiab, et N.K.i kaebus ei ole põhjendatud ning palub see rahuldamata jätta. Vastustaja selgitab, et N.K.il asendati 20.09.2000.a vasema jala moonduva põletiku tõttu vasem põlveliiges seesmise proteesiga.
10. a. ortopeedi konsultatsioonist nähtub, et vasaku põlveliigese seesmisel proteesil esinesid loksumise tunnused, mistõttu peeti vajalikuks uut revisjon endoproteesimist (asendamist tehisliigesega). Arvestades, et revisjoni seesmise proteesimise ooteajal võib põlveliigese funktsionaalne seisund tunduvalt halveneda, määras Tallinna Pensioniameti VEK’i Tallinna koosseis 09.05.2003.a otsusega nr 032034 N.K.ile 80% püsiva töövõime kaotust ja tuvastas keskmise puude raskusastme.
11. aasta aprillis leiti SA-s TÜ Kliinikum läbi viidud uuringutel, et N.K.il põletikku vasemas proteesitud põlveliigese piirkonnas ei leidu, kuid peeti vajalikuks edasist jälgimist, haigusloo väljavõttes operatsiooni vajalikkust ei täheldatud. 06.05.2005.a SA Tartu Ülikooli Kliinikum konsiiliumi protokollist selgub, et 2000.a endoproteesitud vasak põlveliiges on ebastabiilne, mille põhjuseks on liigessidemete puudulikkus. Konsiilium leidis, et N.K. vajab kordusoperatsiooni, mille käigus tuleb teha ka põlvekedra aluse närvi denervatsioon (närvi läbilõikamine). Kordusoperatsiooni aega ei määratud.
12. Vastustaja selgitab, et vastavalt sotsiaalministri 10.06.2005.a määrusele nr 76 “Vaidluskomisjoni moodustamine ja töökord” teostasid ekspertarstid püsiva töövõimetuse täiendava arstliku ekspertiisi ja puude tuvastamise täiendava arstliku ekspertiisi. Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi osakonna ekspertarstid Rein Koha, Aleksander Genno ja Ingrid Varba teostasid 03.06.2005.a. N.K.i tervislikku seisundit kajastavate dokumentide ekspertiisi lähtuvalt püsiva töövõimetuse määramise kriteeriumidest ning nimetatud ekspertiisi tulemusena leidis kinnitust perearst dr. Pille Heinametsa poolt kirjeldatud N.K.i tervislik seisund, mille kohaselt esineb N.K.il tervisehäire tõttu vasaku jala keskmise raskusastmega funktsioonihäire, mis vastab püsiva töövõime kaotuse ulatusele 30-60%. Tegemist on pidevate subjektiivsete häiretega, kus objektiivse leiuna esinevad ärajäämanähud (valud põlveliigeses ja põlvefunktsiooni piiratus) ning seetõttu jääb N.K.i püsiva töövõime kaotus maksimaalse protsendimäära (60%) ulatusse.
13. Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi osakonna ekspertarstide Rein Koha, Aleksander Genno ja Ingrid Varba poolt 03.06.2005.a. teostatud N.K.i tervislikku seisundit kajastavate dokumentide ekspertiisi tulemusena ei leidnud kinnitust N.K.i kõrvalabi ja juhendamise vajadus. Vaidluskomisjon on seisukohal, et lähtudes täiendava ekspertiisi tulemustest ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse §-st 2 lg 1, ei esine N.K.il näidustusi puude raskusastmele, sest ta ei vaja regulaarset kõrvalabi, juhendamist ega järelevalvet. IV HALDUSKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 2
14. Halduskohus leiab, et N.K.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas haldusasjas on peamiseks vaidlusesemeks see, kas N.K.i tervislik seisund oli Tallinna Pensioniameti AEK Tallinna koosseisu 04.05.2005.a. otsuse nr 192228 ning Sotsiaalkindlustusameti vaidluskomisjoni 29.07.2005.a. otsuse nr 215 tegemise ajal selline, et õigustas määratud 60%-list töövõime kaotust, andmata seejuures alust puude raskusastme määramiseks. Kaebuse esitaja tugineb oma väidetes peamiselt sellele, et varem, st. Tallinna Pensioniameti VEK’i Tallinna koosseisu 07.05.2003.a. arstliku ekspertiisi otsusega nr 032034 oli talle määratud töövõime kaotuse protsent 80% ning samuti lisakulutusi põhjustav keskmine puue, ent võrreldes nimetatud ekspertiisi tegemise ajaga ei ole terviseseisund käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsuse tegemise ajaks paranenud ning seega ei ole töövõimetuse protsendimäära alandamine ja puude raskusastme mittetuvastamine õigustatud.
15. Esiteks märgib kohus, et käesolevas asjas tuleb hinnata, milline oli kaebuse esitaja tervislik seisund vaidlustatud otsuse tegemise ajal, st.
16. aasta suvel. Vaidlustatud otsuse õiguspärasuse ja põhjendatuse seisukohast ei oma iseenesest tähtsust see, milline on kaebuse esitaja tervislik seisund praegu. Seepärast ei saa asjassepuutuvateks lugeda kaebuse esitaja poolt esitatud tõendeid tema praeguse tervisliku seisukorra, vaeguste ja operatsiooni vajalikkuse kohta. Seetõttu peab kohus ka igati põhjendatuks seda, et kohtumenetluses määratud ekspertiisi käigus ei vaadanud ekspertarstid kaebuse esitajat läbi, vaid hindasid tema terviseseisundit dokumentide põhjal, kuna ekspertidel oleks ilmselgelt olnud võimatu hinnata patsiendi läbivaatuse põhjal patsiendi aastatagust terviseseisundit. Kui kaebuse esitaja leiab, et tema terviseseisund on pärast
17. aasta suvel tehtud AEK otsust halvenenud ning töövõime kaotuse protsent peaks olema toona määratust suurem, tuleb tal sel juhul taotleda kordusekspertiisi korraldamist ning tema praeguse terviseseisundi hindamist ja sellele vastava töövõime kaotuse protsendi määramist. Ent viimatinimetatut ei saa kaebuse esitaja nõuda kohtult.
18. Teiseks märgib kohus, puutuvalt kaebuse esitaja poolt kohtuistungil esitatud väidetesse seoses talle ravivigadega tekitatud kahjuga, et juhul, kui kaebuse esitaja leiab, et tema ravimisel on arstid teinud ravivigu ja põhjustanud sellega talle kas varalist või moraalset kahju, on tal õigus esitada kahju tekitaja vastu kahju hüvitamise nõue. Töövõime kaotuse protsendi ja puude raskusastme määramise regulatsiooni, samuti neist sõltuvate riiklike pensionide või sotsiaaltoetuste eesmärk ei ole isikule tekitatud kahju hüvitamine. Seetõttu on põhimõtteliselt väär põhjendada suurema töövõime kaotuse protsendi määramise nõuet sellega, et vigastus või terviserike on põhjustatud ravivigadega. Käesolevas asjas ei asu kohus seega analüüsima ega võta seisukohta selles, millest on kaebuse esitaja tervislik seisund ning jäseme funktsioonihäired tingitud, vaid hindab asjas esitatud tõenditele tuginedes üksnes seda, kas Sotsiaalkindlustusameti vaidluskomisjoni otsus, millega nõustuti AEK otsusega selle kohta, et kaebuse esitaja töövõime kaotuse protsendiks on 60 ning milles leiti, et puuet kaebuse esitajal ei esine, oli arvestades tegelikku olukorda (tegelikku terviseseisundit otsuste tegemise ajal) kooskõlas kehtivate õigusnormidega ja põhjendatud.
19. Töövõime kaotuse protsendi määramine toimub vastavalt sotsiaalministri 3.01.2002 määrusega nr 3 vastu võetud töövõime kaotuse protsendi määramise juhendile, mille § 1 kohaselt väljendab töövõime kaotuse protsent püsiva töövõimetuse ulatust ning protsendi suurus on kas 10, 20, 30, 40, 50, 60, 70, 80, 90 või
20. Alajäsemete haiguste ja vigastustega kaasnevad töövõime kaotuse protsendid on sätestatud määruse § 15 lõigetes 2 ja
21. AEK 21.04.2005.a. otsuses viidatakse töövõime kaotuse protsendi määramise alusena nimetatud määruse § 15 lõike 4 punktile 2, mille kohaselt on keskmise raskusega funktsioonihäire puhul töövõime kaotuse protsendiks 40-
22. Seejuures iseloomustatakse määruses keskmise raskusega funktsioonihäiret järgmiselt: „tugev lonkamine, liikumine raskendatud ja aeglane, abivahendid vajalikud ka lühidistantsidel”. Suurema töövõime kaotuse protsendi näeb viidatud lõike punkt 3 3 ette raske funktsioonihäire korral, mida iseloomustavad näiteks mitme liigese funktsiooni häired või ühepoolne amputatsioon, kusjuures proteesi kandmine pole võimalik, või saab liikuda vaid abivahendile toetudes ja lühikest maad korraga. Siinkohal tuleb märkida, et töövõime kaotuse protsendi määramise juhendi § 15 lõikes 2, kus on toodud rida konkreetseid alajäseme haigusi ja vigastusi ning neile vastavad töövõime kaotuse protsendid, on suurem kui 60%-line töövõime kaotus võimalik selliste haiguste ja vigastuste puhul nagu reie amputatsioon ülemises kolmandikus (könt mitteproteesitav), puusaliigese eksartikulatsioon, mõlema reie amputatsioon, mõlema sääre amputatsioon, ühe sääre ja teise jala reie amputatsioon. Sisuliselt on alajäsemevigastuse korral töövõime kaotuse protsent suurem kui 60 seega juhul, kui mingi osa jäsemest on eemaldatud. Juba ainuüksi nimetatud asjaolu annab alust arvata, et kaebuse esitaja puhul, kellel küll esineb alajäseme funktsioonihäire, mis kahtlemata takistab olulisel määral tal täisväärtusliku elu elamist, ei oleks õigustatud suurem töövõime kaotuse protsent kui 60, kuivõrd haldusasja dokumentidest nähtuvalt on kaebuse esitaja iseseisvalt liikumisvõimeline, kuigi peab pikematel distantsidel vahepeal puhkama.
23. Kuivõrd käesoleva haldusasja õigeks lahendamiseks oli kohtu hinnangul vajalik meditsiinialaste erialateadmistega eksperdiarvamuse saamine, määras kohus ekspertiisi. Kohtu määratud eksperdid dr Henno Kapp ja dr. Georgi Peterson kinnitavad ekspertarvamuses (tl.145148), et N.K.i terviseseisund vastas AEK poolt 04.05.2005.a. teostatud ekspertiisi ning hiljem Sotsiaalkindlustusameti vaidluskomisjoni poolt korraldatud täiendava arstliku ekspertiisi teostamise ajal 60% töövõime kaotusele. Seejuures märgivad eksperdid, et N. K.le enne plaanilist operatsiooni AEK ekspertiisikomisjoni poolt 09.05.2003.a. teostatud ekspertiisi tulemusel määratud 80% töövõime kaotust ei olnud ka tema tookordset terviseseisundit arvestades õigustatud. Nii eksperdiarvamusest kui ka vastustaja seletusest selgub, et
24. aastal määrati N.K.le tegelikku terviseseisundit arvestades ülemäärane töövõime kaotuse protsent seoses planeeritava operatsiooni ning sellele vahetult eelneva ja järgneva terviseseisundi võimaliku halvenemisega. Seega sisuliselt määrati
25. aastal suurem töövõime kaotuse protsent lähtudes eeldusest, et töövõime võib operatsiooni tõttu langeda. Kõnealust operatsiooni aga ei toimunud.Tuleb tähele panna, et 07.05.2003.a. VEK-i otsuses viidatakse töövõime kaotuse protsendi alusena töövõime kaotuse protsendi määramise juhendi § 16 lg 1 punktile 2, milles nähakse teiste elundite keskmise funktsioonihäire eest ette töövõime kaotuse määr 3060%. Kohus märgib siinjuures, et iseenesest ei tulene õigusaktidest võimalust määrata töövõime kaotuse protsenti prognoosidele või kontrollimatutele eeldustele tuginedes. Seega ei oma käesolevas asjas põhimõtteliselt tähtsust see, kas uus operatsioon on endiselt vajalik või mitte. Eksperdiarvamusest ning eeltoodud põhjendustest nähtuvalt ei olnud 80%-lise töövõimetuse määramine
26. aastal õigustatud ning igal juhul ei ole kaebuse esitajal subjektiivset õigust nõuda, et kord talle ebaõigesti määratud töövõime kaotuse protsent jääks edaspidi muutumatuks.
27. Mis puutub ekspertide seisukohta, et kaebuse esitaja töövõime kaotuse põhjusena oleks tulnud märkida mitte „üldhaigestumine,” vaid „vigastus,” siis kuivõrd viimatinimetatu ei anna iseenesest põhjust määrata ei puude raskusastet ega ka vaidlustatud otsuses märgitust suuremat töövõime kaotuse protsenti, ei puutu see iseenesest asjasse.
29. juunil 2006.a. Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi osakonna ekspertarstide Rein Koha, Aleksander Genno ja Ingrid Varba poolt läbi viidud arstliku ekspertiisi akti kohaselt ei nähtu kaebuse esitaja terviseseisundit kajastavatest dokumentidest kõrvalabi vajadust. Kohtumenetluses määratud eksperdid on seisukohal, et ka
30. aastal ei olnud kaebuse esitajale keskmise puude määramine õigustatud, kuivõrd kaebuse esitaja tegevusvõime oli vaatamata põlveliigese funktsioonihäirele küllaldane. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lõike 1 kohaselt tähendab puue isiku anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik kõrvalabi, juhendamist või 4 järelevalvet kas ööpäevaringselt (sügav puue), igal ööpäeval (raske puue) või väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas (keskmine puue). Sama paragrahvi
31. lõike kohaselt on kõrvalabi või juhendamine abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega, järelevalve on ohutuse tagamine inimese suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale. Kohtutoimikus olevatest dokumentidest ei nähtu, et N.K. vajaks eelkirjeldatud kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet. Kohtu hinnangul ei saa psühholoogilise abi vajadust pidada kaebuse esitaja alajäseme funktsioonihäirest tingitud juhendamise vajaduseks, mis annaks aluse puude raskusastme määramiseks. V MENETLUSKULUD HkMS § 92 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus kohustas
32. jaanuari 2006 määrusega kumbagi poolt tasuma ette ekspertiisikuluna 2500 krooni, vastustaja on oma osa ekspertiisikulust ette tasunud, kaebuse esitaja on määrusega menetlusabi korras ekspertiisikulu ette tasumisest vabastatud. TsMS § 190 lõige 3 sätestab, et kui kaebuse esitaja sai menetlusabi kohtukulude kandmisel, mõistetakse temalt kaebuse rahuldamata jätmise korral kohtukulud määrusega riigi kasuks täies ulatuses välja, sama paragrahvi lõike 5 kohaselt võib kohus siiski mõjuval põhjusel vabastada isiku kohtukulude tasumise kohustusest. Kohus leiab, et kaebuse esitajalt oleks vaidluse iseloomu ja kaebuse esitaja majanduslikku seisundit arvestades ülemäärane nende kohtukulude väljamõistmine, mille kandmisel kaebuse esitajale anti menetlusabi . Küll aga mõistab kohus kaebuse esitajalt välja vastustaja kasuks viimase poolt kantud kohtukulud (pool ekspertiisitasu). Seega mõistab kohus kaebuse esitajalt Sotsiaalkindlustusameti kasuks välja 2500 (kaks tuhat viissada) krooni. Kohus märgib seejuures, et kohtukulude tasumise kohustuse täitmise tingimused (sh. näiteks ositi maksmise) võivad kaebuse esitaja ja Sotsiaalkindlustusamet omavahel täiendavalt kokku leppida. Lea Kuuse Kohtunik 5