← Eesti

2-05-13656/7

2-05-13656 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ülle Jänes teatavaks-

  1. september 2006.a, Tallinn Otsuse avalikult tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-05-13656 Tsiviilasi AS-i S.E.Ü hagi E. K vastu 21 723,60 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. mai 2006.a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik E.Ki apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised esindajad ja nende AS S.E.Ü (reg k 10004252), lepinguline esindaja Eha Rudi E.K (IK 37112145227), lepinguline esindaja Piret Simm Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. RESOLUTSIOON
  3. Jätta Harju Maakohtu
  4. mai 2006.a otsus muutmata.
  5. E.K-i apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  6. Mõista E.K-ilt välja riigituludesse tasu talle apellatsioonimenetluses riigi arvel osutatud õigusabi eest summas 2100.- (kaks tuhat ükssada) krooni alates otsuse jõustumisest võrdsete osamaksetena ühe aasta jooksul, s.o lisaks Harju Maakohtu
  7. mai 2006.a otsuses märgitule alates kohtuotsuse jõustumise kuule järgnevast kuust iga kuu 20.-ndal kuupäeval täiendavalt 175.- (ükssada seitsekümmend viis) krooni. Hageja nõue ja põhjendused
  8. Hageja palus kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 21 723,60 krooni ja hageja menetluskulud. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 05.07.1996 V E pangakaardi kasutamise lepingu, mille alusel väljastas hageja kostja kasutusse pangakaardi. Kostja arvelduskonto väljavõtte kohaselt laekus 04.04.1997 kontole 30 000 krooni, millest 21 000 krooni võttis kostja 05.04.1997 välja T kontoris sularahas. 06.04.1997 võttis kostja automaadist välja 9500 krooni ning sooritas rea maksetehinguid Kesklinna T T, mille tulemusel ületas aprillis 1997 kostja kontolt väljamakstud summa kontol olnud rahaliste vahendite jäägi 21 723,60 krooni võrra. Vastavalt lepingule kohustus kostja hoidma kaarti hoolikalt ning seda mitte üle andma teistele isikutele; hoidma saladuses ja kaardist eraldi asetsevalt talle kuuluvat PIN-koodi ning kaardi valduse kaotamisel koheselt informeerima sellest AS-i I E. Kaardi valduse kaotamisest teatas kostja hagejale 07.04.1997 kell 9.
  9. Selleks ajaks olid sooritatud kõik võlgnevuse põhjustanud kaarditehingud. Kostjal oli õigus avaldada hagejale protesti kaardiga tehtud operatsioonide arvestamise õigsuse kohta ja nõuda õige arvejäägi taastamist ühe kalendrikuu jooksul operatsiooni kajastumisest arvelduskontol. Kostja tehinguid ei vaidlustanud, mistõttu eeldas hageja, et kostja luges tehingute arvestamise õigeks.
  11. aastal alustas hageja üleminekut AS-i I E süsteemilt hageja kaardimaksesüsteemile. Kuna I ja hageja autoriseerimisserverid ei vahetanud andmeid reaalajas, oli võimalik enne vastava süsteemidevahelise infovahetuse toimumist sama kontojääk välja võtta mõlema süsteemiga seotud sularahaautomaadist, kuivõrd teise süsteemiga seotud automaadis puudus veel info tegeliku kontojäägi kohta. Samuti oli võimalik pangakontorist ilma VISA kaardita sularaha väljavõtu järel võtta kontojääk teist korda välja I süsteemiga seotud sularahaautomaadist või teostada selles ulatuses kaardimaksetehinguid, kuigi kontol tegelikult vahendid puudusid. Eelkirjeldatud olude tõttu esinenud raha teistkordset väljavõttu ei saa käsitleda kliendi pangakaardi lepingust tuleneva panga kohustuse rikkumisena, kuna selle kohta lepingus regulatsioon puudus. Vaidlusalune leping ega tehingute teostamise ajal kehtinud õigusaktid ei keelanud pangakaardiga kostjale tehingute teostamiseks krediiti andmast. Kostja vastuväited
  12. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostjalt varastati 06.04.1997 öösel V asuvas baaris C pangakaart, millest kostja teavitas hagejat 07.04.
  13. Mõne päeva pärast teavitas hageja kostjat, et tema pangakontolt on võetud rohkem raha, kui seal algselt oli. Samal päeval tegid pooled Võru Politseiprefektuurile juhtumi kohta avalduse, mille alusel algatati kriminaalasi. Kostja tunnistati kannatanuks. Kriminaalasi lõpetati 20.04.2004, kuna pangakaardi varastanud isikut ei suudetud kindlaks teha ja kuna on möödunud KarS §-s 81 ettenähtud tähtajad. On selgusetu, kuidas saab pangakontolt välja võtta rohkem raha, kui seal on, kui pooled on sõlminud lepingu tavalise pangakaardi kasutamiseks. Hagiavalduses toodud summade väljastamine oli poolte vahel sõlmitud lepingu tingimuste rikkumine. Raha väljaandmine sai võimalikuks hageja või AS-i I E vea tõttu. Tunnistajate ütlustest kriminaalasjas selgub, et kaarditoimingute ajal kostja magas autos baari ees. Väited, et varguse fakt ja kaardi kasutamine kolmandate isikute poolt ei ole leidnud tõendamist, on ümber lükatud tunnistajate ütlustega. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
  14. Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis E.K-ilt välja AS-i S.E.Ü kasuks võlgnevuse 21 723,60 krooni ja kohtukulud 1750 krooni. Kohus mõistis E.K-ilt riigituludesse tasu talle riigi arvel osutatud õigusabi eest suuruses kokku 6602,10 krooni otsuse jõustumisest võrdsete osamaksetena ühe aasta jooksul.
  15. Poolte vahel puudub vaidlus, et 04.04.1997 arvelduskontole laekunud 30 000 krooni võttis kostja välja 05.04.1997 ja 06.04.1997; ööl vastu 07.04.1997 kaotas kostja pangakaardi valduse, millest teatas pangale 07.04.1997 kell 9.38; selleks ajaks tehtud kaarditehingute tulemusena oli 2

(5)arvel tekkinud puudujääk 21 723,60 krooni.
  1. Lepingu p 7.1 kohaselt tulenes kostjale kui kaardi valdajale (vastavalt punktile 1.4) kohustus hoida kaarti hoolikalt ning mitte anda seda üle teistele isikutele. Kostja seda kohustust ei täitnud. Võru Politseiprefektuuri kriminaalasja materjalidega (t lk 90-106) on tõendatud, et kostja ise tekitas olukorra (viibis alkoholijoobes baaris, tegi kogu baarile välja, jäi baari või selle ees olnud autosse magama), mille tulemusena kaotas valduse pangakaardi üle. Seega on tõendatud, et kostja ei hoidnud kaarti piisavalt hoolikalt ja võimaldas seda kasutades tekitada pangale kahju.
  2. Kohus ei analüüsinud täpsemalt kriminaalasja materjale, kuna vastavalt lepingu p-le 7.9 on kaardi valdaja kohustatud korvama pangale kõik oma kohustuste mittetäitmisest tulenevad kahjud. Sõltumata sellest, kas kostja kasutas ise kaarti (millele kaudselt viitavad tankla töötajate ütlused E.Ki nimele passi esitamise kohta koos pangakaardiga) või võimaldas selle endalt varastada ja kasutada kõrvalisel isikul, vastutab kostja lepingu rikkumise eest ja on kohustatud pangale tekitatud kahju korvama. Juhul, kui kriminaalmenetluses tuvastatakse tegelikud kasutajad, on kostjal nende vastu tagasinõudeõigus.
  3. Kostja vastutuse seisukohalt ei oma tähtsust, et pank ei taganud olukorda, et pangakaarti kasutades ei saaks kasutada rohkem raha, kui arvel hetkel oli. Kaardi valdajal ei olnud õigust kasutada rohkem raha, kui arvel oli. Kui ta seda tegi (või tegi tema pangakaarti kasutades mõni teine isik), tuleb tal see tagasi maksta. Apellatsioonkaebuse põhjendused
  4. E.K palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
  5. Pangakaardi üle valduse kaotamise ajal viibis kostja oma kodukohas ja oma sõprade keskel ega osanud arvata, et pangakaart võidakse varastada. Otsuses märgitu, et kaudsed tõendid viitavad, et kostja võis ise pangakaarti kasutada, on vastuolus kriminaalasjas kogutud tõenditega. Tehingud teostati 15.04.1997 alates kella 8.
  6. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja magas sel ajal baari ees autos. Tankla töötajate ütluste kohaselt teostasid tehinguid mitu inimest koos, ostjaks oli vene keelt kõnelev isik ja esitatud dokument oli sarnane kostja dokumendiga. TsK § 227 kohaselt kannab kostja vastutust üksnes süü olemasolul. Kostjal puudub süü, kuna kaart läks kostja valdusest välja tema tahte vastaselt.
  7. Võimaldades väljastada kostja arvelduskontolt raha rohkem kui seal oli, rikkus pank kostjaga sõlmitud lepingut. Lepingu p 6.3 kohaselt oli panga kohustus sooritada õigesti kaardi valdaja poolt sooritatud makseoperatsioonid ja likvideerida võimalikud vead. Kostja ei sõlminud pangaga krediitkaardi lepingut ning sai vastavalt sõlmitud lepingule kasutada üksnes kostja enda panka hoiule antud raha. Hageja pidi vastavalt TsK § 173 ja § 174 kohustise täitma nõuetekohasel viisil vastavalt lepingu tingimustele. Pank ei saanud anda kostjale laenu, kuna kostja vastavat lepingut pangaga ei sõlminud. Pank pidi kontrollima vahendite olemasolu arvelduskontol. Pangakaardi kadumisel teadis kostja, et arvelduskontol raha ei ole, kuna oli kogu raha arvelt välja võtnud. Kostja ei osanud ette näha, et pank võimaldab kontolt välja võtta lisaraha. Kohtuotsusest järeldub, et pangal oli õigus muuta ühepoolselt pooltevaelist õigussuhet, mis ei ole kooskõlas lepingu p-ga 9.
  8. Hageja möönis, et lisaraha väljavõtmine kontolt oli võimalik tänu I E AS-i veale. Hagi on esitatud vale kostja vastu ning hagejale tekitatud kahju peab korvama I E AS. Vastus apellatsioonkaebusele
  9. AS S.E.Ü ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. 3
(5)Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
  1. Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Motiivide osas tuleb arvestada ka ringkonnakohtu otsuses märgitut. Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.
  2. Vastavalt pangaga sõlmitud deebetkaardi kasutamise lepingule oli kostjal õigus kasutada rahalisi vahendeid üksnes kontojäägi ulatuses. Poolte vahel sõlmitud VISA Electron pangakaardi kasutamise lepingu punktist 7 tulenevalt kandis kostja pangakaardi kaotsimineku (sh varguse) riisikot kuni VISA-s faili blokeerimiseni kostja kui kaardivaldaja sellekohase teate alusel; kokkulepitu kohaselt vabanes kaardivaldaja vastutusest hiljemalt teatamisele järgneval pangapäeval kella 14:00-st alates Eesti aja järgi. Pangakaardi kaotsimineku riisiko hõlmab ringkonnakohtu arvates ka võimalust, et kaart satub kolmandate isikute valdusse, kes teevad kaardiga tehinguid, mille tagajärjel tekib kahju. Pooltevahelise lepingu p-s 7.3 reguleeritigi küsimust, kumb lepingupooltest peab nendevahelises suhtes niisuguse kahju kandma. Seejuures ei näinud leping ette vastutuse erinevat ulatust sõltuvalt sellest, kas kahju tekkis pangakontol olnud rahaliste vahendite piires või kontojääki ületavas ulatuses. Seega olid pooled kokku leppinud, et pangakaardi valdaja kohustub pangale hüvitama kontojääki ületavas ulatuses kasutatud rahalised vahendid kuni riisiko ülemineku hetkeni sõltumata sellest, kas pangakaardiga sooritas tehinguid kostja ise või kolmandad isikud. Eeltoodu ei välista kostja võimalikke nõudeid tema arvel rikastunud kolmandate isikute vastu, kuid niisugused nõuded ei ole käesoleva vaidluse esemeks ega mõjuta kostja kohustusi hageja ees.
  3. Ringkonnakohtu arvates tuleneb käesolevas asjas kostja vastutus esmajoones pooltevahelise lepingu p-st 7.3, mille kohaselt pidi kaardi valdaja kandma kaardi valduse kaotusega seotud riisikot igal juhul kaardi kaotsiminekust teatamiseni. Pooltevahelise lepinguga ei olnud kaardiomaniku vastutuse ulatust piiratud, samuti ei tulenenud vastutuse piirsummasid kaardi kaotsimineku ajal kehtinud õigusaktidest. Niisugune vastutus ei sõltu ringkonnakohtu arvates süü olemasolust TsK § 227 tähenduses. Kostja vastutus tuleneb pooltevahelisest lepingust, mille alusel ta kohustus kandma kaardiga enne selle kaotsiminekust teatamist tehtud tehingutest tuleneva kahju. Seega ei tule lepingu p-st 7.3 tuleneva vastutuse puhul TsK § 227 alusel hinnata mitte lepingu p-s 7.1 sätestatud kaardi hoolika hoidmise kohustuse täitmist vaid p-st 7.3 tulenevat kaardivaldaja kohustust katta panga ees pangakaardiga enne kaardi kaotsiminekust teatamist tehtud tehingute kulud.
  4. Ringkonnakohus nõustub siiski maakohtu seisukohaga, mille kohaselt rikkus kostja ka lepingu p-st 7.1 tulenevat kohustust hoida pangakaarti hoolikalt, viibides baaris alkoholijoobes ning käitudes viisil, millest võis kõrvalistele isikutele jääda mulje, et kostjal on kaasas suurem summa raha. Tsiviilasja materjalide juurde võetud eeluurimistoimiku nr 9749123 materjalidest nähtuvalt on kostja ise kinnitanud, et tegi baaris 7-le lauale välja ning ostis 2000.- krooni maksva pudeli alkoholi, kusjuures teised baaris viibijad võisid näha tema käes olevat sularahapakki (kostja kriminaalasjas tunnistajana ülekuulamise protokoll
  5. aprillist 1997.a). Asja materjalidest nähtuvalt leidis eelmainitu aset V linnas asuvas „C“ baaris. Seega ei olnud tegemist apellatsioonkaebuses väidetud „väikese maakohaga“, kuhu kostjale võõraste või ebausaldusväärsete inimeste sattumine olnuks äärmiselt ebatõenäoline. Seega vastutab kostja ka pooltevahelise lepingu p 7.9 alusel, mille kohaselt tuleb kaardi valdajal korvata pangale kõik kaardi valdaja kohustuste mittetäitmisest tulenevad kahjud.
  6. Tähtsust ei oma asjaolu, et esialgses hagiavalduses märkis hageja, nagu oleks vaidlusalused tehingud tehtud T Kesklinna tanklas. Kohtule esitatud kontoväljavõttelt nähtuvalt toimusid tehingud V Kesklinna tanklas ning sellest on hageja edasise menetluse käigus ka lähtunud. 4
(5)Maakohus ei ole tuvastanud, et kostja ise kasutas pangakaarti, vaid on märkinud, et kostja enda poolt kaardi kasutamine ei olnud välistatud, kuid samas vastutaks kostja sõltumata sellest, kas ta kasutas kaarti ise või võimaldas oma käitumisega ligipääsu kaardile kolmandatel isikutel.
  1. Asjakohased ei ole apellatsioonkaebuse väited, nagu rikkunuks pank pooltevahelist lepingut, andes kostja arvelduskontolt raha välja kahekordselt (s.o kontojääki ületavas summas). Kahju tekkimise põhjusena ei ole käsitatav tegelikku kontojääki ületava rahasumma kättesaadavus kostja pangaarvelt, vaid pangakaardi sattumine võõraste isikute kätte. Pangakaardi varguse või kaotsimineku riski oli oma käitumisega võimalik mõjutada kostjal, mitte aga hagejal. Sellega on põhjendatav ka pooltevahelisest lepingust tulenev kaardi valduse tahtevastase kaotuse riisiko jaotus, mille kohaselt kaardi kaotsimineku tõttu kahju tekkimise riisikot kandis kuni kaardi kaotsimineku teate alusel kaardi blokeerimiseni kostja (vt eelpool p 14). Kostja ei ole esitanud hageja vastu pooltevahelise lepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid (õigus nõuda kohustuse täitmist või rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist).
  2. Kolleegiumi arvates ei vabasta kostjat vastutusest kaardi varguse või kaotsiminekuga kaasneva kahju eest ka kostja arvamus, et kaardi kaotsimineku hetkeks pangaarvel enam raha ei olnud. Nagu märgitud juba otsuse p-s 15, ei olnud kostja kui kaardiomaniku vastutus pooltevahelise lepingu kohaselt piiratud pangakontol tegelikult olemas olnud rahasummaga. Samuti on kostja väited pangaarve seisu teadmise kohta vastuolulised, kuivõrd kriminaalasja uurimise käigus (kostja kriminaalasjas tunnistajana ülekuulamise protokoll
  3. aprillist 1997.a) kinnitas kostja, et oli enne kaardi kaotsiminekut teadlik, et tema pangaarvel on suurem summa kui pidanuks olema, s.o et T väljavõetud 21 000.- krooni kajastus jätkuvalt kontol.
  4. Harju Maakohtu
  5. septembri 2005.a määrusega määrati kostjale esindajaks advokaat riigi arvel ning kohustati kostjat hüvitama tasu ja kulud riigi õigusabi eest võrdsete osamaksetena ühe aasta jooksul peale kohtulahendi jõustumist. Ringkonnakohtu
  6. septembri 2006.a määrusega on kostja esindajana menetluses osalenud vandeadvokaat Piret Simmile määratud tasu kostja (apellandi) esindamise eest apellatsioonimenetluses 2100.- (kaks tuhat ükssada) krooni. Kuna ringkonnakohtus apellatsioonkaebust ei rahulda, tuleb kostjal nimetatud summa täiendavalt tasuda riigituludesse maakohtu
  7. septembri 2005.a määruses näidatud korras. K. Kullerkupp M. Klaar Ü. Jänes 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.