TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-449 Otsuse kuupäev 12. september 2006.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi E. R. kaebus Mikitamäe vallavanema 1. veebr

) §-de 6 lõike 2 punkti 1 ja 9 lõike 1 kohaselt võib kaebusega taotleda haldusakti või selle osa tühistamist 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates. Vaidlustatud haldusaktid on antud 01.02.2006.a (tl 11) ja 13.02.2006.a (tl 12), kaebus on elektrooniliselt esitatud 02.03.2006.a (tl 8), seega tähtaegselt. Avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 160 lõike 3 kohaselt võib ametnik halduskohtus nõuda käskkirja, korralduse, otsuse või toimingu täielikult või osaliselt seadusevastaseks tunnistamist. Sama paragrahvi 4. lõikest tuleneb, et kui kohus tunnistab ametniku teenistusest vabastamise või üleviimise kohta antud käskkirja, korralduse või otsuse seadusevastaseks, kuulub ametnik viivitamatult ennistamisele, välja arvatud, kui ametnik loobub ennistamisest. Sama paragrahvi 5.lõige sätestab, et ametnik võib kohtult taotleda temale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist, kui ta leiab, et teda on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele ja selle toimepanemise asjaoludele ilmselt mittevastava karistusega. 9.Esimese astme halduskohus on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjad rikuvad kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ja piiravad tema vabadusi, mistõttu esineb

§-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punkti 1 ja lõike 2 koostoimest alus kaebuse rahuldamiseks. Vaidlusaluste käskkirjadega kaebuse esitaja distsiplinaarkorras karistamine on toimunud ebaseaduslikult, mistõttu esineb alus distsiplinaarikaristuse määramise käskkirjade tühistamiseks ja kaebuse esitaja teenistusest vabastamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ning ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest karistusliku iseloomuga hüvitise vastustajalt väljamõistmiseks. Seoses kaebuse esitaja ebaseadusliku teenistusest vabastamisega, tuleb kaebuse esitaja lugeda teenistusest vabastatuks teenistuja algatusel, kuna kaebuse esitaja ei taotle teenistusse ennistamist. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele tuleb menetluskulud kanda poolel, kelle kahjuks tehakse kohtulahend, kuid esimese astme halduskohus peab võimalikuks kaebuse esitaja kasuks välja mõista üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Vastustaja on mõlemas vaidlusaluses käskkirjas (tl 11, 12) kaebuse esitajale süüks arvanud mitu süütegu. Mitme süüteo üheaegsel esinemisel tuleb iga süütegu hinnata eraldi ja otsustada iga konkreetse teo asjaolude pinnalt selle kvalifitseerimise küsimus. Distsiplinaarsüütegude kogum ei ole iseenesest asjaoluks, mis võimaldaks tegusid käsitleda jämeda rikkumisena. Karistuse määramise käigus iga teo eraldi hindamine on oluline ka seetõttu, et distsiplinaarkaristuse määramise kohtuliku kontrolli tulemusena võib selguda, et osa distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegudest ei ole tegelikult tõendamist leidnud või mõne teo osas on möödunud karistuse määramise tähtaeg. ( Riigikohtu Halduskolleegiumi 17.11.2003 kohtuotsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03 p 11). 7 ATS § 87 kohaselt kohaldatakse ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse sätteid (edaspidi TDVS) paragrahvis sätestatud eranditega, millised ei ole aga antud vaidluse lahendamisel määravad. TDVS § 11 lõike 2 punktide 2 ja 3 kohaselt on tööandja kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse süüteo toimepanemise aja ja süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et vastustaja on mõlema haldusakti andmisel eksinud osundatud põhimõtete vastu. 10.Esimese astme halduskohus on seisukohal, et vaidlusalune Mikitamäe vallavanema 01.02.2006.a käskkiri nr 3 ( tl 11) on õigusvastane. Vaidlusaluse käskkirja puhul on tegemist kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga.

§ 19

lõikest 6 tuleneb, et kui ametnik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid üldtunnustatud põhimõtteid. Vaidlusalune käskkiri on õigusvastane, kuna tegemist on kaalutlusvigu sisaldava haldusaktiga, mis on vajalikul määral faktiliste ja õiguslike asjaoludega motiveerimata, käskkirja puhul ei ole järgitud diskretsiooni piire, kuna kaebuse esitajale üks süüks arvatavatest tegudest ei kuulu vallasekretäri teenistuskohustuste hulka ja eiratud on õiguse üldtunnustatud põhimõtet, mille kohaselt ei saa distsiplinaar- või muus korras karistatavalt isikult nõuda tema enda karistamise menetluses osalemist karistaval või karistust vormistaval poolel. Samuti sisaldab käskkiri olulist viga faktilistes asjaoludes, mistõttu on välistatud nendel faktilistel asjaoludel kaebuse esitaja distsiplinaarkorras karistamine. Vaidlusalusest käskkirjast ei selgu milliseid vallavanema seaduslikke korraldusi on kaebuse esitaja jätnud regulaarselt täitmata. Taolisel kujul esitatud süüdistus on sedavõrd üldsõnaline, et sellega on vastustaja eiranud nii HMS § 56 lõikes 2 kui TDVS § 11 lõike 2 punktides 2 ja 3 sätestatut, mille kohaselt peab distsiplinaarkaristuse vormistamise haldusaktis olema toodud süüteokirjeldus ehk haldusakti andmise faktiline alus. Kuna vallavanema seaduslike korralduste regulaarse täitmata jätmise puhul on õiguslikult tegemist määratlemata õigusmõistega, peab taolise süüteokirjelduse puhul olema toodud ka täpne viide õiguslikele asjaoludele ehk haldusakti andmise õiguslikule alusele, millest tuleneb vallasekrtäri kohustus just neid vallavanema korraldusi täita, mille täitmata jätmises teda süüdistatakse. Selleks, et kontrollida, kas vallavanem andis tõepoolest seaduslikke korraldusi, peaks haldusakt sisaldama viiteid ka nendele õigusaktidele, millest tuleneb vallavanema pädevus neid korraldusi anda, mis on vallasekretäri poolt regulaarselt täitmata jäetud. Regulaarne korralduste täitmata jätmise süüdistus eeldab aga omakorda loetelu konkreetsetest korraldustest, mis on täitmata jäetud. Eeltoodu on vastuolus HMS § 56 lõikega 2, mis kohustab haldusaktis märkima haldusakti andmise faktilise aluse kõrval ka õigusliku aluse. Vaidlusalusest käskkirjast ei selgu milliste vallavanema ja vallavalitsuse otsuste vormistamisega viivitamine on märkimisväärselt häirinud vallavalitsuse tööd. Käskkirjast ei nähtu sõnaselgelt viivitaja isik, kuigi eeldada võib, et süüdistus on esitatud vallasekretäri kohusetäitjale. Kasutades terminit märkimisväärne, oleks korrektne teha mingitki viited, millises mahus vallavalitsuse töö oli häiritud või millised tagajärjed tulenesid otsuste vormistamisega viivitamisest. Samuti eeldab taoline süüdistus viiteid õigusaktidele, millistest tulenevad tähtajad otsuste vormistamisele. Vastasel juhul on viivitamise süüdistus 8 paljasõnaline. Kogu selle süüdistuse osas on tegemist sedavõrd üldiselt esitatud süüteokirjeldusega, et esineb vastuolu HMS § 56 lõikega 2 ja TDVS § 11 lõike 2 punktidega 2 ja

1. Vallavanema otsuste vormistamisega viivitamise süüdistuse esitamine vallasekretärile eeldaks kindlasti vallavanema ja vallasekretäri tööülesannete analüüsi ja täpset formuleeringut selles, mis ülesanded on õigusaktidega vallavanema otsuste vormistamisel pandud vallasekretärile ja kuidas on jaotatud nende kahe ametniku pädevus vallavanema otsuste vormistamisel. Vaidlusalusest käskkirjast ei selgu, kuidas pidi korralduse saaja täitma
2. veenruariks korralduse, mis saadi
3. veebruari lõunaks. Tegemist on faktiliste asjaoludega, mida ei saa käsitleda ilmse eksitusena haldusaktis, kuna süüteokirjeldus peab teenistujale olema esitatud korrektselt. Käskkirjast ei selgu korralduse andja isikut, samuti ei selgu üheselt korralduse saaja isikut. Vastustaja kirjaliku seletuse pinnalt võib eeldada, et tegemist oli korralduse andja puhul vallavanemaga ja korralduse saaja puhul vallasekretäri kohusetäitjaga. Käskkirjast ei selgu, millise ametialase käskkirja jättis korralduse saaja vormistamata. Vastustaja kirjaliku seletuse kohaselt on tegemist vallasekretäri teenistussuhte lõpetamise käskkirjaga. Taolisel kujul korralduse andmist ei saa pidada kooskõlas olevaks Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (edaspidi KOKS) § 55 lõikega 1 ja ATS § 20 lõikega 1, kuna vallasekretäri ametisse nimetamine ja ametist vabastamine on vallavanema ainupädevuses. Isegi, kui eeldada, et vallasekrtäri ülesandeks on teenistussuhete vormistamise käskkirjade vormistamine, peaks sellisel juhul olema vallavanema korraldus antud taasesitamist võimaldavas vormis, mitte suuliselt. Taasesitamist võimaldav vorminõue on oluline tuvastamaks, kas vallavanem oli korralduse andmisel täpne vähemalt käskkirja vormistamise aluse osas, kuna vaadeldaval juhul võib tõusetuda võimalus lõpetada vallasekretäri kohusetäitjaga teenistussuhe erinevatel alustel, näiteks teenistustähtaja möödumine, teenistuse lõpetamine ametniku algatusel või teenistussuhte lõpetamine teenistusandja algatusel ja seda viimasel juhul omakorda erinevatel alustel. Juhul, kui vastustaja soovis vallasekrtäri kohusetäitja teenistussuhet lõpetada seoses teenistuskohustuste süülise täitmata jätmisega, esineb vastuolu ka õiguse üldpõhimõtetega, mille kohaselt ei saa kohustada teenistujat osalema menetluses süüdistaval poolel, kui süüdistatavaks on teenistuja ise. Taolisel juhul tekib paratamatult subjektiivne asjale lähenemine, mis ilmneb esimese astme halduskohtu arvates ilmekalt näiteks vastustaja kirjalikust seletusest kaebusele (tl 16-19), mis keskendub põhiliselt praeguse Mikitamäe vallasekretäri isikuga seonduvale, mida ei saa lugeda aga asjakohaseks kaebuse esitaja distsiplinaarsüütegude asjades. Samuti ei selgu käskkirjast, kuidas on vallavanema korralduse täitmata jätmisega loodud varalise kahju tekkimise oht. Esimese astme halduskohtu arvates ei viita kuidagi varalise kahju tekkimise ohule vastustaja kirjalikus seletuses toodu seonduvalt praegusele vallasekretärile võimalikult tekitatava kahjuga. Milles saab seisneda aga kahju vallale käskkirjast ei selgu. Vaatamata käskkirjas sisalduvale viitele ATS §-de 84 punktidele 1 ja 2 ning 85 lõikele 1 on käskkiri nii õiguslikult kui faktiliselt piisavalt motiveerimata, sisaldab kaalutlusvigu, mis on viinud asja ebaõigele otsustamisele ning ei vasta haldusaktile ja distsiplinaarkarituse määramise käskkirjale õigusaktides ja halduspraktikas esitatavatele nõuetele ning on vastuolus õiguse üldpõhimõtetega, mistõttu kuulub käskkiri kui õigusvastane tühistamisele. 11.Esimese astme halduskohus on seisukohal, et vaidlusalune Mikitamäe vallavanema 13.02.2006.a käskkiri nr 4 ( tl 12) on samuti õigusvastane. Vaidlusaluse käskkirja puhul on 9 tegemist samuti kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga, millele kohaldub kohtuotsuse eelmises alajaotises osundatud

§ 19lõikes 6 sätestatu.

Seoses kohtu poolt Mikitamäe vallavanema 01.02.2006.a käskkirja nr 3 ( tl 11) õigusvastasuse tuvastamise ja tühistamisega on ära langenud kaebuse esitajal kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu, mistõttu on sel alusel õigusvastane ka Mikitamäe vallavanema 13.02.2006.a käskkiri nr 4 ( tl 12). Teisisõnu ei oma kaebuse esitaja kehtivat distsiplinaarkaristust ja tema teenistusest vabastamine kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolul korduva distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest ja sel alusel vallasekrtäri kohusetäitja ametikohalt vabastamine on õigusvastane ja vastav haldusakt kuulub tühistamisele seoses vastuoluga ATS § 118 lõike 2 esimese lausega. Ka E. R. distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastamise käskkiri on puudulik faktiliste asjaolude kirjelduse poolest seonduvalt ametikohustuste mittetäitmise ja ebakorrektse täitmise osas esitatud süüteokirjeldusega. Teenistujat ei tohi ühe ja sama distsiplinaarsüüteo eest karistada kahel korral distsiplinaarkorras. Kuna kaebuse esitajat oli 01.02.2006.a karistatud juba ametikohustuste mittetäitmise ja ebakorrektse täitmise eest, siis oli vastustaja pädevuses uus karistus määrata ainult nende süütegude eest, mille eest kaebuse esitajat ei olnud karistatud vallavanema 01.02.2006.a käskkirjaga nr

1. Vaidlusalusest käskkirjast ei selgu, milliseid ametikohustusi ei ole vallasekretäri kohusetäitja asunud nõuetekohaselt täitma 2006.a veebruaris vaatamata vallavanema suulistele meeldetuletustele ja kohaldatud distsiplinaarkaristusele ning kuidas oli sel perioodil häiritud vallavalitsuse igapäevase töö korraldamine. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et alusetu on vastustaja seisukoht, et kaebuse esitaja ei täitnud üldse vallasekretäri ametikohustusi, kuna vastustaja ei ole ümber lükanud kaebuse esitaja 03.02.2006.a seletuses (tl 23-25) kirjeldatud teenistusülesannete täitmist kaebuse esitaja poolt. Vastuseks pooltele märgib esimese astme kohus, et ajalehes Lõunaleht antud intervjuus (tl 20) ei ole kaebuse esitaja diskrediteerinud Mikitamäe valda taolises määras, et ainult see tegu saaks olla aluseks kaebuse esitaja teenistusest vabastamiseks distsiplinaarsüüteo eest, kuna vastustaja ei ole ümber lükanud, kaebuse esitaja väidet, et eelarve ei olnud volikogus läbinud esimest lugemist 08.02.2006.a seisuga (tl 26), nagu on vallavanemale selgitanud kaebuse esitaja. Isegi siis, kui kaebuse esitaja on ekslikult ajalehele teatanud, et eelarvet ei olnud veel 08.02.2006.a seisuga arutatud volikogus ja volikogu vastavas komisjonis, ei ole selle eksimuse puhul tegemist taolise eksimusega, mis saaks olla aluseks ametniku teenistusest vabastamiseks distsiplinaarsüüteo eest. Vaidlusaluses käskkirjas on küll osundatud kohtupraktikale, mis võib olla puutumuses asjaga, kuid lisaks kohtupraktikale osundamisele oli vastustaja kohustatud tooma käskkirjas välja need faktilised ja õiguslikud asjaolud, mille tõttu seonduvad just need kohtulahendid käskkirjas kaebuse esitajale süüks arvatavate distsiplinaarsüütegudega. Distsiplinaarsüütegude kvalifitseerimine ATS § 84 punktide 1 ja 3 järgi eeldab viitamist mingi teise õigusakti sätetele, kuna ATS § 84 on süütegu sätestatud määratlemata õigusmõistena, mistõttu on tarvilik viitamine mingile teisele õigusaktile, mille alusel kaebuse esitajale süüks arvatavad teod on käsitletavad distsiplinaarsüüteona. Käskkirja puudulikkust ei saa kõrvaldada kaebuse kohtulikul menetlusel esitatud selgitustega. Kuna aga vastustaja ei ole seda põhimõtet järginud, on vaidlusalune käskkiri motiveerimata ja vastuolus eelpool osundatud õigusaktide sätetega (HMS § 56 lõige 2, TDVS § 11 lõike 2 punktid 2 ja 3), millest tulenevad haldusakti ja eriti distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarakaristuse määramise käskkirjale esitatavad nõuded. 10 ATS § 118
2. lõike teine lause sätestab, et teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (paragrahv 84 p. 2) või vääritu teo (paragrahv 84 p. 3) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Teenistusest vabastamise käskkirjas kirjeldatava süüteo kvalifitseerimine teenistuskohustuste jämeda rikkumisena ei pea endaga igal juhul kaasa tooma rangeima karistuse määramist, kuigi seadus seda võimaldab. Teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo esmakordse toimepaneku korral peab olema karistuse määraja poolt piisavalt motiveeritud. Tulenevalt TDVS § 8 lõikest 1 on karistuse määramise õigust omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ning alles seejärel langetama otsustuse. Vastustaja vastavaid kaalutlusi vaidlusalusest käskkirjast ei nähtu, mistõttu esineb vastuolu TDVS § 8 lõikega
3. Kaebuse esitaja suhtes antud õigusvastane käskkiri kuulub neil asjaoludel tühistamisele ja tema teenistusest vabastamine 13.02.2006.a käskkirja alusel õigusvastaseks tunnistamisele vastavalt ATS § 160 lõigetes 3, 4 ja 5 halduskohtule antud volitusele. Kaebuse esitaja on loobunud teenistusse ennistamisest (tl 41). Kohaldades ATS § 135 lõikes 1 ja Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 29 lõikes 2 sätestatud seaduse analoogiat tuleb lugeda E. R. ATS § 114 lõike 1 alusel teenistusest vabastatuks tema enda algatusel ja vabastamise kuupäevaks lugeda
4. veebruar 2006.a. ATS § 135 lõike 2 alusel tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista hüvitis vallasekretäri kohusetäitja 6 kuu ametipalga 8 500 krooni (tl 10) ulatuses, so kokku 51 000 krooni. 12.

§-de 83 lõike 4 punkt 1 ja 92 lõike 1 alusel tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista õigusabi kulud.

§ 93

lõike 5 alusel mõistab kohus kaebuse esitaja kohtukuludest 29 647 krooni (tl 100-102) vastustajalt välja õigusabi kulu 15 000 krooni ulatuses lugedes selle summa põhjendatud ja vajalikuks kohtukuluks, kuna antud vaidluse puhul on tegemist keskmise raskusega haldusasjaga, milles kaebuse esitaja poolt taotletavat kogu õigusabi kulu ei saa lugeda vajalikuks ja põhjendatud kohtukuluks. Roby Koik Kohtunik 11