2-05-3253/1

HARJU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 2-05-3253 (uus number alates 01.01.2006.a., vana number 2/220- 5935/05) Otsuse kuupäev

1. juuni 2006.a. Kohtunik Tiia Mõtsnik Kohtuasi OÜ hagi A.A vastu 13403.74 krooni nõudes Asja läbivaatamise kuupäev
2. mai 2006.a., avalikul kohtuistungil. Istungil osalenud isikud Hageja lepinguline esindaja T.I, kostja A.A Resolutsioon Hagi rahuldada. Mõista välja A.A’ilt OÜkasuks 15123.93 (viisteist tuhat ükssada kakskümmend kolm krooni ja 93 senti) krooni, sh 13403.74 krooni kohustise täitmiseks ja 1720.19 krooni kohtukulude katteks. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE Kohtule 17.06.2005.a. esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid 06.10.1997.a. kostja ja AS Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu. Lepingu allkirjastamisega kinnitas kostja, et on tutvunud ja kohustub täitma pangakaardi kasutamise lepingu tingimusi ja panga hinnakirja. Kostja võis pangakaardiga õiguslikul alusel teostada tehinguid konto jäägi ulatuses. Pärast arvelduskonto avamist ja maksekaardi lepingu sõlmimist on kostja maksekaardiga võtnud sularahaautomaatidest välja raha ning teostatud tehinguid, ületades kokku 10000.00 krooni ulatuses arvelduskonto jääki. Kuivõrd lepingu alusel väljastati kostjale isiklikuks kasutamiseks salajase PIN koodiga maksekaart, andis kliendi isikliku tunnuskoodi (PINkoodi) kasutamine Pangale aluse eeldada, et pangakaardi kasutamisel (sularaha väljavõtmisel) on juhise kaardiga seotud konto debiteerimiseks andnud just nimelt klient. Seega tuleb kliendi poolt kasutatud summasid, mis ületasid kaardiga seotud arvelduskontol olnud vahendite summat, käsitleda kliendi poolt alusetult omandatud varana. Vara alusetust omandamisest tulenevat nõuet ei välista asjaolu, et Pank ja kaardi valdaja olid samal ajal omavahel seotud lepingulise (VISA Electron pangakaardi kasutamise lepingust tuleneva) võlasuhte kaudu. Hageja palub kostjalt välja mõista alusetult saadud 10 000.00 krooni ja viivise 3403.74 krooni, kokku summas 13403.74 krooni ning kohtukulud. KOSTJA VASTUVÄITED Kirjalike vastuväidete kohaselt kostja hagi ei tunnista. Kostja sõlmis pangaga deebetkaardilepingu, mitte krediidi- ega muud lepingut pangast raha laenamiseks. Kostja on kasutanud heauskselt talle väljastatud Visa Electron deebetkaarti ja on eeldanud, et tema ja panga vahel sõlmitud lepingu kohaselt saab ta kasutada ainult seda raha, mis on kostja pangaarvel. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS Kohtuistungil jäid pooled oma seisukohtade juurde. Hageja palus hagi rahuldada ja selgitas, et pank ei ole eksinud. Tegemist on panga varaga, mis on kostjale ekslikult üleantud ja tuleb pangale tagastada. Kostja jäi oma vastuväidete juurde. Kostja hinnangul ei pea ta raha tagastama, kuivõrd on tegemist panga eksitusega. Kostja on seisuskohal, et kohus peab hindama poolte eksimuse suurust. Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja lepingulise esindaja ja kostja selgituse asja kohta, uurinud kohtu käsutuses olevaid dokumentaalseid tõendeid, leiab, et esitatud hagi on põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele. Tsiviilasjas puudub vaidlus selles, et AS Eesti Ühispank ja kostja sõlmisid 06.10.1997.a. Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu. Kostja ei vaidle vastu hageja väidetele, et ta on kasutanud raha oma kontojääki ületades kokku 10000.00 krooni ulatuses. Samuti ei ole vaielnud kostja vastu viiviste tasumise kohustusele, viiviste arvestusele ja asjaolule, et AS Eesti Ühispank asemel on uueks võlausaldajaks OÜ Aktiva Finants. Kostja ei ole oma vastuväidetes tuginenud asjaolule, et kaart oleks tema valdusest välja läinud ja et raha sai kontojääki ületades keegi teine. Kostja leiab, et ta ei pea raha tagastama, kuivõrd on tegemist panga eksitusega. Kostja on eeldanud, et ta saab kasutada ainult talle kuuluvat raha. Hagi rahuldamise materiaalõiguslikuks aluseks on pooltevahelise õigussuhte ajal ning kuni 30.06.2002 kehtinud TsK § 477 lg 1, mille kohaselt isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Hageja väidetel on kostja omandanud tehingu või seadusega kindlaksmääramata aluseta panga arvelt 10 000.00 krooni. Kohtule esitatud kostja konto liikumise aruanne perioodil 01.10.1997.a. kuni 31.10.1997.a. tõendab, et sellel ajavahemikul on kostja pangakontolt võetud välja 10 000.00 krooni rohkem raha kui kostja arvelduskontol raha tegelikult oli. Kohus on seisukohal, et kuivõrd Eesti Ühispanga ja kostja vahel oli sõlmitud Visa Electron pangakaardi kasutamise leping, mis oma olemuselt on deebetkaardileping ning mis võimaldab kasutada kaardi valdajal ja/või omanikul rahalisi vahendeid arvelduskontol olevate summade piires, ning kostja on võtnud raha välja 10 000 krooni võrra suuremas summas, kui tal seda lepingu järgi õigus teha oli, on nimetatud summa alusetult omandatud. Kohus leiab, et TsK § 477 lõike 1 kohaldamise seisukohalt ei ole oluline, et kostja omandas panga arvelt raha tahtlikult või kogemata. Kui raha on alusetult omandatud, on isikul, kelle arvelt raha omandati, õigus seda tagasi nõuda. Asjaolu, et pangasüsteemi tehniliste iseärasuste tõttu sai võimalikuks tehingute tegemine tegelikke rahalisi vahendeid ületavas summas, ei võta hagejalt ära õigust nõuda kostjalt alusetult saadu 2 tagastamist. Seega ei oma käesolevas vaidluses tähendust panga süü olemasolu või selle suurus, et pank võimaldas ekslikult kostjal kontojääki tegelikest rahalistes vahenditest suuremas summas kasutada. Kostja kohustus on ka ise jälgida oma kontojääki ja vabade vahendite olemasolu. Hageja on esitanud lisaks põhivõlgnevusele ka viivisenõude. Hageja on arvutanud viivise vastavalt seadusele, mitte pangakaardi lepingule: alates 01.01.1999.a. vastavalt TsK § 231 lõikele 1 3% aastas, alates 01.07.2002.a. VÕS § 113 lõikele 1 7% aastas ja alates 01.05.2004.a. vastavalt VÕS § 113 lõikele 1 6 kuu EURIBOR + 7% aastas põhisummalt 4989,97 kroonilt. Seisuga 10.06.2005.a. on kostja viivisvõlg hageja ees 3403.74 krooni. VÕS § 167 lõike 3 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Kostja ei ole viiviste esitamise nõudele ja viiviste suurusele vastu vaielnud. Kohus leiab, et hageja esitatud viiviste nõue on seadusega kooskõlas ja kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS (kuni 31.12.2005.a. kehtinud redaktsioon) § 60 lg 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hageja on hagiavalduse esitamisel 14.06.2005.a maksekorraldusega nr 10016 tasunud riigilõivu 1050.00 krooni, mis vastavalt TsMS § 60 lg 1 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hagejal on tekkinud kohustus tasuda oma esindajale osutatud õigusabi eest 670.19 krooni. Nimetatud summa tuleb TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista. Tiia Mõtsnik Kohtunik 3