lg 10 ja
§ x3 alusel notariaalselt tõestatud avaldused, mille notar edastas kinnistu müüjale L. S x-si. A.S ja L.I said ostu-müügilepingu ärakirja kätte vastavalt 07.
§-dele x3, x4 lg 3, x5, x8 lg 1 ja x
§ x3 lg-st 1 ja § x4 lg-st 1 tuleneva ostueesõiguse teostamise kahekuulise tähtaja. L. S sai hagejate avaldused ostueesõiguse teostamiseks kätte alles
§ x3 lg 1 kohaselt ostueesõigust omaval isikul on õigus ostueesõigust teostada hiljemalt kahe kuu jooksul, arvates õiguslikult kehtiva ostu-müügilepingu ärakirja saamise päevast.
§ x4 lg 1 järgi ostueesõiguse teostamiseks peab ostueesõigust omav isik teatama müüjale notariaalselt tõestatud avaldusega oma soovist ostueesõigust teostada. Vaidlust ei ole selles, et hagejad on hagiavalduses märgitud aegadel koostanud avaldused ostueesõiguse teostamiseks. Vaidlus on selles, kas L.S on teavitatud ostueesõiguse teostamise avalduste esitamisest ja kas hagejad on täitnud seadusega sätestatud tingimusi ostueesõiguse teostamise õiguse saamiseks. Kohus leidis, et kuna hagejate notariaalselt tõestatud avaldusi ei ole välisriigis elavale kostjale saadetud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide välisriikides kätteandmise konventsiooni artikli 6 kohaselt Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi kaudu, tuleb kontrollida, kas postiasutuse kaudu edastatud avaldustega on kostjat arusaadaval moel teavitatud ostueesõiguse teostamisest. Linnakohus vastas sellele küsimusele eitavalt ja järeldas, et L.S ostueesõiguse teostamisest teatatud ei ole. I. L ja E. B 05.03.1998 ja 24.03.1998 avalduste kätteandmine kostjale ei ole tõendatud (need tagastati saatjale). 15.01.1998 saadetise väljastusteatel võib olla kostja allkiri, kuid teatest ei nähtu saadetise sisu. Notar saatis avaldused ebatäpsel aadressil. Avaldused olid eesti keeles, mida L. S ei valda, ning vormistatud ebaselgelt. Avaldused tulnuks edastada kooskõlas dokumentide välisriikides kätteandmise konventsiooniga koos tõlkega inglise keelde. Asja materjalidest ilmneb, et L. S sai hagejate ostueesõiguse teostamise avaldused kätte 01.02.1999 koos hagi ja selle lisadega, mille Tallinna Linnakohus edastas kooskõlas rahvusvahelise konventsiooniga Justiitsministeeriumi vahendusel. Antud asjaolu kinnitab L. S vastuses hagile. Seega ei järginud hagejad
§-s x ostueesõiguse teostamiseks sätestatud kahekuulist tähtaega. Hagejad said X tn x kinnistu ostu-müügilepingu ärakirjad kätte 06.01.1998 kuni 06.02.1998, kuid 08.05.1998 seisuga ei olnud keegi L. S teatanud ostueesõiguse teostamise soovist. Sel põhjusel ei kohaldu antud juhtumil
§ x6 lg 2 ning L. S oli seadusest tulenev õigus OÜ-ga K sõlmitud ostu-müügileping 08.05.1998 tühistada. Kinnistusraamatu andmetest nähtuvalt ei olnud lepingu tühistamise hetkeks lepingu objekti omand ostjale üle läinud. L. S on endiselt T X tn x asuva kinnisasja omanik.
§ x9 lg 1 kohaselt on ostueesõigust teostav isik kohustatud hüvitama ostjale 4
lg 1 järgi, kui ostueesõigust teostanud isik ei tasu ostuhinda ega hüvita kulutusi, mida ta on kohustatud tasuma, võib müüja või ostja keelduda avalduse esitamisest ostueesõigust teostanud isiku kandmiseks kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna, samuti valduse talle üleandmisest. Kui müüja või ostja keeldub 1. lõikes nimetatud raha vastu võtmast, on ostueesõigust teostav isik kohustatud selle deponeerima. Eeltoodud seadusesätetest ning
§ x lg-st 1 ja ostu-müügilepingu p-st 2.2.1 tulenevalt pidid hagejad tasuma müüja arveldusarvele kolme pangapäeva jooksul pärast ostu-müügilepingu saamist 50 000 krooni. Nimetatud tähtajal ega hiljem ei ole hagejad müüjale raha maksnud. Hagejad on tasunud raha nii ostuhinna kui kulutuste katteks Tallinna Linnakohtu deposiitarvele, kuigi tuli tasuda vastavalt ostjale ja müüjale. Hagejad ei ole tõendanud, et müüja või ostja on keeldunud raha vastu võtmast. Kinnistu ostu-müügilepingu tingimuste kohaselt tuli ostuhind 100 000 krooni müüjale täielikult tasuda hiljemalt 31.12.1998. 31.12.1998 seisuga ei olnud hagejad maksnud kostjale 100 000 krooni suurusest ostuhinnast sentigi ja Tallinna Linnakohtu deposiitarvele oli tasutud vaid 57 250 krooni. Eeltoodust järeldas linnakohus, et hagejatel ei ole õigust nõuda enda kandmist ostja asemel kinnistusraamatusse T X tn x asuva kinnistu omandajana ega kinnistu omandiõiguse tunnustamist, kuna nad ei ole nõuetekohaselt ostueesõigust teostanud. Apellatsioonkaebus Hagejad paluvad ühises apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Linnakohtu 24.03.2005 otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kohtukulud paluvad hageja jätta vastaspoole kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus esimese astme kohus otsuse tegemisel oluliselt protsessiõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Apellandid vaidlevad vastu kohtuotsuse põhjendustele, mille järgi hagejad ei teavitanud müüjat õigeaegselt ja nõuetekohaselt ostueesõiguse teostamisest ja tasusid ostuhinna ebaõigesti kohtu deposiiti, mitte kostjatele ning mille kohaselt müüjal L. S oli õigus 30.12.1997 kinnisasja ostu-müügileping tühistada, kuna ta ei teadnud ostueesõiguse teostamise avalduste esitamisest. Samuti vaidlustavad apellandid kohtukulude jaotuse. Kaevatava kohtuotsuse viide tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide välisriikides kätteandmise konventsiooni artiklile 6 on väär, kuna see puudutab kohtudokumentide kätteandmist. Sama konventsiooni artiklist 17 tulenevalt on kohtuväliste dokumentide konventsiooni sätete kohaselt välisriigis kätteandmine vabatahtlik. Sellest järeldavad apellandid, et notar võis ostueesõiguse teostamise avaldused edastada postiasutuse kaudu, kuna õigusaktid ei sätestanud dokumentide saatmiseks kohustuslikku vormi. Samuti ei põhine faktilistel asjaoludel kohtu järeldus, et hagejad pidid teadma sellest, et L. S ei valda eesti keelt. Üürnikud suhtlesid kinnistu omanikuga esindaja vahendusel ega olnud L. S isiklikult kokku puutunud. Hagejad on seisukohal, et 15.01.1998 saadetud A. S ja L. I avaldused ostueesõiguse teostamiseks sai L. S kätte ning I. L ja E. B avaldused edastati L. S esindajale H. P. Samuti edastati ostueesõiguse teostamise avaldused OÜ K seaduslikule esindajale Ü. P (
§ x4 lg 1 ja 2). Antud asjaolule on hagejad esimeses kohtuastmes tuginenud, kuid kohus ei ole sellele hinnangut andnud. Notaril ei olnud vajadust saata avaldusi L. S, kuna müüja esindaja oli need kätte saanud. Hagejad on ostueesõiguse teostamisest 5
§ x4 nõuete kohaselt täitnud. Seoses ostuhinna tasumisega märgivad apellandid, et mõeldamatu on olukord, kus Tallinna Linnakohus nõuab 12.10.1998 protokollilise määrusega ostuhinnast 50 000 kr. tasumist kohtu deposiitarvele ja seejärel jätab hagi rahuldamata põhjendusel, et ostuhind oleks tulnud tasuda kostjatele. Taoline lähenemine kohtuotsuses oli hagejatele üllatuslik. Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-68-00 järeldavad apellandid, et ostueesõigust teostavad isikud peavad tasuma ostuhinna hiljemalt kohtuotsuse tegemise ajaks.
lg 1 eesmärk seisneb selles, et müüjal on õigus oma huvide kaitseks keelduda kinnistusraamatu kande muutmiseks avalduse esitamisest kuni ostuhinna tasumise ja kulutuste hüvitamiseni. Hagejad on enda hinnangul ostuhinna tasunud ja kulutused hüvitanud, kandes vajalikud summad Tallinna Linnakohtu deposiitarvele, ning andnud sellega ühtlasi tagatise
§ x8 lg 1 mõttes. Õiguslikult väär on linnakohtu seisukoht, et müüja võis kinnisasja ostu-müügilepingu 08.05.1998 ühepoolse lihtkirjaliku avaldusega tühistada. Vastavalt sel ajal kehtinud TsÜS § 91 lg-le 3 sai tehingut muuta samas vormis, milles tehing oli tehtud, s. o notariaalselt tõestatud vormis. Seaduses sätestatud kohustusliku vormi järgimata jätmisel oli tehing tühine (TsÜS § 93 lg 1). Apellandid leiavad, et esimese astme kohus rikkus otsuse tegemisel protsessiõiguse norme tõendite hindamisel (TsMS § 95 lg 1) ja ületas nõude piire (TsMS § 229 lg 1), samuti on otsus vastuoluline, kuigi TsMS § 227 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kaevatav otsus ei vasta seaduse nõuetele selle poolest, et kohus ei analüüsinud otsuses hagi alust, vaid käsitles kostja väiteid ja seisukohti. Sellega seoses ei ole otsuse motiveeriv osa selge. Tuvastades otsuse resolutsioonis, et V.A jääb X tn x korterit nr x kasutama OÜ-ga K sõlmitud üürilepingu alusel, ületas linnakohus nõude piire, sest asjas ei olnud esitatud nõudeid seoses üürilepingutega. Tallinna Linnakohus ei lahendanud hagejate poolt kohtu deposiitarvele makstud raha tagastamise küsimust täies ulatuses. Olles tagastanud kinnistu ostuhinna 100 000 krooni, ei võtnud linnakohus seisukohta 920 krooni notaritasu, 390 krooni riigilõivu kinnistusraamatu kande eest ja 600 krooni panga teenustasu hüvitamiseks samuti kohtu arvele deponeeritud summade osas. Kohus jaotas ebaõigesti kohtukulud. TSMS § 61 lg 1 kohaselt ei olnud kohtul õigust mõista hagejatelt välja 29 927,16 kr. L.S õigusabikulu, kuna tulenevalt hagihinnast 100 000 kr. ei võinud õigusabikulud ületada 5% sellest summast ehk 5 000 kr.. Apellandid soovivad juhtida ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et asja menetletakse alates 1998. aastast ning Tallinna Ringkonnakohus on kolmel korral esimese astme kohtu lahendi tühistanud formaalsetel põhjustel, kuna protsessi ei olnud kostjana kaasatud V. A. Tallinna Linnakohus on eelnevate tühistatud otsustega hagi rahuldanud. Kuna asja menetlemise perioodil on muutunud nii seadused kui kohtupraktika, kuid hagi asjaolud on jäänud samaks, tuleb hagejate arvates asja sisulisel lahendamisel võtta arvesse siiski ka alama astme kohtu varasemate lahenditega tuvastatut. Kohus on asja lahendamisel rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6, mille kohaselt igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste otsustamise korral õigus asja arutamisel mõistliku aja jooksul. 6
§ x5 kohaselt läksid talle üle ostja õigused ja kohustused. Viimaste maksmapanek ei sõltu enam sellest, kas üürileping lõpetati ja need õigused ja kohustused on päritavad ehk õigusjärglus on võimalik. Linnakohus oma järelduste tegemisel hagejate poolt ostueesõiguse avalduste esitamise kahekuulist tähtaja möödalaskmise kohta ei ole arvestanud, et ostueesõiguse teostamise notariaalselt esitatud avaldused olid tehtud ka ostjale ning L.S müügitehingus H. P. Notar saatis ostueesõiguse teostamise avaldused tähtaegselt ka L.S x elavale esindajale H. P, kes oli müüja esindajaks ostu-müügilepingu sõlmimisel 08.05.1997 välja antud volikirja alusel . Viimatinimetatu volitused tühistas L. S alles 17.12.1998. Vastustaja L.S väited, et tulenevalt tehingu tegemise ajal kehtiva TsÜS § 101 lg.1 kohaselt volitus lõppes, kui esindaja tegi tehingu, milleks volitus oli antud, ja H. P oli volitus kinnistu müümiseks vaid OÜ-le K, on põhjendamatud. Tegemist oli ostueesõigusega müügiga, üürnikel oli ORAS §-st 12
lg.3 kohaselt asusid nad sõlmitud ostu-müügilepingu järgi ostja asemele ning omandasid õiguse nõuda kinnistusraamatusse kande tegemist ning ostja või müüja keeldumisel esitada hagi kinnistusraamatusse kande tegemiseks ja kinnisasjale omandiõiguse tunnustamiseks. Asjakohatu on tuginemine väitele, et L. S lõpetas OÜ-ga K ostu-müügi lepingu.
lg.2 sätestas, et ostueesõigus kehtib ka siis, kui müüja ja ostja pärast ostueesõiguse teostamise avalduse saamist ostu-müügilepingu tühistavad või muudavad. Sellisel juhul on ostueesõiguse teostamise aluseks esialgne ostu-müügiloeping. Samasugune põhimõte tuleneb VÕS §-st 245. Ebaõige on ka linnakohtu teine põhjendus hagi rahuldamata jätmiseks
§-le 271 lg.1 tuginedes. 30.12.1997 sõlmitud notariaalse ostu-müügilepingu kohaselt oli kinnistu ostuhinnaks 100 000 kr., sellest pidi ostja müüjale tasuma 50 000 kr. 3 pangapäeva jooksul lepingu sõlmimisest ja 50 000 kr. hiljemalt 31.12.1998. Kinnisasja omandi üleminek ostjale pidi toimuma pärast ostuhinna täielikku tasumist, mille järgi pooled kohustusid 7 päeva jooksul sõlmima sellekohase asjaõiguslepingu. OÜ K tasus müüja arvele 50 000 kr. samal, lepingu sõlmimise päeval.
§ x8 lg.1 ja lepingu tingimuste kohaselt oli ostueesõigust teostaval isikul õigus nõuda, et sama tingimus kehtiks ka tema suhtes. Seega tekkinuks müüjal õigus keelduda avalduse esitamisest ostueesõigust teostanud isikute kandmiseks kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna, kui hagejad oleksid keeldunud pärast 31.12.1998 ülejäänud ostuhinna 50 000 kr. tasumisest. Hagi esitamisel, enne 31.12.1998, tasusid hagejad vajaliku summa linnakohtu deposiitarvele. Seega ei ole hagejad keeldunud müüjale ja kinnisaja omanikule ostuhinna maksmisest. 8
L.S väide, mille kohaselt pidi ostueesõiguse kasutaja tasuma ostuhinna hiljemalt selleks ajaks, kui ta on esitanud avalduse müüjale, ei põhine seadusel ega tehingu tingimustel.
sätestas, et kui ostueesõigus kuulub mitmele isikule ühiselt, siis võivad nad seda õigust teostada ainult kogu kinnisasja suhtes. Kui mõni ühist ostueesõigust omav isik seda ei teosta või tema ostueesõigus on lõppenud, on teistel õigus teostada ostueesõigust temata. Seega on põhjendamatu vastustaja esindaja väide, mille kohaselt ei saa hagejad nõuda omandit kogu kinnistule. Kuivõrd V.A loobus tema ema poolt esitatud ostueesõigus teostamise avalduse realiseerimisest ja seda tegi ka E.B apellatsioonkaebusest loobumisega, siis on I. L, I. Vl ja A.S õigus nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse kinnistu kaasomanikena vastavalt nende omavahelisele kokkuleppele määratud mõtteliste osade suurusele. Hagejad on Tallinna Linnakohtu deposiitarvele nr. xxxxxxxxxxxx antud asjas kandnud järgnevad summad: A.S 10.02.2001 maksekorraldusega 400 kr., 05.11.1998 maksekorraldusega 25 000 kr., 12.01.1999 maksekorraldusega 25 000 kr., 28.06.2001 maksekorraldusega 200 kr.; L .I 12.11.1998 maksekorraldusega 17 500 kr., 12.01.1989 maksekorraldusega 17 750 kr.; S, I, B ja L 26.06.2001 kahe maksekorraldusega 920, 40 ja 390 kr.; P. R E.B eest 06.11.1998 maksekorraldusega 7 250 kr.; maksekorraldusega 7500 kr. ja 29.12.1998 V. I. V eest 13.06.06. kolme maksekorraldusega Rahandusministeeriumi kontole xxxxxxxxxxxxx (viitenumbriga xxxxxxxxxxxxx) 14 750 kr., 59 kr. ja 138,50 kr. Hagejate poolt kohtu deposiiti kokku tasutud 116 857,90 kroonist tuleb 51 060 kr. üle kanda OÜ-le K tema poolt müüjale tasutud 50 000 kr. ostuhinna, notaritasu ja ülekandekulu katteks ja 14 750 kr. apellatsioonkaebusest loobunud E.B tema eest maksnud P.R arvele nr. xx xxxxx xxx. Hagi esitamisel on hagejad tasunud A.S kaudu riigilõivu 3700 kr. Apellatsioonkaebuselt on tasutud A.S poolt 6000 kr. riigilõivu. Linnakohus on ekslikult nõudnud hagejatelt lisaks 40 000 kr. riigilõivu tasumist (20 000 kr. tasus A.S ja 20 000 kr. I. V) lähtuvalt kinnistu turuväärtusest 2005.a. 1 000 000 kr. Ostueesõiguse teostamise hagis tuleb hagi hind määrata lähtudes tehingus näidatud ostuhinnast, mis antud juhul oli 100 000 kr. Seega tuleb ekslikult tasutud riigilõiv kokku 40 000 kr. tagastada A.Sle ja I. V. Hagejad taotlevad kohtukulude jätmist kostja kanda. Kolleegium leiab, et kohtukulud tuleb jätta varem kehtinud TsMS § 60 lg.1 ja rakendusseaduse § 3 alusel L.S, sest temast sõltus omandi ülekandmine. Hagejate kohtukuluks on 9 700 kr. riigilõivu ja õigusabikulu, millest kolleegium peab vajalikuks ja põhjendatuks 40 300 kr., seega 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.