Obsah (5)

§ 113§ 117§ 1§ 193§ 109

2-05-22788 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 22. september 2006.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasj

) § 109 lg-le 1 ning

§ 113

lg 1 p-le 2 ning alternatiivselt

§ 113

lg 1 p-le 3 (hagiavalduses ekslikult märgitud

§ 113lg 1 p 2).

Hageja leiab, et kooskõlas

§ 117lg 2 p-ga 2 tuleb kostjat käsitleda juriidilisest isikust võlgniku lähikondsena.

Lähtudes

§-st 113 lg-st 2, eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta võlgniku maksejõuetusest teadis.

1. Hagiavalduse aluseks olevatest asjaoludest nähtub, et vaidlusalune rahaline kohustus täideti hageja poolt ajaliselt ühe kuu ja kahe päeva jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, see on vähem kui kolme kuu jooksul ja seega ühtlasi vähem kui kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist.
2. Hageja hinnangul oli OÜ xxxx (pankrotis) rahalise kohustuse täitmise ajal kostjale püsivalt maksejõuetu. Püsivat maksejõuetust rahalise kohustuse täitmise ajal tõendab lisaks võlgniku pankrotiavalduse alusel tehtud pankrotiotsusele, osanike koosoleku protokoll ja otsus koos osanike nimekirjaga ning võlgniku bilanss seisuga
3. jaanuar 2003.a. Bilansist nähtub, et seisuga
4. jaanuar 2003.a. oli võlgniku netovara (omakapital) negatiivne 1150872,82 krooni ulatuses. Seega ei vastanud võlgniku tegevus ka äriseadustiku (ÄS) §-s 176 sätestatud nõuetele. 2 Hageja majandustegevus oli lõppenud faktiliselt juba
5. detsembril 2002.a, kui hageja realiseeris kogu oma igapäevase majandustegevuse jätkamiseks vajaliku tervikvara ja lõpetas kõik töölepingud.
6. Hageja leiab, et rahalise kohustuse täitmisega kostjale enne pankrotimenetluse algatamist eelistati teda põhjendamatult teistele võlausaldajatele.
7. Võlausaldajate huvide kahjustamine seisneb hageja arvates alljärgnevas. Rahalise kohustuse täitmine ei arvesta võlausaldajate huve, s.t et rahalise kohustuse täitmisega on mõnd võlausaldajat ebaproportsionaalselt kahjustatud või eelistatud. Rahalise kohustuse täitmine on ebaproportsionaalne teiste võlausaldajate nõuete rahuldamisega. Raha arvel oleks saanud teiste võlausaldajate nõudeid rahuldada ning seetõttu on see rahalise kohustuse täitmine teiste võlausaldajate kahjustamine. Vaidlustatud rahalise kohustuse täitmata jätmisel oleks teiste võlausaldajate nõuete rahuldamiseks moodustatud pankrotivara suurenenud. Võlgnik ei ole rahaliste kohustuste täitmisel lähikondsele võlausaldajale kohelnud võlausaldajaid võrdselt. See osa rahast oleks kuulunud jagamisele võlausaldajate vahel. Kõigi nõuete rahuldamiseks võlgnikul vara polnud. Rahalise kohustuse täitmisega jäeti teised võlausaldajad halvemasse seisu. Lähikondsele võlausaldajale täideti rahaline kohustus enne kui võlausaldajatele, kellede ees rahalised kohustused oli tekkinud ja sissenõutavaks muutunud varem. Selline rahalise kohustuse täitmine on vastuolus pankrotimenetluse olemusega ja rikub võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet. OÜ Esmanet (pankrotis) 04.07.2003.a. toimunud võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati 12 (kaheteistkümne) võlausaldaja nõudeid kokku summas 1029408,79 krooni. Halduri poolt pankrotimenetluses koostatud jaotusettepaneku kinnitas Tallinna Linnakohus
8. septembri 2003.a. määrusega. Hagiavalduses toob hageja muu hulgas välja kolm pankrotivõlausaldajat, milliste ees olid hagejal kohustused võrreldes kostja omaga varem tekkinud ja sissenõutavad, kuid kelle nõudeid ei rahuldatud. Esitatud asjaolud võimaldavad hagiavalduses väidetu kohaselt võtta seisukoha, et lähikondsele rahalise kohustuse täitmise tõttu võlausaldajate nõudeid ei rahuldatud üldse või rahuldati oluliselt väiksemas osas võrreldes sellega, kui võlgnik ei oleks lähikondsele rahalist kohustust täitnud maksejõuetuse ajal. Teised võlausaldajad on lähikondsega võrreldes halvemas olukorras. Teiste võlausaldajate nõuded jäävadki sel juhul rahuldamata. Sellises olukorras oma vara vähendamine ligikaudu 249000 krooni ulatuses on vaieldamatult käsitletav teiste võlausaldajate huvide kahjustamisena. Rahalise kohustuse täitmisega ei hoitud ära teiste võlausaldajate vahel jaotamisele kuuluva võlgniku pankrotivara vähenemist. Kõigi võlausaldajate huviks on nende nõuete võimalikult täielik rahuldamine ja võlgniku vara vähenemine ühte lähikondset võlausaldajat eelistades ei vasta sellele huvile. Rahalise kohustuse täitmisega ühe võlausaldaja eelistamine teisele saab hageja hinnangul olla teiste võlausaldajate huve mittekahjustav vaid siis, kui õigustus taoliseks eelistamiseks tuleneks seadusest. Käesoleval juhul ei olnud lepingu täitmine tagatud ning rahuldatud nõue ei olnud ka eesõigusnõue. Seega ei eksisteerinud asjaolusid, mis õigustanuks kostja nõude rahuldamist enne kõigi teiste võlausaldajate nõudeid. Lähikondne võlausaldaja sai võlgniku mõjutada oma huvides ja kahjustada teiste võlausaldajate huve. Pooled tegutsesid teiste võlausaldajate kahjuks ja teineteise kasuks. Pankrotiseaduse mitmetes sätetes on kehtestatud erikord võlgniku lähikondsetega tehtud tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja neile tehtud maksete tagasinõudmiseks. Seaduse selline loogika tuleneb eeldusest, et enne võlgniku pankrotimenetluse algatamist võlgnikuga seotud isikutega tehingute tegemise ja neile võlgade tasumise eesmärk on muuhulgas just nende isikute nõuete rahuldamine, kelle huvid on üht või teistmoodi võlgniku majandustegevuse korraldamisel esindatud. Kui võlgnik valib olukorras, kus ta ei suuda enam täita kõiki oma kohustusi, 3 kohustuste täitmise esmajoones endaga seotud isikutele, siis kahjustab ta oma valikuga eeldatavalt teadlikult nende võlausaldajate huvisid, kelle nõudeid ei rahuldatud. Seejuures on hageja viidanud ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
9. mai 2003 otsusele kohtuasjas 3-2-1-53-
11. Tulenevalt eeltoodust palub hageja tunnistada kehtetuks OÜ xxxx (pankrotis) poolt rahalise kohustuse summas 248 840 krooni täitmine OÜ-le R.L. ning nõuda OÜ-lt R.L. tagasi ja mõista välja OÜ xxxxx (pankrotis) pankrotivarasse viimase poolt kostjale rahalise kohustuse täitmine summas 248840 krooni. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
12. Kostja oma kirjalikus vastuses hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja hinnangul puuduvad alused tehingu tagasivõitmiseks nii

§ 113

lg 1 p-s 2 kui

§ 113lg 1 p-s 3 nimetatud alusel.

Kostja ei vaidlusta rahalise kohustuse täitmist hageja poolt kostja ees summas 248840 krooni. Vaidlus puudub ka selles, et võlgnik (hageja) täitis rahalise kohustuse kostja ees

1. ja
2. jaanuaril 2003.a, s.o kolme kuu jooksul enne võlgniku suhtes pankrotimenetluse algatamist. Samuti ei vaidlusta kostja seda, et kostja on hageja lähikondne.
3. Kostja leiab, et rahalise kohustuse täitmine ei toimunud enne tähtaega. Võlgnik täitis rahalise kohustuse seoses selle sissenõutavaks muutumisega ning täitmisega viivitamise korral oleks see toonud kaasa võlgniku viivituse ja võimaliku viivisenõude esitamise võlausaldaja poolt. Võlgnikul oli kohustus täita kohustus võlausaldaja (kostja) ees. Kohustuse aluseks olevaid laenulepinguid ei ole hageja vaidlustanud. Samuti ei ole hageja kostja hinnangul tõendanud, et rahalise kohustuse täitmisel oleks võlgnik eelistanud kostjat teistele võlausaldajatele. Hageja sellesisulised väited on paljasõnalised ja oletuslikud. Rahalise kohustuse täitmist selle sissenõutavaks muutumisel ei ole võimalik käsitleda eelistamisena teiste võlausaldajate suhtes. Ka ei ole hageja tõendanud, et kostja teadis võlgniku maksejõuetusest kohustuse täitmise ajal. Ainuüksi

§ 113

lg-le 2 tuginedes ei ole kostja arvates võimalik tõendada, et lähikondsest võlausaldaja teadis võlgniku maksejõuetust. Asjaolu, et hageja oli maksejõuetu tuli ilmsiks pärast kohustuse täitmist, kui võlgnik esitas pankrotiavalduse.

§ 113

lg 1 p-s 2 sätestatud rahalise kohustuse tagasivõitmise alused peavad eksisteerima täitmise ajal ning nende hilisem interpreteerimine võlgniku poolt ei ole kooskõlas seadusega. 10. Seonduvalt hageja poolt välja toodud teise tagasivõitmise alusega (

§ 113

lg 1 p 3) leiab kostja, et arvestades rahalise kohustuse täitmist võlausaldajale, ei saa väita, et hageja oli kohustuse täitmise ajal maksejõuetu.

§ 1

lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid. Kuivõrd hageja suutis rahuldada rahalise nõude selle sissenõutavaks muutumisel, ei ole kostja arvates võimalik väita, et võlgnik oli maksejõuetu. Hageja ei ole tõendanud, et võlgnik muutus vaidlusaluse tehingu tagajärjel maksejõuetuks.

1. Kostja ei nõustu ka hageja väidetega võlausaldajate huvide kahjustamise osas. Hageja väited võlgniku mõjutamisest kostja poolt on paljasõnalised ja tõendamata. Vastavalt kohtu poolt
2. septembril 2003.a kinnitatud jaotusettepanekule on kostjal võlgniku vastu tunnustatud nõue summas 198007,26 krooni, mis moodustab jaotisest 29,5624%. Nimetatud summat võlgniku poolt kotjale tasutud ei ole, millest järeldub, et võlgnik arvestas rahalise kohustuse täitmisel ka teiste võlausaldajate huvidega ning alusetu on rääkida võlgniku mõjutamisest kostja poolt. Kõikide võlausaldajate võrdne kohtlemine enne pankrotimenetluse alustamist ei ole kostja hinnangul teostatav, kuna kohustuse täitmise aluseks on ennekõike selle sissenõutavaks muutumine. Hageja positsiooniga nõustumine tähendaks seda, et igale võlausaldajale tulnuks proportsionaalselt nõude suurusele midagi tasuda.
3. Samuti ei ole kostja hinnangul tõendatud hageja väide, et võlgniku lähikondsed teadsid maksejõuetusest.
4. veebruaril 2002.a sõlmitud osa ostu-müügi leping (vt toimik, lk 83-85) ei viita võlgniku maksejõuetusele ning seega leping ka ei tõenda maksejõuetust. Lepingupunktid on 4 deklaratiivse iseloomuga. Asjaolu, et kostja kinnitab, et ta tutvus kõigi vajalike dokumentidega ei tõenda, et ta oli teadlik maksejõuetusest. Samad vastuväited on kostja esitanud ka
5. juuli 2002.a osa võõrandamislepingu kohta (vt toimik, lk 26-28). Samuti märgib kostja, et rahalise kohustuse täitmise ajal ei olnud kostja seaduslik esindaja võlgniku juhatuse liige ning tal puudus informatsioon võlgniku majandusliku seisundi kohta. Asjaolu, et kostja oli hageja osanik, ei tõenda, et ta oli või pidi olema teadlik maksejõuetusest. MENETLUSE KÄIK
6. Kohtuistungil jäi hageja kirjalikus hagiavalduses esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
8. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et
9. jaanuaril 2003.a on hageja poolt täidetud kostjale rahaline kohustus summas 48840 krooni (vt toimik, lk 24) ning
10. jaanuaril 2003.a on hageja poolt täidetud kostjale rahaline kohustus summas 200000 krooni (vt toimik, lk 25). Täidetud kohustused tulenesid
11. veebruaril 2002.a ja
12. juulil 2002.a sõlmitud laenulepingutest. Esimese laenulepingu alusel sai hageja kostjalt laenuna 300000 krooni, millest 200000 krooni kohustus hageja tagastama
13. novembril 2002.a ning 100000 krooni
14. novembril 2002.a (vt toimik, lk 160-162). Teise lepingu alusel sai hageja kostjalt laenuna 137500 krooni, mille kohustus kostjale tagasi maksma hiljemalt
15. detsembril 2002.a (vt toimik, lk 157-159). Seega on hageja vaidlustamata asjaolude kohaselt perioodil 09.-10.01.2003.a tagastanud kostjale laenulepingute alusel sissenõutavaks muutunud nõuete rahuldamiseks kokku 248840 krooni. Samuti puudub pooltel vaidlus selle üle, et Tallinna Linnakohtu
16. veebruari 2003.a määrusega algatati hageja pankrotimenetlus ning
17. märtsi 2003.a kohtuotsusega on kuulutatud välja hageja pankrot. Vaidlust pole ka selles, et kostjale kuulub 62,5% hageja osakapitalist. Seega tuleb kostjat vaadelda hageja kui juriidilisest isikust pankrotivõlgniku lähikondsena

§ 117lg 2 p 2 mõttes.

1. Pooltel on õiguslik vaidlus esmalt küsimuses, kas rahalise kohustuse täitmisega on kahjustatud teiste võlausaldajate huve. Teiseks on vaidluse all hageja kui võlgniku maksejõuetus rahalise kohustuse täitmise hetkel ja kostja kui lähikondse teadlikkus hageja maksejõuetusest. Samuti on pooltel erimeelsus selles, kas rahalise kohustuse täitmisega on kostjat teistele võlausaldajatele eelistatud
2. Alates
3. jaanuarist 2004.a kehtiva

§ 193

lg-st 1 tuleneb, et enne nimetatud seaduse jõustumist alanud pankrotimenetluses kohaldatakse pärast seaduse jõustumist tehtavate pankrotimenetluse toimingute suhtes selles seaduses sätestatut. Vastavalt kehtiva

§ 109

lg-le 1 tunnistab kohus tagasivõitmisel sama seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

§ 113

lg 1 p 2 annab kohtule aluse tunnistada kehtetuks rahalise kohustuse täitmine võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma.

§ 113

lg 1 p 3 võimaldab kehtetuks tunnistada rahalise kohustuse täitmist võlausaldajale, mis on toimunud kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Lähtuvalt

§ 113

lgst 2 tuleb võlgniku lähikondse puhul eeldada tema teadlikkust võlgniku maksejõuetusest.

1. Käesoleval juhul on hageja tuginenud sellele, et rahaline kohustus täideti kolme kuu jooksul (ja ühtlasi kahe aasta jooksul) enne pankrotimenetluse algatamist, täitmine toimus üht 5 võlausaldajat teistele eelistades, võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ning kostja (võlausaldaja) kui võlgniku lähikondne oli eelduslikult teadlik võlgniku maksejõuetusest.
2. Tulenevalt

§ 109

lg-s 1 sätestatust on mistahes tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise eelduseks tehingu võlausaldajate huve kahjustav iseloom. Hageja hinnangul seisneb võlausaldajate huvide kahjustamine kostja kui ühe võlausaldaja eelistamises teistele. Seejuures on kostjale võlg tasutud enne kui vähemalt kolmele teisele võlausaldajale, kelle võlg oli tekkinud ja sissenõutavaks muutunud varem. Tuginedes asja arutamise käigus uuritud tõenditele, tuleb kohtu hinnangul võlausaldajate huvide kahjustamist käesoleval juhul jaatada. Rikutud on võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet. Lähtudes hageja poolt enda väidete kinnituseks esitatud tõenditest oli hageja kui pankrotivõlgnik laenude tagastamise ajal (09.-10.01.2003.a) tegelikult maksejõuetu. Hageja poolt esitatud bilansist ja kasumiaruandest perioodil 14.02.2002-20.03.2002.a nähtub, et võlgnikul oli perioodi alguses kohustusi kokku 1624516,67 krooni ning perioodi lõpus 1702550,43 krooni, vara oli perioodi alguses 983769,77 krooni ning perioodi lõpus 1477111,45 krooni. Hageja omakapital (netovara) oli perioodi alguses kokku -640746,90 krooni (negatiivne), perioodi lõpus oli vastav näitaja -225438,98 krooni (vt toimik, lk 126-132). Hageja finants-majanduslikud näitajad ei ole kohtule esitatud tõendite põhjal järgnevatel perioodidel paranenud. Bilanss ja kasumiaruanne perioodi 20.03.200227.03.2003.a kohta näitab, et nimetatud ajavahemiku jooksul vähenes hageja vara 1450208,35 krooni võrra, kohustused samas ainult 530988,83 krooni võrra. Hageja omakapital oli perioodi lõpus -1154029,81 krooni (vt toimik, lk 133-130). Lisaks on hageja esitanud kasumiaruande ja bilansi ka perioodi 9-10.jaanuar 2003.a kohta (vt toimik, lk 141-147). Nimetatud dokumentidest ilmneb muu hulgas, et 9.jaanuari 2003. seisuga oli hagejal vara 972660,98 krooni ning kohustusi (lühiajaliste kohutuste näol) 2172540,18 krooni. Samuti on hageja osanikud 16. jaanuaril 2003.a – seega nädal pärast rahalise kohustuse täitmist kostjale – võtnud vastu otsuse esitada äriühingu pankrotiavaldus seoses osaühingu maksejõuetuse ning sisulise võimetusega teostada põhikirjajärgset majandustegevust (vt toimik, lk 29, lk 30 ja lk 31). Kaudselt tõendab hageja maksejõuetust rahalise kohustuse täitmise ajal ka Tallinn Linnakohtu 27. märtsi 2003.a otsus (tsiviilasi 2/20-1242/03), millega on välja kuulutatud hageja pankrot. Otsusest nähtub, et ajutise halduri poolt tehtud majandusliku analüüsi kohaselt muutus 10. juulil 2001.a asutatud võlgnik maksejõuetuks juba esimese tegevusaasta alguses. Suutmata ettevõtet tervendada süvenes võlgnevus ja kahjum ning kujunes välja püsiv maksejõuetus (vt toimik, lk 15). Lähtudes

§ 1

lg-st 2 on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Vastavalt sama paragrahvi kolmandas lõikes sätestatule on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võttes aluseks ülalkäsitletud tõendid, on ilmne, et 9.jaanuari 2003.a seisuga ületasid hageja kui võlgniku kohustused tema vara enam kui kahekordselt ning taoline seisund ei olnud ajutise iseloomuga. Kostja vastupidist kohtu hinnangul tõendada suutnud ei ole. Vaidlusaluse rahalise kohustuse täitmine kostjale ei näita hageja maksejõulisust

§ 1lg 3 tähenduses.

1. Seega saab tõendatuks lugeda hageja püsiva maksejõuetuse rahalise kohustuse täitmise ajal. Reaalselt oli võlgnik hiljemalt 2002.a lõpuks olukorras, kus kõigi võlausaldajate nõuete täielik rahuldamine oli võimatu ning osaühingu juhatusel lasus vastavalt ÄS 180 lg 51 kohustus esitada kohtule pankrotiavaldus. Kui võlgnik valib olukorras, kus ta ei suuda enam täita kõiki oma kohustusi, kohustuste täitmise esmajoones endaga seotud isikutele, siis kahjustab ta oma valikuga eeldatavalt teadlikult nende võlausaldajate huvisid, kelle nõudeid ei rahuldatud. Nimetatud seisukohad on väljendatud ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. mai 2003 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-53-03 (vt lahendi p 21). 6
3. Ka käesoleval juhul ei ole võlgnik rahaliste kohustuste täitmisel kostjale kui lähikondsele võlausaldajale kohelnud võlausaldajaid võrdselt. Tagastatud laenusumma kuulunuks kujunenud olukorras jagamisele kõigi võlausaldajate vahel. Rahalise kohustuse täitmisega jäeti teised võlausaldajad (pankroti väljakuulutamise järgselt) halvemasse seisu. Kohtu poolt OÜ xxx (pankrotis) pankrotimenetluses kinnitatud jaotusettepanekust nähtuvalt on tunnustatud kokku 12 võlausaldaja nõudeid kokku summas 1029408,79 krooni (vt toimik, lk 49). Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et laenu tagastamisest kostjale sõltunuks võlgniku majandustegevuse jätkamine või et rahalise kohustuse täitmine olnuks muul viisil objektiivselt vajalik teiste võlausaldajate vahel jaotamisele kuuluva võlgniku pankrotivara vähenemise vältimiseks. Võlgniku püsiva maksejõuetuse olukorras on kõigi võlausaldajate huviks nende nõuete võimalikult täielik rahuldamine. Kohustuste täitmine ühte lähikondset võlausaldajat eelistades ei vasta nimetatud ühisele huvile.
4. Kohus nõustub hageja väitega, et ühe võlausaldaja eelistamist saab pidada teiste võlausaldajate huve mittekahjustavaks vaid siis, kui õigustus taoliseks eelistamiseks tuleneks seadusest. Eelkõige võib selline olukord eksisteerida eesõigusnõuete puhul. Sellise järelduse võib kaudselt teha ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt
5. aprillil 2002.a kohtuasjas nr 3-2-145-02 tehtud otsustes sisalduvatest seisukohtadest (vt lahendi p 8). Käesoleval juhul õigustust kostja eelistamiseks teistele võlausaldajatele ei esinenud.
6. Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et käesolevas asjas esinevad alused hagi rahuldamiseks

§ 113

lg 1 p-s 2 sätestatud alusel ning ka

§ 113lg 1 p 3 alusel.

Rahaline kohustus on täidetud kolme kuu ja ühtlasi kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kohustus on täidetud võlgniku lähikondsele ning kohustuse täitmisega on kahjustatud teiste võlausaldajate huve. Kostja ei ole tõendanud, et võlgnik (hageja) oli kohustuse täitmise ajal maksejõuline ega lükanud ümber ka

§ 113lg-s 2 nimetatud eeldust.

Samuti on kohtu hinnangul tõendatud kostja eelistamine vähemalt kolmele teisele võlausaldajale, kelle nõuded olid sissenõutavaks muutunud (kostja omast) varem (vt toimik, lk 37-47).

1. Kostja vastuväited hageja maksejõulisuse kohta kui ka kostja mitteteadlikkuse kohta hageja maksejõuetusest on tõendamata. Hageja poolt esitatud tõenditest ei saa järeldada võlgniku maksejõulisust. Küll saab nimetatud tõendite põhjal tuvastatuks lugeda hageja kui võlgniku püsiva maksejõuetuse rahalise kohustuse täitmise ajal (vt käesoleva otsuse p 19). Kohtuotsus saab rajaneda asja arutamise käigus uuritud tõendite põhjal tuvastatud asjaoludele, mitte poolte paljasõnalistele väidetele mingi asjaolu olemasolu või puudumise kohta. Asjaolu, et kostjal on hageja vastu pankrotimenetluses tunnustatud nõue summas 198007,26 krooni (mis moodustab jaotisest 29,5624%) ei oma kohtu hinnangul käesoleva tsiviilasja lahendamise seisukohast õiguslikku tähendust.
2. Kooskõlas
3. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni
4. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni
5. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Käesolevas asjas pooled teineteise vastu menetluskulude (kohtukulude) hüvitamise osas nõudeid esitanud ei ole. Hageja oli hagi esitamisel kooskõlas toona kehtinud riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p-ga 10 vabastatud riigilõivu tasumisest. Arvestades hagihinda 248840 krooni (TsMS § 48 lg 1 p 2), tulnuks hagiavalduse esitamisel tasuda riigilõivu summas 14000 krooni. Lähtudes
6. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 64 lg-s 1 sätestatust, mõistab kohus seoses hagi rahuldamisega nimetatud riigilõivusumma kostjalt välja riigituludesse. Samuti kuulub kostjalt 7 kuni
7. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 52 p-st 5 ja § 54 lg-st 4 juhindudes asja läbivaatamiskuluna riigituludesse väljamõistmisele postikulu 79,20 krooni. Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik Ärakiri õige. Kohtunik 8