← Eesti

2-05-1446/10

2-05-1446 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, liikmed Kai Kullerkupp, Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 30.08.2006, Tallinn Tsiviilasja number 2-05-1446 Tsiviilasi R.Pi hagi A.Si vastu 16 533,70 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 17.03.2006 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.Si apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad A.S ja tema esindaja Owe Ladva R.P ja tema esindaja Tamara Vologžanina RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 17.03.2006. a otsus muutmata ja A.Si apellatsioonkaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest Hageja nõue ja põhjendused 04.02.2005 sõlmisid hageja ja kostja suulises vormis sõiduauto Fiat Ducato 14 (registreerimisnumbriga xxx ) müügilepingu. Kokkuleppe kohaselt oli sõiduauto hinnaks 30 000 krooni. Lisaks müüs hageja kostjale autokummid hinnaga 1300 krooni. Kokku pidi kostja hagejale tasuma 31 300 krooni. Kokkuleppel värviti autot hageja kulul 5000 krooni eest, millises osas müügihind vähenes. Kostja on hagejale tasunud 10 000 krooni ning võlgnevus hageja ees on 16 300 krooni, millele lisanduvad viivised summas 233,70 krooni. Kokkuleppe kohaselt pidi kostja tasuma hagejale kohe 50% hinnast ja 50% kolme nädala jooksul pärast kokkuleppe sõlmimist. Hageja andis kostjale sõiduki valduse üle 04.02.2005 võõrandamislepingu sõlmimisel. Hagiavalduse täpsustuse kohaselt tasus kostja 10 000 krooni pärast korduvaid meeldetuletusi telefoni teel. Kostja vastas meeldetuletustele ülejäänud hinna tasumise osas, et ta soetas lisaks mikrobussi FIAT, mille eest on samuti vaja tasuda ja tal ei ole võimalusi mõlema kohustuse täitmiseks. Hageja kirjalikule pretensioonile vastas kostja, et ta ei kavatse oma kohustust täita. Hageja palus kostjalt välja mõista 16 533,70 krooni ja kohtukulud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja tasus hagejale kogu kokkulepitud hinna 26 300 krooni. Hageja ei tõendanud, et kostja jättis osa müügihinnast maksmata. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis A.S-ilt välja R.P-i kasuks 18 760,40 krooni. Vaidlust ei ole, et pooled sõlmisid 04.02.2005 suuliselt kasutatud sõiduki Fiat Ducato 14 registrinumbriga xxx müügilepingu. Auto müügihinnaks oli koos talverehvidega 26 300 krooni. Ostuhinna tasumine toimus sularahas. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks hagejale kogu auto ostuhinna tasunud. Hageja mobiiltelefonikõnede eristusest nähtuvalt helistas ta kostjale veebruaris 2005.a seitsmel ja märtsis 2005.a kuuel korral. Hageja seletas sagedast helistamist võla meeldetuletamisega kostjale. Kostja väitis, et ei mäleta, miks hageja talle helistas. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et kostja ei tasunud hagejale kogu müügihinda. Kostja vande all antud seletus on vastuoluline. Kostja väitis, et kogus sõiduki ostuks raha kaupluse seifi poodi makstud 500-krooniseid kupüüre. Samas väitis kostja, et 500-kroonised kupüürid viiakse panka, millest tasutakse teenused, kaubad, palgad. Auto osteti kostja nimele, kauplusse tasutud raha on äriühingu raha. Kostja, tema abikaasa ja poja palgad ei võimalda 30 000 krooni kõrvalepanemist paari kuu jooksul. Asjaolu, et kostja müüs enne hagejalt sõiduauto ostmist oma sõiduauto Volvo 11 000 krooni eest, mainis kostja alles kohtuistungil vande all antud seletusi täpsustades. Hageja poolt kohtule esitatud telefonikõnede eristused tõendavad hageja seletust selle kohta, et hageja nõudis kostjalt korduvalt ostuhinna täielikku tasumist. Kostja ei põhjendanud veenvalt, miks hageja kostjale pärast auto ostu-müügilepingu sõlmimist helistas. Kostja ei tõendanud, et ta oleks tasunud hagejale ostuhinnast rohkem kui 10 000 krooni. Nii hageja kui kostja kirjeldasid, et autol ilmnesid paari nädala jooksul pärast müügilepingu sõlmimist tehnilised rikked, samuti soetas kostja uue auto, mistõttu võis kostjal hageja ees võlgnevus tekkida, kuna ta ei olnud ise enam huvitatud müügilepingu täitmisest. Kostja ei vaielnud vastu asjaolule, et võlausaldajal on õigus rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist nõuda ega ka hageja arvutatud viiviste suurusele. VÕS § 113 lg 1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 57 päeva eest summas 233,70 krooni. 2

(4)Apellatsioonkaebuse põhjendused A.S esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ostuhinna mittetasumise tõendamise kohustus lasub hagejal. Kohus jättis kohaldamata VÕS § 30. Kui hageja väidetavalt lubas osa ostuhinna tasumist hiljem, pidi ta sellise kohustuse tunnistamiseks vormistama kirjaliku võlatunnistuse. Seda tehtud ei ole. 16 300 krooni tasumata jätmine kostja poolt ei ole tõendatav ainult hageja ütlustele tuginedes. Riigikohtu lahend nr 3-2-1-7-03 ei ole asjakohane, kuna see käsitleb täitemenetluses tõendite hindamist. Kohus jättis andmata hinnangu asjaolule, miks andis hageja sõiduki kostjale üle ja registreeris kostja Riiklikus Autoregistris sõiduki omanikuna, kuigi väidetavalt oli ostuhind osaliselt tasumata. Vastus apellatsioonkaebusele R.P ei nõustud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja on hagi alusena esitanud asjaolu, et kostja on jätnud ostulepingu järgi tasumisele kuulunud summast 16 300 krooni tasumata. Kostja vaidles hagile vastu ja väitis, et ta on tasunud võla sularahas. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ebaõige on apellandi väide, et ostuhinna mittetasumise tõendamise kohustus lasus ainuüksi hagejal. Kuna kostja väitis, et ta on ostuhinna tasunud, lasus selle asjaolu tõendamise kohustus temal kui võlgnikul. Kuivõrd kostja täitis kohustuse väidetavalt sularahas, oli tal võlausaldajalt VÕS § 95 lg 1 alusel õigus nõuda täitmise kohta kviitungit, millega oleks võimalik tõendada kohustuse kohast täitmist. Maakohus on otsuses õigesti märkinud, et ostuhinna mittetasumine on negatiivne asjaolu, mille tõendamine on raskendanud ja kostjal tuleb tõendada, et tasumine toimus. Apellant on kaebuses märkinud, et maakohus on ebaõigesti viidanud Riigikohtu lahendile 3-2-1-703, mis käsitles täitemenetluses tõendite hindamist. Kolleegiumi arvates ei ole apellandi väide õige, kuna maakohtu otsuses viidatud lahendis selgitab Riigikohus tsiviilkohtumenetluses negatiivse asjaolu tõendamisega seonduvat. Ebaõige on apellandi väide, et hageja oleks pidanud hilisema maksmise lubamisel vormistama VÕS § 30 kohaselt võlatunnistuse. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Käesolevas vaidluses esile toodud asjaoludena ei ole pooled väitnud, et nad oleksid soovinud luua uut iseseisvat kohustust või hageja oleks pidanud tunnistama kohustuse olemasolu. Apellandi väide, et kohus pole andnud hinnangut asjaolule, et hageja andis vaatamata väidetavalt ostuhinna mittetasumisele sõiduki omandi üle kostjale ja registreeris Riiklikus Autoregistris 3
(4)omaniku muutuse, ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Hageja on selgitanud, et ta usaldas kostjat, kuna nad olid tööalaselt suhelnud, ja tal ei tekkinud kahtlust, et kostja tasub sõiduki eest kokkulepitud ajal. Pooled võivad kokku leppida, et omand antakse üle enne kui on ostuhind tasutud. Tulenevalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tuleb kohtukulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele kohaldada senikehtinud seadust. Kuni 01.01.2006. a kehtinud TsMS § 60 lg-test 1 ja 8 tulenevalt tuleb apellandi kohtukulud jätta tema enda kanda. Margo Klaar Tiit Kollom Kai Kullerkupp 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.