KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi ja Ivo Pilving Määruse tegemise aeg ja koht 11. oktoober 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-1394 Haldusasi O.L-i kae

§-le 31 lg 2 tuli kahjunõue esitada hiljemalt

1. jaanuariks
2. a. Alternatiivselt taotles O.L kaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Kaebajal ei olnud kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni põhjust esitada kahjunõuet. Linnavalitsus otsustas vara tagastada, alama astme kohtud lugesid selle ORAS sätetega kooskõlas olevaks. Kahjunõue esitati vähem kui kuu aja jooksul Riigikohtu otsusest teadasaamisest.
3. Vastustaja Rahandusministeerium leidis, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ning palus jätta tähtaja ennistamise taotlus rahuldamata ja lõpetada haldusasja menetlus. Juhul, kui lugeda kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimisest teadasaamise hetkeks Riigikohtu otsus, siis kuulub kohaldamisele

§ 17

lg 3, mille kohaselt tuli kaebus esitada halduskohtule hiljemalt 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates – kuna O.Li kaebuse väidete ning tema poolt senistes kohtumenetlustes väljendatud seisukohtade kohaselt oli talle kahju põhjustanud sündmuseks erastamislepingu sõlmimine 31.05.1993, siis tuli kahjunõue esitada hiljemalt 01.06.2003 Riigikohtu halduskolleegium ei väljendanud 06.12.2004 otsuses uudseid ega ootamatuid seisukohti omandireformialase seadusandluse kohta. Ka juhul, kui lugeda nõudeõigusest teadasaamise hetkeks erastamislepingu sõlmimisest teadasaamise hetk, on 10 aastane aegumistähtaeg möödunud.

§ 17

lg 3 ja HKMS § 9 lg 4 tuleb koosmõjus tõlgendada niiviisi, et 10 aastat pärast väidetava kahju tekitanud haldusakti, toimingut või sündmust on kahju hüvitamise nõuete esitamine välistatud.

1. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus leidis, et kaebus on tähtaegne ning vajaduse korral tuleks kaebuse esitamise tähtaeg ennistada. Kahju tekkimine tuleks seostada Majandusministeeriumi 15.06.1993 käskkirjaga „RAS S tegevuse lõpetamine”, millega kohustati RAS-i S andma varad üle AS-le S, ja 30.06.1993 aktiga, millega RAS S andis varad üle AS-le S. Linnavalitsusel pole andmeid, millal sai O.L teada nendest aktidest. Kui lugeda O.L kahju hüvitamise nõudeõigusest teadasaanuks alates Riigikohtu 06.12.
2. a otsusest, siis lõppes kohtusse pöördumise tähtaeg vastavalt

§-dele 17 lg 3 ja 31 lg 3 kas 31.05.2003 (10 aastat erastamislepingust) või 30.06.2003 (10 aastat vara üleandmisest). Kui lugeda kahju hüvitamise nõudeõigusest teadasaamise hetkeks erastamislepingust teadasaamise hetk, siis on nõue tähtaegne. Linnavalitsusel ei ole andmeid, et kaebaja sai vara erastamisest teada enne 1995. aasta detsembrikuud. Vastavalt varemkehtinud 10 aastasele aegumistähtajale ja

§-le 31 lg 2 sai kahju hüvitamise nõude esitada kuni 01.01.2005 Seega on 29.12.2004 esitatud kahju hüvitamise taotlus tähtaegne. Kaebaja pöördus kohtusse 30 päeva jooksul pärast kahju hüvitamisest keeldumist. 3 3-05-1394 Alternatiivselt esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus on põhjendatud, lähtudes kogumis õiguslikest ja faktilistest asjaoludest ning asja keerukusest.

1. Tallinna Halduskohtu 04.05.2005 määruses leiti, et P.L-i kaebus on tähtaegne. Asjaoludest nähtuvalt on kaebuse esitaja kaotanud võimaluse saada omandireformi õigustatud subjekti pärijana tagasi 46,9 % y hoonest. Tagastamise võimatuse ja sellest tuleneva kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumise on tinginud asjaolu, et sama vara erastati kolmandale isikule. Nimelt 31.05.1993 sõlmitud erastamise ostu-müügilepinguga müüs RE Eesti Erastamisettevõte RAS S, kelle varade nimekirjas on hooned aadressil x, aktsiad AS-le S. Majandusministeeriumi 15.06.1993 käskkirjaga kohustati RAS S andma varad üle AS-le S. 30.06.1993 aktiga andis RAS S varad üle AS-ile S. Viimatinimetatud sündmuste ajal kehtinud Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 81 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks kolm aastat.
2. detsembrist 1993 jõustunud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 3 lg 1 kohaselt pikenes hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastani ning selle seaduse § 4 lg 1 kehtestas, et kui Eesti NSV tsiviilkoodeksis sätestatud hagi aegumise tähtaeg ei ole
3. aasta
4. detsembriks möödunud ja asjaõigusseaduses või käesolevas seaduses sätestatakse pikem tähtaeg, kohaldatakse pikemat tähtaega. Alates 01.09.1994 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Vastavalt TsÜS §-le 178 lg 2, kui enne
5. aasta
6. septembrit kehtinud hagi aegumistähtaeg ei olnud TsÜS jõustumise ajaks möödunud ja üldosa seaduses sätestatakse pikem aegumistähtaeg, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. O.L-i kahju hüvitamise nõudele tuleb seega kohaldada 10 aastast aegumistähtaega. Ebaõige on seisukoht, et kahju hüvitamise hagi aegumise tähtaeg hakkas kulgema arvates vara erastamisest
7. aastal. TsK § 86 kohaselt algas hagi aegumise tähtaja kulgemine päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Seega hakkas tähtaeg kulgema alates hetkest, mil O.L-i õiguseellane A.L sai teada oma õiguste rikkumisest – tagastamisele kuuluva vara erastamisest. Vaidlustamata asjaolude kohaselt sai omandireformi õigustatud subjekt sellest teada
8. aasta detsembris, kui Tallinna Linnavaraameti selleteemalise kirja sai kätte A.L-i esindanud advokaat.

§ 17

lg 1, § 18 lg 2 ning § 31 lg 2 järgi on 29.12.2004 vastustajatele ning 28.02.2005 halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõue tähtaegne.

§ 31lg 3 ei ole asjassepuutuv.

See säte võib kuuluda kohaldamisele juhul, kui kohtusse pöördumise (nõude esitamise) tähtaja kulgemise algus ei ühti isiku poolt nõudeõiguse tekkimisest teadasaamise ajaga. Nii näiteks seostab kehtiva HKMS § 9 lg 3 kaebuse esitamise tähtaja õigusvastase haldusakti vastuvõtmisest möödunud ajaga, mitte isiku poolt haldusaktist teadasaamise ajaga. Käesolevas vaidluses kohaldamisele kuuluv aegumise regulatsioon seostas aga aegumistähtaja kulgemise alguse õiguste rikkumisest teadasaamisega (nõudeõigusest teadasaamisega), mitte kahju põhjustanud sündmuse toimumise ajaga. Käesoleval juhul ei ole tegemist

§ 17lg 3 ja HKMS § 9 lg 4 kehtivuse ajal tekitatud kahju hüvitamise asjaga.

Enne riigivastutuse seadust tekitatud kahju hüvitamise nõuet, s.h aegumist, reguleerivad TsK, TsÜS ja

§ 31lg 2.

4 3-05-1394 Kaebus on tähtaegne ning kohus jätkab asja menetlust. O.L-i ja Tallinna linna taotlused kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks tuleb eespooltoodu tõttu jätta rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata Eesti Vabariigi taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamata jätmise kohta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Rahandusministeeriumi määruskaebuses paluti tühistada Tallinna Halduskohtu 04.05.2006 määrus ja lugeda O.L-i kaebus esitatuks tähtaega rikkudes. Kohus on õigesti leidnud, et O.L-i kahju hüvitamise nõudele tuleb kohaldada 10-aastast aegumistähtaega. Kuid õige ei ole kohtu tõlgendus

§ 31lg 2 tõlgenduse osas.

Kohus on jätnud tähelepanuta, et nimetatud sätte sõnastus viitab hagi esitamise tähtajale, st. kümnele aastale, mitte hagi esitamise tähtaja põhimõtetele laiemalt. Kuna nii hetkel kehtiv

§ 17

lg 3 kui ka HKMS § 9 lg 4 annavad sarnase regulatsiooni, mille kohaselt taotlus kahju hüvitamiseks tuleb esitada hiljemalt 10 aasta jooksul aktist, toimingust või sündmusest arvates, mis väidetavalt kahju tekitas, siis tuleb sätteid nende koosmõjus tõlgendada nii, et 10 aastat pärast väidetavat kahju tekitanud akti, toimingut või sündmust, on kahju hüvitamise nõuete esitamine välistatud. Kuna erastamisleping, millega väidetavalt tekitati kaebajale kahju, sõlmiti 31.05.1993, on kaebus esitatud tähtaega rikkudes. 7. Vastustaja O.L palus jätta määruskaebus rahuldamata. Vastavalt HKMS § 31 lg 3 on poolel ja kolmandal isikul õigus esitada halduskohtule eraldi dokumendina vormistatud määruse peale määruskaebus juhul, kui selline õigus on HKMS-s sätestatud. HKMS § 12 lg-st 3 järeldub, et määruskaebuse võib esitada üksnes halduskohtu sellise määruse peale, millega rahuldatakse taotlus kaebetähtaja ennistamiseks või lõpetatakse asja menetlus, kuna kaebus on esitatud mittetähtaegselt ning kaebetähtaja ennistamise taotlust ei ole esitatud või lõpetatakse asja menetlus. Määruse peale, millega halduskohus loeb kaebuse tähtaegselt esitatuks, HKMS määruskaebuse esitamist ette ei näe. Kaevatav halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Õige on halduskohtu seisukoht, et enne

jõustumist oli kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja kulgemise algus seotud hetkega, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Nimetatud põhimõte on väljendatud nii kuni 01.09.1994 kehtinud TsK §-s 86 kui ka alates 01.09.1994 kehtinud TsÜS §-s 11. Seega on määruskaebuse esitaja seisukoht, et

§ 31

lg 2 alusel tuleks lähtuda kaebetähtaja arvestamisel kahju tekitanud sündmuse asetleidmise ajast, mitte aga õiguste rikkumisest teadasaamise ajast, ilmselgelt põhjendamatu. Kui seadusandja oleks pärast

jõustumist tekitatud kahju hüvitamise nõuete esitamisele kehtestatud täiendavat ajalist piirangut soovinud rakendada ka enne

jõustumist tekitatud kahju hüvitamise nõudele, oleks seadusandja seda vastavas rakendusssättes ka kindlasti ette näinud. Halduskohtu käsitlust kinnitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi 15.06.2005 määruses nr 3-3-1-25-05 toodud seisukoht.

1. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus jäi kirjalikus vastuses esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde ja nõustus kaevatavas halduskohtu määruses esitatud kohtu seisukohtadega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5 3-05-1394
2. Ringkonnakohus leiab, et esitatud määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata. Halduskohus on leidnud, et kaebus on kohtule esitatud tähtaegselt. HKMS § 12 lõike 3 kohaselt saab määruskaebuse esitada määrusele, millega kohus kas ennistab tähtaja, jätab tähtaja ennistamata ja lõpetab menetluse või lõpetab menetluse tähtaja rikkumise tõttu, kui ennistamise taotlust ei esitatud. Kohtumäärusele, millega kaebus loetakse tähtaegseks, määruskaebust esitada ei saa. Kui kaebus on esitatud tähtaegselt, puudub vajadus võtta seisukohta tähtaja ennistamise taotluse põhjendatuse osas. Seega on halduskohtu määruse resolutsioon ebatäpne. Resolutsioon oleks pidanud sisaldama üksnes kohtu seisukohta kaebuse tähtaegsuse osas.
3. Halduskohus on oma määruses ebaõigesti selgitanud edasikaebamise korda. Asjaolu, et kohtumääruse kohaselt oli menetlusosalistel õigus esitada kohtumäärusele määruskaebus 10 päeva jooksul, ei saanud menetlusosalistele vastavasisulist õigust tekitada. Kohtumääruste vaidlustamise alused ja kord saavad tuleneda üksnes vastavast protsessiseadusest. Seega puudus Rahandusministeeriumil õigus halduskohtu 04.05.2006 määrust vaidlustada ning määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata. Viive Ligi Ivo Pilving Kaire Pikamäe 6