← Eesti

3-04-193/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Lilianne Aasma, liikmed Kaire Pikamäe ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 13. märts 2006, Tallinn Haldusas

) §-d 153 lg 1, 156 lg 1 ja lg 3 p 3 ja 4; Vabariigi Valitsuse 13.05.2003 määruse nr 151 „Kaadrikaitseväelase teenistuse tasustamine“ (muudetud 12.03.2004 määrusega nr 66) lisa 2 ja 3, siseministri 25.08.2003 käskkirjaga nr 381 kinnitatud Piirivalve, v.a Piirivalve Lennusalk, kaadrikaitseväelaste palgajuhendi (muudetud 12.04.2004 käskkirjaga nr 180) p-d 5.3 ja 6.1, Piirivalveameti peadirektori 28.04.2004 käskkirja nr 121 „Piirivalve palgajuhendi rakendamine“ p 4.3 ja Põhja Piirivalvepiirkonna põhimääruse p-d 11 ja

  2. K. K. kaebuses paluti tühistada Põhja Piirivalvepiirkonna ülema 26.05.2004 käskkir i nr 412P osas, mis näeb ette täiendavate tööülesannete eest lisatasu protsendi vähendamise ja diferentseeritud tasu kaotamise uurija õiguste omamise eest ning kohustada Piirivaleametit ja Põhja Piirivalvepiirkonna ülemat välja andma haldusakti lisatasu täiendavate tööülesannete eest ja diferentseeritud tasu uurija õiguste omamise eest vastavalt Vabariigi Valitsuse 12.03.2004 määrusele nr 66 tagasiulatuvalt alates 01.01.
  3. 1) Käskkiri on nr 412-P antud avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks ja on sellest tulenevalt haldusakt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 järgi. Kuna käskkirjaga nr 412-P muudeti tagasiulatuvalt käskkirjas nr 1138-P määratud lisatasude suurust, siis sellega leidis aset õiguspärase haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine isiku kahjuks. Sellega rikuti kaebaja õigust saada teenistustasu vastavalt

-s sätestatule. 2) Antud juhul ei esine ühtegi HMS § 66 lg 2 p-des 1, 3, 4 ja lg-s 3 loetletud asjaoludest. Sellest tulenevalt on käskkirjas nr 1138-P sätestatud lisatasu protsendi muutmine ja lisatasu kaotamine õigusvastane. 3) Kohustus haldusakti väljaandmiseks tuleneb

§ 153lg 2 ja 3 ning Vabariigi Valitsuse 13.05.2003 määruse punktist 7 alap 1 ja 3.

Põhja Piirivalvepiirkonna ülema 30.06.2004 käskkirjaga nr 832-P tunnistati 26.05.2004 käskkiri nr 412-P kehtetuks ning määrati alates 19.06.2004 K. K. teenistustasuks 7 970 krooni (palgamäär palgaastmel K 12 - 4 300 krooni, auastmetasu 1 400 krooni, diferent kõrgendatud vastutuse määra eest 5 % - 215 krooni, väljateenitud aastate tasu 10 % - 455 krooni, lisatasu võõrkeelte valdamise eest 10 % - 455 krooni, lisatasu akadeemilise kraadi eest 10 % - 455 krooni ja lisatasu täiendavate tööülesannete eest 16 % - 690 krooni). 09.02.2005 kohtuistungil muutis kaebaja taotlust ja palus tunnistada käskkirja nr 412-P vaidlustatud osas õigusvastaseks. 3. Vastustajad kaebust ei tunnistanud ja leidsid, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane. Kaebaja teenistustasu tagasiulatuva muutmisega ei ole tema õigus i rikutud. Kaebaja teenistustasu tervikuna ei vähenenud, vaid suurenes 335 krooni võrra. 2

(6)3-04-193 4. Tallinna Halduskohtu otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 1) Nii tühistamise kui ka kohustamise eelduseks on akti või toimingu õigusvastasus. Seega on kohustamistaotlus hõlmatud õigusvastasuse tuvastamise taotlusega. Kaebaja ei ole toonud esile muud põhjendatud huvi õigusvastasuse tuvastamiseks, mistõttu puudub alus õigusvastasuse kindlakstegemiseks kohtuotsuse resolutsioonis ja põhjendatud on vaidlustatud käskkirja õiguspärasusele hinnangu andmine kohtuotsuse motiivides. 2)

§ 153

lg 1 järgi koosneb kaadrikaitseväelase teenistustasu ametipalgast koos seaduses sätestatud lisatasudega, puhkusetasust ja puhkusetoetusest.

§ 153

lg 2 alusel on kaadrikaitseväelasel õigus saada samas seaduses sätestatud alustel teenistustasu alates lepingulisse teenistusse võtmise päevast kuni lepingulisest teenistusest vabastamise päevani.

§ 154

lg 1 alusel nimetatakse ametipalgaks palgaastmele vastava kuupalgamäära alusel arvutatud palga osa. Palgamäär on kaadrikaitseväelase ametikoha palgaastmele vastav sama seaduse § 153 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud rahasumma või selle diferentseering (

§ 154lg 11 ).

Kaadrikaitseväelaste ametikohtade auastmetele vastavad palgaastmed, palgamäärad, sealhulgas palgamäärade diferentseerimise alused, ning lisatasude maksmise alused ja ulatuse täiendavate teenistusülesannete täitmise, nõutavamast tulemuslikuma teenistuse ning teenistuse eripära eest ning nende maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus (

§ 153lg 3).

Vabariigi Valitsuse 13.05.2003 määrusega nr 151 on kehtestatud kaadrikaitseväelaste ametikohtadele vastavad palgaastmed ja palgamäärad. Vabariigi Valitsuse 12.03.2004 määrusega nr 66 muudeti tagasiulatuvalt alates 01.01.2004 valitsuse 13.05.2003 määruse nr 151 lisa nr 2, mis käsitleb Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluvate kaadrikaitseväelaste palgaastmeid ja palgamäärasid. Kaebaja palgaastmele vastav palgamäär suurenes tagasiulatuvalt. 3) Vabariigi Valitsuse 13.05.2003 määrusega nr 151 on kehtestatud ka kaadrikaitseväelaste lisatasude maksmise alused täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest.

§ 153

lg 8 näeb ette, et kaadrikaitseväelasele võib maksta lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise, nõutavamast tulemuslikuma teenistuse ja teenistuse eripära eest. Osundatud sättest tulenevalt on lisatasu maksmise otsustamisel tegemist kaalutlusõigusega. Määruse nr 151 § 5 lg 1 järgi võib määrata ja maksta lisatasu riigieelarvest kaardikaitseväelaste teenistuse tasustamiseks määratud summa piires. Kaadrikaitseväelasele tuleb tagada teenistustasuna Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud palgamäära maksmine. Lisatasude maksmine ja palgamäära diferentseerimine sõltub kaitseväelase teenistuse eripära kõrval ka palgafondis selleks rahaliste vahendite olemasolust. 4) Vabariigi Valitsuse määruse nr 151 § 3 lg 1 kohaselt on siseministril õigus teatud ulatuses suurendada diferentseerimise teel palgamäära. Siseministri 25.08.2003 käskkirjaga nr 381 on kehtestatud Piirivalve, v.a Piirivalve Lennusalk, kaadrikaitseväelaste palgajuhend, kus on toodud palga diferentseerimise ja lisatasude maksmise alused. Käskkirja p 14 kohaselt kõik nimetatud palgajuhendiga ettenähtud väljamaksed makstakse Piirivalveameti haldusala eelarves töötasuks määratud summa piires. Piirivalveameti kaadrikaitseväelaste teenistuse tasustamiseks seoses uute palgamäärade kehtestamisega tagasiulatuvalt täiendavaid summasid ei eraldatud. Siseministri 12.04.2004 käskkirjaga nr 180 muudeti palgajuhendi punkte 2.1 - 5.3 ja 6.15.5, lisades kõikide palgamäära diferentseerimise protsentide ette sõna „kuni“. Seega oli asutuse juhil õigus diferentseerida kaitseväelaste palgamäära vahemikus t null kuni palgajuhendis märgitud protsendini. Asjaolu, et muutunud faktiliste asjaolude tõttu ei olnud võimalik jätkata lisatasude ja diferentseeritud palgamäära maksmist samas proportsioonis, on kooskõlas

ning selle alusel ja täitmiseks antud õigusaktidega. Kaevatava käskkirjaga palgamäära diferendi ja täiendavate teenistusülesannete täitmise eest lisatasu protsendi muutmine on õiguspärane. 5) Antud juhul on ekslik lähtuda palgaseaduse §-st 3, mille kohaselt on töötajatele makstavad lisatasud ja juurdemaksed palgatingimuseks, mis määratakse kindlaks töölepingus. Ühestki õigusaktist ei tulene kaebajale õigust nõuda palgaastme diferentseerimist või konkreetse suurusega lisatasu. Ekslik on nende lisatasude maksmist samastada töölepingus kokkulepitud palgatingimustega, mida on lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel. 3

(6)3-04-193 6) Kaebajale on määratud ja makstud Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud palgamäära ning vastavalt võimalustele lisatasusid ja palgamäära diferenti. Kaebaja teenistustasu ei vähenenud vaid suurenes. Haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine kaebaja suhtes oli soodne. Samuti selgus asja arutamisel, et kuni uute lisatasude ja palgamäära diferendi kehtestamiseni maksti kaebajale lisatasu ja palgamäära diferenti 20.11.2003 käskkirjas sätestatud suuruses. Isiku usaldust on vaja arvestada juhul, kui haldusakt tunnistatakse kehtetuks isiku kahjuks, käesoleval juhul on kaebaja teenistustasu suurenenud. Kaebaja usaldus temale kord määratud lisatasude kehtima jäämise suhtes ka palgamäära muutmisel ei välista lisatasude muutmist. Piisavat õiguspärast ootust ei kujuta endast kaebaja moraalne löök, et uue palgamäära alusel ei jätkatud samas proportsioonis lisatasude ja palgamäära diferendi maksmist. Kaebaja lootus, et seoses palgamäära suurendamisega suurenevad vastavalt ka lisatasud ja palgamäära diferent, ei saa olla akti kehtetuks tunnistamise aluseks. 7) Tulenevalt eeltoodust ei kuulu rahuldamisele ka kohustamiskaebus, mille detailsemat käsitlemist ei pidanud kohus vajalikuks, sest täidetud ei ole üks kohustamise eeldustest. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. K. K. apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus ja rahuldada uue otsusega kaebus. 1) Kohtu seisukoht kaebajal haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks põhjendatud huvi puudumisest on väär. Kaebaja on selgelt öelnud, et vaidlusaluse haldusaktiga rikuti tema õigust saada teenistustasu vastavalt

-s sätestatule. Kaitseväelase õigus tasule on

§ 153

lg 1 ja 2 sätestatud subjektiivne avalik õigus, mis loob ka põhjendatud huvi seda piirava haldusakti õigusvastseks tunnistamiseks. Haldusakti õigusvastaseks tunnistamine, kui haldusakt on selle välja andnud ametiisiku poolt kehtetuks tunnistatud, on ainus viis üksikisiku õiguste kaitseks. Seega on kohus oluliselt rikkunud HKMS § 7 lg-t

  1. Nimetatud rikkumine tõi kaasa taotluse läbivaatamata jätmise ja sellest tulenevalt ebaõige kohtuotsuse tegemise. 2) Kohus leidis, et taotlus uue haldusakti väljaandmiseks ei kuulu rahuldamisele, kuid ei põhjendanud otsust, kuna kohtu arvates ei olnud täidetud üks kohustamise eeldustest. Kohus ei ole selgitanud, mis eeldus ei ole täidetud, rikkudes sellega TsMS § 227 lg
  2. 3) Ebaõige on kohtu arvamus, et vaidlusalune haldusakt oli seaduspärane, kuna lisatasude ja diferentseeritud palgamäära maksmist varasemas proportsioonis ei olnud võimalik jätkata faktiliste asjaolude, st väidetava rahaliste vahendite puudumise, tõttu.

§ 153

lg 2 järgi on kaadrikaitseväelasel õigus saada

-s sätestatud alustel teenistustasu alates lepingulisse teenistusse võtmise päevast kuni lepingulisest teenistusest vabastamise päevani. Õigusaktidest ei nähtu, et rahaliste vahendite väidetav puudumine on nimetatud õiguse piiramise aluseks, mistõttu kaebaja leiab, et kohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi. 4) Vale on kohtu järeldus, et kuna kogusummas on kaebajale makstava tasu suurus suurenenud, ei olnud haldusakti tagasiulatuv kehtetuks tunnistamine isiku kahjuks. Teenistustasu saamine väiksemas ulatuses, kui oli ette nähtud varemkehtinud haldusaktiga, kahjustab isiku huve, mistõttu on tegemist tõendite vale hindamisega. 6. Piirivalveamet nõustus kohtu seisukohtadega ja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. 7. Ringkonnakohtu istungil jäid protsessiosaliste esindajad oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4

(6)3-04-193
  1. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaevatava kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega kohtule esitatud kaebuse rahuldamiseks. Kohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud ja kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme. Kohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub kohtuotsuse põhjendustega ega pea HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. HKMS § 19 lg 7 teine lause kohustab halduskohut kaebust tõlgendama lähtudes kaebaja tegelikust eesmärgist. Kaebaja taotles Põhja Piirivalvepiirkonna ülema 26.05.2004 käskkirja nr 412-P osalist tühistamist ning Piirivaleameti ja Põhja Piirivalvepiirkonna ülema haldusakti väljaandmiseks kohustamist. Kuna kaevatav käskkiri tunnistati Põhja Piirivalvepiirkonna ülema 30.06.2004 käskkirjaga nr 832-P kehtetuks, asendas kaebaja käskkirja tühistamise nõude käskkirja õigusvastaseks tunnistamise nõudega. Kaebuse esitaja eesmärgiks oli kaebuse esitamisel ja on jätkuvalt ettekirjutuse tegemine vastustajatele kaebaja soovitud suuruses teenistustasu kohta haldusakti väljaandmiseks. Tulenevalt eeltoodust on vastustajatele haldusakti väljaandmiseks ettekirjutuse tegemise nõue käsitatav kohustamistaotlusena HKMS § 6 lg 1 p 2 mõttes. Kaebaja poolt taotletava haldusakti väljaandmiseks kohustamise eelduseks on kaevatava korralduse õigusvastasus. Kui kaevatav korraldus on õiguspärane, ei ole alust vastutajatele haldusakti väljaandmiseks ettekirjutuse tegemiseks. Järelikult sõltumata sellest, kas kaebaja oleks käskkirja kehtivuse korral taotlenud käskkirja tühistamist või kehtetuks tunnistatud käskkirja õigusvastasuse kindlakstegemist, hõlmab kohustamistaotlus vastavalt kas tühistamistaotlust või õigusvastasuse kindlakstegemise taotlust. Seega on halduskohus tõlgendanud õigesti kaebust, leides, et tegemist on kohustamistaotlusega, mis on hõlmatud õigusvastasuse tuvastamise taotlusega.
  3. Halduskohus ei ole jätnud käskkirja õigusvastaseks tunnistamise taotlust läbi vaatamata, vaid on andnud käskkirja õiguspärasusele hinnangu kohtuotsuse põhjendavas osas. Kuna õigusvastasuse tuvastamise taotlus oli hõlmatud kohustamistaotlusega ja kaebaja ei toonud esile muud põhjendatud huvi õigusvastasuse tuvastamiseks, on kohus andnud õigesti kaevatava käskkirja õiguspärasusele hinnangu üksnes kohtuotsuse põhjendavas osas. Kaebaja esindaja ei toonud kaebaja täiendavat põhjendatud huvi resolutsioonis õigusvastasuse kindlakstegemiseks esile ka ringkonnakohtu istungil.
  4. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaevatava käskkirjaga on kaebajale määratud teenistustasu kooskõlas

- ga, Vabariigi Valitsuse 13.05.2003 määrusega nr 151 (Vabariigi Valitsuse 12.03.2004 määruse nr 66 redaktsioonis) ja selle alusel antud siseministri 12.04.2004 käskkirjaga nr 180. Kaebajale on

alusel garanteeritud tema ametikohale vastav põhipalgaaste ja nähtud ette võimalus põhipalgaastet diferentseerida (suurendada). Vabariigi Valitsus on andnud määrusega asjaomasele ministrile õiguse suurendada teatud ulatuses diferentseerimise teel kehtestatud üldist palgamäära. Üldjuhul määratakse diferentseerimise alused kindlaks üheks eelarveaastaks ja neid võib muuhulgas olla vajalik muuta riigi rahalisi võimalusi silmas pidades. Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda tema ametikohale vastavat põhipalgaastet, kuid tal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema põhipalgaastet diferentseeritakse. Põhipalgaastma suurendamisel ei ole isikul õigust nõuda diferentseerimise jätkamist, kui isiku palk ei vähene. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kuna kaebajale makstav tasu kogusummas suurenes, ei olnud tegemist haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamisega tema kahjuks. 5

(6)3-04-193
  1. Halduskohus jättis kohustamistaotluse rahuldamata põhjendusel, et üks kohustamise eeldustest ei ole täidetud. Kaebaja eksib väites, et kohus ei selgitanud, mis eeldus ei ole täidetud. Kohus selgitas otsuse põhjendava osa punktides 1 ja 2, et kohustamise eelduseks on akti õigusvastasus ja selleks, et kohus saaks võtta seisukohta kohustamiskaebuse põhjendatuse osas, tuleb kõigepealt anda hinnang Põhja Piirivalvepiirkonna ülema 26.05.2004 käskkirja nr 412-P vaidlustatud osa õiguspärasusele.
  2. Neil põhjendustel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel muutmata. Kaire Pikamäe Ivo Pilving Lilianne Aasma 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.