2-03-594/1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Tiiu Hiiuväin Otsuse avalikult teatavaks 17.aprill

1. a, Tallinn, Kentmanni 13 tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-03-594 (endine nr 2/32-9246/03) Tsiviilasi A.Rhagi Eesti Vabariigi vastu (Kaitseministeeriumi kaudu) ebaseadusliku väljatõstmise tuvastamiseks ja samaväärse eluruumi vastuandmiseks Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: A.R Kostja: Eesti Vabariik Kaitseministeeriumi kaudu Kostja esindaja: advokaat M-A.V Asja läbivaatamine 14.märts 2006, avalikul kohtuistungil Istungil osalenud isikud Hageja A.Rja kostja esindaja advokaat M-A.V Juures viibis Sekretär V.K Kohtuotsuse resolutsioon
2. Jätta A.Rhagi Eesti Vabariigi vastu (Kaitseministeeriumi kaudu) ebaseadusliku väljatõstmise tuvastamiseks ja samaväärse eluruumi vastuandmiseks rahuldamata.
3. Välja mõista A.Rmenetluskulu 8 000 (kaheksa tuhat) krooni Eesti Vabariigi kasuks.
4. Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisest. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud Hagiavalduse kohaselt kasutas hageja 11.03.1999 sõlmitud üürilepingu alusel tööandja eluruumi Tallinnas,. Seoses lammutamisega teatas Kaitsejõudude Peastaap hagejale 22.09.2003 üürilepingu lõpetamisest ja palus eluruumi vabastada hiljemalt 18.10.
5. Ühtlasi tehti hagejale ettepanek sõlmida üürileping asuva tööandja eluruumi kasutamiseks. Hageja leiab, et selline üürilepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu ebaseaduslik. Alus üürilepingu lõpetamiseks puudub, mistõttu leping on kehtiv. Lepingu p 6.1.1 järgi kohustus tööandja andma eluruumi üürniku kasutusse lepinguga määratud ajaks ehk teenistussuhte lõppemiseni või lõpetamiseni. Hagejale antav eluruum peaks asuma samas asulas, kus paikneb tema ametikoht ehk Tallinna linnas. Selline nõue on Vabariigi Valitsuse 19.11.2002 määrusega nr 350 kinnitatud Kaadrikaitseväelasele tööandja eluruumi andmise korras ja elamispinna suuruse normides. Lepingu p-ga 9.5 võttis tööandja endale kohustuse anda üürnikule lepingu lõpetamisel vastu teine eluruum ES § 60 lg 4 alusel. § 60 lg 4 p 1 kohaselt ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata isikuid, kes on töötanud eluruumi andnud tööandja juures vähemalt 10 aastat. 13.10.2003 seisuga oli hageja kaitseväeteenistuse staaž 14 aastat 9 kuud. Hageja taotles üürilepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist. 17.09.2004 avalduses muutis hageja hagi eset ning taotles enda väljatõstmise ebaseaduslikkuse tuvastamist ilma teist eluruumi vastu andmata ja kostja kohustamist andma hagejale vastu samaväärne uus eluruum. Eluruum, mida hageja kasutas, on lammutatud, hageja tõsteti välja ebaseaduslikult teist eluruumi vastu andmata. Kohtuistungil taotles hageja hagi rahuldamist. Et tegemist on tööandja eluruumiga tõendavad leping ja teatis lepingu ülesütlemise kohta. Hageja taotleb väljatõstmise ebaseaduslikuks tunnistamist seoses lepingu ülesütlemise ebaseaduslikkusega ja kostja kohustamist andma hagejale samaväärne eluruum Tallinnas. Kohtukuluna palub hageja kostjalt välja mõista riigilõivu 200 krooni ja õigusabi eest 6 136 krooni. Kostja vastuväited Kohtule esitatud kirjalikus vastuses kostja hagi ei tunnista. 22.09.2003 saadeti hagejale teade selle kohta, et hoone, milles asub hageja poolt kasutatav eluruum, kuulub lammutamisele seoses ehitatavale juhtimiskeskusele turvatsooni rajamisega. asuv hoone kuulus lammutamisele rajatava sidekeskuse turvalisuse NATO dokumentidest ja tulenevate nõuetega vastavusse viimiseks. Objekti spetsiifika välistab võimaluse, et selle turvatsoonis liiguvad isikud, kellel puudub konkreetne puutumus NATO sidekeskusega. Kuigi leping ei näe ette lepingu lõpetamise alusena hoone lammutamist, võimaldab VÕS § 313 üürilepinguid erakorraliselt üles öelda mõjuvatel põhjustel. Kostjal oli mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks, mistõttu ülesütlemine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Vastuses esitatud vastuväidetest hagejal staaži puudumise kohta, kostja loobus asja arutamise käigus. Täiendavas vastuses märgib kostja, et ei ole tööandja eluruum. ES § 58 lg 1 sätestab tööandja eluruumi mõiste ning lg 3 kohaselt otsustab eluruumi arvamise tööandja eluruumi hulka kohaliku omavalitsuse organ. Need sätted kehtisid 01.07.1992-01.07.
6. ES § 68 sätestas nõude, mille alusel kohustusid teenistuslikke eluruume omavad või kasutavad juriidilised isikud esitama hiljemalt 01.06.1992 asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse organile ettepanekud nende tunnistamiseks tööandja eluruumideks vastavalt ES §-le
7. Nimetatud nõudeid vaidlusaluse eluruumi puhul järgitud ei ole. Tallinna Kesklinna Valitsuse kirja nr 917/87 II kohaselt puuduvad andmed tööandja eluruumi olemasolu kohta. Ebaseaduslikku väljatõstmist ei ole hageja tõendanud. Kostja lahkus korterist ise. Kui hagejale tuleks anda teine eluruum, peaks hageja sellise eluruumi nimetama. 2 Kohtuistungil taotles kostja hagi rahuldamata jätmist. Seoses NATO sidekeskuse rajamisega oli mõjuv põhjus üürilepingu ülesütlemiseks. Vaidlusalune eluruum ei olnud vormistatud kooskõlas kehtinud seadustega tööandja eluruumiks. Kohtukuluna palub kostja hagejalt välja mõista õigusabikulu 13 754,50 krooni. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ja esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud ES § 58 lg 3 sätestas, et riigi või kohaliku omavalitsusüksuse omandis oleva eluruumi tööandja eluruumi hulka või tööandja eluruumist välja arvamise otsustab eluruumi valdaja ettepanekul kohaliku omavalitsuse volikogu. ES VI osa § 68 sätestab, et teenistuslikke eluruume ja ühiselamuid omavatel või kasutavatel juriidilistel isikutel tuli esitada hiljemalt
8. aasta
9. juuniks asukohajärgsele valla- või linnavalitsusele ettepanekud nende tunnistamiseks tööandja eluruumideks vastavalt ES paragrahvile
10. Teenistuslikele eluruumidele ja ühiselamutele, mida ei ole arvatud tööandja eluruumide hulka, kohaldatakse alates
11. aasta
12. juulist ES IV osa
13. peatüki sätteid ning neis elavate üürnikega loetakse eluruumi üürileping sõlmituks viieks aastaks. IV osa reguleerib eluruumi kasutamist üürilepingu alusel. Tallinna Kesklinna Valitsuse 12.11.2003 kirja nr 9-17/87 II (tl 51) kohaselt puuduvad andmed, tööandja eluruumi kohta. Kirja kohaselt kuulus hoone riigile ja omanikuks oli Kaitseministeerium. Kohtuistungil tunnistajana ütlusi andnud L.O kes hagejaga sõlmitud üürilepingule (tl 8-10) üürileandja esindajana alla kirjutas, ütluste kohaselt oli kostja kasutuses olnud eluruumi näol tegemist ühiselamutoaga- tööandja eluruumiga. Et tegemist ei olnud tööandja eluruumiga, sai tunnistaja teada käesoleva asja menetlemise käigus kostja lepinguliselt esindajalt. Kooskõlas üürlepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 61 lg 1 järgi on tehingus on oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses ja lg 2 järgi peab tahe olema kujunenud tegelikke asjaolusid teades ja neist õiget ettekujutust omades. Tunnistaja ütlustest järeldub, et hagejaga tööandja eluruumi üürilepingut sõlmides puudus tal teave selle kohta, et eluruum ei olnud tunnistatud seaduses sätestatud korras tööandja eluruumiks. Hagejale 22.09.2003 saadetud teatises teatab Kaitsejõudude Peastaap hagejale üürilepingu lõpetamisest seoses hoone lammutamisega. Samas tehakse hagejale ettepanek üürilepingu sõlmimiseks Harjumaal vallas asuva kahetoalise tööandja eluruumi kasutamiseks. Teatises on märgitud üürilepingu ülesütlemisteatise vaidlustamise tähtaeg ja kord. Kaitseministri 12.03.2004 käskkirjaga nr 60 (tl 54-55) tunnistati kõlbmatuks, mahakandmisele ja hävitamisele kuuluvaks kaks ühiselamut Tallinnas,. Pooled vaidlevad selle üle, kas üürileandja võis üürilepingu üles öelda. Hageja leiab, et ülesütlemine oli vastuolus seadusega kuna talle ei pakutud vastu teist samaväärset elamispinda. Kooskõlas VÕSRS § 12 lg 1 kohaldatakse enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 01.07.2002 VÕS-is ja TsÜS-is sätestatut. Üürilepingu erakorralist ülesütlemist reguleerib VÕS §
14. Nimetatud paragrahvi 1.lõike kohaselt võib mõjuval põhjusel kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. § 313 lg 1 tingimuste täitmine kostja poolt on tõendatud. hoone, kus asus hageja poolt kasutatav eluruum, lammutamise tingis NATO võrkude juurdepääsu punkti (POP) ehitamine, mis on tõendatud Kaitseministri 04.06.2003 käskkirjaga nr 283 (tl 52) ja tunnistajana ülekuulatud V.B ja M.T ütlustega. M. T ütluste kohaselt pidi objekti ümbritsema turvatsoon, mistõttu asuvate ühiselamute säilitamine ei olnud võimalik. VÕS § 313 lg 3 järgi ei pea üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagejale teatati 3 lepingu ülesütlemisest ette. Ülalmärgitud põhjendustel, kuna hagejaga sõlmitud üürilepingu ülesütlemine oli seaduslik, ei saa lugeda ebaseaduslikuks ka hageja väljatõstmist. Tulenevalt lepingu ülesütlemisest puudub vajadus tuvastada, kas hageja lahkus eluruumist ise või tõsteti ta välja nagu väidab hageja. Ülaltoodud põhjendustel tuleb hagi jätta rahuldamata, kuna kohus tuvastas, et üürilepingu ülesütlemine oli põhjendatud ning tegemist ei olnud tööandja eluruumiga. Hagi rahuldamata jätmise motiividest tulenevalt puudub vajadus analüüsida ülejäänud tõendeid. Kooskõlas TsMS ja TMS RakS § 3 kuuluvad kohtukulud väljamõistmisele kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS järgi. § 60 lg 1 alusel tuleb hageja kohtukulud jätta tema enda kanda seoses hagi rahuldamata jätmisega. Hagejalt tuleb TsMS § 61 lg 1 p 2 alusel välja mõista kostja õigusabi kulu 8 000 krooni suuruses. T. Hiiuväin kohtunik 4