← Eesti

2-04-2091/14

Obsah (4)§ 203§ 68§ 214§ 202

2-04-2091 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ülle Jänes Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 30. juun

§ 203

(redaktsioon alates 01.07.2003.a) kohaselt peab kasutusvalduse seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping olema notariaalselt tõestatud. Kinnisasja kasutusvalduse seadmine OÜ-le APT-est ei ole tõendatud. Hageja väide, et kostja astus ühepoolselt üürisuhtesse OÜ-ga APT-est, on põhjendamatu. Hageja ei tõendanud kinnistu osa võõrandamist OÜ-le APT-est. Toimiku materjalidest nähtuvalt (t lk 39-42) tasus kostja kuni 2004.a aprillini hagejale eluruumi üldpinna 48,6 m2 eest 15 krooni m2 kohta, kapi ja keldri (5,6 m2) kasutamise eest 7,5 krooni m2 eest, maamaksu 14,67 krooni, hoone kindlustuse eest 38,47 krooni, kokku 824,15 krooni. Hageja esitatud üürikviitungitel sisaldub märkus hagejale üüri tasumise võimalikkusest ka OÜ APTest arveldusarvele, kuhu kostja alates juunist 2004.a üüri tasus. Asjaolu, et kostja tasus üüriraha hageja näidatud arvele, ei tõenda kostja üürisuhet OÜ-ga APT-est.

  1. OÜ APT-est väljastas 19.08.2004.a kostjale üüriarve nr x-x/xx perioodi eest 1.05.2004.a – 31.08.2004.a üüri täiendavaks tasumiseks summas 4981,80 krooni, mis sisaldab eluruumi üüri 33 krooni m2 eest, kuuri renti ning kapi ja keldri kasutamise eest 10 krooni m2 kohta, täiendava tasumise prügiveo ja kojaelektri eest. Kuna üürileping kostjaga kestis kuni 31.05.2004.a, on kostjale täiendava arve esitamine mai eest alusetu.
  2. Üürileandja järgis üürilepingu sõlmimiseks kohtusse pöördumisel ES § 32 lg 3 sätestatud tähtaega ja üürileping automaatselt ei pikenenud. Kuna pooled vaidlevad lepingu oluliste tingimuste üle, tuleb kohtul määrata uue üürilepingu tingimused. Lepingutingimusi määrates lähtus kohus analoogia alusel VÕS § 26 põhimõtetest, lepingu olemusest ja eesmärgist ning tugines hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele. Hageja ei lähtunud uue üürihinna pakkumisel kostjale hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Kostja on sundüürnik, kes on alates 18.03.2003.a arvel eluruumi üürimist taotleva isikuna ning tema poolt eluruumi vabastamine sõltub Tallinna linna poolt eraldatavate vabade munitsipaalpindade olemasolust. Eluruumi omandamisel oli hageja sellest teadlik.
  3. Põhjendatud on hageja nõue hoone kindlustuse, veevarustuse, kanalisatsiooniteenuste, 3

(8)prügiveo, üldelektri ja maamaksu tasumiseks kostja poolt proportsionaalselt tema poolt kasutatava eluruumi osale elamust.
  1. Hageja ei esitanud eluruumi üüri tõstmise põhjendust ja arvestust 15 kroonilt 33 kroonile ja abiruumide üüri tõstmist 7,50 kroonilt 10 kroonile. Hageja poolt kostjale pakutud Õigusjärgsete Omanike Liidu tehtud arvutus eluruumi ruutmeetri eest 33 krooni saamiseks ei tõenda üüri tõstmise vajadust kostja eluruumi suhtes. Hageja nõue üürilepingu sõlmimiseks eluruumi osas üüriga 33 krooni m2 ja abiruumide osas üüriga 10 krooni m2 tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused
  2. P.T esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus OÜ APT-est poolt U.V-le pakutud üürilepingu jõustamist alates 01.06.2004.a, lugedes üürimäära suuruseks alates 01.12.2005.a elamispinna eest 40 krooni m2 ning mitteköetavate abiruumide eest 18 krooni m
  3. Kostja poolt üürilepingu aktsepteerimisest keeldumisel palus hageja eluruumi väljanõudmist kostja ebaseaduslikust valdusest.
  4. Otsus on vastuolus asjaõigusseaduses fikseeritud omaniku õigusega vara vabalt vallata ja valitseda ning paneb hagejale kohustuse üürida 5 aasta jooksul korterit kostjale selliselt, et see ei kata majanduskulusid. Kohtu määratud tingimustel üürilepingu sõlmimisel kaotab hageja igakuiselt 2178,75 krooni ning reaalne sissetulek rendipinnalt oleks üksnes 507 krooni kuus, so 18,88% keskmisest turuhinnast.
  5. Kohus ei tutvunud hageja põhjenduste, väidete ega taotlustega. Kohus ei viidanud Riigikohtu otsusele põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr x-x-x-x-x-, mille kohaselt anti omandireformi läbiviimisel seaduses ja riigi faktilise tegevusega õigusjärgsetele omanikele tagastatud majade üürnikele signaal, et õigus elada tagastatud korteris ning tasuda turuhinnast madalamat üüri on ajutine abinõu.
  6. Kasutusvaldusleping OÜ-ga APT-est sõlmiti 20.06.2000.a. Seadus ei sätesta, et enne 01.07.2003.a. sõlmitud kasutusvaldusleping tuleb uuesti sõlmida ning oleks teisiti kehtetu, mistõttu leping kehtib.
  7. ORAS-e sätete alusel pikenenud üürilepingu tähtaeg 3+5 aastat sai täis 31.05.2004.a. Edasisi kohustusi hageja kostja suhtes ei tunnista. Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002.a määrus nr 56 ei sisalda eluruumi taotlejana arvele võtjale ning arvel olijale piiranguid uue üürilepingu sõlmimiseks ega kohustusi omanikule/haldajale.
  8. Hoone tagastamise avaldus esitati Tallinna Linnavalitsusele 1991.a ning tagastati õigusjärgsele omanikule 1996.a. Kostja ei ole 15 aasta jooksul asunud oma eluasemeprobleeme lahendama, va 2003.a omaniku meeldetuletusel registreerus Tallinna linnalt eluruumi taotlejaks. Kostja ei ole taotlenud eluasemekulude hüvitamist Põhja-Tallinna Valitsuselt, kostjat peavad aitama tema täisealised tütred.
  9. Tegemist ei ole üüri tõstmisega lepingu kehtivuse ajal ja üürihinna tõstmise põhjendamist sellisel juhul elamuseadus ega võlaõigusseadus ette ei näe.
  10. Kohus ei märkinud otsuse motiveeringus ühtegi sätet, millel otsus põhineb.
  11. Hageja palus võtta asja materjalide juurde hageja kohtukulude kalkulatsiooni esimese astme kohtu menetluses ning anda seisukoht hageja käsitluse suhtes kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja taotletud kohtukulude hüvitise kohta. Kostja esindaja taotlus ei vasta seadusele. 4
(8)
  1. Hageja esitas mittevaralise nõude üürilepingu sõlmimiseks, millelt tuli tasuda riigilõivu 60 krooni. Hageja palus talle tagastada enamtasutud riigilõivu 1440 krooni. Vastus apellatsioonkaebusele
  2. U.V ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused
  3. Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjalidega, leidis, et linnakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. P.T-i apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
  4. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja alates hagiavalduse esitamisest taotlenud alternatiivselt üürilepingu sõlmimist OÜ APT-est ja kostja vahel või kostjapoolsel keeldumisel korteri väljanõudmist kostja valdusest. Asjas otsust tehes ei ole linnakohus selgelt kvalifitseerinud hageja nõudeid ega võtnud seisukohta hageja alternatiivse taotluse osas nõuda korter kostja valdusest välja. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks teha asjas uut otsust ilma asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata, kuna hageja nõuete täpsustav kvalifitseerimine ringkonnakohtu poolt võib viia selleni, et hageja alternatiivse nõude vaatab esmakordselt läbi ringkonnakohus.
  5. Linnakohus jättis lõppjärelduses õigesti rahuldamata hageja taotluse lugeda üürileping sõlmituks OÜ APT-est ja kostja vahel, kuid on selle taotluse mitterahuldamist põhjendanud ebapiisavalt. Hageja taotlus üürilepingu sõlmimiseks OÜ APT-est ja kostja U.V vahel põhines hageja ja OÜ APT-est vahelisel kasutusvaldussuhtel, millele tuginedes leidis hageja, et õigus korter üürile anda on OÜ-l APT-est ning üürileandjaks ei pea olema korteri omanik. Kolleegium märgib hageja seisukohtade kohta järgmist. Kuivõrd üürilepingu sõlmimine kujutab endast eluruumi kui kinnisasja käsutamist (s.o asja õigusliku saatuse määramist), vastavalt

§ 68

lg-le 1 aga kuulub asja käsutamise õigus asja omanikule, saab üürileping olla üüritava asja omaniku suhtes kehtiv juhul, kui üürileping on sõlmitud vahetult omaniku enda poolt või omaniku esindaja poolt omanikult saadud esindusõiguse (volituse) alusel, samuti õigussuhte alusel, millest tulenevalt asja üürileandmise õigus on omanikult üle läinud teisele isikule. Kinnisasja kasutusvaldus kujutab endast põhimõtteliselt küll õigussuhet, millega kinnisasja omanik annab kasutusvaldajale muuhulgas õiguse anda kinnisasi kolmandale isikule üürile või rendile (

§ 214

lg 1 ja 3), kuid selle – kasutusvaldajale kuuluva – õiguse teostamist ei saa nõuda kinnisasja omanik. Kasutusvaldajale kuuluvaid õigusi saab teostada ning nendega seotud nõudeid esitada kasutusvaldaja kas isiklikult või oma esindaja kaudu. Hageja on hagi esitanud enda nimel ning OÜ APT-est ei ole käesoleva menetluse osaline, mistõttu kohtul ei ole võimalik otsustada OÜ APT-est õiguste ja kohustuste üle. Kuna OÜ APT-est käesolevas menetluses ei osale, ei saa hageja (apellant) olla käesolevas asjas käsitatav kui OÜ APT-est esindaja, sest esindus tähendab teise isiku nimel tegutsemist (TsÜS §§ 115 – 117, samuti TsMS § 217, varasema TsMS § 83). Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse enda nimel ning OÜ APT-est ei ole käesolevas asjas hagejaks, puudub hagejal õigus nõuda üürilepingu sõlmimist kolmanda isiku (OÜ APT-est) ja kostja vahel. 30. Iseenesest õige on hageja väide, et aastal 2000 ei pidanud x kasutusvalduse leping olema notariaalselt tõestatud (

§ 202aastal 2000 kehtinud redaktsioon), kuid apellant jättis 5

(8)tähelepanuta, et sel ajal oli x elamu vallasasi ning vallasasjale kohaldub kinnisasjast erinev regulatsioon. Võimalus koormata kasutusvaldusega vallasasju kaotati asjaõigusseaduse 01. juulil 2003.a jõustunud muudatustega ning sellest ajast alates tunnustatakse kasutusvaldusena üksnes kinnisasja koormavat kasutusvaldust. Tulenevalt

§-dest 1 ja 5 ei ole lubatud kokku leppida seaduses sätestamata asjaõiguste seadmises (asjaõiguste numerus clausus’e põhimõte). Kinnistu x kohta on 20.04.2004.a kinnistamisavalduse alusel 14.06.2004.a avatud kinnistusregistri registriosa, millest tulenevalt on kinnisasja ja selle osa võimalik asjaõigustega koormata üksnes vastavalt asjaõigusseaduses kinnisasjade kohta sätestatud nõuetele. Asjaõigusseaduse alates 01. juulist 2003.a kehtiva redaktsiooni § 641 ja § 203 kohaselt peab kasutusvalduse seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping olema notariaalselt tõestatud ning kasutusvalduse kohta peab olema tehtud kanne kinnistusraamatusse. TsÜS § 83 lg-st 1 tulenevalt on lihtkirjalik kasutusvalduse seadmise leping kinnisasja suhtes tühine. Apellant ei tõendanud tema ja OÜ APT-est vahel x suhtes notariaalselt tõestatud kasutusvalduse seadmise lepingu sõlmimist ega OÜ APT-est kasuks kinnistusraamatusse kasutusvalduse kande tegemist. Vastavalt

RakS §-le 91 tuli hageja ja OÜ APT-est vahel

  1. aastal sõlmitud kasutusvalduslepingut alates
  2. juulist 2003.a lugeda samade poolte vaheliseks üüri- või rendilepinguks, millele kohaldusid võlaõigusseaduse vastavad sätted. Köie tn 1d kinnistusregistriosa avamisel 20.04.2004.a ei muutunud niisugune üüri- või rendileping kinnisasja kasutusvalduseks. Üüri- ega rendileping üürnikule või rentnikule lepingueseme iseseisva käsutamise õigust ei anna.
  3. Linnakohus on õigesti tuvastanud ning vaidlust ei ole selles, et elamu, kus paikneb vaidlusalune korter, anti selle õigusjärgsele omanikule üle
  4. mail 1996.a. ORAS § 121 lg 1 alusel pikenes kostjaga sõlmitud üürileping esmalt 3 aasta võrra ning seejärel ORAS § 121 lg 3 järgi veel 5 aasta võrra, s.o kuni
  5. maini 2004.a. Enne üürilepingu tähtaja möödumist on üürileandja kirjalikult teatanud kostjale üürilepingu tähtaja lõppemisest, kostja õigusest uue üürilepingu sõlmimiseks ning kostja keeldumise puhuks teinud ettepaneku eluruum vabastada. Kuna üürileandja järgis kohtusse pöördumisel ES § 32 lg 3 sätestatud tähtaega, ei pikenenud üürileping automaatselt täiendavalt esialgses lepingus näidatud tähtajaks. Asjas on aga selgitamata, kas hageja soovib kostjaga uue üürilepingu sõlmimist üksnes tingimusel, et lepingu poolteks on OÜ APT-est ja kostja (missugusel juhul tuleb hagi vastavas osas jätta rahuldamata käesoleva otsuse punktides 29 ja 30 toodud põhjendustel) või on tema taotlus alternatiivselt suunatud uue üürilepingu sõlmimisele tema enda ja kostja vahel ES § 32 lg 3 alusel. Juhul, kui kohus leiab, et hageja nõuet uue üürilepingu sõlmimiseks ei ole võimalik rahuldada, tuleb võtta seisukoht ka hageja alternatiivse nõude osas pooltevahelise üürisuhte lõpetamiseks ES § 32 lg 3 alusel.
  6. Linnakohus kohaldas kolleegiumi arvates ebaõigesti ES § 32 lõiget 3, lugedes poolte vahel sõlmituks üürilepingu sisuliselt samadel tingimustel nagu see oli kehtinud pikka aega enne senise üürilepingu tähtaja möödumist. ES § 32 lg 3 kohaldamisel saab kohus analoogia alusel lähtuda VÕS § 26 põhimõtetest, mille kohaselt kohus määrab lepingu lahtised tingimused lähtudes lepingu olemusest ja eesmärgist ning arvestades hea usu ja mõistlikkuse põhimõtteid. Ringkonnakohus leiab, et nende põhimõtete rakendamisel ei ole linnakohus oma kaalutlusõigust teostades piisavalt arvestanud mõlema poole huve. Asja materjalidest nähtuvalt on pooltevahelised erimeelsused seotud peamiselt üüri suurusega, kusjuures hageja poolt soovitud üürimäär ületas ligikaudu kahekordselt määra, mille juurde soovis jääda kostja. Niisugustel asjaoludel ei saa kolleegiumi arvates pidada põhjendatuks ja mõistlikuks endise üürimäära säilitamist, kuna see muudaks ES § 32 lg 3 sätestatu suuresti sisutühjaks. Kõnealune norm, s.o ES § 32, puudutabki eeskätt nn sundüürnikke, s.o kostjaga sarnases olukorras olevaid isikuid, mistõttu kostja sundüürnikustaatus ei ole kolleegiumi arvates selle normi kohaldamisel käsitatav 6

(8)erandliku asjaoluna.
  1. Lahtiste lepingutingimuste kindlaksmääramisel kohtule kuuluva diskretsiooniõiguse alusel ei ole kohus rangelt seotud ühe või teise poole tehtud ettepanekuga üüri suuruse osas, vaid kohus määrab lahtise tingimuse (üüri suuruse) kindlaks omal äranägemisel arvestades VÕS § 26 põhimõtteid ning poolte huvide tasakaalustatust. Seetõttu puudus kohtul alus jätta üürimäär tõstmata ainuüksi seetõttu, et hageja ei esitanud eluruumi üüri tõstmise põhjendust ja arvestust 15 kroonilt 33 kroonile ja abiruumide puhul 7.50 kroonilt 10 kroonile ruutmeetri kohta. Kohus pidi hindama, kas hageja poolt nõutud üüri määr 33 krooni eluruumi ruutmeetri kohta ja 10 krooni abiruumi ruutmeetri kohta on vaidlusaluste ruumide kasutamise eest mõistlik summa.
  2. Kui esialgses hagiavalduses taotles hageja OÜ APT-est ja kostja vahel üürilepingu sõlmimist üürimääraga 33 krooni iga eluruumi ruutmeetri ning 10 krooni mitteköetavate abiruumide ruutmeetri eest, siis apellatsioonkaebuses palus ta sõlmida OÜ APT-est ja kostja vahel alates 01.06.2004.a selliselt, et lugeda üürimäära suuruseks alates 01.12.2005.a elamispinna eest 40 krooni m2 ning mitteköetavate abiruumide eest 18 krooni m
  3. Kostja poolt üürilepingu aktsepteerimisest keeldumisel taotles hageja eluruumi väljanõudmist kostja ebaseaduslikust valdusest. Kolleegium märgib, et kuivõrd ES § 32 lg 3 alusel uue üürilepingu sõlmimisele suunatud hagi näol oli tegemist mittevaralise hagiga, ei kujuta hageja poolt taotletavate üürimäärade suurendamine endast haginõude suurendamist, mis apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud TsMS § 154 lg 1 kohaselt oli lubatud üksnes kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus. Kuna vaidlus puudutab üürilepingu lahtiste tingimuste, eeskätt üüri suuruse kindlaksmääramist, saab kohus oma diskretsiooniõigust teostades võtta seisukoha, missugune üürisumma on pooltevahelisi suhteid ja väljakujunenud olukorda arvestades mõistlik.
  4. Asjakohased ei ole apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt vaidlustatav kohtuotsus rikub omaniku põhiseaduslikku õigust oma vara vabalt vallata ja valitseda, pannes omanikule kohustuse üürida kostjale korterit kulusid mitte katva üürisumma eest. Omandireformi õiguslikul korraldamisel on seadusandjal tulnud kaaluda tagastatud elamute omanike ning nn sundüürnike vastandlikke huvisid ning teatud juhtudel piirata ühtede õigusi teiste kasuks. Nii on eluruumi omaniku huvide teostamine kitsendatud ORAS § 121 lg 5 ja 7 ning ES § 32 alusel, s.o kitsendused tulenevad seadusest. Põhiseaduse § 32 kohaselt on lubatud omandi seadusega kitsendamine muuhulgas teiste isikute kaalukates huvides. Arvestusi kulude kohta, mida hageja elamu ülalpidamiseks teeb, asja materjalidest ei nähtu. Kolleegium märgib siiski, et üürisumma kindlaksmääramisel ei saa lugeda määravaks omaniku poolt eluruumile tehtavaid kulutusi vaid hinnata tuleb üürisumma mõistlikkust.
  5. Ringkonnakohtu arvates ei ole asjakohane ka hageja väide, et alates
  6. maist 2004.a, s.o pärast ORAS-e sätete alusel pikenenud üürilepingu tähtaja möödumist, ta edasisi kohustusi kostja suhtes ei tunnista. Hageja on ise pöördunud kohtusse hagiga ES § 32 lg 3 alusel uue üürilepingu sõlmimiseks. Samuti ei ole arvestatavad hageja viited selle kohta, et kostja ei lahenda oma eluasemeprobleeme, teda peavad aitama tema täisealised tütred ning et kostja ei ole taotlenud eluasemekulude hüvitamist Põhja-Tallinna Valitsuselt. Ebaõige on hageja väide, et kohus ei näidanud otsuse motiveerivas osas, millistele seaduse sätetele otsus tugineb. Kohus kohaldas otsuse tegemisel ES § 32, VÕS § 26 ja ORAS-e sätteid ning on otsuse põhjendavas osas vastavatele normidele viidanud.
  7. Kolleegium leiab, et hageja taotlus apellatsioonkaebuselt täiendavalt tasutud riigilõivu tagastamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja esitas nõude uue üürilepingu sõlmimiseks ES § 32 lg 3 alusel, mida tuli käsitada mittevaralise hagina. Riigilõivuseaduse § 37 7
(8)lg 4 kohaselt tuli apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu samas ulatuses, kui tasutaks avalduse esialgsel esitamisel esimese astme kohtule. Mittevaralise hagi esitamisel tuli RLS § 37 lg 3 kohaselt tasuda riigilõivu 60 krooni ning sama summa tulnuks tasuda ka apellatsioonkaebuse esitamisel (saabunud kohtusse
  1. oktoobril 2005.a). Apellant tasus riigilõivu 1500 krooni. TsMS § 150 lg 1 p 1 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Seega kuulub P.T-ile tagastamisele enamtasutud riigilõiv summas 1440 krooni.
  2. Hageja taotlus esimese astme kohtukulude nimekirja asja juurde võtmiseks tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 60 lg-le 3, kui pool ei ole enne kohtuvaidlusi esitanud kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. Kohtuistung esimese astme kohtus toimus 06.09.2005.a ning kohus jättis põhjendatult 14.09.2005.a esitatud dokumendid vastu võtmata. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut ja ringkonnakohus ei saa tulenevalt TsMS § 60 lg-st 3 nimetatud dokumente vastu võtta.
  3. Apellant palus võtta asja materjalide juurde hageja käsitluse kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja taotletud kohtukulude hüvitise kohta, millega apellant palus jätta esindaja taotluse tasu määramiseks rahuldamata. Kohus määras kostja esindajale tasuks 5987,50 krooni nõutud 9425 kroonist (linnakohtu
  4. septembri 2005.a määrus). Kuna hageja ei ole esitanud apellatsioonkaebuses vastuväiteid kostja esindajale määratud tasu kohta, puudub apellatsioonimenetluses alus tõendi vastuvõtmiseks, millega vaieldakse vastu taotluses nõutud esindajatasu määrale. Võimalust kostja esindajale tasu üldse mitte välja maksta riigi õigusabi seadus ette ei näe.
  5. Kostja esindaja vandeadvokaat Piret Simm palus ringkonnakohtule esitatud taotluses välja mõista esindajatasu kostjale apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest, mille raames esindaja tutvus ja vastas kahele erikaebusele ning apellatsioonkaebusele. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tõendatud ning 2800,00 krooni riigi õigusabi tasu tuleb Advokaadibüroo Digesta arvele üle kanda riigi õigusabi seaduse § 21 lg 1 ja § 23 lg 1 ning justiitsministri 26.01.2005.a määruse nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ § 1 lg 1 ja § 12 lg 1 alusel. Tasu maksab tulenevalt justiitsministri 26.01.2005.a määruse nr 2 §-st 6 välja Eesti Advokatuuri juhatus.
  6. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kohtukulude jaotus tuleb kohtul kindlaks määrata vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele. K. Kullerkupp M. Klaar Ü. Jänes 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.