2-04-880 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Iris Kangur Otsuse tegemise aeg ja koht 28.september 2006.a, Narva, Narva kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi, hageja nõue 2-

§ 50

p 5, kus sätestatakse, et töötaja on kohustatud teatama tööandjale viivitamatult töötakistustest või nende ohust ning võimaluse korral erikorralduseta kõrvaldama niisugused takistused või nende ohu. Esiteks moonutab direktor asja tegelikke asjaolusid. Sellest, et hageja ei ole suuteline tunde andma, ütles ta õpilastele ning palus neid teavitada sellest gümnaasiumi direktorit või õppealajuhatajat. Nagu sai hageja teada, täitsid lapsed tema palve ja õppealajuhatajale teatati sellest, et hageja oli sunnitud pöörduma viivitamatult arsti poole. Teiseks kohaldab direktor ebaõigesti õigusnormi, mida on antud asjaoludes lubamatu kohaldada. Kui lugeda ajutise töövõimetuse seisundit tööhäireteks või -takistusteks, siis mis viisi on töötaja kohustatud erikorralduseta kõrvaldama niisugused takistused või häired, seda enam isegi nende tekke ohu. Edasi viitab direktor Töösisekorraeeskirjade punktile 5.1.4, kust järeldub, et kui töötaja ei suuda tööl viibida (haigus ja teised põhjused), on ta kohustatud teatama sellest esimesel võimalusel, kuid hiljemalt esimesel puudumise päeval kell 10.00, tööandjale. Direktor süüdistab hagejat selles, et ta ei ole seda teinud. Hageja ei saa sellega nõustuda, kuna direktor räägib iseendale vastu. Direktori viite sellele, et hageja teatas seda ainult õpilastele, räägib sellest, et ta oli hageja seisukorrast teadlik. Aga see tõendab veelkord seda, et lapsed täitsid hageja palve ja direktor oli teadlik, et hageja oli sunnitud pöörduma arsti poole. Peale selle ajutise töövõimetuse lehe kehtivuse ajal helistas hageja korduvalt gümnaasiumi, helistas oma kolleegidele ning teatas sellest, et on haige. Hageja kolleegid edastasid selle informatsiooni gümnaasiumi administratsioonile, mida võib tõendada tunnistajate ütlustega. Edasi süüdistab direktor hagejat seletuse andmisest keeldumises. Kuid juhindudes Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 7 lg 1, seletuse andmisest keeldumine, samuti seletuses valeandmete esitamine ei ole distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks. Seega kohaldab direktor jälle ebaõigesti õigusnormi. Käskkirjas deklareerib direktor seda, et hagejale distsiplinaarkaristuse määramisel arvestas ta süüteo raskust, selle toimepanemise asjaolusid ning hageja eelnevat käitumist. Siinjuures on selge, et direktor eksib mõiste "eelneva käitumise arvestamine" kohaldamisõiguses, kuna ei ole hoiatusvestlused ega kirjalikud hoiatused distsiplinaarkaristuse määramiseks, mida võib ja tuleb tegelikult arvestada distsiplinaarkaristuse määramisel eelneva käitumise mõttes. Kui kirjalikult vormistatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad puuduvad, siis neid ei saa arvestada, kuna need on paljasõnalised. Mis puutub süüteo raskuse ning selle toimepanemise asjaolu arvestamisse, siis kui oligi mingi arvestamine, siis oli see objektiivse tegelikkusega vastuolus. 2 2-04-880 Edasi süüdistab hagejat direktor tööplaani puudumises. Hageja väidab, et tööplaanid olid tema poolt esitatud. Puudused, millest mainib direktor, olid kõrvaldatud õigeaegselt. Peale kõige selle kui direktori arvates oli sellel juhul tegemist distsiplinaarsüüteoga, siis vastavalt Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 1 distsiplinaarkaristuse võib määrata hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Vastavalt 12.09.2003.a käskkirjale nr 34/a, millele viitab direktor, puudused pidid olema kõrvaldatud enne 29.09.2003.a. Mis siis takistas kuu jooksul distsiplinaarkaristuse määramist? Takistas see, et 12.09.2003.a käskkirja nr 34/a pole hageja näinud ega olnud sellega tutvunud. Hageja palun kohaldada kõikide käskkirjas nr 20-K kirjeldatud ning vaidlustatava käskkirja avaldamise hetkest üht kuud ületavat ajavahemikku omavate asjaolude suhtes aegumistähtaeg. Süüdistus selles, et hageja ei oska eesti keelt, on samuti absurdne nägugi vaidlustatav käskkiri tervikuna, kuna on täiesti ebaselge, mis viisi riigikeele oskus või oskamatus takistab minu ametiülesannete täitmist matemaatikaõpetajana. Kõigest eeltoodust ning peale selle käskkirjast endast järelduvad tegelikud hagejaga töölepingu lõpetamise põhjused. Ametiühinguorganisatsiooni juhatuse esimehena märkas hageja tegelikult kooli juhtimise korraldamise puudujääke ning oli kohustatud rääkima nendest. Reeglina ilma valelikkuseta. Direktor mainib korduvalt kõnesolevat asjaolu käskkirjas ning nimetab seda "ebakorrektseteks väljenditeks kooli juhtkonna suhtes". Kuna hageja ei suutnud leppida kooli direktori omavoli ning jõhkra suhtumisega mõnede gümnaasiumi pedagoogide suhtes, pöördus kirjaga Narva linna linnapea ning Haridusosakonna poole. See määras lähimal ajal hageja edasise saatuse töösuhete osas. Kõik ülaltoodud asjaolud olid töövaidluskomisjoni pöördumise aluseks. 10.06.2004.a vaatas IdaVirumaa Tööinspektsiooni Narva Töövaidluskomisjon hageja avalduse läbi ning juhindudes

§ 144

ennistas hagejat tööle arvates, et distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamine ei olnud otstarbekas. Hageja leiab, et komisjon ei saanud vaadelda tema töövaidlust täielikult, igakülgselt ja objektiivselt ning sellepärast tegi vastava otsuse. Hageja palub: 1) tunnistada 12.04.2004.a käskkiri nr 20-K distsiplinaarkaristuse määramise (töölepingu lõpetamise kujul) kohta ebaseaduslikuks täies ulatuses; 2) ennistada hagejat tööle endisele ametikohale vastavalt töölepingu tingimusele; 3) sisse nõuda tööandjalt keskmine palk töölt sunnitult puudutud aja eest alates 12.aprillist 2004.a kuni tööle ennistamise päevani 11.06.2004.a; 4) kohaldada aegumistähtaeg käskkirjas kirjeldatud asjaolude suhtes. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista. Vastuväidete kohaselt matemaatikaõpetaja V.P peale pandud distsiplinaarkaristus Narva Kesklinna Gümnaasiumi administratsioon peab põhjendatuks. See distsiplinaarkaristus on põhjendatud Eesti Vabariigi Tööseadusandluse ja Narva Kesklinna Gümnaasiumi Töösisekorra poolt. Distsiplinaarkaristus on pandud V.P peale Töösisekorra p.5.2.7, kinnitatud Õppeõukogu nr 5 19.märts 2003 ja Ida-Virumaa Tööinspektuuri 22.aprill 2003 poolt, alusel. Õppenõukogu volitused on määratud Eesti Vabariigi Haridusministeeriumi ja Narva Kesklinna Gümnaasiumi Põhikirja alusel. 05.02.2004 matemaatikaõpetaja V.P tuli tööle kell 8.50 ja läks kell 9.00 ära, ta jättis 6.d klassi õpilasi järele vaatamata, avaldades, et ta selles koolis rohkem ei tööta (need sõnad tõendab vanemate klasside õppealajuhataja T.S). Vastavalt Töösisekorrale õpetaja lähtudes koolist peab sellest teatama tööandja, t.s. koolidirektori. V.P viitab sellele, et tundis end halvasti, aga ei pööranud kooli med. töötajale abi saamiseks. Peale seda V.P perearst sel päeval võttis vastu ainult kellast 15.

1. Veel V.P ei teatanud, et arst kirjutas temale haiguslehe välja, mis on Töösisekorra p.5.1.4 rikkumine - ja see juhtus kolm korda. Need tegevused viivad õppeprotsessi ja riigi 3 2-04-880 õppekava täitmise rikkumiseks. Vastavalt Põhikooli ja Gümnaasiumi Riigi Õppekavale p.22 lg.8 ja Ametijuhendile, mis on allkirjastatud V.P poolt, õpetaja peab planeerima õppetööd õppetunni kaupa ja iga klassi eraldi, selle juhendi alla V.P kirjutatud oma allkirja 14.11.
2. V.P ei andnud õigel ajal vastavalt direktori käskkirjale nr 34a 12.09.2003 oma tööplaane. Oma tööplaanid V.P, olles haiguslehel, andis õpetaja O.V ainult 09.03.2004, t.s.õppeaasta teisel poolaastal, mis on töölepingu p.2.
3. rikkumine. Nõudmine sunnitud töölt puudumise alates 12.aprillist 2004 kuni 11.juuni 2004 eest hüvitise väljamaksmise kohta palub kostja esindaja jätta ilma rahuldamata. Arvab, et Töövaidlusekomisjoni poolt tehtud otsus oli põhjendatud. Põhjendusi V.P hagiavalduse nõuete rahuldamiseks ei ole. Hageja ennistati oma endisele töökohale samasse ametisse alates 11.06.2004.a kooskõlas käskkirja nr 36-K 11.06.2004.a. Töölepingu lõpetamine toimus alles peale mitmekordseid hagejapoolseid nõudmisi lõpetada tööleping omal soovil alates 06.09.2004.a käskkiri nr 52-K 06.09.2004.a. Peale töölepingu lõpetamist, mis oli sõlmitud 01.09.1977.a, töötaja P omal soovil, ei ole seaduslikku alust nõuda tema ennistamist tööle samasse ametisse, sellel juhul tuleb rääkida tööle võtmisest ja uue töölepingu sõlmimisest. Tööle ennistamise kinnituseks on hageja esindaja nõudmine punktis 3, milles ta osutab, et ennistamine tööle toimus 11.06.2004.a. Töövaidluskomisjon, vaadates läbi hageja avalduse, ei muutnud gümnaasiumi direktori Arno Timoškini käskkirja nr 20-K 12.04.2004.a., järelikult tunnistas selle seaduslikkust. Kostja arvab, et rääkida tähtaegade möödumisest, karistamaks hagejat distsiplinaarkorras, on seadusevastane. Kostja lähtus distsiplinaarkaristuse kohaldamisel Töölepinguseaduse § 91 lõige 1 p l ja § 103 p
4. Kohtu põhjendused Ida-Virumaa Töövaidluskomisjoni otsusega
5. juunist 2004.a. ennistati V P endisele ametikohale Narva Kesklinna Gümnaasiumis ja jäeti V P nõuded töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja töölt sunnitud puudumise aja eest rahuldamata. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg 1 järgi töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. (hagi esitamisel kehtinud seaduse redaktsioon) Poolte vahel on vaidlus töölepingu lõpetamise seaduslikkuse üle. Pooled vaidlevad, kas hageja on oma töökohustusi rikkunud, mis lubaks töölepinguseaduse § 86 p 6 alusel lõpetada töölepingu. TDVS § 23 lg 2 kohaselt tühistab kohus määratud distsiplinaarkaristuse, kui töötajat on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele ilmselt mitte vastava karistusega. Kui töötajale on karistusena määratud töölepingu lõpetamine, siis juhindub kohus ka töölepingu seaduse paragrahvist
6. Töölepingu seaduse (

) § 86 p 6 alusel võib tööandja lõpetada määramata ajaks sõlmitud lepingu töötajapoolsel töökohustuse rikkumisel.

§ 103

lg 2 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada § 86 punktis 6 ettenähtud alusel tööleping, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud.

§ 103

lg 2 järgi võib tööandja töölepingu lõpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuse rikkumise eest. 4 2-04-880 Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 2 p 1 alusel on distsiplinaarsüütegu töölepingu seaduse paragrahvides 48 ja 50 nimetatud kohustuse töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mitte nõuetekohane täitmine.

§ 50

p 3 kohaselt on töötaja kohustatud õigeaegselt ja täpselt täitma tööandja seaduslikke korraldusi. Narva Keskklinna Gümnaasiumi käskkirjaga N 20-K

1. aprillist 2004 on hagejale distsiplinaarkaristus määratud 05.02.2004.a. tunni mitteläbiviimise eest. Vaidlust ei ole, et hageja ei teatanud tööandjale enda töölt puudumisest 05.02.2004.a. Vaidlust ei ole, et hageja perioodil 05.02.2004.a. kuni 23.02.2004.a. oli töölt vabastatud ajutise töövõimetuse tõttu. Samuti on leidnud tõendamist kohtus, et kuigi hageja isiklikult ei teatanud kooli juhtkonnale oma haigestumisest, oli kooli juhtkond teadlik, et hageja ei ole tööl ja ei täida tööülesandeid. Vaidlust ei ole, et ka 05.02.2004.a. tund, mida pidi läbi viima hageja oli asendatud. Narva Kesklinna Gümnaasiumi töösisekorraeeskirjade p 5.1.
2. alusel, kui töötaja ei suuda tööl viibida (haigus ja teised põhjused), on ta kohustatud teatama sellest esimesel võimalusel, kuid hiljemalt esimsesel puudumise päeval kell 10.00 tööandjale. Töösisekorraeeskirjade p 5.2.
3. kohaselt pedagoog ei jäta õpilasi ilma järelevalveta tunni ajal, vahetunnis, pikapäevarühmas, sööklas ja riidehoius.

§ 144

lg 1 alusel vaidluse korral töölepingu lõpetamise üle § 86 punktides 6-8 ettenähtud alustel on töövaidlusorganil õigus hinnata töötaja süüteo asjaolusid ja töölepingu lõpetamise otstarbekust ning töötaja tööle ennistada. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt töötaja tööle ennistamisel paragrahvi 144 lõikes 1 mainitud asjaoudel (süüteo vähene tähtsus jms) ei ole töötajal õigust hüvitusele. Kohtul tuleb anda hinnang kas hagejale kostja poolt süüks arvatud tegu on distsiplinaarsüütegu töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse kohaselt. Kohtul tuleb anda vastus küsimusele kas kostja eksis mõne talle pandud kohustuse suhtes, ei täitnud seda või ei täitnud nõuetekohaselt või tegi midagi niisugust, millest ta oleks pidanud hoiduma. Riigikohus oma

1. mai 2002.a. otsuses nr 3-2-48-02 on väljendanud seisukohta, et töökohustuste täitmata jätmine või nõuetele mittevastav täitmine (rikkumine formaalses mõttes) iseenesest ei saa olla töötajale distsiplinaarkaristuse määramise aluseks. Töötaja karistamiseks peab tööandja tuvastama töötaja teo sisulist külge iseloomustavad asjaolud, eelkõige töötaja süü. Töötaja üleastumise raskuse määravad töökohustuste rikkumise tagajärjed, tema suhtumine oma käitumisse ja selle tagajärgedesse. Üleastumise toimepanemise asjaoludena tuleb arvestada samuti olukorda, milles see toime pandi. Süü töökohustuste rikkumisel võib esineda tahtluse või ettevaatamatuse vormis. Tahtlusega on tegemist siis, kui töötaja jätab tahtlikult töökohustuse täitmata või ei täida oma kohustusi nõutavalt viisil, soovides või mööndes sellega kaasneva tagajärje saabumist. Ettevaatamatult rikub töötaja töökohustusi juhul, kui ta pidi ette nägema oma teo või tegevusetuse tagajärgi, kuid ei näinud neid ette, ei soovinud nende saabumist või lootis neid kergemeelselt ära hoida. Kui töötaja rikub töökohustust, kuid selle juures ei esine ei tahtlust ega ettevaatamatust, siis pole tegemist ka distsiplinaarsüüteoga. Distsiplinaarkaristuse määramisel peab tööandja töötaja süü kindlaks tegema. Kohus loeb tuvastatuks, et V P rikkus oma töökohustusi sellega, et ta jättis tööandjale teatamata seoses enda haigestumisega tekkinud töötakistusest – 05.02.2004.a. tunniplaanis ettenähtud ainetundide läbiviimise võimatusest ja lahkus ise oma haigestumisest teatamata töölt jättes 6d 5 2-04-880 klassi õpilased omapead. Seega on hageja rikkunud Narva Keskklinna Gümnaasiumi töösisekorraeeskirju, mille kohaselt on töötaja kohustatud esimesel võimalusel teatama tööandjale, et töötaja ei suuda viibida haiguse tõttu tool ja et pedagoog ei jätta õpilasi järelevalveta tunni ajal. Kohus leiab, et hageja ja koolidirektori vaheline konflikt, mis sai alguse 04.02.2004.a. toimunud koosolekul ei saa vabandada hagejat tema töökohustuste täitmisest s.t. jätta tööandjale teatamata enda haigestumisest või jätta õpilased omapäi.. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et ta oleks palunud viivitamatult kellelgil teatada tööandjale hageja haigestumisest või vajadusest minna arsti juurde. Hageja ei ole esitanud kohtule veenvaid tõendeid, et tema haigestumise põhjustas koolidirektor, samuti ei pea kohus töötaja heauskseks ja mõistlikuks käitumiseks jätta lapsed järelevalveta ja mitte teatama kooli juhtkonnale või kolleegile võimatusest tuned anda. Kuid kohtu arvates pidi hageja ette nägema, et jättes õpilased omapäi s.o. ilma järelevavelta ja ilma sellest koolijuhtkonnale teatamata, ei täitnud õpetaja talle pandud kohustusi teostada järelevalvet alaealiste laste üle. Kohus leiab, et kostja väide, et hageja oleks võinud ka kooliarsti juurde minna, ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest hagejal on võimalik endal valida missugust arstiabi ta vajab ja kelle poole ta pöördub ravimiseks. Seega leiab kohus, et hageja käitumine oli distsiplinaarsüütegu. Järgmisena hindab kohus kas töötaja süüteo asjaolud olid sedavõrd tõsised, et tööandja määratud distsiplinaarkaristus – töölepingu lõpetamine oli otstarbekas. Vaidlust ei ole, et kuigi hageja isiklikult ei teatanud kooli juhtkonnale enda haigestumisest, sai kooli juhtkond teada, et hageja ei ole tööl ja hageja tunnid asendati. Seega leiab kohus, et kuna hageja haigestus, siis hageja käitumine ei olnud niivõrd tõsine, et hagejat oleks pidanud karistama töölepingu lõpetamisega. Samuti ei anna töölepingu lõpetamiseks põhjust muud asjaolud, mis on käskkirjas kirjeldatud. Vaidlust ei ole, et hagejale ei ole enne distsiplinaarkaristusi määratud. Vaidlust ei ole, et hageja oleks varem jätnud lapsi koolitundides järelevalveta või ta oleks enne ilma teatamata lahkunud koolist tunde andmata. Vaidlust ei ole, et hageja ei esitanud tööplaane tööandjale õigeaegselt. Vaidlust ei ole et tööplaanid siiski esitati hageja poolt kostjale, samas pooltevaheline konflikt tööplaanide esitamisega ei toonud kaasa hagejale distsiplinaarkaristuse määramist. Kohus leiab, et lahkhelid hageja ja Gümnaasiumi direktori vahel ei saa olla sellisteks asjaoludeks, mida käesoleval juhul distsiplinaarkaristuse määramisel oleks põhjendatud arvesse võtta. Samuti ei ole põhjendatud distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse võtta hageja eesti keele oskust. Asja materjalidest ei nähtu, et hagejale oleks enne tehtud etteheiteid keele pärast. Ei ole ka selge, mil viisil hageja eesti keele oskus oleks takistanud tal tööd teha. Kohtu arvates ei ole distsiplinaarkaristuse – töölepingu lõpetamise – õigustuseks põhjendatud arvesse võtta firma Ajurveda kutsumist kooli ruumidesse, õpilaste puudumiste kohta puuduliku järelevalve teostamine, klassipäevikutest V. P polt koopiate tegemine, klassivanemate koosoleku läbiviimine ja seal ebakorrektsete väljendite kasutamine. Kõik käskkirjas kirjeldatud asjaolud viitavad pooltevahelistele suhtlemisraskustele, mida kinnitavad ka tunnistajate (M. K, V. G, L. S, G. D, T. S ütlused) mille üle pooled ka ei vaidle. Kuna hagejale ei ole määratud enne distsiplinaarkaristusi, siis kohtu arvates ei ole need asjaolud kogumis niivõrd jämedad töökohustuste rikkumised, mis kõik koos annaksid põhjuse raskeima distsiplinaarkaristuse töölepingu lõpetamiseks - määramises. Hagejale määratud preemiad ja hagejale väljastaud aukirjad kinnitavad, et hagejat kui aineõpetajat kooli juhtkond tunnustas kui head pedagoogi. Kohtu arvates saab pidada õigeks eelkõige distsiplinaarkaristuse määramise valikul konkreetset tegu, ja mitte tugineda kõikvõimalikele erinevatele muudele puudustele töötaja töös, mille eest pole tööandja pidanud vajalikuks töötajat eelnevalt karistada. Seega kohus võttes arvesse, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja oma pika tööstaaži juures oleks ka varem suhtunud hooletult oma töökohustustesse, mille eest oleks teda karistatud, siis leiab kohus, et hageja süüline käitumine võimaldas kostjal töölepingu lõpetada, kuid arvestades teo toimepanemise asjaolusid ei ole antud juhul otstarbeks hagejale määrata distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamine ja seega oleks põhjendatud hageja ennistada tema 6 2-04-880 endisele ametikohale Narva Kesklinna Gümnaasiumis. Vaidlust ei ole, et V P oli ka ennistatud tema endisele ametikohale Ida-Virumaa Töövaidluskomisjoni otsuse alusel
2. juunil 2006.a. ja tööleping poolte vahel on lõpetatud töötaja soovil 06.09.2004.a. Lähtudes eeltoodust ei ole kohtu arvates mõistlik ja põhjendatud hageja tööle ennistada ka kohtuotsuse alusel, sest vastavasisulise nõude on pooled töövaidluskomisjoni otsuse alusel juba täitnud. Kohus leiab, et hageja nõue kohaldada aegumistähtaega distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas kirjeldatud asjaoludele tuleb jätta rahuldamata. Distsiplinaarkaristus on hagejale määratud 05.02.2004.a. töökohustuste mittenõuetekohase täitmise eest. TDVS § 8 alusel peab tööandja distsiplinaarkaristuse määramisel arvestama süüteo raskust, selle toimepanemise asjaolusid ja töötaja eelnevat käitumist. Seega võib tööandja arvestada distsiplinaarkaristuse määramisel töötaja käitumist eelnevalt. Töötaja käitumise hindamisel ei keela seadus arvestada asjaolusid, mille eest ei ole töötajale distsiplinaarkaristust määratud. Seega ei ole põhjendatud kohaldada käskkirjas N 20-K nimetatud asjaoludele aegumistähtaega. Kuna kohus ei tuvastanud hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamise ebaõigsust, siis jätab kohus rahuldamata hageja nõude töölt sunnitud puudumise aja eest keskmise töötasu nõudes. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus selgitab pooltele, et

-I § 144 võimaldab ennistada tööle isikuid, kelle süüline käitumine võimaldas töölepingu lõpetada, kuid arvestades teo toimepanemise asjaolusid, ei ole see töövaidluskomisjoni või kohtu arvates otstarbekohane. Järelikult pole töölepingu lõpetamine mitte ebaseaduslik, vaid on ebaotstarbekohane –

§ 144

kohaldamise eelduseks on töölepingu lõpetamise õiguspärasus, kuid otstarbekuse seisukohalt ei pruugi töölepingu lõpetamine olla põhjendatud. Seega

§-d 117 ja 144 ei ole koos kohaldatavad ja hageja nõue töölt sunnitud puudumise aja eest keskmise töötasu nõudes pole põhjendatud. Tunnistaja V. Tšetvertnaja ütlusi kohus tõendina ei arvesta, sest neil ei ole asja lahendamisel, mille sisuks on töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõue, tähtsust. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagi esitamisel kehtinud TsMS § 60 alusel jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohtunik Iris Kangur 7