2-05-1709/1

2-05-1709 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maimu Laumets Kohtuistungisekretär Kristi Rekand Otsuse tegemise aeg ja koht 03. oktoober 2006. a Tallinn Tartu mnt 85 Tsiviilasja number 2-05-1709 Tsiviilasi OÜ C. hagi OÜ R. vastu võlgnevuse tasumiseks ja OÜ R. hagi OÜ C. vastu alusetult omandatu tagasi saamiseks Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja/vastukostja OÜ C. (registrikood xxx, asukoht xxx) esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen (AB Maire Arm, asukoht Rävala pst 15-13 Tallinn 10143), läbivalt nimetatud hageja; Kostja/vastuhageja OÜ R. (registrikood xxx, asukoht xxx) esindaja Alvar Kaljurand (OÜ ÕB Alvar Kaljurand, asukoht Liivalaia 5-2 Tallinn 10118), läbivalt nimetatud kostja. Kohtuistungi toimumise aeg 07.09. 2006. a RESOLUTSIOON Hagi rahuldada. Jätta vastuhagi rahuldamata. Välja mõista OÜ-lt R. OÜ C. kasuks 18 777 (kaheksateist tuhat seitsesada seitsekümmend seitse) krooni 84 senti. Kohtukulude jaotus Välja mõista OÜ-lt R. OÜ: 1. C. kasuks tasutud riigilõiv 1400 (üks tuhat nelisada) krooni ja õigusabikulud 938 (üheksasada kolmkümmend kaheksa) krooni 90 senti. 2. Riigituludesse asja läbivaatamiskulud 188 (ükssada kaheksakümmend kaheksa) krooni 70 senti. Riigituludesse välja mõistetud menetluskulu tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvele: Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr 221023778606, viitenumber 2800049777. Maksekorraldusel selgituste lahtrisse tuleb märkida kohtu nimetus, tsiviilasja number, nõude sisu ning kui isik ei tasu kulu ise, siis isiku nimi, kelle eest tasumine toimub. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas kohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista lepingust tulenev võlgnevus ja viivised kokku 18 777.84 krooni ja kohtukulud. Hagiavalduse ja lisade kohaselt oli hageja ja kostja vahel 01.07.2001.a lihtkirjalikus vormis sõlmitud tähtajatu raamatupidamisteenuste osutamise leping. Lepingu p2.2. kohaselt oli teenuse osutamise eest tasuks kokku lepitud 2000 krooni kuus, millele lisandus käibemaks. Lepingu p 5.2. nägi ette võimaluse poolte kokkuleppel lepingu tasu muutmiseks. Lepingu kehtivuse ajal leppisidki polte seaduslikud esindajat kolmel korral suuliselt kokku suurendada tasu teenuste osutamise eest: alates 30.05.2003.a oli kuutasuks 3540 krooni (s.h käibemaks); alates 30.10.2003.a oli kuutasuks 7434 krooni (s.h käibemaks) ja alates 31.03.2004.a oli kuutasuks 11 800 krooni (s.h käibemaks).Kostja asus suuliselt kokkulepitut ka nõuetekohaselt täitma: kostja on tasunud 6-l korral arveid 3540.- krooni; 7-l korral 7434.- krooni ja 5-l korral 11 800 krooni. Seega kinnitas kostja faktiline käitumine asjaolu, et pooled olid saavutanud kokkuleppe tasu suurendamise osas. Kostja ei saaks tugineda lepingupunktile, mille kohaselt tulnuks lepingu muudatused vormistada kirjalikult, kuna tema faktiline käitumine arvete tasumisel näitas nõustumust maksta suuremat tasu vastavalt poolte suulisele kokkuleppele. Kostja aga jättis tasumata 30.09.2004 ja 29.10.2004.a arved kokku summas 17 980.84 krooni. Leping lõpetati poolte kokkuleppel alates 01.11.2004.a. Hageja esitas kostjale kahel korral pretensioonid arvete tasumise nõudega, kuid kostja vastas, et maksta ei kavatse. Kostja ei esitanud hagejale lepingu kehtivuse ajal ning ka mõistliku aja jooksul pärast seda pretensioone teenuste osutamise ja/või arvete tasumise osas. Samuti ei ole kostja teavitanud hagejalt kohutuse täitmist takistavatest asjaoludest. Kuna hageja ei ole kohustust nõuetekohaselt tähtaegselt täinud, palus hageja kostjalt välja mõista ka seadusest tuleneva viivise: arve nr 240103 maksetähtajaga 01.11.2004.a puhul kokku 534 krooni ja arve nr 240106 maksetähtajaga 10.11.2004.a puhul 263 krooni. Hageja leidis, et kuna leping oli suunatud püsivate kohustuste täitmisele, siis tegemist on kestvuslepinguga ning kohaldamisele tulevad VÕS sätted. Hageja lisas täiendavalt, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja poolt esitatud saldoteatisele summas 17980 krooni, mistõttu tulenevalt VÕS § 200 lg 2 loeb hageja selle võlatunnistuseks. Hageja selgitas, et tasu tõstmise tingisid ümberkorraldused kostja majandustegevuses s.h raamatupidamises: käive kasvas ning lisaks sellele täitis hageja 01.04.07.06.2004.a täitis hageja tööülesandeid ainuisikuliselt, vaja oli välja õpetada uut kostja juurde tööle asuvat raamatupidajat. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et ei ole lepingu tingimusi rikkunud. Leping nägi ette selle muutmise kirjalikus vormis. Kostja leidis, et hageja ei ole esitanud mingeid tõendeid lepingutingimuste muutmise kohta. Hagejale tasuti pikema aja jooksul lepingus kokku lepitust suuremaid summasid (alates 30.05.2003) seega on hageja alusetult rikastunud. Kostja on hagejale esitanud nõude alusetult omandatud 79 650 krooni tagastamiseks 15.11.2004, kuid hageja ei ole nõuet täitnud. Vastuhagi nõue ja põhjendused 2 Kostja esitas vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista alusetult saadud 21 830 krooni ja kohtukulud. Vastuhagi ja lisade kohaselt nägi lepingu p 5.1 ette lepingu tingimuste muutmist ainult poolte kirjalikul kokkuleppel. Selline kokkulepe sõlmiti poolte vahel kahel korral: 01.05.2003.a suurendati lepingutasu 3540 kroonile ja 01.10.2003.a suurenatid lepingutasu 7434 kroonile. 2004.a kevadel hakkas hageja nõudma lepingutasu suurendamist. Selline nõue oli vastuhagejale (kostjale) vastuvõtmatu, kuna raamatupidamises esinesid puudused ning seetõttu keeldus vastuhageja korduvalt lepingu tingimuste muutmisest. 31.10.2004.a kirjaga soovis vastukostja (hageja) lepingu lõpetamist seoses sellega, et vastuhageja keeldus lepingu muutmisest. Vaatamata vastava kokkuleppe puudumisele, oli vastukostja viie kuu jooksul omavoliliselt suurendanud endale makstavaid summasid. Vastukostja kasutades ära oma ametiseisundit, kandis ise arvete alusel endale raha üle. Vastavalt lepingule ja selle muutmisele oli vastukostjal alates 01.10.2003.a õigus saada igakuuselt 7434 krooni, kuid vastukostja kandis endale üle viiel korral 4366 krooni rohkem. Seega on vastukostja alusetult omandanud kokku 21830 krooni. Vastuhageja esitas vastukostjale nimetatud summa tagastamise nõude 15.11.2004.a, kuid vastukostja raha ei tagastanud. Kuna vastukostja on teostanud mittekvaliteetset tööd ning oktoobris 2004.a ei täitnud kohustusi üldse, on vastuhageja jätnud täies mahus tasumata arved 2004.a septembri ja oktoobri eest. Hageja vastus vastuhagile Hageja (vastukostja) vaidles vastuhagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Vastukostja põhjenduste kohaselt on vastukostja seisukohal, et lepingu p 5.2. on erisäte lepingu p 5.1. suhtes . Kuna lepingust ei tulene otsest keeldu lepingu muutmiseks muus vormis, võisid pooled tasu muutmises kokku leppida ka suuliselt. Vastuhageja faktiline käitumine arvete tasumisel näitas tema nõustumust maksta suuremat tasu vastavalt suulisele kokkuleppele. Hageja teadmisel teostati ülekandeid korduvalt suuremas summas. Lepingu kehtivuse ajal ei esitanud vastuhageja mingeid pretensioone ülekantud summade suuruse osas. Vastukostja leidis, et ta on osutanud hagejale raamatupidamisteenust ning tal on seetõttu õigus saada selle eest ka tasu. Asjaolu, et vastukostja oli isik, kes tegi füüsiliselt ülekandeid, ei muuda neid veel õigusvastaseks. Kõik ülekanded on tehtud vastuhageja teadmisel ja nõusolekul. Vastuhageja väide, et kokkulepet ei sõlmitud puudujääkide tõttu raamatupidamises, on tõendamata. Pigem vastupidi: 15.11.2004. kirja p 1 märgib vastuhageja, et raamatupidamise kvaliteedist tulenevalt kostjale nõudeid ei esitata, 2004.a raamatupidamise aastaaruandest ja audiitori järeldusotsusest nähtub, et vastuhageja raamatupidamine oli korrektselt läbi viidud. Vastukostja ei nõustu K. Kaasiku poolt läbi viidud nn vaheauditiga, kuna see on koostatud pärast teenuse osutamise lõppemist ning audiitorile ei olnud antud ka õigeid lähteandmeid. Samuti selgitas vastukostja, et ei tegelenud 2004.a septembris oktoobris raamatupidamisega ainuisikuliselt, sest tööle võeti vastuhageja raamatupidaja, ning ka muid kandeid ei teinud vastukostja ainuisikuliselt ning näiteks laokontosid ta ei täitnud üldse. Vastukostja teatas, et sai pretensioonidest tema poolt osutatud teenusele teada alles kohtumenetluse käigus, mis ei vasta TsÜS § 138 lg 1 sätestatud heas usus toimimise põhimõttele. Vastuhageja ei saa töö mittevastavusele tugineda, kuna pole mõistliku aja jooksul sellest vastukostjat teavitanud. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte sisukohtadega ja uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 01.07.2001.a sõlmiti nende vahel lihtkirjalik tähtajatu leping, mille p 1.1 kohaselt võttis hageja enda peale kostja raamatupidamistööde teostamise 3 teenustööna vastavalt sama lepingu p 2 ja 3 (t lk 9-10). Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et nimetatud leping lõpetati poolte kokkuleppel 01.11.2004.a (t lk 73-74). Kohus leiab, et 01.07.2001.a sõlmitud lepingu puhul on tegemist kestvuslepinguga: sõlmitud tähtajatult, perioodiliste kohustuste täitmiseks, mistõttu tuleb vastavalt Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse rakendamisseaduse 12 lg 1 kohaldada alates 01.07.2002.a uues tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. Hageja esitas kohtule väite, et lepingu p 2.2. kokku lepitud lepingu tasu on muudetud kolmel korral suuliselt: alates 01.05.2003.a oli kuutasuks 3540 krooni; alates 01.10.2003.a oli kuutasuks 7434 krooni ja alates 31.03.2004.a oli kuutasuks 11 800 krooni. Kostja on omaks võtnud kaks esimest tasu suurendamise kokkulepet ning esitas kohtule tõenditena kirjalikult vormistatud lepingu muudatused (t lk 66-67). Kostja eitas, et saavutati kokkulepe 01.04.2004.a tasu suurendamiseks, mille kohta esitas ka muudatuste projekti, millel puudus kostja esindaja allkiri ( t lk 68). Kostja leidis, et 01.04.2004.a tasu suurendamise kokkulepe ei ole kehtiv, kuna seda ei olnud sõlmitud kirjalikult nagu nägi ette lepingu p 5.1. Hageja vande all antud ütluste kohaselt vormistas nimetatud muudatuste projektid ette hageja ja esitas omapoolselt allkirjastatuna kostjale. Hageja ei ole saanud muudatuste allkirjastatud eksemplare tagasi. Hageja ütluse kohaselt vormistas ta muudatused kirjalikul 2004.a suvel. Kostja ei esitanud vande all nimetatud asjaoludele vastuväiteid. Kohtle esitatud hageja konto väljavõttest perioodil 01.01.2003-27.04.2005 (t lk 11- 33) ja kostja raamatupidamise väljavõttest hagejale tasutud summade kohta perioodil 21.01.2003- 20.09.2004 (t lk 69-70) nähtub, et alates 2003.a maist kuni septembrini (k.

1. a)on hagejale tasutud 3540 krooni kuus, alates 2003.a oktoobrist kuni 2004.a märtsini (k.
2. a)on tasutud 7434 krooni kuus, alates 2004.a aprillist kuni augustini (k.
3. a)on tasutud 11 800 krooni kuus. Seega on kostja tasunud hagejale lepingu p 2.2. kokku lepitust suuremaid summasid ilma kirjaliku kokkuleppeta alates 2003.a maist kuni 2004.a märtsini- nimetatud kokkulepped vormistati alles 2004.a suvel. Vastavalt lepingu p 5.1. võib kõiki lepingu punkte muuta poolte kirjalikul kokkuleppel. Nimetatud lepingu punkt vastab VÕS § 13 lg 2. Samas on aga sama paragrahvi lõikes 3 toodud eelmise lõike suhtes erinorm: vastavalt VÕS § 13 lg 3 juhul, kui lepingus on ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Eeltoodud tõendite alusel jõudis kohus järeldusele, et kuigi ka kumbki 2003.a kokku lepitud tasu suurendamine ei olnud vormistatud kirjalikult nagu seda nõudis lepingu p 5.1, suuremat tasu kostja nõusolekul ja teadmisel siiski maksti. Seega näitas kostja oma faktilise käitumisega, et on tasu suurendamisega nõus. 2004.a aprillis soovis hageja uuesti tasu suurust muuta, kuna tema töökoormus oli kasvanud ja tööülesanded muutunud. Kostja vastava kokkuleppe saavutamist eitas, kuid muid tõendeid peale alla kirjutamata muudatuse projekti kohtule ei esitanud. Samas tuvastas kohus, et nimetatud muudatuste projektid koostati alles 2004.a suvel, täpsemat ega ei ole olnud võimalik välja selgitada. Kuna poolte ütlused on selles osas vastupidised: hageja kinnitas kokkuleppe saavutamist suulises vormis, kostja eitas seda, ei ole kohtul olnud võimalik otsestest tõendiallikate alusel välja selgitada poolte tahet. Seega lähtub kohus asjaolu hindamisel poolte kaudsetest tahteavaldusest, mis väljendus nende tolleaegses käitumises. Poolte ütlustest ja esitatud tõenditest (eelnimetatud kostja raamatupidamisväljavõte) nähtub, et hageja, kes täitis raamatupidaja töökohustusi tasus ise enda firmale esitatud arvete alusel suuremat lepingutasu summas 11800 krooni alates 2004.a aprillist kuni augustini. Kostja seaduslik esindaja andis vande all ütlusi, et oli tasumisest suuremas summas teadlik, kuid otsustas hagejat jälgida. Seega oli kostja teadlik nn. lepingu rikkumisest, kuid ei teinud midagi selle lõpetamiseks. Samas lasus kostja esindajal, kes on kostja juhatuse liige kohustus 4 korraldada äriühingu raamatupidamist (ÄS § 183) ning seejuures pidi ta täitma nimetatud ülesandeid tavaliselt oodatava hoolega (TsÜS § 35). Kostja esindaja käitumist ei saa lugeda juhatuse liikmele esitava hoolsuskohutusega oma kohustuste täitmiseks. Lisaks sellele oli kostja esindaja selgitustes ja muudes kogutud tõendites vastuolu: Kostja esindaja väitis, et kõik arved pidid olema allkirjastatud enne nende tasumist nagu seda nõudis raamatupidamiseeskiri. Kostja esitas kohtule raamatupidamiseeskirja (t lk 139), millel puudus allkiri ja selle kinnitamise kuupäev. Kohus leiab, et nimetatud raamatupidamise sise-eeskiri ei vasta Raamatupidamise seaduse § 11 sätestatule. Vastuolu kostja ütlustega ilmneb aga selles, et nimetatud eeskirja kohaselt ei olnud ette nähtud kohustust teha ülekandeid ainult juhatuse liikme poolt allkirjastatud arve alusel. Hageja ütluste kohaselt üldiselt küll juhatuse liige allkirjastas arved, kuid ebatavaline ei olnud ka olukord, kus nimetatud allkirjad anti tagantjärgi, näiteks aasta lõpus. Seega ei olnud allkiri arvel obligatoorne. Kostja esitas kohtule ka nimetatud arved, mille alusel hageja 2004.a aprillist augustini ülekandeid tegi (t lk 134138). Nimetatud arvetel tõepoolest puudus kostja esindaja allkirja. Samas ei esitanud kostja kohtule võrdluseks ühtegi teist arvet, millest nimetatud allkirja andmise tavapärasus oleks nähtunud. Seega ei tõenda allkirjastamata arved seda, et kostja ei olnud teadlik arvete tasumisest hageja poolt. Liiati kinnitas kostja ise vastupidist. Kohus arvestab taustana ka asjaolu, et esitatud tõenditest selgus, et kostja juures tegi alates juunist 2004.a raamatipidamistoiminguid lisaks hagejale ka oma raamatupidaja. Kõike eeltoodut kokku võttes jõuab kohus seisukohale, et arvestades eelnevat poolte käitumist (suulised kokkulepped, alla kirjutamata arvete alusel ülekannete tegemine), oli hagejal põhjust arvata, et kokkulepe tasu suurendamiseks on olemas ning vastate arvete alusel on tal õigus ka summad üle kanda. Seda liiati olukorras, kus viie kuu jooksul kostja esindajad talle sellekohaseid märkusi ega takistusi ei teinud. Kohus leiab, et kostja vastuväited kokkuleppe puudumise kohta ei ole tõendatud ning poolte kokkulepe tasu suurendamiseks on aga piisavalt tõendatud. Seetõttu asub kohus vastuhagi osas seisukohale, et hageja ei ole alusetult omandanud kostja vara ning vastuhagi jääb rahuldamata. Kostja vastuväiteks hageja nõudele 2004.a septembri ja oktoobri tasu osas oli, et hageja ei täitnud lepingust tulenevaid ülesandeid nõuetekohaselt. Oma väite tõenduseks esitas kostja raamatipidamisauditi aruande (t lk 75), milles leitakse kostja raamatupidamises mitmeid puudujääke. Hageja tööülesanded oli kindlaks määratud lepingu p 3 ja need ei katnud kogu raamatupidamise valdkonda. Pooled kinnitasid kohtule antud ütlustes, et hageja tööülesanded ajapikku laienesid. Ka nimetatud muudatust ei olnud pooled kirjalikult fikseerinud. Kohus leiab viidates eelpool käsitletud kostja tavapärasele käitumisele, et nimetatud asjaolu kinnitab veelkord seda, et hagejal oli põhjust uskuda suuliste lepingumuutmiste tavasse. Hageja selgitas, et 2003.a aastal ja alates 2004.a täitis temaga koos raamatupidamisülesandeid püsitöötaja. Lisaks sellele tegid raamaatupidamistoiminguid ka laotöötajad ja müüjad. Kostja esindaja kinnitas, et 2004.a tööle võetud raamatupidaja täitis osasid tööülesandeid, milliseid kostja täpselt ei mäletanud. Vastavalt kostja ja raamatupidajaks võetud Katrin Otsa vahel sõlmitud töölepingule ja ametijuhendile (t lk 101-104) olid uuel töötajal kõik raamatupidaja ametikohustused. Kohtule ei esitatud tõendeid selle kohta, kuidas tööülesanded kostja ettevõttes jagatud olid, seda eelkõige vastutuse pinnalt. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et hageja ei olnud kostja ettevõttes raamatupidamise eest ainuvastutav. Hageja esitas kohtule selle kohta, et ta on nõuetekohaselt täitnud lepingulisi kohustusi kostja 2004. a majandusaasta aruande koos audiitori järeldusotsusega (t lk 83- 100), millest nähtub, et 2004.a suhtes on audiitor jõudnud ettevõtte raamatupidamise suhtes positiivsele järeldusele. 5 Nimetatud aruande on kostja juhatus kinnitanud- seega ei olnud hageja poolt lepinguliste kohustute rikkumisi. Kostja esitatud tõendite kohaselt ei esitatud hagejale pretensioone lepingu mittenõuetekohase täitmise kohta enne lepingu lõpetamist 01.11.2004..a Kostja poolt saadeti hagejale kirjad 01.10.2004.a ( t lk 71), kus ei olnud pretensioone,15.11.2004.a kirjas (t lk 74) kinnitas kostja isegi, et nõudeid tulenevalt raamatupidamise kvaliteedist hagejale käesoleval ajal ei esitata. . Samal aja toimus aga hageja töö hindamine audiitori vahendusel. Kohus leiab, et kuigi auditi käigus leiti kostja raamatupidamises puudujääke, ei ole kostja sellest eelnevalt hagejat teavitanud, mistõttu ei ole tal alust keelduda ka ettenähtud tasu välja maksmisest. Hageja kinnitas, et täitis tööülesandeid kuni 16.-da oktoobrini 2004.a Kostja kinnitas, et hageja tõepoolest ettevõttes käis, kuid eelistas ega, kui teda seal ei olnud. Kohustuse teatada teise poole poolt kohustuse rikkumisest ja tähtaja andmine rikkumise kõrvaldamiseks on sätestatud VÕS § 108 ja 114. Kostja vastavalt nimetatud sätetele ei käitunud. Samuti sätestab VÕS § 111 lg 3, et kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Kostja ei ole esitanud selliseid vastuväiteid omapoolse kohutuse täitmisest keeldumiseks, mida saaks nimetada hageja poolt oma kohustuse olulisel määral rikkumiseks- s.t kohus leiab, et hageja täitis omapoolseid kohustusi suuremas osas ning oluliste puudusteta, mistõttu kostjal puudub alus omapoolse kohustuse täitmata jätmiseks. Kohus ei anna antud asjas hinnangut, kas tegemist oli käsundus- või töövõtulepingutega, kuna poolte vahelist vaidlust on võimalik lahendada ka ainult VÕS üldosa sätete alusel. Ei käsunduslepingut ega töövõtulepingut reguleerivad sätted anna käesoleva küsimuse puhul üldosas erinevat õiguslikku regulatsiooni. Pigem on nimetatud lepingute regulatsioon rangemgi (nt töö puudustest teatamise kohustus VÕS § 644). Seega esitas hageja kostjale arved nr 240103 ja 240106 (t lk 37-38) põhjendatult ning kostjal puudus alus nende tasumisest keelduda. Kostjalt tuleb välja mõista võlgnevus 17 980.84 krooni. Hageja esitas nõude viiviste välja mõistmiseks seaduse alusel summas 797 krooni, mis tuleb samuti rahuldada. Poolte vahel puudus lepingus kokkulepe viiviste osas. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohutuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks leotakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Hageja on esitanud viiviste nõude ja arvestuse eelnimetatud sätet järgides ja kohus loeb selle põhjendatuks. Kohtukulude jaotus Hageja palus kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv 1400 krooni ja õigusabikulud 9440 krooni (t lk 8, 163- 168). Kostja palus hagejalt välja mõista vastuhagi esitamisel tasutud riigilõiv 1750 krooni ja õigusabikulud 8630 krooni (tl 169-170, 76). Kohus tegi asja menetlemisel kulutusi kokku 188.70 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seaduse rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele enne 01.01.2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikku. Kuni 01.01.2006.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga. 6 TsMS § 61 p 1sätestas, et poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistetakse teiselt poolelt välja mõistlikud ja põhjendatud kulud esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5% hagi rahuldatud osast. Kuna kohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata, kuuluvad kohtukulud välja mõistmisele kostjalt. Õigusabikulud tuleb lähtudes TsMS § 61 p 1 kostjalt hageja kasuks välja mõista summas 938.90 krooni. Maimu Laumets Kohtunik 7