Obsah (5)
§ 12§ 181§ 51§ 9§ 135KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Kaire Pikamäe ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-2
) § 12 lg 1 p 5 alusel tähtajalise elamisloa taotluse. 2. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (KMA) 28.02.2005 otsusega nr xxxxxxxx keelduti I. P erandina tähtajalise elamisloa andmisest
§ 12lg 4 p 5 ja lg 9 p 3 ning § 181 alusel.
3-05-256 Otsuse kohaselt omas I. P Eestis tähtajalist elamisluba kehtivusega 09.06.1995 –09.06.2000. Alates 11.02.2000 omas ta alalist elamisluba, kuid see tunnistati KMA 13.05.2003 otsusega kehtetuks
§-de 14 lg 2 p 1 ning 12 lg 4 p-de 5 ja 8 alusel. Eestis elavad I. P ema (sünd xx.xx.xxxx), poeg (sünd xx.xx.xxxx), kes elab I. P invaliidist ema juures, tütar (sünd xx.xx.xxxx), kes on I. P õe hooldusel, ning elukaaslane J. K (sünd xx.xx.xxxx). Narva Linnakohtu 04.10.2002 otsusega mõisteti I. P süüdi KrK § 100 järgi (tahtlik tapmine) ja talle mõisteti karistuseks 8 aastat vabadusekaotust, karistusaeg lõpeb 09.05.2010, karistusandmed kustutatakse karistusregistrist hiljemalt 09.05.2020. Tegemist on raske isikuvastase kuriteoga, mis on suunatud riigile oluliste õigushüvede vastu. Sellisele isikule võidakse
§ 12
lg 5 alusel anda tähtajaline elamisluba üksnes erandkorras kaalukate erandlike asjaolude esinemisel. I. P taotluse läbivaatamisel selliseid asjaolusid ei tuvastatud. Asjaolu, et I. P soovib abielluda ja taotleda karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamist, ei ole iseenesest erandlikuks põhjuseks, mis tingiks igal juhul erandina tähtajalise elamisloa andmise. Elamisloa andmisest keeldumisel arvestati I. P poolt toimepandud kuriteo liiki, raskusastet ja karistusandmete olemasolu karistusregistris, samuti seda, et ta ei ole väärtustanud talle antud õigushüve – elamisluba, pannes toime raske isikuvastase kuriteo.
§ 181
kohaselt ei pea vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval olema Eestis viibimiseks elamisluba. I. P kannab karistust kinnipidamiskohas kuni 09.05.2010. I. P staatust ei mõjuta see, kas tal on elamisluba või mitte. Elamisloa andmisest keeldumine ei riku tema õigust perekonnaelule. Alaealise tütrega on I. P võimalik suhelda elamisluba omamata, kooselu J. K oleks raskendatud ka elamisloa olemasolu korral. Põhjus, miks kaebaja ei saa elada perekonnaelu, tuleneb sellest, et ta on pannud toime tahtliku kuriteo ja kannab selle eest vabadusekaotuslikku karistust kinnipidamiskohas. Elamisluba omamata ei ole I. P küll võimalik vabaneda vanglast tingimisi enne tähtaega, kuid tingimisi enne tähtaega vabanemine ei ole kinnipeetava subjektiivne õigus, vaid erand, mida kohus võib kohaldada, kui kinnipeetav vastab karistusseadustiku (KarS) §-s 76 toodud tingimustele. Ennetähtaegse vabastamise eesmärgiks ei ole kinnipeetavale perekonnaelu võimaldamine, vaid isikule, kelle osas vangistus on oma eesmärgi täitnud, kiirema ühiskonda sulandumise võimaldamine. Elamisloa taotlemine on I. P vaid ettekääne ennetäht- aegse vabastamise taotlemiseks ega vasta sellisena elamisloa taotlemise tegelikule põhjusele.
§ 12
lg 10 p 2 järgi võib keelduda välismaalasele elamisloa andmisest, kui on alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute õigusi või huve. Riigil on kohustus tagada oma elanike turvalisus, mille üheks võimalikuks abinõuks on keelduda elamisloa andmisest isikutele, kes on varasema käitumisega näidanud, et nad ohustavad teiste isikute turvalisust. I. P tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga – kaitsta teiste Eestis elavate isikute õigusi, mida I. P on oma tahtliku tegevusega rikkunud.
- I. P kaebuses paluti tühistada KMA 28.02.2005 otsus. Kaebuse kohaselt on kaebaja sündinud ja kasvanud Eestis. Enne vanglasse sattumist töötas ja elas x koos emaga, kes on II grupi nägemisinvaliid ja kelle hooldaja kaebaja on. Kaebaja ülalpidamisel on alaealine tütar, kellele ta on ainus lapsevanem. Tütar elab praegu koos kaebaja õega . KMA ei võtnud arvesse, et kaebajal ei ole vanglas distsipliinirikkumisi ja ta võiks vabaneda ennetähtaegselt
- Elamisloa puudumise tõttu ei saa kaebaja taotleda vanglast tingimisi enne tähtaega vabastamist, rääkimata töö leidmisest vabaduses. Elamisloa taotluse menetluses ja kohtuistungil märkis I. P, et vajab elamisluba ka abiellumiseks.
- KMA vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata. Vaidlustatud otsuses selgitati elamisloa andmisest keeldumise motiive ja toodi asjaolud, millega diskretsiooni teostamisel arvestati. KMA on järginud diskretsiooni piire ja eesmärki. Kinnipidamisasutuses viibimise ajal ei pea välismaalasest kinnipeetaval olema tingimata elamisluba, tema riigis viibimine on seadustatud 2
(7)3-05-256
§ 181alusel.
Isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 2 lg 1 kohaselt on isikut tõendav dokument riigiasutuse poolt väljaantud dokument, kuhu on kantud kasutaja nimi ja sünniaeg või isikukood ning foto ja allkiri. Elamisloa puudumine ei takista ka isiku abiellumist, sest vangla tõend kinnipeetava isikusamasuse tuvastamise kohta on isikut tõendav dokument. 5. Tallinna Halduskohtu 18.11.2005 otsusega tühistati KMA 28.02.2005 otsus nr xxxxxxxx. Vaidlustatud otsuse näol on tegemist KMA kaalutlusotsustusega, mille otstarbekust pole kohtul võimalik hinnata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 19 lg 6 järgi kontrollib kohus ka seda, kas on järgitud diskretsiooni (kaalutlusõiguse) piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Vaidlustatud otsusest ja KMA vastusest kaebusele nähtub, et elamisloa andmisest keeldumisel lähtuti muuhulgas ka asjaolust, et kaebajal ei ole elamisluba
§ 181
kohaselt kinnipidamiskohas oleku kestel vaja.
§ 181
sätestab küll, et kinnipidamiskohas ei pea välismaalasest kinnipeetaval olema seaduslikku alust Eestis viibimiseks, kuid eeltoodust ei saa järeldada nagu oleks kinnipeetavatele seatud piiranguid elamisloa taotlemisel. Kinnipeetavate taotlused tuleb faktiliste asjaolude võrdsuse korral lahendada sarnaselt vabaduses viibivate isikute taotlustega. Seega on KMA asja otsustamisel võtnud muuhulgas aluseks asjaolu, mis on asjasse puutumatu. Tegemist on kaalutlusveaga, mis võis mõjutada asja otsustamist kaebaja kahjuks. Kaebaja on Eestis sündinud määratlemata kodakondsusega isik. Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõiguse järgi tuleb kuriteo toime pannud isikute väljasaatmise üle otsustamisel kaaluda õiguserikkumise iseloomu ja raskust, isiku riigis viibimise kestust, õiguserikkumisest möödunud aega ja isiku käitumist selle aja vältel, asjaomaste isikute kodakondsust ja isiku perekondlikku olukorda. Riigikohtu halduskolleegiumi 04.04.2003 otsuse nr 3-3-1-14-03 p-s 51 on leitud, et isiku ohtlikkus on juba oma olemuselt omadus, mis võib olla ajas muutuv. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et KMA oleks taotluse läbivaatamisel hinnanud kaebaja ohtlikkust, arvestades tema poolt toime pandud õiguserikkumise iseloomu ja asjaolusid, ning kaebaja käitumist vanglas. Otsuses on üksnes arvestatud toimepandud kuritegu ja sellest lähtuvat ohtu riigi julgeolekule. Kodakondsuse puudumine kaebajal võib raskendada tema väljasaatmist. Kuritegude toimepanemisest lähtuv oht ühiskonna turvalisusele ei sõltu sellest, millises riigis isik viibib. Kui isik on sündinud, kasvanud ja elanud Eestis, on tal sotsiaalsete sidemete loomine teises riigis veelgi raskem. Sellises olukorras tuleb hinnata võimalust kaebajat Eestist elamisloa puudumise tõttu välja saata äärmiselt piiratuks. Kaebaja ema, õde ja kaks last, kellest üks on alaealine, elavad Eestis, samuti elukaaslane, kellega kaebaja soovib abielluda, mida aga ei saa teha vangla tõendi abil. Vabariigi Valitsuse 19.08.1997 määrusega nr 159 kinnitatud "Perekonnaseisuaktide koostamise, muutmise, parandamise, taastamise ja tühistamise ning perekonnaseisutunnistuste väljaandmise korra" pdest 1 ja 8 tulenevalt peab isik abielu sõlmimise kohta perekonnaseisuakti koostamisel enda isiku tuvastamiseks esitama ITDS §-s 2 lg 2 p-des 1–8 sätestatud dokumendi (isikutunnistus, Eesti kodaniku pass, diplomaatiline pass, meremehe teenistusraamat, välismaalase pass, ajutine reisidokument, pagulase reisidokument, meresõidutunnistus) või välisriigi reisidokumendi. Kuriteo tõttu Eestist väljasaatmine kujutab tõsist riivet kaebaja eraelu puutumatusele (põhiseaduse § 26). Seadusliku aluse eraellu sekkumiseks annab praegusel juhul
§ 12lg 4.
Samas peab sekkumine olema proportsionaalne - piirangute tegemiseks peab olema objektiivne ja sotsiaalne vajadus ning toiming peab olema õigustatud eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne meede. Seega eeldatakse haldusorganilt ka taotleja õiguste ja põhiseadusega kaitstud hüvede kaalumist. Kuritegude eest mitmeid kordi karistatud isik võib vanglas viibides oma käitumist muuta ja vanglast vabanemise järel ei pruugi temast lähtuv oht riigi julgeolekule olla kuigi suur. Kuna otsusest ei nähtu, et KMA oleks kaalunud, kas kasutatud vahendid on proportsionaalsed soovitud eesmärgiga, on see asjaolu aluseks otsuse tühistamisele. 3
(7)3-05-256 ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 6. KMA apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus ja jätta kaebus rahuldamata. Vaidlustatud otsuse andmisel järgiti proportsionaalsuse põhimõtet, kaaluti avalikku huvi ja kaebaja põhiõigusi. Kuna ei tuvastatud erandlikke asjaolusid elamisloa andmiseks, ning lähtudes riigi julgeolekust ja ühiskondlikust turvatundest, samuti riigis viibivate isikute õiguste ja vabaduste kaitsest, leiti, et I.P-ile elamisloa andmisest keeldumine on põhjendatud. KMA möönab, et isik võib vanglas muuta oma käitumist ja vabanemisel võib temast tulenev oht olla vähenenud, kuid leiab, et seda pole võimalik hinnata isiku kinnipidamiskohas viibimise ajal, kuna elukeskkond on seal piiratud. I.P tunnistati Narva Linnakohtu 04.10.2002 otsusega süüdi KrK § 100 järgi. Teiselt isikult tahtlikult elu võtmine on raskeim isikuvastane kuritegu. Tegemist on olukorraga, kus kaebaja eelnev käitumine on andnud aluse järeldada, et isik võib jääda tulevikuks ohtlikuks riigi julgeolekule. Kohtu väide, et KMA pidanuks arvestama I.P-i käitumist vanglas, ei ole käesoleva asja otsustamisel määrav. KMA on otsuses hinnanud kaebaja ohtlikkust, sealhulgas tema poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet, ühiskonnaohtlikkust ja karistusandmete olemasolu karistusregistris. Kohus asus ekslikult seisukohale, et elamisloa taotluse lahendamisel olukorras, kus isik viibib kinnipidamisasutuses ja
§ 181
järgi on tal õigus riigis viibida ilma seadusliku aluseta, tuli siiski arvesse võtta, et I.P-i väljasaatmise võimalus on äärmiselt piiratud.
§-le 181 viidates ei käsitlenud KMA seda I.P-i elamisloa õigust välistava sättena.
§ 181
on asjakohane säte, kuna selle sätte puudumisel tulnuks kaebajal muu viibimisaluse puudumisel vanglakaristuse täideviimiseks elamisluba väljastada. I.P kannab vanglakaristust kuni 09.05.2010. Seega antud juhul tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine ei too kaasa isiku väljasaatmist (see on iseseisev toiming ja eeldab vastava ettekirjutuse tegemisel uut kaalutletud otsust) ja
§ 181välistab viibimisaluse puudumise.
Asjaolu, et I.P-ile on keeldutud tähtajalise elamisloa andmisest, ei tähenda, et ta ei saaks elada rahvusvaheliste konventsioonidega kaitstud perekonnaelu viisil nagu see on kinnipidamisasutuses viibides võimalik. I.P-i õigust perekonnaelule ei ole rikutud ja tema perekonnaellu ei ole õigusvastaselt sekkutud. Elamisloa andmise põhjuseks ei saa olla asjaolu, et isik soovib ennetähtaegselt vabaneda. Välismaalaste seaduse kohaldamisel ei ole toimunud isiku ebavõrdset kohtlemist ennetähtaegse vangistuse küsimuses, kuna välismaalaste seadus ei sätesta vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabanemise aluseid. 7. I.P-i vastuses paluti jätta kohtuotsus muutmata ja leiti, et see on inimlik ja annab talle võimaluse alustada ausat, täisväärtuslikku elu. Keeldumise põhjusena vanglas käitumise kohta andmete puudumine on alusetu, sest vangla administratsioon annaks KMA-le esimesel nõudmisel kaebaja iseloomustuse. Seoses abiellumise sooviga märkis kaebaja, et tema elamisloa pikk ootamine osutus elukaaslasele ülejõu käivaks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8.
§ 12
lg 4 p 5 sätestab, et elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Sellistele välismaalastele võib
§ 12lg 5 alusel siiski erandina anda elamisloa. I.P-ile on tahtliku tapmise eest mõistetud vabadusekaotus alates 09.05.2002 kuni 09.05.2010. 4
(7)3-05-256 KMA kaalus I.P-ile tähtajalise elamisloa andmist, kuid jättis tema suhtes erandi tegemata ja keeldus 28.02.2005 otsusega tähtajalise elamisloa andmisest. Halduskohus leidis, et KMA otsuses on kaalutlusviga (arvesse võeti mitteasjakohane kaalutlus ja jäeti arvestamata otsust kaebaja kasuks kallutada võivad kaalutused) ja tühistas otsuse. 9. Riigikohtu halduskolleegium on käesoleva haldusasjaga sarnases asjas asunud seisukohale (vt 09.05.2006 otsuse nr 3-3-1-6-06 p 12), et vabadusekaotuslikku karistust kandvale isikule elamisloa andmisest keeldumine võib teatud tingimustel rikkuda isiku õigusi, sealhulgas ka õigust elada perekonnaelu Eestis. Kui aga elamisloa andmisest keeldumine ei saa mõjutada isiku õigusi, siis ei saa kaalutlusviga haldusaktis kaasa tuua haldusakti tühistamist ja asja haldusorganile uueks otsustamiseks saatmist. Eelnimetatud kohtuotsuse p-s 16 analüüsis Riigikohtu halduskolleegium välismaalaste seaduse paragrahvi 181 (mille kohaselt Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval ei pea olema Eestis viibimiseks sama seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikku alust) ja leidis, et see pole käsitatav kinnipidamiskohas karistust kandvale isikule Eestis viibimise aluse sätestamisena, sest 14.04.2004 vastu võetud ja 01.05.2004 jõustunud
§ 51
lg 1 p 7 järgi on välismaalase Eestis viibimise üheks seaduslikuks aluseks vahetult kohtulahendist tulenev kohustus Eestis viibida. Viimatinimetatuga analoogiline säte sisaldus seaduses ka enne 01.05.2004 (
§ 9lg 1 p 5).
Samuti pole
§ 181käsitatav elamisloast keeldumise alusena.
Sama kohtuotsuse p 17 kohaselt ei ole välismaalaste seaduse täiendamine §-ga 181 seaduses tehnilise või selgitava iseloomuga muudatuse tegemine, vaid see säte omab seoses 14.04.2004 vastu võetud ja 01.05.2004 jõustunud
§ 135
p-ga 6 sisulist tähendust.
§ 135
p 6 sätestab, et elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja jäetakse sisuliselt läbi vaatamata, kui välismaalasel ei ole nõutav elamisloa olemasolu Eestis. Seega on seadusandja lähtunud sellest, et elamisloa puudumine ei saa rikkuda kinnipidamiskohas karistust kandva välismaalase õigusi. Sama kohtuotsuse p-s 18 leiti, et elamisloa puudumine saab siiski mõjutada kinnipeetava õiguslikku seisundit kinnipidamiskohas viibimise ajal ja elamisloa taotluse läbivaatamatult tagastamine võib rikkuda välismaalase õigusi. Nii nagu eelkäsitletud asjas ei tekkinud ka käesolevas asjas probleemi
§ 135
p 6 ja
§ 181
koosmõjus kohaldamise, so elamisloa taotluse läbivaatamatult tagastamise pinnalt, sest elamisloa taotlusi ei jäetud kummalgi juhul läbi vaatamata. 10. I.P-ile elamisloa andmisest keeldumise otsuses viidati küll
§-le 181, kuid ringkonnakohtu arvates polnud
§ 181elamisloa andmisest keeldumise põhjuseks.
KMA leidis vaidlustatud otsuses, et I.P-i staatust kinnipidamiskohas viibimise ajal ei mõjuta see, kas tal on elamisluba või mitte, ning et elamisloa andmisest keeldumine ei riku I.P-i õigust perekonnaelule.
- I.P põhjendas vajadust elamisloa järele sooviga taotleda karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamist ning elamisloa taotluse menetluses KMA-s ja halduskohtu istungil ka abiellumise sooviga. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus mõlemat väidet.
- KarS § 76 lg 2 näeb ette: "Esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast." 5
(7)3-05-256 Justiitsministri 29.11.2000 määrusega nr 56 vastu võetud „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise korra“ § 3 lg-st 1 tulenevalt võib kinnipeetav esitada avalduse tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks vangla direktorile kuni kaks kuud enne kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamine. VangS § 76 lg 1 sätestab, et vastavalt karistusseadustiku sätetele võib vangla direktor teha kohtule esildise kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. VangS § 76 lg 3 järgi võib enne tähtaega vabastamise esildise rahuldamata jätmisel kohtu poolt seda korrata mitte varem kui poole aasta pärast. Eeltoodud regulatsiooni silmas pidas ei saa vangistusest katseajaga tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimalust käsitada kinnipeetava subjektiivse õigusena, nagu õigesti leiti ka vaidlustatud otsuses. Kinnipeetaval on aga vangistusseadusest tulenev subjektiivne õigus taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamise avalduse menetlemist vangla direktori poolt.
- VangS § 76 lg 5 nägi kuni kehtetuks tunnistamiseni 01.04.2006 ette, et välismaalasest kinnipeetava võib tingimisi enne tähtaega vabastada, kui talle on antud elamisluba. Seega sõltus välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus otseselt elamisloast. Juhul, kui välismaalasest kinnipeetaval polnud elamisluba, oli tema avalduse menetluse tulemus ette ära otsustatud. Järelikult võis elamisloa andmisest keeldumine teatud tingimustel rikkuda kinnipeetava õigusi või huve. Elamisloa nõue tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise taotlemisel ei saa tähendada, et elamisluba tuleks välismaalasest kinnipeetavale igal juhul anda. Tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabanemise soov saaks olla kõigest üks asjaolu, mida elamisloa taotluse läbivaatamisel kaaluda. Kui elamisloa andmise vastu räägivad kaalukad argumendid, ei pea elamisluba andma ka siis, kui see välistab isiku vangistusest ennetähtaegse vabanemise. I.P-ile elamisloa andmisest keeldumine 28.02.2005 ei ole mõjutanud tema võimalusi taotleda katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamist, sest tal tekib võimalus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabaneda alles 09.09.
- Talle võidakse uue taotluse alusel anda elamisluba enne nimetatud tähtpäeva.
- I.P põhjendas vajadust elamisloa järele elamisloa taotluse menetluses KMA-s ja halduskohtu istungil ka sooviga abielluda. Ringkonnakohus möönab, et vaidlustatud KMA otsuse ja halduskohtu otsuse tegemise ajal ei olnud kaebajal võimalik tõendada oma isikut abielu sõlmimiseks vangla tõendi abil. Seoses 15.02.2006 vastu võetud isikut tõendavate dokumentide seaduse ja vangistusseaduse muutmise seaduse jõustumisega on aga olukord muutunud. 01.04.2006 jõustunud ITDS § 71 näeb ette, et vanglas kinni peetaval isikul ei pea olema isikutunnistust ega reisidokumenti. Vastavalt 01.07.2006 jõustunud VangS §-le 181 on kinnipeetaval õigus taotleda vanglas kinnipidamise kohta õiendit, mis on isikut tõendav dokument isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lõike 1 ja § 4 lõike 1 tähenduses (lg 1). Vangla annab isikule käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õiendi, kui isikul ei ole muud kehtivat isikut tõendavat dokumenti (lg 2). Vanglas kinnipidamise õiendiga võib kinnipeetav tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust ja isikut avalik-õiguslikes ja eraõiguslikes suhetes, sealhulgas perekonnaseisutoimingute ja notariaaltoimingute tegemisel (lg 3). Vanglas kinnipidamise õiend kehtib kuni isiku vanglast vabastamiseni (lg 4).
- HKMS § 7 lg 1 järgi saab halduskohtust kaitset oma subjektiivsete õiguste rikkumise vastu. Haldusakt tühistatakse, kui see rikub isiku õigusi. Kuigi I.P-ile elamisloa andmisest keeldumine võis mõjutada tema võimalust abielluda, ei anna see alust kaebuse rahuldamiseks ja KMA otsuse tühistamiseks põhjusel, et KMA peaks otsuse 6
(7)3-05-256 tühistamise korral I.P-i elamisloa taotluse uuesti läbi vaatama ja tegema uuesti keelduva otsuse, sest I.P-il on võimalik tõendada abiellumisel oma isikut vanglast taotletava kinnipidamise õiendiga. Varasem perekonnaseisutoimingute regulatsioon oli ebamõistlik. Kui vangla tõendi tõttu oleks olnud takistatud abiellumine, oleks tulnud vaidlustada perekonnaseisuasutuse toimingud. Elamisloa andmisest keeldumine ei ole selle tõttu õigusvastane.
- Apellatsioonkaebuses esitatud väited välismaalase väljasaatmise eraldi otsustamise kohta on formaalselt korrektsed, kuid tegelikkust mittearvestavad. Elamisloa andmise otsustamine ja väljasaatmise otsustamine toimub küll eraldi menetluses ja elamisloa andmisest keeldumisel ei otsustata veel isiku väljasaatmise üle. Kuid arvesse tuleb võtta VangS § 75 lg-s 5, mis näeb ette järgmist: "Välismaalasest kinnipeetav, kellel ei ole elamisluba või elamisõigust või viibimisõigust Eestis, saadetakse vabastamisel Eestist välja. Kui Eestist välja saatmine ei ole kohe võimalik, paigutatakse välismaalane vabastamisel väljasaatmiskeskusesse." Siinjuures on asjakohane viidata Riigikohtu halduskolleegium eelnimetatud kohtuotsuse p-le 28, milles KMA välismaalase väljasaatmise eraldi otsustamise väited käsitledes märgiti, et kaua aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isiku väljasaatmiskeskusse paigutamise õiguspärasus ja kooskõla inimväärikusega on problemaatiline. Riikide pädevuses on immigratsioonireeglistiku kehtestamine ja üldjuhul ei kohusta rahvusvaheline õigus ühel riigil andma elamisluba teises riigis kaua aega elanud kodakondsuseta isikule. Välismaalaste seaduse regulatsioon, mis lubab ka kaua aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isikule anda elamisloa üksnes erandkorras, võib paraku kaasa tuua olukorra, kus väljasaatmiskeskuses peetakse isikut, kelle suhtes on selge, et teda ei saa ühtegi riiki välja saata sellepärast, et puudub riik, kes peab sellise isiku vastu võtma. Praegu ei ole teada, kas väljasaatmine on võimalik ja kui kaua peaks kaebaja väljasaatmiskeskuses viibima. Seda ei ole võimalik elamisloa taotluse läbivaatamisel ka kontrollida. Tihti sõltub väljasaatmise võimalikkus isiku kaasabist, mida aga isik ei soovi osutada ilma väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseta. Ringkonnakohtu senise praktika kohaselt ei ole isikut võimalik väljasaadetavaks pidada ja teda ei ole võimalik väljasaatmiskeskuses kinni pidada, kui tema väljasaatmine on kindlasti või suure tõenäosusega võimatu.
- Neil põhjendustel tuleb rahuldada KMA apellatsioonkaebus, tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta I.P-i kaebus rahuldamata. I.P-il on õigus uuesti taotleda elamisluba ja KMA-l on hea halduse põhimõttest tulenevalt kohustus see taotlus läbi vaadata enne tähtpäeva, mil I.P saab esitada avalduse ennetähtaegseks vabastamiseks. Kaire Pikamäe Ivo Pilving Lilianne Aasma 7
(7)