3-06-253/2

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-253 Otsuse kuupäev

1. aprill 2006 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi OÜ A.ja A. kaebus PRIA peadirektori 19.12.2005.a. käskkirja nr 1-3.13-4/74 p 353 tühistamiseks ja PRIA´le ettekirjutuse tegemiseks. Asja läbivaatamise kuupäev
2. aprill 2006 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja esindaja Jüri Allikalt ja PRIA esindaja Veiko Bergmann Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise kavatsusest tuleb Tartu Halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Asjaolud, kaebuse taotlus ja põhjendused OÜ A.& A. esitas 25.mail 2005.a pindalatoetuse taotluse nr 11005590976, millega taotleti ühtset pindalatoetust ning keskkonnasõbraliku tootmise toetust. Pindalatoetuse taotluse lisas "Põldude loetelu" märkis taotleja "K" tähega põllud, mis asuvad Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundlikul alal ja millede osas oli taotleja võtnud endale taotluse esitamisel põllumajandusliku keskkonnatoetuse kohustuse ning taotles seetõttu nende põldudel keskkonnasõbraliku tootmise eest toetust. PRIA peadirektori
3. detsembri 2005 käskkirjaga nr 1-3.13-4/74 (lisa punkt 353) jäeti OÜ A.& A. taotlus keskkonnasõbraliku tootmise toetuse osas rahuldamata. Taotluse rahuldamata jätmise põhjusena on käskkirjas märgitud järgmist: Põllukultuurid • Toetust vähendatakse põldude võrra, mille pind on alla 0,30 ha ja/või taotletud ja • • • kindlakstehtud pinna erinevuse eest (määruse § 3 lg. 2 ja/või § 46 lg. 1) Toetust ei määrata massiivile, mille puudub kehtiv keskkonnasõbraliku tootmise kohustus (määruse nr. 51 § 82 lg. 7) Toetust ei määrata, kuna esitatud on täitmata põllumajandusliku keskkonnatoetuse kohustuse vorm (määruse nr 51 § 30p. 2) Toetust ei määrata, sest toetuse saamise nõuetele vastav pind on alla 1,00 hektari (seaduse § 12 lg. 1; määruse nr. 49 § 2 lg. 1; määruse nr. 51 § 81 lg. 4) Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori 19.detsembri 2005.a. käskkirja nr. 1-3.13-4/74 tühistamiseks selle lisa p 353 osas ja PRIA-le ettekirjutuse tegemiseks esitas OÜ A.& A. kaebuse Tartu Halduskohtule. Kaebuses taotles selle esitaja:
4. Tühistada PRIA peadirektori 19.12.2005.a. käskkirja nr 1-3.13-4/74 lisa p 353, millega jäeti rahuldamata OÜ A.& A. taotlus keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse saamiseks.
5. Teha PRIA'le ettekirjutus, millega kohustada PRIA't ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest määrata ja maksta välja OÜ'le A. A. viimase poolt 25.05.2005.a. esitatud taotluse, regist. nr. 11005590976, alusel keskkonnasõbraliku tootmise eest toetus. Kaebaja arvates on käskkirja lisa p 353, millega jäeti temale keskkonnasõbraliku tootmise eest toetus arvestamata ja välja maksmata, täielikult õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi. PRIA jättis kaebaja taotluse rahuldamata ja keskkonnasõbraliku toetuse välja maksmata põhjendamatult, sest kaebuse esitaja vastas keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse taotleja kõigile nõuetele. Käskkiri kaebaja taotluse rahuldamata jätmise osas on nii faktiliselt kui õiguslikult põhjendamata. Kaebaja pidas vaidlusaluse käskkirja p 353, millega jäeti kaebajale keskkonnasõbraliku tootmise eest toetus välja maksmata, õigusvastaseks ning kaebaja õigusi rikkuvaks järgmistel põhjustel: Taotluse rahuldamata jätmise põhjusena on märgitud, et toetust vähendatakse põldude võrra, mille pind on alla 0,30 ha ja/või taotletud ja kindlakstehtud pinna erinevuse eest (määruse § 3 lg. 2 ja/või § 46 lg l). Käskkirja andmisel on PRIA tuginenud põllumajandusministri
6. aprilli 2004.a. määrusega nr. 51 kehtestatud põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemad nõuded ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsem kord (edaspidi Määrus 51) § 3 lg-le 2 ja § 46 lg-le
7. Nimetatud sätted ei saanud olla aluseks kaebaja taotluse rahuldamata jätmisele. Määruse 51 § 3 reguleerib nõudeid toetuse saamiseks ning selle lg 2 alates 10.07.2005.a. kehtivas redaktsioonis sätestab, et toetust § 2 punktides 1 ja 3 nimetatud tegevusteks võib taotleda vähemalt 1,00 hektari suuruse põllumajanduslikus kasutuses oleva maa kohta, mille iga üksiku põllu pindala, mille kohta toetust taotletakse, on vähemalt 0,30 hektarit. Kaebaja omandis või kasutuses olevatest põldudest, millele kaebaja keskkonnasõbraliku tootmise eest toetust taotles, ei olnud ükski alla eelsätestatud pindala määra. Määruse 51 § 46 reguleerib toetuse vähendamise üldiseid aluseid ning selle alates 10.07.2005.a. kehtivas redaktsioonis § 46 lg. 1 sätestab, et kui taotluse kontrollimisel §-des 42-43 sätestatud korras tehakse kindlaks, et §-des 4 ja 8 nimetatud tegevuste puhul põllumajandusmaa tegelik pindala erineb pindalast, mille kohta toetust taotleti, rakendatakse Euroopa Komisjoni määruse 796/2004/EÜ artikli 50 lõigetes 1 ja 7 ning artikli 51 lõikes 1 toodud vähendamise aluseid. 2 Kaebaja omandis või kasutuses olevatest põldudest, millele kaebaja keskkonnasõbraliku tootmise eest toetust taotles, ei olnud ükski alla eelsätestatud pindala määra. Lisaks sellele ei ole eeltoodud põhjendus kaebaja taotluse rahuldamata jätmiseks asjassepuutuv, kuivõrd käskkirja punktiga 353 jäeti kaebaja taotlus täielikult rahuldama, mitte ei vähendatud väljamaksmisele kuuluvat toetust. Käskkirja punktis 353 on toodud ka põhjus, et toetust ei määrata massiivile, mille puudub kehtiv keskkonnasõbraliku tootmise kohustus (määruse nr 51 § 82 lg 7). Kaebaja leidis, et nimetatud alusel temale keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse maksmata jätmine ei ole seaduspärane, kuivõrd põllumajandusminister on Määruse 51 § 82 täiendamisega lõikega 7 alates 01.05.2005.a. (põllumajandusministri 21.04.2005.a. määrusega nr 43) rikkunud Põhiseaduse §-is 11 ja 12 sätestatud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning Määruse 51 § 82 lg 7 esimene lause ning Määruse 43 säte, millega täiendati Määruse 51 §-i 82 lõikega 7, tuleb lugeda Põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata. Määrusega 43 täiendati Määruse 51 §-i 82 lõikega 7 järgmises sõnastuses:
8. aastal võib keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetust taotleda, kui taotlejale on
9. aastal tehtud keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetuse määramise otsus ning kui taotlejal on § 3 lõike 1 punktis 3 nimetatud kohustus. Määruse 51 preambulist nähtub, et selle kehtestamise aluseks on Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika seaduse §-ist 43 lg 2 ja §-ist 44 lg 2 tulenev volitusnorm põllumajandusministrile. Kaebaja arvates on põllumajandusminister rakendanud temale eelmärgitud seadusega antud volitusnormi põhiseadusevastaselt. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika seaduse § 43 lg 2 sätestab, et põllumajandusminister võib kehtestada maaelu arengu toetuse saamiseks täpsemad nõuded taotleja ja kavandatava tegevuse kohta ning nende piirkondade loetelu, kus maaelu arengu toetust antakse. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika seaduse § 44 lg 2 esimene lause sätestab, et maaelu arengu toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsema korra, taotluse vormi, toetuse vähendamise alused ja eraldi määrad iga toetusliigi kohta ning taotluse rahuldamata jätmise alused kehtestab põllumajandusminister. Määruse 51 kehtestamisel (jõustus 01.05.2004.a.) ei olnud selles sätestatud mingeid piiranguid ega erisusi keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuste taotlemisel ja saamisel 2004.a. ja 2005.a. eest. Määrusega 43 sättega, millega täiendati Määruse 51 §-i 82 lõikega 7, kehtestas põllumajandusminister aga 2004.a. ja 2005.a. taotlejatele ja toetuse maksmisele erineva korra, võrreldes esialgsega, seades 2004.a. keskkonnasõbraliku tootmise eest taotluse esitajad eelistatumasse olukorda võrreldes nende taotlejatega, kes 2004.a. mingil põhjusel sellist taotlust ei esitanud või ei saanud esitada, kuid tahtsid seda esitada 2005.a. Kaebaja arvates ei ole selline võrdsetele algtingimustele (põldude asumine nitraaditundlikul alal ja vastava keskkonnakohustuse võtmine) vastavate põllumajandustootjate ebavõrdne kohtlemine põhjendatud ja kooskõlas Põhiseadusest tuleneva proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega. Tulenevalt Põhiseaduse §-ist 11 õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas Põhiseadusega ning need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Seega peavad piirangud olema proportsionaalsed, ehk rakendavad abinõud peavad olema sobivad, vajalikud ja mõõdukad. 3 Riik tohib isiku vabadust üldistes huvides piirata niivõrd, kuivõrd see on möödapääsmatu. Eesti õiguskord on Põhiseadusest tulenevalt vabadusele rajatud õiguskord. Proportsionaalsuse põhimõte ehk ülemäärasuse keeld seob kogu riigivõimu ning sellega peab arvestama nii seaduseandja kui ka õiguse kohaldaja. Põhiseaduse § 12 kohaselt kõik on seaduse ees võrdsed. Seega tagab põhiseadus isikutele võrdse kohtlemise. Tulenevalt põhiseaduse § 9 teisest lõikest laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused ka juriidilistele isikutele, kui see on kooskõlas nende üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Kaebaja arvates ei ole järgitud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise printsiipi, kui Määrust 51 ei rakendata keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse taotlejate, kes vastavad Määruses 51 sätestatud taotleja nõuetele ja on võtnud endale vastava keskkonnakohustuse ühetaoliselt, vaid valikuliselt eelistades ühte taotlejate gruppi teisele. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika seaduse §-ist 43 lg. 2 ja §-ist 44 lg. 2 tulenev volitusnorm põllumajandusministrile ei sätestanud erisuste kehtestamise õigust sõltuvalt sellest, kas toetuse saamiseks esitatakse taotlus 2004.a. või 2005.a. ning sellest, kas 2005.a. taotluse esitajale oli 2004.a. eest sama toetust määratud. Põhiseaduse §-ist 14 tuleneb, et õiguste ja vabaduste kaitse on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kohustus. Kaebaja leidis, et käesoleval juhul põllumajandusminister nimetatud õigusi kaebaja suhtes taganud ei ole. Seetõttu tuleb kaebaja arvates ka käesolevas vaidluses jätta kohaldamata Määruse 51 § 82 lg 7 esimene lause ja Määruse 43 säte, millega täiendati Määruse 51 §-i 82 lõikega 7 kui põhiseadusega vastuolus olevad sätted. Kaebaja arvates asjaolu, et põllumajandusminister on Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika seaduse §-ist 43 lg 2 ja §-ist 44 lg 2 tulenevat volitusnormi rakendanud põhiseadusevastaselt, ei saa mõjutada kaebajale keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse maksmist 2005.a. Eeltoodud põhjustel ei saa Käskkirja punktis 353 toodud põhjus - toetust ei määrata massiivile, mille puudub kehtiv keskkonnasõbraliku tootmise kohustus (määruse nr. 51 § 82 lg. 7) - olla aluseks kaebaja keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse saamise taotluse rahuldamata jätmiseks. Käskkirjas toodud põhjus, et toetust ei määrata, kuna esitatud on täitmata põllumajandusliku keskkonnatoetuse kohustuse vorm (määruse nr 51 § 30 p 2), ei ole asjakohane. Kaebaja oli esitanud PRIA-le vajaliku keskkonnakohustuse taotluse koos lisaga (viljavaheldusplaan / külvikorra sisseviimise plaan) ning PRIA oli selle vastu võtnud ja registreerinud ning ei olnud kaebajale kogu taotluse menetluse ajal teatanud, et taotlus või selle lisad oleksid olnud puudustega. Seega ei vasta Käskkirja p-s 353 esitatud faktiväide selles osas tegelikkusele. Kaebaja oli ka seisukohal, et Määruse 51 § 30 p 2 ei saa olla iseseisvaks aluseks keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse väljamaksmata jätmisele. Nimetatud säte reguleerib PRIA-le esitatavate dokumentide loetelu ja ei reguleeri taotluste menetlust ja taotluste rahuldamata jätmise aluseid. 4 Samuti ei ole asjakohane ja ei saa olla taotluse rahuldamata jätmise aluseks käskkirja p 353 toodud põhjus, et toetust ei määrata, sest toetuse saamise nõuetele vastav pind on alla 1,00 hektari (seaduse § 12 lg 1; määruse nr 49 § 2 lg 1; määruse nr 51 §81 lg 4), kuna kaebaja omandis või kasutuses olevatest põldudest ei olnud ükski alla eelsätestatud pindala määra ning nimetatud maade puhul ei esine ka ühtegi muud eelnimetatud sätete kohaldamiseks vajalikku asjaolu. Kaebuse esitaja taotles jätta Põhiseadusega vastuolus oleva õigusakt kohaldamata. Kuivõrd kaebaja tugineb oma kaebuse väidetes olulises osas ka asjaolule, et Määruse 51 § 82 lg. 7 ja Määruse 43 säte, millega täiendati Määruse 51 §-i 82 lõikega 7, on vastuolus Põhiseadusest tuleneva proportsionaalsuse ja isikute ühetaolise kohtlemise põhimõttega, siis palus kaebaja halduskohtul käesoleva haldusasja lahendamisel Määruse 51 ja Määruse 43 viidatud sätted jätta kohaldamata ja kohaldada üksnes Määrust 51 kuni 01.05.2005.a. kehtinud redaktsiooni, mille kohaselt koheldi kekskonnasõbraliku tootmise eest toetuse taotlejaid, kes vastasid Määruse 51 kuni 01.05.2005.a. kehtinud redaktsioonis nõuetele, võrdselt sõltumata sellest, millal isik toetuse taotluse esitas ja kas talle oli 2004.a. sellise taotluse suhtes tehtud positiivne otsus PRIA poolt. Osundades Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.aprilli 2004.a. otsusele asjas nr 3-4-1-3-04 märkis kaebuse esitaja, et põllumajandusministri määruste sätted, mille kohaldamata jätmist kaebaja taotleb on käesoleva kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, kuivõrd halduskohus peaks Määruse 51 § 82 lg 7 Põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui nimetatud akti sätte põhiseadusele vastavuse korral. Põllumajanduse Registrite Informatsiooni Ameti vastuväited PRIA palus jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja selgitas, et kaebaja taotluse rahuldamata jätmise aluseks oli põllumajandusministri 20.aprilli 2004 määruse nr 51 "Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemad nõuded ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsem kord" § 82 lg 7, mis ütleb, et
10. aastal võib keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetust taotleda, kui taotlejale on
11. aastal tehtud keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetuse määramise otsus ning kui taotlejal on § 3 lõike 1 punktis 3 nimetatud kohustus või kui taotlejal asub vähemalt üks põld põllumassiivil, mis tervikuna asub Vabariigi Valitsuse
12. augusti
13. a korraldusega nr 615 määratletud NATURA 2000 võrgustiku alal ning kui taotleja on
14. aastal taotlenud "Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse" alusel pindalapõhist toetust. Kaebaja keskkonnasõbraliku tootmise taotlus jäeti rahuldamata kuna ta ei vastanud eelpool nimetatud sätte nõuetele. Ülejäänud PRIA peadirektori 19.detsembri 2005.a. käskkirja nr 1-3.13-4/74 lisa punktis 353 märgitud taotluse rahuldamata jätmise põhjused ei ole asjassepuutuvad. Kuna taotlus jäeti rahuldamata määruse nr 51 § 82 lg 7 alusel, siis genereerib vastav arvutiprogramm haldusakti ka teised haldusaktis fikseeritud põhjused. PRIA tunnistas, et käskkirja koostamise selline süsteem on ebaülevaatlik ja segadust tekitav ning uueks taotlusperioodiks vaadatakse see üle. Õige on kaebaja väide, et põllumajandusministri 20.04.2005 määrust nr 51 muudeti põllumajandusministri 21.aprilli 2005 määrusega nr 43, kuid määruse muutmise volitusnorm on kehtestatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadusega ning seega on määruse muutmine õiguspärane ja põllumajandusministri pädevuses. 5 Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika seaduse § 44 lg 2 ütleb, et maaelu arengu toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsema korra, taotluse vormi, toetuse vähendamise alused ja eraldi määrad iga toetusliigi kohta ning taotluse rahuldamata jätmise alused kehtestab põllumajandusminister. Toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise korra võib kehtestada eraldi iga toetusliigi kohta. Lähtuvalt nimetatud sättest on põllumajandusministri poolt kehtestatud määrus nr 51, mis reguleerib ka keskkonnasõbraliku tootmise toetuse taotlemist ning taotluste menetlemist. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika seaduse § 43 lg 2 ütleb, et põllumajandusminister võib kehtestada maaelu arengu toetuse saamiseks täpsemad nõuded taotleja kohta. Nimetatud nõuded on samuti sätestatud määruses nr
15. Põllumajandusministril õigus muuta enda kehtestatud määrusi ning antud juhul ongi seda tehtud. Lisaks ütleb Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika seaduse § 42 lg 2, et seda, millist liiki maaelu arengu toetust eelarveaastal antakse otsustab põllumajandusminister ning sama seaduse § 42 lg 3 ütleb, et maaelu arengu toetuse saamise õigust ei teki, kui selle tegevuse toetamist ei ole eelarveaastas ette nähtud. Põllumajandusministri määrusega nr 51 sätestatigi, et
16. aastal ei anta põllumajanduslikku keskkonnatoetust uutele taotlejatele, kellel ei ole kehtivat keskkonnasõbraliku tootmise kohustust, mis on võetud
17. aastal. PRIA-le teadaolevalt otsustati eelpool mainitud määruse nr 51 muudatus vastu võtta just sellel põhjusel, et
18. aasta eelarveaastaks ei jätkunud rahalisi vahendeid uute keskkonnatoetuse taotlejate taotluste rahuldamiseks Riik saab erinevaid toetusi anda vastavalt oma võimalustele ning rahalistele vahenditele, arvestades nii Euroopa Liidu poolt eraldatud kui riiklikust kaasfinantseerimisest eraldatud vahendeid. Rahaliste vahendite hulk ei ole lõputu ning lähtuvalt sellest on riigi poolt seadusandlusesse sisse kirjutatud ka võimalused taotlemise nõuete ja taotluste menetlemise protseduuride muutmiseks mida ongi antud juhul rakendatud. Arvestades eeltoodut võib öelda, et antud juhul ei ole rikutud Põhiseaduse § 11 sätteid. Riigivõimu poolt on teatud õigusi (õigust saada põllumajandustoetust) piiratud lähtudes sellest, et see on möödapääsmatu, kuna puuduvad rahalised vahendid. Samasugused põhimõtted on aluseks ka muude riigi poolt jagatavate toetuste puhul. Lähtuvalt eeltoodust on PRIA seisukohal, et põllumajandusministri määrus nr 51 ei ole vastuolus Põhiseadusega. PRIA kui rakendusüksus võtab oma tegevuses aluseks kehtivad õigusaktid. Keskkonnasõbraliku tootmise toetuse taotluste menetlemisel juhindus PRIA kehtivatest seadustest ning määrustest sealhulgas ka põllumajandusministri määrusest nr
19. PRIA-le teadaolevalt ei ole nimetatud määrust tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus jätab OÜ A.& A. kaebuse rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmisel lähtub kohus Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 42 lg-st 2, mis sätestab: Millist liiki maaelu arengu toetust eelarveaastal antakse ja millist liiki tegevusi eelarveaastal toetatakse ning maaelu arengu toetusteks ettenähtud vahendite jaotuse kehtestab põllumajandusminister. 6 Sama seaduse § 42 lg 3 ütleb, et maaelu arengu toetuse saamise õigust ei teki, kui selle tegevuse toetamist ei ole eelarveaastas ette nähtud. Põllumajandusminister võttis
20. aprillil 2005.a. vastu määruse nr 43, millega muudeti põllumajandusministri
21. aprilli
22. a. määrust nr 51 "Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemad nõuded ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsem kord" (edaspidi määrus nr 51) Muudatusega täiendati määruse nr 51 rakendussätete §-i 82 lõikega 7 (jõustus 01.05.2005 RTL 2005,46,638)), mille kohaselt:
23. aastal võib keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetust taotleda, kui taotlejale on
24. aastal tehtud keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetuse määramise otsus ning kui taotlejal on § 3 lõike 1 punktis 3 nimetatud kohustus. Eelnimetatud sätet täiendati põllumajandusministri
25. juuni 2005.a. määrusega nr 76 ( jõustus 10.07.2005 RTL 2005, 76, 1067) järgneva tekstiga: …või kui taotlejal asub vähemalt üks põld põllumassiivil, mis tervikuna asub Vabariigi Valitsuse
26. augusti
27. a korraldusega nr 615 määratletud NATURA 2000 võrgustiku alal ning kui taotleja on
28. aastal taotlenud "Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse" alusel pindalapõhist toetust. Lähtudes Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika seaduse § 42 lõikega 2 talle antud õigusest otsustas põllumajandusminister, et
29. aastal ei anta põllumajanduslikku keskkonnatoetust uutele taotlejatele, st kellele ei ole määratud 2004.aastal keskkonnasõbraliku tootmise toetust ja kellel ei ole kehtivat keskkonnatoetuse saamise nõuete täitmise kohustust.
30. juuni 2005.a. määrusega nr 76 laiendas minister seda õigust 2005.aastal pindalapõhist toetust taotlenutele, kellel vähemalt üks põld põllumassiivil, mis tervikuna asub Vabariigi Valitsuse
31. augusti
32. a korraldusega nr 615 määratletud NATURA 2000 võrgustiku alal. PRIA-le teadaolevalt otsustati piirata põllumajandusliku keskkonnatoetuse taotlemise võimalust põhjusel, et
33. aasta eelarveaastaks ei olnud antud piisavalt rahalisi vahendeid keskkonnatoetuse taotlejate ringi laiendamiseks. Kohus nõustub vastustajaga selles, et riik saab erinevaid toetusi anda vastavalt oma võimalustele ning rahalistele vahenditele, arvestades nii Euroopa Liidu poolt eraldatud kui riiklikust kaasfinantseerimisest eraldatud vahendeid. Antud juhul jäeti kaebaja keskkonnasõbraliku tootmise toetamise taotlus rahuldamata, kuna ta ei vastanud määruse nr 51 § 82 lg 7 nõuetele. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et määruse nr 51 muutmine ja selle § 82 täiendamine lõikega 7 on vastuolus Põhiseaduse §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega ning §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Tulenevalt Põhiseaduse §-ist 11 tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas Põhiseadusega ning need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Seega peavad piirangud olema proportsionaalsed ehk rakendavad abinõud peavad olema sobivad, vajalikud ja mõõdupärased. Kohus on seisukohal, et keskkonnasõbraliku tootmise toetuse võimalike saajate kontingendi piiramine
34. aastal ei ole põllumajandustootmise toetamise ebaproportsionaalne piirang lähtudes sellest, et vahendid selle toetuse jagamiseks ei olnud eelarves piisavalt ette nähtud. Arvestades
35. eelarveaasta võimalusi, otsustas minister
36. mail 2005 jõustunud määrusega nr 43, et riigil ei ole võimalik toetada keskkonnasõbraliku tootmise toetuse uusi taotlejaid, kuid leevendas esialgset piirangut
37. juulil 2005 jõustunud määruses nr 76 sellega, et võimaldas 7 määrata keskkonnatoetust siiski nendele, kellel on vähemalt üks põld põllumassiivil, mis tervikuna asub Vabariigi Valitsuse
38. augusti
39. a korraldusega nr 615 määratletud NATURA 2000 võrgustiku alal ning kui taotleja on
40. aastal taotlenud "Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse" alusel pindalapõhist toetust. Lõpetada põllumajandusliku keskkonnatoetuse toetuse määramine ja maksmine üldse oleks kohtu veendumuse kohaselt olnud sõnamurdlik ja ebaproportsionaalne isikute suhtes, kellele oli
41. aastal tehtud toetuse määramise otsus ning kes olid võtnud endale keskkonnatoetuse saamise nõuete täitmise kohustuse viieks aastaks. Sellise kohustuse võtmine tähendab kogu ettevõtte (majandusüksuse) tegevuse vastavusse viimist üldiste keskkonnanõuetega ja antud juhul viljavaheldusplaani/külvikorra sisseviimise plaani koostamist ja kohustust seda nõuetekohaselt täita selle perioodi jooksul. Taotlejatele, kellel oli vastav kehtiv kohustus ja kes olid seda ka nõuetekohaselt täitma asunud ning kellele oli esimese aasta toetus määratud, tuleb riigil garanteerida toetuse saamise võimalus ka edaspidiselt, st järgneva nelja aasta jooksul. Isikutele, kes kavatsesid toetust taotleda alles 2005.aastal, ei ole riik toetuse saamise garantiisid andnud. Põhiseaduse § 12 kohaselt kõik on seaduse ees võrdsed. See tähendab, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Antud juhul saavad olla võrreldavad isikute grupid, kes vastavad määruse nr 51 § 82 lg 7 sätestatud tingimustele toetuse taotlemiseks ja kes nendele tingimustele ei vasta. Kaebuse esitaja ei vastanud keskkonnatoetuse taotlemiseks sätestatud tingimustele. Asjaolu, et keskkonnatoetuse taotlused uutelt taotlejatelt (2005.a. esmakordselt taotluse esitajatelt), sh kaebuse esitaja taotlus ja sellele lisatud keskkonnatoetuse saamise nõuete täitmise kohustus vastu võeti, on PRIA poolne töö korraldamatus. Samas ei anna see alust PRIA peadirektori vaidlustatud käskkirja p 353 tühistamiseks. Taotluse esitamisel ei saa taotlejal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus ka rahuldatakse. Samuti ei anna käskkirja tühistamiseks alust asjaolu, et arvutiprogrammist tingitud põhjustel oli toetuse rahuldamata jätmise alusena lisaks asjakohasele põhjendusele ja määruse nr 51 sättele märgitud rida konkreetsel juhul üldse mitte asjassepuutuvaid põhjendusi koos viidetega määruse nr 51 vastavatele sätetele. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Vaidlustatud käskkiri, lähtudes selles toodud põhjendustest, ei ole selge ja üheselt mõistetav. See rikkumine on käsitletav haldusakti vorminõuete rikkumisena. HMS §-st 58 tulenevalt ei ole asjaolu, et haldusakt ei vasta vorminõuetele, selle kehtetuks tunnistamise aluseks, kui see rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei võinud vorminõuete rikkumine mõjutada asja otsustamist. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja põhiseaduslike õigusi ei ole käeoleval juhul rikutud ning seetõttu puudub kohtul alus jätta käesolevas asjas kohaldamisele kuuluva põllumajandusministri
42. aprilli 2004.a. määruse nr 51 § 82 lg 7 kohaldamata ja pöörduda nimetatud sätte põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks Riigikohtu poole. Lähtudes eeltoodud põhjendustest ning HKMS § 26 lg 1 p-st 6 jätab kohus OÜ A.& A. kaebuse rahuldamata. Mai Saunanen Kohtunik 8