2-05-16786/7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-16786 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september
2. a, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ülle Jänes, Ande Tänav Tsiviilasi J.T-i, A.P ja A-M.O hagi H.R vastu juurdepääsutee määramiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 07.02.2006 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik H.R apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
3. september
4. a, avalik kohtuistung Menetlusosalised ja nende esindajad Hagejad J.T, A.P ja A-M.O, nende esindaja Maie Klemmer, kostja H.R, tema esindaja Tarmo Merivälja RESOLUTSIOON Tühistada Pärnu Maakohtu 07.02.2006 otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
5. J.T, A.P ja A-M.O esitasid 09.09.2005 hagi H.R vastu, milles palusid asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 alusel määrata juurdepääsutee hagejate J. T ja A. P kinnistutele ja A.-M. O majavaldusele üle kostja kinnisasja nii jalgsi kui sõidukitega ning teha sellekohane märkus kinnistusraamatusse. Hagejad nõustusid tasuma tee kasutamise eest igaüks 150 krooni aastas ja kandma võrdsetes osades tee korrashoiuks vajalikud kulud.
6. J. T kuulub kinnistu x (registriosa nr xxxxx), mis asub x maakonnas x vallas x külas. A. P kuulub kinnistu x (registriosa nr xxxxx), mis asub x maakonnas x vallas x külas. A.-M. O kuulub elamu, mis asub x maakonnas x vallas x külas, mille juurde kuuluva maa (x maaüksuse) erastamine ei ole veel lõpule viidud ja kinnistu on moodustamata.
7. Hagejatel tuleb avalikult kasutatavalt vallateelt enda maaüksustele pääsemiseks läbida ca 100-150 m kostja kinnistut (registriosa nr xxxxx) läbivat erateed (x tee), mis on ainus sõiduautoga läbitav tee hagejate elamuteni. Tegemist on ajalooliselt välja kujunenud juurdepääsuteega hagejate maatükkidele, mida hagejad on kasutanud seniajani. 11.06.2005 teatas kostja tee sulgemisest. 07.09.2005 oli tee läbi kaevatud ja 09.09.2005 õhtul suletud raudtoruga. Hagejad ei ole saavutanud kostjaga kokkulepet tee kasutamiseks, samas on nad aidanud teed korras hoida ja korraldanud talvel lumekoristust ning on nõus seda tegema ka edaspidi. Kostja vastuväited
8. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus selle rahuldamata jätta. Hagejatel on võimalik kasutada teed, mis viib J. T kinnistult riigimaanteele. Juurdepääs J. T kinnistule katkes tema enda tahtel (ta sulges läbipääsu puuriida ja koerakuudiga) ja tal ei ole AÕS § 156 lg 3 kohaselt sellisel juhul õigust juurdepääsu nõuda. See tee oli olemas kolhoosi ajal ja läheb üle põllu, võimaldades liikuda kõikide sõidukitega. Hagejad peavad selle ise korrastama. Kostja teatas tee sulgemisest aegsasti ette ja hagejatel oli võimalus see tee vajalikul määral korda teha. Kostjat segab, kui hagejad kasutavad tema kinnistut läbivat teed, sest kostja ajab loomi mööda teed ja seal liigub iga päev traktor. Kostja ei kaevanud teed läbi, vaid hakkas tee tasapinda oma kinnistu piires madalamaks võtma, sest see oli tema hoovi tasapinnast kõrgem, mistõttu voolab vesi teelt hoovi ja muudab hoovi poriseks. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
9. Pärnu Maakohus rahuldas hagi. Kohtuotsuse kohaselt on hagejatel küllaldane alus nõuda juurdepääsu oma kinnistutele üle kostja kinnistu vastavalt AÕS § 156 lg-le 1 ja sellekohase märkuse kandmist kostja kinnisasja kohta kinnistusregistrisse vastavalt AÕS § 63 lg 1 p-le 4 ja § 141 lg-le
10. Asjaolu, et A.-M. O elamu juurde kuuluv maa on kinnistamata, ei takista tema kasuks juurdepääsu õiguse määramist AÕS § 156 lg 1 alusel (TsÜS § 4). Kohus määras kostja kinnistut läbiva teelõigus kasutamise tasuks igalt hagejalt 150 krooni aastas.
11. Raikküla Vallavalitsuse teatel (tl 74) elab A.-M. O x vallas x külas x talus. Kohtule esitatud kaardilt (tl 12) ja poolte seletustest nähtub, et hagejate maatükid piirnevad riigimaanteega. Kostja ja J. T kinnistuid ning A.-M. O maatükki läbib valla teelt algav x tee, mis lõpeb A. P kinnistul. Raikküla Vallavalitsuse 23.09.2005 ja 29.11.2005 teatised ja teeregistri väljavõte (tl 45, 46, 123) kinnitavad, et see on ainus tee hagejate maatükkidele, tee on eraomandis ja ilma avaliku kasutuseta. Seega puudub sellel teel avalik kasutus ka J. T ja A. P kinnistutele jäävas osas. Paikvaatluse käigus selgus, et x teelt (riigimaanteelt) J. T ja A. P kinnistute vahelise piiritähise juurest kulgevad üle põllumaa J. T kõrvalhoone juurde sõidukirataste poolt jäetud ebakorrapärase ja ebaühtlase sügavusega jäljed, teelt allasõidu koht põllul olevate jälgede juurde puudub. Eeltoodud tõendid kinnitavad küllaldaselt, et peale antud tee muu juurdepääs hagejate maatükkidele puudub. Kostja märgitud põhjendused tee sulgemiseks ei ole olulisemad kui hagejate vajadus juurdepääsuks oma kodudele. Tõendamist ei leidnud, et hagejad oleksid takistanud kostjal remontida tema kinnistu piiresse jäävat teeosa. Kohtule esitatud fotodega leidis kinnitust, et tee oli suletud. Kostja väited, et hagejate poolt tee kasutamine segab tema tootmistegevust, on põhjendamatud ja pahatahtlikud. Asjaolu, et hagejate kinnistud piirnevad riigimaanteega, ei anna alust eeldada, et hagejad peaksid rajama oma kinnistutelt riigimaanteele uue tee. Sõidukijäljed maantee äärest üle põllumaa J. T hoonete juurde ei ole tee teeseaduse (TS) § 2 lg 1 mõttes, sõiduki liikumisele viitavaid jälgi võib põllumaal leiduda mistahes kohtades.
12. Kohtus luges tõendatuks, et hagejatel puudub oma maatükkidele vajalik juurdepääs. Võimalik juurdepääs riigimaanteelt üle põldude ei vasta hagejate esmatähtsatele vajadustele, sest seal puudub igasugune tee. Seetõttu on põhjendamatu kostja viide AÕS § 156 lg-le 3 ja väide, et üle selle põllu kulges kunagi x teelt J. T elamu juurde tee, mille viimane ise sulges. Paikvaatluse käigus selgus, et Loe teelt alanud jäljed lõppevad J. T kõrvalhoone taga. A. P 2 seletuse kohaselt ei ole kinnistutega külgnevalt põllul kunagi teed olnud, traktoriga on vaid jäljed sisse sõidetud, et jalgsi üle käia (varem kasvatati põllul juurvilja, on kasutatud ka karjakoplina). Kostja seletus ja tunnistajate A. L, E. L, K. R, A. E ja M. S ütlused uuritud tõenditele selles osas midagi sisulist ei lisanud.
13. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et hagejad takistavad kostjal arendada majandustegevust ja realiseerida uusi plaane. Kostja kinnisasja omanikuna on oma tegevusalale vaatamata kohustatud taluma naabreid ja arvestama nende eluliste vajadustega. Soov pääseda oma elamute juurde mööda kostja kinnistu teed, mida on kasutatud alates elamute soetamisest, ei ole käsitletav kostja omandi puutumatuse rikkumisena. Vajadus oma elukohta viiva tee järele, mis oleks igal aastaajal läbitav nii jalgsi kui mootorsõidukiga, on üldteada ega vaja täiendavat tõendamist. Tunnistajate E. L ja A. S poolt kirjeldatud vahejuhtumid ei ole käsitletavad kostja omandi rikkumisena ega anna alust asja teistsuguseks lahendamiseks. Asjaolu, et tunnistajad A. E, E. L, A. L ja K. R on kunagi x teelt üle põllu sõitnud ilma raskusteta J. T elamu juurde, ei tähenda, et seal oleks olnud tee. Kostja väited, et hagejatel on võimalik kirjeldatud ala täita ja teeks muuta, on põhjendamatu ja ebaselge. Hagejad ei ole tee parandamise nõuet esitanud, mistõttu tee seisukord kostja kinnistu piires hoonete juures asja lahendamisel tähtsust ei oma. Apellatsioonkaebuse põhjendused
14. Kostja palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse täies ulatuses tühistada. Kaebuse kohaselt kohaldas kohus vääralt AÕS § 156 lg 1 ning rikkus kostja õigusi erateele ja eraomandi kaitsele. Hagejate maatükid piirnevad riigimaanteega (x maantee), millelt pääseb mööda hästi läbitavat looduslikku teed (x talu tee) üle J. T kinnistu hagejate maatükkideni. See tee on ajalooliselt välja kujunenud tee, mida kasutatakse vajadusel ka praegu. Hagejate kohustus on see tee oma vahenditega korrastada. J. T, kellel on ainsana sõiduk, saaks seda teed kasutada riigimaanteele pääsemiseks. Kohus oleks pidanud kohaldama AÕS § 156 lg-t
15. Eratee kostja kinnistu piires ei vasta TS § 2 lg-le 1, seda ei ole võimalik vastavusse viia, kuna ühel pool on hooned, teisel pool kraav, tee pinda ei ole võimalik tõsta. Hagejad püüavad alusetute kaebustega takistada kostja loomakasvatuse edasiarendamist. Kohtuotsusega seatud kitsendus vähendab märgatavalt kostja kinnistu väärtust. Kohus ei arvestanud, et tee sulgemine on vajalik kostja talumajapidamise väljaarendamiseks. Kostjale tekitatud majanduslik kahju on võrreldes hagejate heaoluga oluliselt suurem. J. T seletus, et kõnesolevat põllumaa teed ei ole võimalik teena kasutada, ei vasta tegelikkusele ning on kostja seletuse ja tunnistajate ütlustega ümber lükatud. Loo teelt alanud jäljed lõppesid tõesti J. T kõrvalhoone taga ja tegemist on endise x karjamõisa teega, millele hageja on paigutanud koerakuudi ja istutanud põõsad.
16. Hagejad ei ole aidanud kostjal teed korrastada, hooldada ja remontida ega arutanud kostjaga tee kasutamise tingimuste (tasu) üle. Kostjal on AÕS § 68 lg 1 ja § 80 lg 1 järgi õigus oma eraomandit kasutada. Kostja leiab, et kohus oleks pidanud võimaldama hagejatel kasutada kostja erateed nt 2-3 kuud, et nad saaksid selle aja jooksul luua uue või korrastada olemasoleva tee. Hagejatele tehti 22.04.2004 vastav ettepanek, kuid nad oma väljapääsuteed ei teinud. Kohtu määratud tasu tee kasutamise eest ei ole piisav. Kostjalt J. T kasuks väljamõistetud tasu õigusabi eest ei ole põhjendatud, piisav tasu oleks olnud 500 krooni. Apellatsioonkaebuse vastus
17. Hagejad leiavad, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 3 Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
18. Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et kaevatav kohtuotsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 tühistada ning asi saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule.
19. Hagejad esitasid kostja vastu kohtule nõude kinnisasjale juurdepääsutee võimaldamiseks, mis materiaalõiguslikult tugines AÕS § 156 lg-le
20. Kohus tuvastas, et senini on hagejad kasutanud oma elamuteni jõudmiseks kostja kinnistut läbivat teed, kuid ei arvestanud hagi lahendamisel kostja seadusest tulenevate õiguste ja huvidega. AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve. Seega on juurdepääsu nõude rahuldamise esimeseks eelduseks avalikult teelt vajaliku juurdepääsu puudumine hageja kinnisasjale. Kolleegium ei nõustu apellandiga selles, et juhul, kui hageja kinnisasi külgneb avaliku teega, ei ole alust eelnimetatud sätet kohaldada. Ka juhul, kui hageja kinnisasi külgneb avaliku teega, võib juurdepääs kinnistu teatud osale puududa. See aga ei tähenda seda, et asja lahendaval kohtul ei tuleks tekkinud olukorda hinnata ning poolte huve kaaluda. Juhul, kui hagejate kinnistutega külgneb avalik tee, tuleb juurdepääsu nõude lahendamisel kaaluda, milliseid kulutusi peavad hagejad tegema oma kinnisasjalt (s.h hoonete juurest) avalikule teele pääsemiseks ning kas kostja kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla hagejate jaoks oluliselt odavam ja kostjat kui kinnisasja omanikku vähem koormav. Seega tuleb arvestada nii juurdepääsu nõudva kui koormatava kinnisasja omanike kõiki huve ja asjaolusid kinnisasjade kasutamisel.
21. Maakohus tuvastas, et peale vaidlusaluse tee muu juurdepääs J.T-i ja A.P kinnistutele ning A-M.O kasutuses olevale maatükile puudub, sest sõiduki jäljed maantee äärest üle põllumaa J.T-i hoonete juurde ei ole tee TS § 2 lg 1 mõttes. Kohus pidas tõendatuks, et seal ei ole kunagi teed olnud ning et varem kasvatati sellel põllul kartuleid ja kaalikaid („…kolhoosi ajal…“). Kohus leidis, et hagejatel puudub oma kinnisasjadele (A-M.O-l oma majavaldusele) juurdepääs ning et juurdepääs riigi maanteelt üle põldude ei vasta hagejate esmatähtsatele vajadustele (vajadus igal aastaajal nii sõidukiga kui jalgsi läbitava oma elukohta viiva tee järgi on üldteada ega vaja tõendamist). Kuid maakohus jättis seejuures põhjendamata, miks ta leidis, et hagejate kinnistute (maatüki) külgnemine riigi maanteega ei tähenda seda, et hagejad peaksid rajama oma kinnistutelt (maatükilt) riigi maanteele uue tee. Kohus ei hinnanud, milliseid kulutusi võiks uue tee rajamine endaga kaasa tuua (vajadusel oleks tulnud teha pooltele ettepanek esitada vastavad tõendid) ega võrrelnud neid kostja kinnistu läbimisel tekkivate tagajärgedega. Kuulanud küll üle mitmeid tunnistajaid, ei hinnanud kohus eelnimetatud asjaolusid, vaid leidis, et pooltevahelised konfliktid ei mõjuta asjas tehtavat kohtulahendit. Õige on see, et juurdepääsu tee määramisel tuleb arvestada ka väljakujunenud tava, kuid selle kõrval pidi kohus arvestama nii tekkida võivaid kulutusi, juurdepääsu koormavust kui muid olulisi asjaolusid. Kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, mille puhul tuleb eelnevalt välja selgitada poolte võimalikud huvid ja neid üksikasjalikult kaaluda.
22. Määrates hagejate kinnistutele (maatükile) tähtajatu juurdepääsu üle kostja kinnistu, ei võrrelnud kohus tava ja kostja põhjenduste kaalukust ega andnud hinnangut tee rajamise võimalikkusele (vastavatele kulutustele). Kuna maakohus jättis hagi aluseks olevad asjaolud tuvastamata, ei ole ringkonnakohtul võimalik teha asjas uut otsust. TsMS § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevalt on nimetatud asjaolude väljaselgitamine eelmenetluse ülesanne. Kaebeõiguse tagamiseks tuleb tsiviilasi saata lahendamiseks maakohtule. Asja uuel 4 läbivaatamisel peab kohus hindama eraldi iga juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi kaalukust, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega.
23. Kuna ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ning saadab asja uueks läbivaatamiseks samasse kohtusse, siis jaotatakse kohtukulud asja uuel lahendamisel. R.Allikvere Ü.Jänes A.Tänav 5