2-05-19365/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2006 Tartu Tsiviilasja number 2-05-19365 Tsiviilasi J.P. hagi P.P. vastu abielu lahutamiseks ja P.P. vastuhagi J.P. vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
2. aprilli 2006 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J.P. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
3. august 2006 Menetlusosalised ja nende Apellant-hageja: J.P. , esindaja adv Valli Murde esindajad Vastustaja-kostja: P.P. , esindaja Maia Ploom RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu
4. aprilli 2006 muutmata. Vabastada J.P. täielikult riigilõivu 9750 (üheksa tuhat seitsesada viiskümmend) krooni tasumisest. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Edasikaebamise kord Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
5. J.P. esitas maakohtule hagi, milles palub lahutada tema ja P.P. abielu. Hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja abiellusid 04.05.
6. Hageja soovib abielu lahutada, kuna selle jätkamine on pidevate tülide tõttu muutunud võimatuks. Poolte abielulised suhted on lõppenud ja pooltel ühisvara ei ole.
7. Kostja soovib abielu jätkata, kuid kui hageja jääb oma nõude juurde, siis on ka tema abielulahutusega nõus.
8. Kostja esitas vastuhagi ühisvara jagamiseks. Kostja palub jagada poolte abielu kestel soetatud ühisvara selliselt, et hageja omandisse jääks korteriomand asukohaga Tartus X ja hagejalt mõistetaks välja rahaline kompensatsioon kostja kasuks summas 450 000 krooni. Pooled omandasid abielu jooksul korteri Tartus X. Korteri juurde kuuluva maa erastasid pooled
9. aastal ning hageja kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna
10. aastal. Seoses abielu lahutamisega soovib kostja jagada ühisvaraks olevat korterit. Perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 19 lg 1 kohaselt loetakse ühisvara jagamisel abikaasade osad võrdseks. Korteri maksumus käesoleval hetkel on 900 000 krooni.
11. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Korter on ostetud hageja ja tema vanemate EVP-de eest, kusjuures suurem osa EVP-dest kuulus algselt hageja vanematele. Hageja vanemad kinkisid need hagejale ning kinke näol on tegemist lahusvaraga. Seega on korter omandatud suuremalt jaolt lahusvara arvelt. Ühtlasi soovib hageja juhtida kohtu tähelepanu sellele, et hagejaga koos elab tema tütar, kes on skisofreenik. Tütre haigus nõuab palju tähelepanu, kannatust ja igapäevast tööd. Samal elamispinnal elavad ka kostja 83-aastased vanemad. Ühisvara pooleks jagamine selliselt, et kostja saaks 450 000 krooni, on põhjendamatu. MAAKOHTU LAHEND
12. Tartu Maakohus rahuldas
13. aprilli 2006 otsusega hagi ja lahutas J.P. ja P.P. vahel 04.05.1990 Eesti NSV Tartu Linna RSN TK Perekonnaseisuosakonnas sõlmitud abielu, kanne nr 329, ning taastas J.P. varem kantud perekonnanime „K“. Maakohus rahuldas vastuhagi osaliselt ja jagas J.P. ja P. P ühisvara ning tunnistas J.P. omandiõigust Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu linna jaoskonna registriossa nr 1832703 kantud korteriomandile (väärtus 800 000 krooni) ning mõistis J. P välja rahalise hüvitise enamsaadud ühisvara arvelt 266 640 krooni P. P kasuks. Otsuse põhjenduste kohaselt on hagi abielu lahutamiseks põhjendatud. Kohus tuvastas, et hageja tahab abielu lahutada, kuna kostja tarvitab alkoholi ja tekitab kodus skandaale, millest tulenevalt on hageja sõnul abielulised suhted juba mõnda aega lõppenud. PKS § 29 lg 2 kohaselt abielu lahutatakse, kui kohus teeb kindlaks, et abielu jätkamine on võimatu. Abielu näol on tegemist institutsiooniga, mis põhineb ühisel tahtel. Seda võib analoogiat kohaldades välja lugeda ka PKS § 2 lg-st 1, mis ütleb, et abielu sõlmitakse abiellujate ühisel soovil. Seega, kui üks abikaasa ei soovi enam abielu jätkata, siis puudub abielu aluseks olev poolte ühine tahe ning abielu jätkamine on võimatu, mistõttu poolte vaheline abielu tuleb lahutada. Ühisvara jagamise osas leidis kohus, et hageja vanemate käest saadud EVP-de näol ei ole tegemist kinkega, kuna kinkeleping ei ole sõlmitud tol ajal kehtinud seaduses ettenähtud vormis. Nimelt sätestas TsK § 260 lg 1, et kinkeleping summaga üle viiekümne krooni, valuutaväärtuste puhul aga summaga üle viie krooni peab olema notariaalselt tõestatud. Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et EVP-de üleandmine oleks olnud notariaalselt tõestatud, seega ei saa kohus asuda 2 seisukohale, et tegu on kinkega. Eelmainitud arvamust toetab ka Riigikohtu 10.11.2004 otsus nr 3-2-1-126-
14. Kuna tegu ei ole kinkega, siis ei ole hageja vanemate poolt üle antud EVP-de näol tegemist ka hageja lahusvaraga, vaid abielu kestel omandatud varaga, mida tuleb lugeda ühisvara hulka kuuluvaks. Järelikult kuulub ka kõnesolev korter ühisvara hulka. PKS § 19 lg 2 p 1 alusel võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanuväärivat huvi. Kohus leidis, et antud juhul on põhjendatud poolte võrdsusest kõrvalekaldumine hageja kasuks, kuna hageja on põhjendanud, et kõnesoleval elamispinnal elavad peale tema veel tema pensionäridest vanemad ning raskelt haige tütar. Hagejal on tulenevalt PKS §-dest 60 ja 64 kohustus kõiki eelmainituid abistada ja tagada neile mõistlikud elamistingimused. On ilmne, et hageja sügava puudega tütar ei ole suuteline iseseisvalt oma elu korraldama ja kandma kõiki vajalikke kulutusi saadavast töövõimetuspensionist. Hageja vanemad, kes korteri erastamisel nõustusid oma EVP-d üle kandma tütre arvele, eesmärgiga tagada ka endale kindlus hilisema eluaseme osas, paneb hagejale nii seadusest tuleneva kui ka moraalse kohustuse tagada oma vanematele elu lõpuni elamispind. J.P. on vormistatud oma tütre hooldajaks ja teeb oma sõnade kohaselt selle kõrvalt ka jõudumööda kojamehe tööd. Tulenevalt eeltoodust ei saa olla hageja sissetulek selline, mis võimaldaks tal võtta märkimisväärseid laenukohustusi. P. P ei ole isikuid, kelle elamistingimused ja heaolu sõltuks temast. Järelikult on nii õiglane kui ka seaduslik kalduda poolte võrdsusest kõrvale selliselt, et kohus tunnistab hageja osaks ühisvarast 2/3 ja kostja osaks 1/3, kusjuures hageja omandisse jääb korter ning ta on kohustatud hüvitama kostjale enamsaadu. Kuna pooled on kokku leppinud, et korteri väärtuseks on 800 000 krooni, siis 1/3 väärtuseks on 266 640 krooni ja hagejal tuleb kostjale nimetatud summa hüvitada. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
15. J.P. taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu
16. aprilli 2006 otsuse tühistamist ühisvara jagamise osas ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega tunnistada tema osa suuruseks poolte ühisvaras 9/10 ja P. P osa suuruseks poolte ühisvaras 1/10 osa ning mõista J. P rahaline hüvitis summas 80 000 krooni P. P kasuks. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole piisavalt arvestatud apellandi olukorda. Antud asjas tulnuks kohaldada ka PKS § 19 lg 2 p 2 ning lugeda vastustaja osaks ühisvara jagamisel 1/10, mis rahaliselt on 80 000 krooni (korteriomandi väärtus 800 000 krooni). Vastustaja ei ole midagi teinud selleks, et omandada vaidlusalust korteriomandit, kuigi tal olid selleks nii vahendid kui ka võimalused.
17. aastal, kui käis eluruumi erastamise protsess, keeldus kostja hagejat rahaliselt aitamast. Pärast seda hageja vanemad pakkusid oma EVP-sid tingimusel, et hageja kohustub vanemaid hooldama nende eluajal.
18. P. P vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt jääb arusaamatuks apellandi seisukoht, et vastustaja ei ole midagi teinud selleks, et omandada vaidlusalust korterit, kuigi tal olid selleks nii vahendid kui ka võimalused. Erastamistehingu toimumise ajal erastati korter selliselt, et omanikuks märgiti registrisse üks abikaasadest. Erastamiseks vajalikud EVP-d andsid tõesti osaliselt apellandi vanemad, kuid see asjaolu, kelle EVP-de eest korter erastati, ei oma antud vaidluse lahendamisel mitte mingisugust tähtsust. Korter on abikaasade ühisvara. Apellandi väited EVP-de ostusoovist ja vastustaja ostust keeldumisest ei vasta tegelikkusele ja ei ole millegagi tõendatud. Maakohtu istungitel apellant seda väidet ei esitanud. Abielu lahutamisel peaksid abikaasade osad ühisvaras olema võrdsed. Korteri turuväärtus on vähemalt 800 000 krooni (tegelikult isegi suurem), millest vastustajale kuuluks 400 000 krooni. 3 Kohus kaldus ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdsusest, arvestades apellandi tähelepanuväärset huvi ja mõistis vastustajale välja ainult 1/3 korteri väärtusest. Vastustajale väljamõistetud raha eest saab ta käesolevaid turuhindu arvestades osta endale ainult ahiküttega kööktoa. Kohtulahendi jõustumise venimisel võivad turuhinnad veelgi tõusta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19. Vastavalt TsMS §-ile 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul vaidlustatakse maakohtu otsust üksnes osas, et maakohus jättis kohaldamata PKS § 19 lg 2 p 2 ning seoses sellega ei kaldunud kõrvale abikaasade osade võrdsusest piisavas ulatuses. Tulenevalt sellest kontrollibki ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, kas maakohtu poolt hageja osaks tunnistatud 2/3 ühisvarast on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
20. aprilli 2006 otsus muutmata. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on oma lõppjäreldustelt seaduslik ja põhjendatud, siis järgib ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätetega esimese astme kohtu põhjendusi ega pea vajalikuks kõiki neid oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele. Iseenesest õige on apellandi seisukoht, et maakohus on jätnud andmata hinnangu tema väitele, et PKS § 19 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda ka siis, kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on asjaolud, et üks abikaasa ei ole osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel ning tal puudusid selleks mõjuvad põhjused. Samas aga nähtub asja materjalidest, et apellant ei ole nimetatud asjaolusid tõendanud. Vastustaja kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et kuni keskmise puude määramiseni
21. aastal ei töötanud ta ainult kaks kuud. Vastustaja sellekohast väidet tõendab väljavõte tema tööraamatust (t.l 27-29). Veel kinnitas vastustaja, et ajavahemikel, kui ta ei töötanud töölepingu alusel, töötas ta mitteametlikult. Keskmiselt teenis ta 4000-5000 krooni kuus ning kogu raha andis abikaasale, kes ei töötanud. Apellant võttis ringkonnakohtu istungil omaks, et abikaasa andis kooselu ajal majapidamiseks ja söögi jaoks raha. Seega nähtub ka poolte seletustest, et kooselu jooksul (alates
22. aastast kuni
23. aasta alguseni) oli neil ühine majapidamine ning vastustaja poolt teenitud raha kasutati perekonna huvides. Oluline ei ole, milline vara ühe või teise abikaasa poolt teenitud raha eest soetati. Kuna apellant ei ole tõendanud PKS § 19 lg 2 p 2 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid, siis puudub ka alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ning ühisvaras poolte osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks suuremas ulatuses, kui seda tegi maakohus. Maakohtu poolt hinnangu andmata jätmine apellandi väitele PKS § 19 lg 2 p 2 kohaldamiseks ei ole viinud maakohut ebaõigele lõppjäreldusele ning seetõttu puudub ka alus maakohtu otsuse tühistamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 26.06.2006 määrusega vabastati apellant täielikult riigilõivu 9750 krooni tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel Tartu Maakohtu 28.04.2006 otsuse peale. TsMS § 190 lg 3 kohaselt kui hageja sai menetlusabi kohtukulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral kohtukulud määrusega riigi kasuks täies ulatuses välja. TsMS § 190 lg 5 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud määruses võib kohus mõjuval põhjusel ette näha kulude tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku kohtukulude tasumise kohustusest. 4 Ringkonnakohus leiab, et vaatamata apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisele tuleb apellant vabastada seoses mõjuvate põhjuste esinemisega riigilõivu 9750 krooni tasumisest. Apellandi suhtes esinevad jätkuvalt asjaolud, mille tõttu ta vabastati riigilõivu tasumisest. Lisaks peab ta tasuma vastustajale enamsaadud ühisvara arvelt rahalise hüvitise 266 640 krooni. Andra Pärsimägi Egon Konsand 5 Üllar Roostoja