KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Egon Konsand, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 18. september 2006. a Tartu Tsiviilasja number 2-06-

§ 54lg 1 alusel ära võtta vanema õigused lapse K.J.

suhtes. Taotluse esitamise üheks põhjuseks on asjaolu, et N.K. passiivsuse tõttu ei ole saadud teha lapse huve puudutavaid õigustoiminguid (passi ja elamisloa ning puudega seotud dokumentide vormistamine jne). Seoses seadusemuudatusega, mis välistas eestkosteasutuse õiguse määrata riiklikke toetusi lapse tegelikule hooldajale juhul, kui lapse vanematelt pole vanema õigusi ära võetud, on sattunud ohtu ka lapse materiaalne kindlustatus. Hageja palus kostjatelt välja mõista elatusraha K.J. ülalpidamiseks L.B. kasuks kummaltki kostjalt 375 krooni kuus alates kohtuotsuse jõustumisest.

1. Kostja N.K. möönis, et ei tulnud toime kahe lapse kasvatamisega ning ei suutnud tagada nende eest piisaval määral hoolitsemist. Kostja tunnistas, et tarvitab vahetevahel alkoholi, kuid eitas laste turvalisuse ohtuseadmist. Kostja kasutab 1-toalist 19 m2 suurust korterit koos elukaaslase ja väiksema lapsega ning ruumikitsikuse tõttu avaldas K.J. ise soovi ära kolida. 2 Seega ei vaidle kostja vastu lapse hooldusperes viibimisele, kuid ei toeta taotlust temalt vanema õiguste äravõtmiseks. Kostja kinnitas, et suhtleb lapsega tihti ning laps on korduvalt teda külastanud. Kostja möönis, et ei ole aktiivselt otsinud kontakti lapsega ega osalenud ka tema ülalpidamises, kuid põhjendas oma käitumist sellega, et temale teadaolevalt saab lapse hooldaja piisavalt suurt pensioni ning seetõttu ei pidanud ta (arvestades ka oma väikest sissetulekut) vajalikuks raha andmist ja/või lapse ellu sekkumist. Kostja J.J. tunnistas, et ei ole osalenud lapse kasvatamises ja ülalpidamises. J.J. selgitas, et kooselu kaaskostjaga kestis lühikest aega, kuna ta paigutati kinnipidamiskohta, kust vabanedes asus elama Sindi linna. Pärast teistkordset vangistusest vabanemist kontakteerus ta lastekoduga, kuid viimane keeldus avaldamast lapse kontaktandmeid. Kostja kinnitas, et soovib lapsega suhted taastada ja on valmis last enda juurde elama võtma. Seega ei soovi kostja temalt vanema õiguste äravõtmist; samuti palus ta ka kaaskostjalt vanema õigusi mitte ära võtta. Kostja oli nõus elatise väljamõistmisega, kuid viitas oma materiaalsete võimaluste piiratusele. Kostja ei tööta, kuna on määratud isa hooldajaks, tema ainsaks alaliseks sissetulekuks on hooldaja tasu, millele lisandub juhutöödest saadav raha. Kostja ülalpidamisel on ka kooselust O.N. sündinud poeg R.J.
2. Alaealise lapse esindaja advokaat O. Preem leidis, et hagi kostjatelt vanema õiguste äravõtmiseks tuleb jätta rahuldamata, pidades samas lapse heaolu tagamise huvides vajalikuks lapse hooldusperes viibimise jätkumist, ning toetas nõuet kostjatelt elatise väljamõistmiseks. Tõenditega on tuvastatavad N.K. alkoholilembus ja sellega kaasnenud ebakohased eluviisid, kuid seda vaid enne
3. aastat. Pärast lapse paigutamist hooldusperesse on lapse-ema vaheline kontakt säilinud ning kostjal pole esinenud laste julma kohtlemist või teisi märkimisväärseid minetusi vanemakohustuste täitmisel ajal, mil perekonnas oli vaid üks laps. Kuigi J.J. pole osalenud lapse kasvatamises ja tema eest hoolitsemises, on see toimunud objektiivsetel asjaoludel, kinnipidamiskohas viibimise tõttu. Kostja on pärast vabanemist otsinud kontakti lapsega, kuid kasvatusasutus on keeldunud lapse andmeid avaldamast; kohtuistungil on kostja kinnitanud valmisolekut lapsega suhtlemiseks ja lapse enda kasvatada võtmiseks. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis viitaks J.J. alkoholi kuritarvitamisele. MAAKOHTU LAHEND
4. Tartu Maakohus rahuldas 28.04.2006 otsusega, juhindudes

§-dest 54 lg 1 p 1; 53 lg 1; 60; 61 ja 70, hagi osaliselt. Kohus jättis rahuldamata Valga Linnavalitsuse nõude N.K. ja J.J. vastu vanema õiguste äravõtmiseks lapse K.J. suhtes ning mõistis välja N. K ja J.J. lt igakuise elatusraha L.B. kasuks K.J. ülalpidamiseks alates kohtuotsuse jõustumisest kuni 03.07.2008 kummaltki 375 krooni kuus. Kohus leidis, et hageja nõue kostjatelt lapse suhtes vanema õiguste äravõtmiseks on põhjendamata ja tõendamata.

§ 54

lg 1 sätestab, et kohus võib vanema õigused ära võtta, kui vanem: alkohoolsete jookide, narkootiliste või muude uimastava toimega ainete kuritarvitamise tõttu või muul põhjusel, mida kohus ei loe mõjuvaks, ei täida oma kohustusi lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel või kuritarvitab vanema õigusi või kohtleb last julmalt või avaldab muul viisil lapsele kahjulikku mõju või ei ole kasvatusasutuses viibiva lapse kasvatamises mõjuvate põhjusteta osalenud aasta jooksul. Siit johtuvalt on asjakohatud hageja viited lapse ja kostjate vahelise emotsionaalse sideme puudumisele ning kostjate isikuomadustest tulenevale suutmatusele last eakohaselt arendada ning tagada lapse turvalisus ja tema eest hoolitsus, sest lapse sellekohaste huvide kaitse on tagatav sotsiaalhoolekandeliste 3 meetmete rakendamisega.

§-des 53; 54, lastekaitseseaduse §-des 27; 28, 31 ja Lapse õiguste kaitse konventsiooni artiklites 9, 19 sätestatust tuleneb, et vanema suhtes rangeima sanktsiooni (vanema õiguste äravõtmine) kohaldamine eeldab vanema sellist süülist käitumist, mille tulemusel on ohustatud lapse elu või tervis või avaldub oluline kahjulik mõju lapse seadusega kaitstud muudele õigustele. Lapse-vanema suhteid reguleerivad sätted seavad primaarsemaks lapse huvide kaitstuse, kuid kohtulahendiga seatav põhiõiguste riive ei tohi olla ebamõistlikus vastuolus lapse-vanema vaheliste perekondlike suhete säilitamise vajalikkuse põhimõttega. Kohus peab põhjendamatuks eestkosteasutuse püüdeid saavutada lapse riiklikule ülalpidamisele ja hoolekandeasutusse paigutamine vanematelt lapse kohtu korras äravõtmise teel, sest taoline toiming on ilmses vastuolus eeskosteasutuse ülesannete ja tegevuse eesmärkidega ning lapse huvide kaitstuse põhimõttega; samuti on otseselt suunatud perekondlike ja lapse-vanema suhete lõhkumisele. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks kostjate taolist käitumist lapse suhtes, mis annaks aluse vanema õiguste äravõtmiseks. Dokumentaalsed tõendid puudutavad N.K. kodust olukorda ja suhtumist laste kasvatamisse 1997-1998 ning 2000-2001 kostjaga seotud väärteoteateid; samas pole hageja esitanud ühtegi tõendit N.K. vanemakohustuste täitmata jätmise kohta hilisemal perioodil. Hageja esindaja hinnang kostja isikuomadustele, võimalustele ja käitumisharjumustele iseenesest ei tõenda N.K. poolt vanemakohustuste täitmise taolist minetust, mis võimaldaks vanema õigused lapse suhtes ära võtta. Samas on N.K. ja K.J. seletustega tõendatud, et lapse-ema vaheline suhtlemine toimub vähemalt 2-3 korda kuus, kostja tunneb huvi lapse käekäigu vastu ning nende läbisaamine on hea. Arvestades lapse-ema eraldatust ning lapse soovimatust elada kostja perekonnas, on taoline suhtlusvorm mõistetav ja aktsepteeritav. Täiesti tõendamata on J.J. käitumises ilmingute esinemine, mis puudutaks vanemalt lähtuvat reaalset ohtu lapse huvidele. Poolte seletustega on tõendatud, et kostja pole osalenud lapse kasvatamises ja tema eest hoolitsemises perekonna lagunemise, kostja kinnipidamiskohas viibimise ning lapse kontaktandmete puudumise tõttu. Kohus aktsepteeris lapse esindaja seisukohta, et tegemist on objektiivsete asjaoludega, mille tõttu oli kostjal piiratud (välistatud) vanemakohustuste täitmine, siit johtuvalt ei saa kaasneda ka kostja vastutust. Alus puudub ka

§ 53lg 1 kohaldamiseks (lapse äravõtmiseks ilma vanema õiguste äravõtmiseta).

Tuvastatud ei ole kostjatelt lähtuvat ohtu lapse elule või tervisele. K.J. on ligi 16-aastane ja võimeline ise enda eest hoolt kandma, laps viibib kasuvanaema hooldamisel ja talle on sotsiaalhoolekandeliste meetmetega tagatud normaalne arengu- ja kasvukeskkond. Hageja nõue elatise väljamõistmiseks on põhjendatud. Kohus pidas otstarbekaks ja õiglaseks kohaldada

§ 61

lg 5 ja 6 p 1, 3 sätestatut ning mõista elatis välja miinimummäärast väiksemas summas – 375 krooni kummaltki kostjalt lapse kohta kuus. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. Valga Linnavalitsus taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osas, millega jäeti hagi rahuldamata, ning uue otsuse tegemist, millega võtta vastustajatelt ära alaealise K.J. suhtes vanema õigused. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus vääralt kohaldanud materiaalõigusnorme.

§ 54

lg 1 sätestab loetelu asjaoludest, millest kas või ühe esinemisel võib kohus otsustada vanema õiguste äravõtmise. Seadusandja tahe on olnud tagada lapsele võimalus kasvada ja areneda 4 normaalses peres. Normaalseks ei saa pidada pere, kes ei tunne lapse vastu huvi ka kõige vähesemal määral. Kohtuotsus loob vastustajatele võimaluse nõuda laps hooldusperest välja. Apellant esitas kohtule tõendeid N.K. koduse olukorra ja laste kasvatamisel ilmnenud probleemide kohta ajavahemikul 1997-1998 ja 2000-2001, iseloomustamaks olukorda, mis oli N.K. peres enne otsust paigutada laps perekonnas hooldamise teenusele. Alates 16.04.2002 viibib K.J. perekonnas hooldamise teenusel. Nimetatud perioodil saab N.K. suhtumist lapsesse ja püüdeid oma elukorraldus seada lapse kasvatamiseks sobivaks tõendada lapse ja lapse hooldaja ütluste kaudu. Apellant esitas K.J. seletuse, milles K.J. kirjeldab oma suhtlemist emaga järgmiselt: „Kogu see aeg, mis ma elasin L.B. juures, pole minu vanemad minu vastu huvi tundnud, pole ühtegi külastust. Poole aasta jooksul käisin ma ükskord nende pool, aga mingit reaktsiooni, et ma käisin, polnud." Samasisulisi ütlusi kordas K.J. kohtuistungil. K.J. on 15-aastane ja oma arengu poolest võimeline andma ütlusi. Apellant esitas ka L.B. seletuse, milles hooldaja seletab: „Alates

1. a novembrist elab minu juures K.J. . Aasta jooksul pole mina vanemaid näinud, nad pole tulnud ega huvi tundnud. Ma olen näinud tema vanemaid mitu korda linnas vastutusvõimetus seisukorras." K.J. ütlustest selgub, et oma isast ei tea ta midagi, pole teda kunagi näinud. N.K. ütluste kohaselt puudub J.J. l kontakt lapsega alates
2. aastast, mil laps oli 3-aastane. J.J. kinnitas nimetatud fakti. Kohus jättis tähelepanuta apellandi ütlused, et vanemate passiivse käitumisega seati reaalselt ohtu lapse õiguste ja huvide kaitse. Lapsele isikut tõendava dokumendi ja elamisloa taotlemisel ning riigilõivu tasumisel oli vajalik lapse seadusliku esindaja, lapsevanema, osavõtt. Samuti oli vaja lapsevanema osavõttu lapsele riikliku puudega lapse toetuse vormistamisel. Hooldaja L. B palus mitmel korral N.K. osavõttu sellest toimingust, kuid tulemusteta. Seejärel pöördus L.B. abi saamiseks linnavalitsuse sotsiaalabiameti poole. Sotsiaalabiamet saatis N. K kutse tulla sotsiaalabiametisse, samuti toimusid N. K mitmel korral vestlused, kui ta tuli taotlema toimetulekutoetust. Sotsiaalabiameti vanemspetsialist Meeli Tuubel kohustas N.K. vormistama vajalikud dokumendid ja toetused, kuid N.K. jättis need pikema aja jooksul tegemata. Igasugune kontaktivõtmine linnavalitsusega lapse isa poolt puudus üldse. Kohus eeldas apellandilt ebamõistlike tõendite esitamist vastustajate alkoholi tarvitamise jätkamise kohta peale K.J. lahkumist kodust perekonnas hooldamise teenusele. Taoline tõendamine ei langeks kokku ka eestkosteasutuse tegutsemise eemärgiga – korraldada lapsele arengut toetav elukeskkond, tagada järelevalve ja hoolitsus. Kohtus on aga leidnud kinnitust, et vastustajad pole vähimalgi määral osalenud lapse kasvatamises, hoolitsemises ega ülalpidamises ilma mõjuva põhjuseta, N.K. nelja aasta, J.J. vähemalt 10 aasta jooksul. Perekonnas hooldamise teenusel viibimise tingimused on ammendavalt loetletud SHS § 25l lg 1, mille kohaselt suunatakse perekonnas hooldamisele orb ja vanemliku hoolitsuseta laps, kelle vanemad on surnud või kelle vanemate teadmata kadumise fakti on tuvastanud kohus; vanematele on nende piiratud teovõime tõttu määratud eestkostja; vanematelt on vanema õigused ära võetud; vanematelt on laps ära võetud ilma vanema õiguste äravõtmiseta või vanemad kannavad eelvangistust või vangistust vanglas. Ühtegi eelnimetatud asjaolu K.J. puhul ei eksisteeri, mistõttu tuleks otsuse kohaselt apellandil K.J. hooldusperest ära võtta. K.J. on aga väljendanud tahet elada hooldusperes. Kohus leiab, et ka lapse äravõtmine

§ 53alusel pole põhjendatud.

Arusaamatuks jääb, kuidas on võimalik lapse igasuguse vanemliku hoolitsuseta jätmist käsitleda lapse elu ja tervist mitte ohtu seadvana ja seda veel puudega lapse osas. Sellises eas laps saaks hakkama küll toidu valmistamise, riietumise jms, kuid mitte elatusvahendite hankimise, oma puudega toimetuleku ning oma õiguste ja huvide eest seismisega. 5 Kohus on vääralt kohaldanud ka protsessiõigusnorme (TsMS § 436 lg 1), kuna on mitmel korral jätnud oma seisukohad põhjendamata. Arusaamatuks jääb, miks kohus taunib apellandi taotlust saavutada lapse kasvuks, arenguks ning puudest tingitud erivajadustega toimetulekuks vajalikku keskkonda, luues perele tingimused selleks ettenähtud riiklike toetuste taotlemiseks. Kohus aktsepteeris J.J. ütlusi, mille kohaselt on ta üritanud lapsega kontakti saada, jättes tähelepanuta apellandi väite, mida kinnitas ka laps, et vastustaja pole üritanud lapsega kontakti saada. J.J. kinnitusel viibis ta perioodil, mil ta pole lapse kasvatamises osalenud (13 aastat), kinnipidamiskohas kahel korral, mõlemal korral kaks aastat. Kohus jättis tähelepanuta apellandi esitatud tõendid ja ütlused, mille kohaselt pole vastustajate puhul tegemist pelgalt emotsionaalsete sidemete puudumisega ja isikuomadustest tulenevate probleemidega lapse kasvatamisel, vaid soovimatusega last kasvatada ja tema eest hoolitseda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada ja maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata. Maakohus on leidnud ebaõigesti, et puudub seadusest tulenev alus J.J. vanema õiguste äravõtmiseks.
2. Hagiavalduse kohaselt kestis N.K. ja J.J. kooselu umbes aasta, peale J.J. sattumist kinnipidamiskohta suhted katkesid, ning alates
3. aastast ei ole J.J. lapse kasvatamisel osalenud, ega lapsega suhelnud. Laps K.J. vastas kohtu küsimusele isa kohta, et isa ei tea ta üldse, raha isa ei anna ega toeta ka muul viisil (tl 26). J.J. kirjalikult hagile ei vastanud. Kohtuistungil antud seletuse kohaselt vabanes ta 4 aastat tagasi kinnipidamiskohast ja siis helistas Valga lastekodusse, kuna öeldi, et laps elab peres ja kontakti ei ole mõtet võtta, siis J.J. midagi rohkem ette ei võtnud, et lapsega suhelda või tema kasvatamises osaleda. J.J. kinnitas, et tal puudub lapsega igasugune side, viimati suhtles, kui tütar oli 3-4 aastane. Samuti kinnitas K.J. , et ta ei ole osalenud tütre ülalpidamises rahaliste vahenditega. Lapse võimaliku elukohta osas arvas K.J. , et „… kui ma teda näeksin, äkki ma võtaksin ta enda juurde elama.“ (tl 40 pöördel). Apellatsioonkaebus toimetati J.J. le allkirja vastu kätte, kuid vastustaja kohtule kirjalikult ei vastanud ning ei osalenud ka asja suulisel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Ringkonnakohus leiab, et arvesse võttes käesolevas asjas J.J. enda selgitusi ja väiteid lapse kasvatamises osalemise kohta, ei ole asjakohane lapse huve esindava advokaadi väide, et asjas puuduvad tõendid, et lapse isa ei ole osalenud lapse kasvatamisel. Ringkonnakohus möönab, et vanema õiguste äravõtmine on väga ulatuslik sekkumine isiku õigustesse ning asjas on avalik huvi, kuid olukorras kus lapse isa kinnitab, et ta ei ole üle 10 aasta lapse vastu huvi tundnud ning arvestades tema selgitusi maakohtu istungil ning seda, et ta ei pidanud vajalikuks ringkonnakohtule kirjalikult vastata ega istungil osaleda, saab järeldada, et J.J. praktiliselt ei ole oma tütre kasvatamises viimase 13 aasta jooksul osalenud ning ta ei avaldanud usutavalt soovi osaleda lapse kasvatamises edaspidi. Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras ei ole vanema õiguste äravõtmise põhjendatuse hindamisel vajalik koguda täiendavaid tõendeid, mis tõendaksid, et J.J. ei ole lapse kasvatamises osalenud.

§ 54

lg 1 p1 kohaselt võib kohus vanema õigused ära võtta, kui vanem alkohoolsete jookide, narkootiliste või muude uimastava toimega ainete kuritarvitamise tõttu või muul põhjusel, mida kohus ei loe mõjuvaks, ei täida oma kohustusi lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel. 6 Ringkonnakohus leiab, et J.J. senine käitumine ja suhete puudumine lapsega tõendavad vanema ükskõiksust lapse suhtes, mis on samaväärne vanema süülise käitumisega. J.J. kestev ükskõiksus lapsesse puutuvalt on seetõttu määratletav

§ 54

lg 1 p 1 nimetatud muu põhjusena, mida kohus ei pea mõjuvaks lapse kasvatamisel mitteosalemisel ja mis annab seadusest tuleneva aluse J.J. suhtes vanema õiguste äravõtmiseks. 8. Ringkonnakohus leiab, et N.K. ei ole samuti mitme aasta jooksul osalenud tütre K.J. kasvatamisel mõjuva põhjuseta. Asja materjalidest nähtub, et K.J. paigutati selle tõttu, et ema N.K. ei osutanud tütrele vanemlikku hoolt ega taganud tema kasvatamiseks vajalikke tingimusi, ööpäevaringsele hooldamisele hooldusperre. K.J. on pidevalt elanud hooldusperes alates 2004.aastast. K.J. seletuse kohaselt kohtub ta oma emaga 2-3 korda kuus ning koos emaga ei ela ta põhjusel, et ema joob (tl 28). N.K. seletuse kohaselt tahtis tütar ise hooldusperre minna ja temal ei ole selle vastu midagi, kuna seal on parem elada ja tema juures ei ole ruumi. Samuti kinnitas N.K. , et hageja esitatud faktid on tõesed, kuid väitis, et ta ei joo iga päev; ka kinnitas ta, et ei ole osalenud lapse kasvatamisel (tl 40 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et arvestades N.K. seletust on tõendatud, et ta ei ole pärast lapse paigutamist hooldusperre oma lapse kasvatamises osalenud. Ringkonnakohus leiab, et ruumipuudus ja väike sissetulek ei ole mõjuvad põhjused, mis takistaksid N.K. l lapse kasvatamises osalemist. Ühtegi mõjuvat põhjust N.K. esile ei toonud, sisuliselt ei esitanud ta vastuväiteid hagile, vaid kinnitas, et tarvitab alkoholi, et tema juures tingimused tütrele puuduvad ja ta ei ole lapse kasvatamises osalenud. Ringkonnakohus leiab, et N.K. selline suhtumine oma tütresse, kes on ligi kaks aastat elanud hooldusperes, on käsitletav muu mõjuva põhjuseta lapse kasvatamises mitteosalemisena ja annab aluse vanema õiguste äravõtmiseks

§ 54lg 1 p1 alusel.

9. Ringkonnakohus märgib, et kahe aasta pikkune hooldusperes elamine on sarnane lapse viibimisega laste asenduskodus. Ringkonnakohus möönab, et SHKS § 18, mis loetleb hoolekandeasutuste liigid, ei hõlma hooldusperet. Samas

§ 54

lg 1 p 5 annab aluse vanema õigused ära võtta, kui vanem ei ole kasvatusasutuses viibiva lapse kasvatamises mõjuvate põhjusteta osalenud aasta jooksul. Sotsiaalhoolekandeseadus ega ükski teine õigusakt peale perekonnaseaduse ei nimeta ega sisusta „kasvatusasutust“. Ringkonnakohus leiab, et ka

§ 54

lg 1 p 5 võib tõlgendada viisil, et vanema õigused võib vanemalt ära võtta lapse suhtes, kes rohkem kui aasta tagasi eemaldati vanema juurest selle tõttu, et vanem ei täitnud oma kohustusi lapse kasvatamisel. Selline käitumine vanema poolt tõendab iseenesest, et vanema puudub huvi oma vanema kohustusi täita ilma mõjuva põhjuseta. Ringkonnakohus leiab, et kuna käesoleval ajal ei ole N.K. ega J.J. esitanud väiteid ega asjaolusid, mille alusel saaks tuvastada, et nende mitteosalemine tütre K.J. kasvatamisel on toimunud mõjuvatel põhjustel, samuti ei ole nad ülesnäidanud valmisolekut reaalselt tulevikus lapse kasvatamisel osaleda, siis on lapse huvides, et tagada talle riigi poolt kasvatamiseks vajalikud vahendid ja tingimused ning minimiseerida võimalik vanemate negatiivne mõju, põhjendatud mõlemalt vanemalt tütre K.J. suhtes vanema õiguste äravõtmine. 10. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista apellandi poolt kantud riigilõiv summas 1000 kr. 7 Egon Konsand Üllar Roostoja 8 Andra Pärsimägi