Obsah (4)

§ 6§ 9§ 7§ 26

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-04-402 (endine nr 3-618/04) Otsuse kuupäev 26. jaanuar 2006.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi XX kaebus T. Y 21. oktoo

sätestatud alustel, tähtaegadel ja korras vaidlustanud. K.on samuti seisukohal, et vaidlustatud korraldus vastab OE korra p 23.4 erastamise korraldaja maa ostueesõigusega erastamise otsusele kehtestatud nõuetele. T.Y erastamise korraldajana on vastavalt OE korra p 23 kontrollinud talle maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust ning teostanud OE korra p 23 sätestatud erastamise toimingud kohaselt. Maa ostueesõigusega erastamine K.S. vastab seaduse sättele ja mõttele ning on läbi viidud MRS rakendusaktides sätestatud korra kohaselt. K. on seisukohal, et ükski kaebuses ning kaebuse täiendustes ja seisukohtades toodud väide ega põhjendus ei saa olla aluseks T. Y 21.10.2004.a korralduse nr 1339 tühistamiseks. K. arvates on kaebaja poolt kaebuses ja kohtule esitatud taotluses toodud väide, et S. katastriüksuse moodustamisega ja K. VV poolt XX kuuluva hobusetalli teenindusmaana välja pakutud piiride tulemusena oleks juurdepääs kaebaja kinnistule takistatud, sest puudub ligipääs üldkasutatavalt teelt, on vale ja ka pahatahtlik. Kinnistusraamatu veebiversiooni ja K. veebilehe andmetest nähtub, et ainus avalikult kasutatav tee, mis möödub XX hobusetallist idas 5-8 m kauguselt, on põhja-lõuna-suunaliselt kulgev Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa riigimaantee. Kaebaja on aga “üldkasutatava tee” puhul ilmselt silmas pidanud nimetatud riigimaanteest läänes asuvat ja sellega paralleelselt kulgevat teed. Sellelt teelt on tagatud ühendus avalikult kasutatava riigimaanteega T. tehase ja O. kinnistute vahel kulgevat teed mööda. Kaebaja poolt märgitud “üldkasutatav tee” ei kulge üle S. kinnistu, vaid möödub sellest läänes ning nimetatud “üldkasutatavalt teelt” suundub vaid üks haru S. kinnistule selle loodenurgas. Eeltoodust nähtub, et kuivõrd S. kinnistu asub hoopis vastassuunalises ilmakaares avalikult kasutatava riigimaantee suhtes, siis ei ole võimalik tagada kaebaja juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt kaebajale tulevikus kuuluda võivale hobusetalli teenindamiseks vajalikule maale üle S. kinnistu. Samas ei nähtu kaebusest ega selle täiendustest ühtegi mõistlikku ja tõsiselt võetavat põhjendust, miks ei võiks kaebaja rajada oma tulevaselt kinnistult suhteliselt lühikest teed hobusetallist 5-8 m kauguselt möödaminevale riigimaanteele. Seda, et kaebaja poolt nimetatud “üldkasutatava tee” puhul on tegemist erateega, seletavad asjaolud, et XX hobusetallile määratud teenindusmaaga piirneb põhjas T. tehase kinnistu, sellega piirneb põhjas T.tööstuse kinnistu, millega omakorda piirneb põhjas P. kinnistu ja sellest omakorda põhjas asub T. Vesiveski kinnistu jne, ning kõiki neid kinnistuid läbib kaebaja poolt nimetatud “üldkasutatav tee”, mis on osade kaupa arvatud nende kinnisasjade koosseisu, mida see tee läbib. Seega on selgelt tegemist erateega. Samas peab K. oluliseks märkida ja rõhutada, et T.tööstuse kinnistu omanikuks on XX, mille ainuosanik ja juhatuse esimees on V.K ning T. tehase kinnistu üheks kaasomanikuks on füüsiline isik V.K. K. arvates ei ole põhjendatud kaebaja nõue, et oma tulevasele kinnisasjale pääsemiseks on tingimata vaja rajada läbipääs üle kolmandale isikule kuuluva kinnistu, kui kaebaja XX ainuosanikuks ja juhatuse esimeheks on V.K, st sama isik, kellele kuulub 18/54 mõttelist osa T. tehase kinnistust, mis piirneb XX hobusetallile määratud teenindusmaaga põhjas ja mille osaks on osaliselt ka eelnimetatud “üldkasutatav tee”. Ükski seadus ega alamalseisev õigusakt ei sätesta, et iga kinnisasi peaks olema ühenduses avalikult kasutatava teega. K. on seisukohal, et T.Y 21.10.2004.a korraldus nr 1339 ja sellele eelnenud K. VV maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud, sh ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramine ja vaidlusaluse maatüki jagamine pindala arvestades täpselt pooleks, on toimunud vastavuses õigusaktidega ning need ei riku ega saagi rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi temale kuuluva hobusetalli teenindamiseks vajaliku maa määramisel. Otsese juurdepääsu puudumisega avalikult kasutatavale teele ei saa põhjendada T. Y 21.10.2004.a korralduse nr 1339 väidetavat õigusvastasust. Kohtuistungil jäi K. esindaja kirjaliku seisukoha juurde. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS 6.Kaebus on lubatav ja tähtaegne, kuid puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Kaebuse lubatavus tuleneb

§ 6

lg 2 p 1, mille kohaselt võib kaebusega taotleda haldusakti või selle osa tühistamist. Kaebuses taotletakse väidetavalt kaebaja õigusi rikkuva haldusakti tühistamist, mille tõttu on tegemist halduskohtu pädevusse kuuluva nõudega, mis kuulub sisulisele lahendamisele. Kaebuse tähtaegsuse suhtes on kohaldatav

§ 9

lg 1, mille kohaselt kaebuse haldusakti tühistamiseks võib halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. Vastustaja ei ole vaidlustatavat haldusakti tavapärases haldusmenetlust reguleerivas korras kaebajale teatavaks teinud, mistõttu on kohus halduskohtumenetluses käsitlenud kaebust tähtaegsena, millise seisukoha muutmiseks puudub alus ka kohtulahendi tegemisel.

§ 7

lg 1 esimene lause sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi.

§ 26

lg 1 p 1 sätestab, et kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus tühistada õigusvastane haldusakt, kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi.

§de 7 lg 1 ja 26 lg 1 p 1 koostoimest tuleneb seega, et halduskohtul on õigus tühistada selline õigusvastane haldusakt, mis rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste seletused ja arvamused, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et vaidlustatud haldusakt ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ja vaidlustatud haldusakti puhul on tegemist õiguspärase haldusaktiga, mille tühistamiseks puudub seega alus. Faktilised asjaolud seonduvalt kolmanda isiku omandiga on järgnevad (vt kohtuasja juures võetud maa ostueesõigusega erastamise kohta avatud toimik). S. katastriüksuse plaaniga on tõendatud, et katastriüksus mõõdistati 19.05.2004.a ja katastriüksuse plaan koostati 20.05.2004.a ning plaani eksplikatsiooni järgi on S. katastriüksuse pindalaks 3530 m². K. Vallavalitsuse 30.07.2004.a korraldusega nr 657 on tõendatud, et vallavalitsus on andnud nõusoleku maa ostueesõigusega erastamiseks K.S. S. katastriüksuse suhtes suurusega 3530 m². K Maakatastri õiendiga katastriüksuse registreerimise kohta on tõendatud, et katastriüksus on registreeritud maakatastris 14.10.2004.a katastritunnusega 28203:004:

1. Vaidlusaluse T. Y 21.10.2004.a korraldusega nr 1339 on tõendatud, et S. maa, suurus 3530 m², sihtotstarve väikeelamumaa, katastritunnus 28203:004:0094 on ostueesõigusega erastatud K.S. 27.10.2004.a sõlmitud maa ostu-müügilepinguga nr 19 928 ja kinnistusraamatu väljatrükiga on tõendatud, et kinnistamisavalduse alusel on 10.12.2004.a Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna kinnistusjaoskonnas avatud kinnistusregistri registriosa nr
2. Teisalt on kaebaja suhtes tõendatud K. Vallavalitsuse 18.08.2004.a kirjaga nr 335 (tl 6), et XX on tehtud hobusetalli teenindamiseks vajaliku maa piiride määramise ettepanek. Kaebaja ei ole lõppkokkuvõttes vaidlustanud ega esitanud omapoolseid vastupidiseid tõendeid K. Vallavalitsuse 15.02.2005.a teatisele nr 99 (tl 76), mille kohaselt ei ole XX vaidlustanud õigusaktides sätestatud korras temale 18.08.2004.a esitatud piiride kulgemise ettepanekut. I.Ð. kuulunud saun-garaaþile ja kuurile kasutusloa andmine on toimunud kooskõlas kehtiva õigusega. AÕSRS § 14 lg 1 sätestas, et maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on AÕS § 16 kohaselt maatüki oluline osa. Maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ning ORAS ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa suhtes kohaldatakse AÕSRS § 13 sätteid ning ehitist võib käsutada pärast kasutusloa andmist ehitisele. Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmist reguleeris PES § 70, mille eesmärgiks oli maa tagastamise õigustatud subjekti õiguste kaitse. PES § 70 lg 3 sätestas, et enne PES jõustumist püstitatud omavolilisele ehitisele võis anda kasutusloa pärast ehitise ülesmõõtmisprojekti koostamist, ehitise ülevaatamist ja ehitise ülevaatamisel leitud puuduste kõrvaldamist. PES § 58 lg 1sätestas ehitise kasutusloa mõiste, mille kohaselt on kasutusluba luba, mille kohalik omavalitsus annab ehitusloa alusel projekti kohaselt valminud ehitisele. Seega ei saa kohus toetada kaebaja väiteid kasutusloa andmise õigusvastasusest. Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele oli lubatud anda kasutusluba pärast ehitise ülesmõõtmisprojekti koostamist, ehitise ülevaatamist ja ehitise ülevaatamisel leitud puuduste kõrvaldamist, tingimusel, et sellega ei rikuta maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi, kelleks ei ole aga käesoleva vaidluse kaebuse esitaja, mistõttu on välistatud kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste riive sellel alusel. Kohus jagab kaasatud isiku seisukohta, mille kohaselt on kasutusluba dokumendiks õigusliku aluseta püstitatud ehitise maareformi käigus teatavatel tingimustel võrdsustamiseks AÕSRS § 13 sätestatud õiguslikul alusel püstitatud ehitisega ja kuna AÕSRS § 13 ja PES sätteid kohaldatakse nii sellise ehitise kui ka selle omaniku ja valdaja suhtes, andes ehitise omanikule õiguse erastada ostueesõigusega maad nimetatud ehitise juurde või teenindamiseks vajaliku maana MRS sätestatud alustel ja korras, siis on ka kasutusloa saanud õigusliku aluseta püstitatud ehitise puhul maa erastamine võimalik samadel alustel, kui õiguslikul alusel püstitatud ehitise puhul. Käesolevas vaidluses ei ole kohaldatavad Riigikohtu halduskolleegiumi 08.11.2004.a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-43-04 väljendatud seisukohad, kuna selles kaasuses oli asjakohaseks seaduseks ORAS ja faktiliseks asjaoluks omandireformi käigus omandatud ehitis, mille püstitamise õiguslikku alust ei ole olnud väidetavalt võimalik üheselt tõendada. Käesolevas vaidluses ei ole aga saun-garaaþi ja kuuri puhul tegemist omandireformi käigus omandatud ehitistega, vaid õigusliku aluseta püstitatud ehitistega, mida avalik võim on tunnustanud alles kasutusloa väljaandmisega. Käesolevas asjas vaieldava maatüki suuruseks on 7060 m². K. Vallavalitsus on otsustanud jagada selle kaheks võrdseks 3530 m² suuruseks maatükiks, mille tõttu on kohus seisukohal, et kaebajat ja kolmandat isiku on koheldud võrdselt. Kohus jagab kaasatud isiku seisukohta, et asjas on kohaldatav MRS § 22³ lg 1, mis sätestab, et ostueesõigusega erastatava maa müügihinnaks on maa maksustamishind. Maa ostueesõigusega erastamisel enne
3. aasta
4. jaanuari esitatud avalduse alusel on maa müügihinnaks
5. aasta maa maksustamishind või
6. aasta maa maksustamishind, kui viimane on madalam kui
7. aasta maa maksustamishind. Metsamaa erastamisel lisatakse maa müügihinnale kasvava metsa maksumus. Osundatud õiguslikust asjaolust saab järeldada, et mõlema maatüki väärtuseks on selle ostueesõigusega erastamisel maa müügihind, mis põhineb maa korralisel hindamisel leitud maa maksustamishinnal ja mis erinevad teineteisest vaid sõltuvalt erastatava maa sihtotstarbest. Kummalgi maatükil ei kasva metsa, mis maatüki väärtust võiks suurendada. Maa ostueesõigusega erastamisel on tegemist maa omandamisega soodustingimustel ja erastamisel tasutav ostuhind ja maa tegelik väärtus ehk turuhind ei ole võrreldavad suurused, mistõttu tõstatades vaidluse maa väärtuse üle ei saa sellega põhjendada vaidlustatud haldusaktiga subjektiivsete õiguste riivet ja haldusakti õigusvastasust, kuna haldusakti õigusvastasus ei tulene kehtivast õigusest ega õiguse üldprintsiipidest. Kohus on samuti seisukohal, et T.Y 21.10.2004.a korraldus nr 1339 ja maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud, sh ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramine ja vaidlusaluse maatüki jagamine pindala arvestades täpselt pooleks, on toimunud vastavuses õigusaktidega ning need ei riku ega saagi rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi temale kuuluva hobusetalli teenindamiseks vajaliku maa määramisel. Otsese juurdepääsu puudumisega avalikult kasutatavale teele ei saa põhjendada korralduse õigusvastasust, kuna õigusvastasusele viitavaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ei ole esitatud ega tõendatud. 7.

§de 92 lg 1 ja 93 lg 1 alusel jäävad protsessiosaliste kohtukulud nende enda kanda. Vastustaja ja kaasatud isik ei ole taotlenud kohtukulude väljamõistmist. Kaebus jääb rahuldamata, mis välistab kaebuse esitaja kohtukulude vastustajalt väljamõistmise. Kolmanda isiku kohtukulude kaebuse esitajalt väljamõistmist ei näe ette aga kehtiv õigus. Roby Koik Kohtunik