Obsah (5)

§ 3§ 22§ 6§ 20§ 28

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-05-1342 Otsuse kuupäev 17.veebruar 2006 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi AS X kaebus Tartu Linnavalitsuse 15.11.200 5 ko

§ 3

lg 1 kohaselt tagastatakse võ i kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõigusliku isiku, avalik -õigusliku juriidilise isiku või koh aliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riig i omandisse jäetav maa.

§ 22

lg l sätestab, et ostueesõigusega saavad maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks ka sutuseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kelle l on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt käesolevale sead usele. Seega annab maareformi seadus õiguse maa erastamiseks ehitise omanikule.

§ 6lg 3 seletab lahti ehitise mõiste maaref ormi seaduse tähenduses.

Selle koha selt on hoone või rajatis maaref ormi seaduse tähenduses maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljastatud ehitusluba. Sama paragrahvi lõike 3 1 sätestab, et ehitisena ei käsitata ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasu tusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Seega on maareformi seadus üheselt määranud, et ajutisi hooneid maar eformi seaduse tähenduses ehitis tena ei käsita ta, mis tähendab, et maareformi seadus ajutiste hoonete juurde maa erastamiseks õigus t ei anna. Vastustaja poolt kohtule esitatud Lossi 25A maa erastamise materjalidest (toimikust) nähtub, et Toomemäe parki 1993 aastal paigaldatud objekti on käsitletud kogu aeg ajutise ehitisena. Nii on Tartu L inna Ehitusinspektsiooni poolt 30.09.1993 väl ja antud kohvik paviljoni paigaldusluba tähtajaga 31.07.

1. Seejärel on AS -le X väljaantud müügipunkti (müügikoha) paigaldusload tähtaegadega 08.07.1995 – 09.07.1996, 01.07.1996-01.07.1998, 01.07.1998 – 01.07.1999 , 15.06.1999 – 15.06.2002 ja 15.06.2002 – 15.06.2005.a. Müügikoha tüübiks on märgitud kiosk (paviljon), mis tähendab, et tegemist on ehitisega, mitte rajatisega. 5 Kuni 01.01.2003 kehtinud Planeerimis - ja ehitusseaduse § 41 sätestas, et ajutine ehitis on piiratud ajavahemikuks, kuid mitte kauema ks kui viieks aastaks püstitatud ehitis, mis likvideeritakse kohaliku omavalitsuse määratud ja ehitusloas näidatud tähtajaks. Sama põhimõte on kirjas ka kehtivas Eh itusseaduse §-s 15 lg
2. Alates 1993 aastast on linnavalitsus andnud kaebajale (või AS -le X) müügikoha tähtaegse paigaldamisloa. Kõik väljaantud load on olnud tähtajalise d, seega on tegemist olnud ajutise ehitisega. Asjaolu, et kiosk (paviljon) on püstitatud rohkem kui 10 aastat tagasi, ei muuda ehitise staatust, kuna pooled on kuni 2005 aasta suveni, nähtuvalt linnavalitsuse poolt välja antud lubadest ja sõlmitud lepingutest, käsitlenud hoonet ajutise ehitisena. Kaebuse esitaja on oma kaebuses seejuures vastuolulistel seisukohtadel. Erastamise avalduse tähtaja põhjendamise juures märgib kaebaja, et ta sai vaidlusaluse ehitise omanikuks 06.05.2005.a. ehitise Lossi 25A ülevaatuse akti alusel, kui seda hoonet hakati käsitlema ehitisena. Samas kaebuse punktis 2.3 märgib kaebaja, et nimetatud ehitis on püstitatud rohkem kui kümme aastat tagasi määr amata ajaks, mistõttu ei saa tegemist olla ajutise ehi tisega. Kohus on seisukohal, et T artu LV arhitektuuri ja ehituse osakonna järelevalve vanemspetsialisti poolt 06.05.2005 koostatud „Ajutise ehitise ülevaatuse akt “ ei mu utnud midagi Lossi 25A hoone st aatuses. Ka selles aktis on hoonet käsitletud ajutise ehitisena ning tehtud ettepanek ajutise kasutusloa väljastamiseks. Samas ei ole ehitise ülevaatuse akt õigusaktiks, mis saaks muuta seniseid õigussuhteid. Ainult ehitise ülevaatuse aktist ei saa tuleneda isiku õigust maa ostueesõigusega erastamiseks. Ehitise ülevaatuse akt fikseerib ehitise vastavuse ehitusprojektile ja muudele ehitisele sätestatud nõuetele kuid ei muuda ehitise õiguslikku staatust.
3. ORAS § 20 sätestab, et munitsipaliseerimine on om andireformi käigus vara üleandmine valla või linna omandisse või nimetatud omavalitsuseüksuste ühisesse omandisse koos erastamiskohutusega või mitte. Vastavalt ORAS § 21 lg 2 toimub maa munitsipaliseerimine Eesti Vabariigi maareformi seaduses sätestatud ti ngimustel ja korras.

§ 20

lg 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida käesoleva seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega an ta munitsipaalmaaks. Kui maad taotletakse riigi omandisse käesoleva seaduse § 31 1.lõike punkti 8 alusel või m unitsipaalomandisse käesoleva seaduse § 28 2 .lõike alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa os tueesõigusega erastamist käesoleva sea duse §-s 22 1 sätestatud ulatuses. Tartu Linnavolikogu 16.1 2.2004 otsusega nr 382 „Too memäe üldkasutatavate haljasalade maade munitsipaalomandi sse taotlemine“ on linnavolikogu taotlenud Lossi 15B maatüki jätmist munitsipaalomandisse. Vabariigi Valitsuse 10.05.2005 korraldusega nr 253 on antud Lossi 15B

§ 28lg 1 p 4 alusel sotsiaalmaana Tartu linna munitsipaalomandisse.

N agu märgitud, hõlmab Loss i 15B endas ka Lossi 25A alust maad. 6 Seega on vaidlusalune maa antud muni tsipaalomandisse enne kui kaebuse esitaja maa erastamiseks avalduse linnavalitsusele esitas. Samas ei ole avalduse esita mise aeg antud juhul oluline, kuna

§ 20

lg 1 välistab üldse kaebajale taotletud maa erastamise.

§ 20

lg 1 tu lenevalt puudub alus maa erastamiseks juba alates sel lest, kui selle maa osas on es itatud taotlus maa munitsipaaloma ndisse andmiseks, mitt e ainult siis kui see maa on juba munitsipaalomandisse antud. Munitsipaalomandisse maa taotluse esitamise korral on eelisõigus maa erastamiseks füüsilisel isikul ja seda ka ainult siis, kui maad taotletakse munitsipaalomandisse

§ 28lg 2 alusel.

Antud juhul on maa ostueesõigusega erastamise taotleja mitte füüsiline isik vaid juriidiline isik ning maa on munitsipaalomandisse antud

§ 28lg 1 alusel.

Seega , sõltumata kaebaja pool t esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajast, s õltumata senise maakasutusõigu st tõendava dokumendi olemasolust ning ehitise ülevaatuse akti tulemustest, ning ka sellest kas on tegemist ajutise või alalise ehitisega, puudus vastustajal

§ 20lõikest 1 tulenevalt seaduslik alus kaebaja erastamise aval duse rahuldamiseks.

Sellele on vastustaja vaidlustatud korralduses ka viidanud. 3. Kaebaja on esitanud taotluse välja mõis ta vastustajalt kohtukulud summas 11810 krooni, sellest riigilõiv 10 krooni ja õi gusabi kulud 11800 krooni. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks lahend tehti. Kuna kohus jätab kaebuse täielikult rahuldamata, jäävad kohtukulud kaebuse esitaja enda kanda. Eda Muts kohtunik 7