) § 7 lg-te 2 ja 4 alusel Vabariigi Valitsuse eelarvevälisest omandireformi reservfondist Eesti Erastamisagentuurile (EEA) tagastamatu toetusena 10 000 000 krooni elamufondi ning sotsiaal- ja kommunaalobjektide munitsipaliseerimise korraldamisega seotud kulude katteks. Korralduse punkti 2 kohaselt jaotatakse nimetatud summa EEA peadirektori käskkirjaga valla- ja linnavalitsustele EEA Nõukogu otsuste alusel. 16.11.1999 esitas Keila Vallavalitsus (Keila VV) EEA-le taotluse 910 000 krooni saamiseks seoses Kaitseministeeriumiga sõlmitud kokkuleppega võtta munitsipaalomandisse ministeeriumi valitsemisel olev riigivara – laohoone ja kaks elamut Laokülas, Keila vallas. Taotluse põhjenduseks on märgitud lao ümberehitamine sotsiaalmajaks ja elamute taastamine turvamajadeks, kogu kompleksi vee ja kanalisatsiooni trasside taastamine. 3-05-1142 EEA Nõukogu 08.12.1999 otsusega otsustati anda Keila valla munitsipaalomandisse Kaitseministeeriumi valduses olev laohoone ja kaks elamut (Keila vald, Laoküla) ning eraldada nende remondiks omandireformi reservfondist 910 000 krooni. 10.01.2000 riigi vara munitsipaalomandisse andmise aktiga nr 01/962-07 andis Kaitseministeerium Keila Vallavalitsusele üle Keila vallas Laokülas Harjumaal asuva laohoone ja kaks elamut. 13.01.2000 sõlmiti EEA ja Keila valla vahel riigi vara munitsipaliseerimisega seotud kulutuste katmiseks taotletud rahaliste vahendite eraldamise ja kasutamise leping nr 1/00, millega EEA kohustus eraldama Vabariigi Valitsuse 03.09.1998 korralduse nr 859-k alusel ja vastavalt EEA Nõukogu 08.12.1999 otsusele nr 11 Laoküla lao ja kahe elamu munitsipaliseerimisega seotud kulude katteks 910 000 krooni ning Keila vald kohustus kasutama raha vastavuses eelarvega ning kalender-graafiku tähtaegadega (p 2.1), järgima raha kasutamisel riigihangete seadust (p 2.2), informeerima EEA-d kirjalikult iga kvartali 5.kuupäevaks ning tööde lõpetamisel eelarve ja kalender-graafiku täitmisest (p 2.3) ning lepingu kehtivuse lõppemisel tagastama kasutamata või eelarvele mittevastavate kulutuste eest makstud summad Rahandusministeeriumile (p 2.4). EEA peadirektori EEA Nõukogu 08.12.1999 otsuse alusel 02.03.2000 antud käskkirjaga nr 105 eraldati Keila valla munitsipaalomandisse antud Kaitseministeeriumi Laoküla kahe elamu ja laohoone remondiks 910 000 krooni. EEA tasus Keila valla poolt edastatud töölepingute ja arvete alusel 910 000 krooni ehitustöid Keila valla tellimusel teostanud kolmandatele isikutele. Töölepingutes ei olnud märgitud objekti asukohta, objektiks oli märgitud turvamaja majakarbi korrastustööd ja kanalisatsiooni rajamine majade vahele ning sotsiaalmaja korrastustööd. Keila vald kasutas omandireformi reservfondist eraldatud 910 000 krooni Keila vallas asuva Karjaküla sotsiaalkeskuse rekonstrueerimiseks. 24.10.2005 andis rahandusminister käskkirja nr 457, millega tehti Keila vallale ettekirjutus tagastada talle EEA Nõukogu 08.12.1999 otsusega, EEA peadirektori käskkirjaga nr 105 ja 13.01.2000 lepinguga nr 1/00 eraldatud 910 000 krooni Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondi ettekirjutuses antud maksegraafiku alusel. Rahandusminister leidis, et Keila VV ei kasutanud temale eraldatud 910 000 krooni selleks ettenähtud sihtotstarbel. Ettekirjutuse tegemisel tugines rahandusminister erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse (
) § 7 lg-le 2 ja § 10 lg-tele 2 ja 6. Keila vald esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus rahandusministri 24.10.2005 käskkiri nr 457 tühistada. Kaebuse põhjendused olid järgmised.
lg-st 2 ja § 10 lg-test 2 ja 6 ei tulene rahandusministrile volitust anda käskkirja või teha ettekirjutust raha tagastamiseks reservfondi. Samuti ei saa Rahandusministeerium teha ettekirjutust raha tagastamiseks, kui on õigusjõus pädeva organi otsus raha eraldamiseks. Vaidlustatud ettekirjutus rikub õiguskindluse printsiipi, sest kohustab raha tagastama viis aastat peale seda, kui EEA raha kasutamisest Karjaküla objektil teada sai. Keila VV teavitas EEA-d 13.04.2000 kirjaga nr 1-22/222 sellest, et Keila Vallavolikogu otsustas eraldatud 910 000 krooni kulutada Karjaküla sotsiaalmaja renoveerimistöödeks. EEA ei avaldanud raha kasutamisele kirjas nimetatud otstarbeks mingit vastuseisu. Karjakülla sotsiaalkeskuse rajamine oli avalik ja üleriigiliselt teadaolev projekt. 13.01.2000 lepingust nr 1/00 ei tulene, et Keila Vallavalitsusel oli kohustus kasutada raha nimelt Laoküla elamutesse sotsiaalkeskuse rajamiseks või Laoküla kahe elamu ja laohoone remondiks. Seetõttu on põhjendamatu seisukoht raha mittesihipärasest kasutamisest. 2
-le ja selle alusel antud Vabariigi Valitsuse 27.08.1996 määrusele nr 221.
reguleerib raha kasutada andmist Vabariigi Valitsuse poolt tema korralduste alusel. Keila Vallavalitsusele eraldati kõnealune rahasumma aga EEA-ga sõlmitud lepingu alusel. Sõlmitud lepingut analüüsides järeldub, et Keila Vallavalitsus ei ole kasutanud raha mittesihipäraselt. Esialgu otsustas kaebaja rajada sotsiaalkeskuse Laokülasse, kuid sealsete elamute ülevaatamisel selgus, et nende olukord on halb ning renoveerimine ja ümberehitamine oleksid läinud väga kalliks. Laoküla sotsiaalkeskusele planeeritud funktsioone sai edukalt rakendada ka rajatavas Karjaküla sotsiaalkeskuses. Rahandusministeerium ei nõustunud kaebajaga. Tallinna Halduskohtu 10.04.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.
ja Vabariigi Valitsuse 27.08.1996 määrusega kinnitatud „Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondist raha eraldamise ja kasutamise korrast“ (edaspidi kord) tulenevalt toimub omandireformi reservfondist raha eraldamine vaid vastavalt konkreetsele sihtotstarbele ning selleks otstarbeks saab olla vaid kulu, mis on seotud maa- ja omandireformi läbiviimisega ning mille sihtotstarvete loetelu on toodud reservfondist raha eraldamise korra p 3. Kõnealune raha eraldati Keila vallale Laoküla kahe elamu ja laohoone munitsipaliseerimisega seotud kulutuste katmiseks. Lisaks Keila VV ja EEA vahelisele lepingule on Vabariigi Valitsuse 03.09.1998 korralduse nr 859-k p 2 alusel kaebuse esitaja suhtes vastuvõetud EEA Nõukogu otsuses ja EEA peadirektori käskkirjas selgelt märgitud raha kasutamise otstarve. Kaebuse esitaja kasutas temale Laoküla kahe elamu ja laohoone munitsipaliseerimisega kaasnevate kulutuste kompenseerimiseks omandireformi reservfondist eraldatud raha Raku sovhoosi pankrotivara hulka kuulunud Karjaküla lastepäevakodu renoveerimiseks, mis on mittesihtotstarbeline rahakasutus. Kaebuse esitaja teadis ja pidi teadma, et 910 000 krooni eraldati temale vastavalt tema poolt esitatud taotlusele munitsipaalomandisse antud varaga seotud kulude katmiseks. Vaidlustatud ettekirjutus raha tagastamiseks ei riku õiguskindluse põhimõtet. Kaebuse esitajale oli antud õigus kasutada temale eraldatud rahalisi vahendeid selleks määratud sihtotstarbel ning seda õigust ettekirjutusega ei rikutud. Kaebaja väide õiguskindluse printsiibi rikkumisest seeläbi, et EEA aktsepteeris vaikimisi munitsipaliseerimisega seotud kulutuste katmiseks Laokülas eraldatud raha kasutamist teisel objektil, on paljasõnaline ning 13.04.2000 kirja nr 1-22/222 EEA-le saatmine vastuolu tõttu teiste asjas esitatud tõenditega ebausaldusväärne.
lg 2 sätestab, et Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondi vahendeid kasutatakse tagastamatu toetusena, tagastatava eraldisena või laenuna Vabariigi Valitsuse korralduse alusel. Eraldatud vahendeid kasutatakse sihtotstarbeliselt ja nende kulutamise kohta peavad saajad eraldi arvestust. Samuti näeb viidatud säte ette, et eraldatud raha kasutamata jäägid ning mittesihtotstarbeliselt kasutatud raha tagastatakse reservfondi. Omandireformi reservfondist tehtud eraldiste, samuti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele erastamisest laekunud raha kasutamise üle teostab järelevalvet rahandusminister.
lg 6 sätestab, et järelevalve teostaja võib erastamise korraldajale ja fondidest ja sihtasutustest eraldatud raha kasutavatele asutustele ja juriidilistele isikutele teha kirjaliku ettekirjutuse õiguserikkumise lõpetamiseks või teatud toimingute sooritamiseks. Lähtuvalt
lg 2 ja lg 3 sätestatust saab ettekirjutusega kohustatavaks toiminguks olla ka raha tagastamine. Vastasel korral puuduks rahandusministril võimalus täita temale pandud ülesannet eraldatud raha sihipärase kasutamise tagamisel. Ka korra p 27 näeb ette mittesihtotstarbeliselt kasutatud raha reservfondi tagastamist. Järelevalve teostamise käigus selgus, et kaebaja omandis ei olnud enam üleantud munitsipaalvara, mille kulusid oleks pidanud katma rahaeraldis - laohoone võõrandati OÜ-le Caparison ning Laokülas asuvad kaks elamut naabruses asuva talu peremehele. Seega ei olnud kujunenud olukorras rahandusministril võimalik teha ettekirjutust õiguserikkumise lõpetamiseks ning kuna kaebuse esitajal enam üleantud 3
-le ja selle alusel antud Vabariigi Valitsuse 27.08.1996 määrusele nr 221 Keila VV väidetavate rikkumiste põhjendamisel ei ole asjakohased.
reguleerib raha kasutada andmist Vabariigi Valitsuse poolt tema korralduste alusel. Keila VV-le on munitsipaliseerimisega seotud kulutuste katmiseks eraldatud 910 000 krooni EEA-ga 13.01.2000 sõlmitud lepingu alusel. Seega tuleb Keila VV-le õiguste ja kohustuste tuvastamisel lähtuda just sellest lepingust. Laoküla elamute detailsel ülevaatamisel ja nende seisukorra hindamisel peale nende Keila VV omandisse saamist selgus, et need olid äärmiselt amortiseerunud, lagunenud ning varisemisohtlikud. Keila VV informeeris ka EEA-d kirjalikult, et erastamisagentuuri poolt eraldatud raha on otstarbekam kasutada Karjakülla moodsa sotsiaalkeskuse rajamiseks. Nimetatud sotsiaalkeskuse rajamine Karjakülla pidi olema teada asjaomastes riigiasutustes, sest kohtumisel edastasid Keila VV ametnikud neile vastavat informatsiooni. EEA ja Keila VV vaheline leping ei defineerinud, mis on Laoküla hoonete munitsipaliseerimisega seotud kulutused. Seega oli Eesti Erastamisagentuuri poolt Keila VV-le munitsipaliseerimisega seotud kulutuste katteks eraldatud raha kasutamine Karjaküla sotsiaalkeskuse ehitamiseks sihipärane ja põhjendatud. Vaidlustatud ettekirjutus rikub õiguskindluse printsiipi. Keila VV teavitas EEA-d 13.04.2000 kirjaga nr 1-22/222 sellest, et Keila Vallavolikogu otsustas EEA poolt Keila vallale eraldatud 910 000 krooni kulutada Karjaküla sotsiaalmaja renoveerimistöödeks. Kui Eesti Erastamisagentuur ei nõustu raha kasutamisega teisel objektil, paluti sellest teatada. EEA ei avaldanud mingit vastuseisu nimetatud rahakasutamisele. Apellant ei nõustu kohtu põhjendusega selle kohta, et 13.04.2000 kiri on ebausaldusväärne, ning vaidleb vastu kriminaalasja nr 04700000080 materjalide kasutamisele käesolevas menetluses. Halduskohtumenetluses kehtib uurimisprintsiip ja tõendite vahetu uurimise põhimõte. Halduskohus on alusetult tuginenud kriminaalmenetluse materjalidele, mille põhjal ei ole jõutud mingi kohtuotsuseni. Kuna vastustaja ei ole oma väiteid tõendanud vormikohaste tõenditega, on Keila VV 13.04.2000 kiri usaldusväärne ning sellega on tõendatud, et EEA oli teadlik ja informeeritud raha kasutamisest Karjakülas. Karjakülla sotsiaalkeskuse rajamine oli vajalik ja üleriigiliselt teada projekt. Karjaküla sotsiaalkeskuse ja selles elluviidavate sotsiaalprojektide tutvustamisel viibis ka Harju maavanem. Seega on rahandusminister teinud ettekirjutuse 910 000 krooni tagastamiseks üle viie aasta peale seda, kui selle raha väidetav mittesihipärane kasutamine EEA-le teatavaks sai. EEA on nimetatud raha tasunud otse Karjaküla sotsiaalkeskusel töid teinud ehitusettevõtetele. 4
Ühestki viidatud sättest ei tulene rahandusministrile volitust anda käskkirja või teha ettekirjutust raha tagastamiseks reservfondi.
lg-s 6 viidatud rahandusministri õigus teha kirjaliku ettekirjutuse õiguserikkumise lõpetamiseks või teatud toimingute sooritamiseks ei hõlma endas volitust teha ettekirjutust raha tagastamiseks. EEA Nõukogu 08.12.1999 otsus raha eraldamiseks on kehtiv ja seadusjõus. Raha tagasinõudmiseks peaks kõigepealt tühistama haldusakti raha eraldamise kohta. Seda ei ole käesoleval juhul tehtud, mistõttu on vaidlustatud käskkiri õigusvastane.
-st ei tulene, et riigil oleks mingi huvi selle kohta, mida eraldatud raha eest on saadud või kas see on kasutatud otstarbekalt või kas raha saaja on saavutanud mingi eesmärgi, mille ta raha taotlemisel püstitas. Nagu märkis vastustaja esindaja kohtuistungil, ei oleks antud juhul rahandusminister näinud mingit probleemi siis, kui 910 000 krooni oleks lihtsalt Laoküla amortiseerunud hoonete remondiks ükskõik millisel viisil ära kulutatud. Seetõttu ei ole seadusandja ka sätestanud rahandusministrile pädevust anda ettekirjutusi raha tagastamiseks, sest riik lihtsalt ei ole raha otstarbekast kulutamisest või tagasisaamisest huvitatud. Rahandusministeerium apellatsioonkaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et EEA ja Keila VV vahel sõlmitud lepingut saab analüüsida iseseisvalt ning omandireformi reservfondi laekunud raha kasutamise regulatsioonil puudub seejuures tähendus. Vabariigi Valitsuse eelarvevälise omandireformi reservfondi rahade laekumise skeem ning laekunud vahendite kasutamise sihtotstarve on paika pandud seadusega. Keila Vallavolikogu 03.04.1996 otsusega nr 201/9604 taotles kaebaja valla munitsipaalvaraks endise Vene Föderatsiooni relvajõudude valduses ja kasutuses olnud ehitised Laokülas, milleks olid otsuse lisa 3 järgi ladu ja kaks elumaja. Sama otsuse p 2 järgi otsustati taotleda EEA-lt varade munitsipaalvaraks üleandmisel rahaliste vahendite eraldamist. 16.06.1999 esitas Keila VV taotluse riigi vara munitsipaliseerimiseks ja 16.11.1999 esitas taotluse, millega soovis rahalisi vahendeid (910 000 krooni) riigi vara munitsipaliseerimisega seotud hädavajalike kulutuste kompenseerimiseks (Laokülas asuva lao ümberehitamiseks sotsiaalmajaks ja elamute taastamiseks turvamajadeks). Kaebaja 26.11.1999 kirjas EEA-le selgitati Laokülas asuvate ehitiste vajalikkust ja nende sobivust sotsiaalmajaks. Seega pidi kaebaja olema tutvunud objektidega kohapeal ja teadma täpselt nende seisukorda. Kaebaja ei ole vahendeid sihipäraselt kasutanud, sest Laoküla ehitiste asemel renoveeriti Karjaküla lastepäevakodu. Vastustaja on seisukohal, et rahandusministri 24.10.2005 käskkiri nr 457 ei riku õiguskindluse põhimõtet. Kui asjaomased õigusaktid ja sõlmitud leping sidusid apellandi õigused teatud lisatingimustega, mille kohaselt ei olnud rahalisi vahendeid võimalik saada ilma sihtotstarbe äramärkimiseta ja selle järgimiseta, siis on väär järeldus, et mittesihipärasele kasutamisele tähelepanu juhtimine ja vääralt kasutatud summa tagasinõudmine rikub raha mittesihipäraselt kasutaja õiguspärast ootust. Sellist õiguspärast ootust, et saadud raha ei peagi kasutama õigusaktides ja lepingus ettenähtud tingimustel ja korras, ei saanud apellandil kunagi tekkida. Meelevaldsed ja asjassepuutumatud on apellandi järeldused, et EEA-d on aegade jooksul raha mittesihipärasest kasutamisest teavitatud. Vastustaja on esitanud tõendeid selle kohta, et Keila VV 13.04.2000 kiri nr 1-22/222 ei ole usaldusväärne. Vastustaja ei jaga apellandi arvamust, et rahandusministri 24.10.2005 käskkiri nr 457 on antud pädevust ületades. See, et
ei näe expressis verbis ette raha mittesihipärasel kasutamisel selle tagasinõudmise võimalust, ei tähenda, et järelevalve teostajal puudub õigus raha tagasi nõuda. Järelevalvepädevust tuleb hinnata konkreetse seaduse kontekstis – milline on seaduse eesmärk ja kuidas peab ja saab järelevalve teostaja tagada seaduse nõuetekohast täitmist. Kuna
-st ega korrast ei tulene, et mittesihipäraselt kasutatud raha tagastamine reservfondi saab toimuda vaid raha saaja vabatahtlikkuse alusel, siis on rahandusministri vaidlustatud käskkiri seaduslik ja pädevust mitteületav. 5
ja korraga.
ja korra sätted ei ole asjassepuutumatud, sest tegemist oli viidatud seaduse reguleerimisalasse kuuluvate rahaliste vahendite eraldamisega, millega seotud taotluste lahendamiseks Vabariigi Valitsus volitas EEA-d (vt korra punkt 22). 6
Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ettekirjutus raha tagastamiseks ei ole käsitatav nõudena muu toimingu sooritamiseks
Ettekirjutus ja raha eraldamiseks antud EEA peadirektori käskkiri pole omavahel vastuolus, sest EEA peadirektori käskkiri hõlmas konkreetse sihtotstarbelise toetuse andmist. Laoküla hoonete remondiks kasutatud raha ei ole vastustaja asja materjalidest nähtuvalt tagasi nõudnud. Viive Ligi Lauri Madise Lilianne Aasma 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.