Obsah (7)

§ 95§ 46§ 92§ 10§ 98§ 115§ 117

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 16.12.2005, Tallinn Haldusasja number 3-1804/04 Haldusasi AS X kaebus Maksu-

§ 95

lg 1 kohaselt tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks teeb maksuhaldur maksuotsuse ja lg 2 järgi maksuotsus on

§-s 46 sätestatud nõuetele vastav haldusakt. Maksuotsusest peab selguma, kuidas on tasumisele kuuluv maksusumma määratud.

§ 46lg-s 3 on sätestatud mida maksuhalduri haldusakt peab endas sisaldama.

Muu hulgas haldusaktis peab sisalduma haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Põhja maksukeskuse 28.05.2004 maksuotsus nr 12-5/87 on ülesehitatud selliselt, et maksuotsuse I osas Maksuotsuse tegemist tingivad faktilised asjaolud on välja toodud kontrollimise käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad faktilised asjaolud ja tõendid. Maksuotsuse II osas Maksuhalduri järeldus on välja toodud maksuhalduri seisukohad, millele maksuhaldur jõudis kontrolli käigus tuvastatud faktiliste asjaolude ning kogutud tõendite analüüsimisel ja nende kogumis hindamisel. Maksuotsuse III osas Tulumaksu korrigeerimise õiguslik alus ja metoodika on välja toodud haldusakti andmise õiguslik alus. Vastustaja ei saa sellest tulenevalt kuidagi nõustuda kaebuse esitajaga, et makshalduri järeldused ei põhine mitte millelgi. Asjaolu, et kaebaja maksuhalduri järeldustega ei nõustu, ei ole aluseks, et süüdistada maksuhaldurit järelduste põhjendamata jätmises.

1. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et ainuüksi õigusaktidele viitamata jätmine muudab maksuotsuse põhjendamatuse tõttu ebaseaduslikuks. Vastustaja ei pea põhjendatuks kaebaja väidet, et kindlustuslepingutega seotud rikkumiste või asjaolude puhul tuleks viidata konkreetsetele kindlustusseaduse sätetele mida on rikutud. Antud juhul on maksuhaldur hinnanud kindlustuslepingute ja kindlustuspoliiside tingimusi ja sisu lähtudes kindlustuse eesmärgist, väljakujunenud praktikast ja standarditest. 3 Kindlustuslepingute sõlmimise eesmärgiks on kindlustusvõtja kahjude hüvitamine kindlustusjuhtumi saabumisel. Kindlustustegevuses kehtestatud nõuete ja standardite kohaselt sätestab kindlustusleping väga täpselt kindlustustingimused: detailselt kirjeldab kindlustusobjekti, kindlustusjuhtumi ja kahju määramise, sätestab kindlustushüvitise arvestamise ja väljamaksmise korra ja tingimused, teabe esitamise vormi, lepingu lõpetamise, määratleb kindlustusvõtja ja kindlustusandja kohustused, vaidluste lahendamise korra. Kindlustuslepingu sõlmimist tõendab kindlustusvõtjale väljastatav kindlustuspoliis. Kindlustuspoliis on tavapäraselt kindlustusandja poolt allkirjastatud, mis on kindlustusvõtjale tõendiks kindlustuslepingu sõlmimise kohta, samuti on kindlustuspoliisil andmed kindlustusandja kohta ja kindlustuse kehtivuspiirkonna kohta. AS X esitas maksuhaldurile AS X ja Y vaheliste tehingute kohta kinnitatud koopiad AS-i X ja Y vahel 21.03.1997 sõlmitud lepingust nr 234 ja 21.03.1997 kindlustuspoliisist nr 32400 ning 15.12.1998 sõlmitud lepingust nr 234 ja 15.12.1998 kindlustuspoliisist nr
2. AS-i X ja Y’i vahel sõlmitud kindlustuslepingud on napisõnalised: lepingutes on näidatud lepingu osapooled ning nende aadressid, kindlustatu (AS X), riski klass (standard), kindlustuspoliisi number, kindlustusperiood (vastavalt 1 ja 5 aastat), kindlustusobjektiks on AS-i X äririskid, mis puudutavad kaupu (cover in respect of Business risk-loss in respect of goods). Lepingute sõlmimise asukohaks on märgitud Riia, Läti. Lepingutel on kaks allkirja (director ja secretary). Allkirjad on erinevatel lepingutel erinevad, samuti ei ole võimalik tuvastada isikut, kes on Y nimel lepingutele alla kirjutanud. AS-i X poolt esitatud kindlustuspoliisid on ühe ja sama numbriga. 21.03.1997 väljastatud poliisil ei ole fikseeritud kindlustuse objekti ja 15.12.1998 väljastatud poliisi kohaselt on kindlustus objektiks ekspordi tehingud ja kaubad. Omavastutus poliiside kohaselt on 1% kauba maksumusest. Poliisides on näidatud kindlustussumma suuruseks 1 095 000 DEM ning igakuuliste kindlustusmaksete suuruseks 12 500 DEM. Kindlustusandja nime ega andmeid ja kindlustuse kehtivuspiirkonda ei ole poliisides fikseeritud, kindlustuspoliisid ei ole kindlustusandja poolt allkirjastatud. Võlaõigusseaduse (RT I 2001, 81, 487; 2002, 60, 374) § 7 lg-te 1 ja 2 järgi võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks ning mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Kindlustuslepinguid ja kindlustuspoliise hinnates ning analüüsides on maksuhaldur lähtunud eelkõige mõistlikkuse põhimõttest Maksuhaldur on maksuotsuses jõudnud seisukohale, et selliseid kindlustuslepinguid ja kindlustuspoliise heas usus tegutsevad isikud ei sõlmiks. Vastava tegevus- või kutseala tavade ja praktika kohaselt on kindlustuslepingud väga spetsiifilised, kus kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelised suhted on kõik väga täpselt reguleeritud. Maksuhaldur leiab, et kindlustuslepingud ja kindlustuspoliisid on väga pealiskaudsed ning ei reguleeri kindlustustingimusi, mis tavapäraselt on kindlustuslepinguga reguleeritud. Näiteks ei ole reguleeritud mis aja jooksul võib kindlustusvõtja taotleda kindlustushüvitise väljamaksmist, kuidas ja millise aja jooksul toimub kindlustushüvitise välja maksmine, ei ole määratletud kindlustus piirkonda jne. Seega puuduvad kindlustuslepingutes minimaalsed nõutavad kindlustustingimused. Kindlustuslepingutele ja kindlustuspoliisidele hinnangu andmisel maksuhaldur arvestades ka muid antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Kontrollimise käigus selgus, et AS X juhatuse liikmel A. L.’ul puudub elementaarne informatsioon kindlustusandja kohta, kelle juures AS X kindlustas oma äririskid. Tõendamist leidis ka asjaolu, et Y puudus luba kindlustustegevuseks nii Eestis kui ka Lätis ning Y arvelduskontodelt rahalisi väljamakseid, mida võiks seostada osutatud kindlustusteenusega, ei toimu. Selgus ka asjaolu, et Y arvelduskontode allkirjaõigusliku isiku R. Õ. ema töötab AS-s X raamatupidajana. Y arvelduskontodele kantud summad olid välja võetud R. Õ. poolt, samas raha üleandmine R. Õ. poolt Z Ltd-le ei ole 4 usaldusväärselt tõendatud, kuna raha üleandmist tõendav dokument on allkirjastatud varidirektori poolt. AS X ei suutnud kontrollimise käigus esitada tõendid, mis kinnitaksid kindlustusteenuse osutamist Y poolt. AS X esitas taotluse Y’le kindlustushüvitise saamiseks, kuid seda alles ca 2 aastat peale kindlustusjuhtumi saabumist. Taotluse esitamise hetkel oli Y juba likvideeritud. Eeltoodust tulenevalt asus maksuhaldur seisukohale, et kindlustuslepingud ja -poliisid ei vasta vastaval tegevus- või kutsealal kehtivatele nõuetele ning on väga ebatõenäoline, et kindlustusvõtja nõustuks sellistel tingimustel kindlustuslepingu sõlmimisega ja mõni kindlustusandja sõlmiks kindlustuslepingu eelpool nimetatud tingimustel. 3.

§ 92

lg 3 järgi tasumisele kuuluva maksusumma määramisel võtab maksuhaldur arvesse kõiki selles maksuasjas tähendust omavaid andmeid, mida maksuhaldur peab usaldusväärseks. Maksuhaldur tegi 30.04.2003 järelpärimise Finantsinspektsioonile, et saada seisukohta muu hulgas küsimusele kas Y ja AS X vahel vormistatud kindlustuslepingud ja kindlustuspoliisid vastavad kindlustuses kehtestatud nõuetele ja standarditele. Finantsinspektsiooni hinnangul on ebatõenäoline, et legaalselt tegutsev ja järelevalvele allutatud kindlustusandja võtaks enda kanda kindlustuslepingu sõlmimisel prognoosimatuid riske ja ei määratleks lepingu poolte vahelisi õigussuhteid lepingu osaks olevate kindlustustingimustega. Finantsinspektsioon on autonoomse pädevuse ja -eelarvega finantsjärelevalve asutus, mis tegutseb järelevalve teostamisel riigi nimel ja on oma tegevuses ja otsustes sõltumatu. Finantsinspektsioon teostab järelevalvet m.h kindlustusseltside ja kindlustusvahendajate üle. Seega Finantsinspektsioon on pädev asutus hindama kindlustuslepinguid ja kindlustuspoliise, kuna omab ülevaadet ja informatsiooni kindlustusvaldkonnas kehtivate nõuete ja standardite kohta. Vastustaja on seisukohal, et Finantsinspektsiooni hinnangut tuleb pidada usaldusväärseks ning maksusumma määramisel igati arvestatavaks tõendiks. Samas tuleb lisada, et maksuhaldur maksusumma määramisel ei ole tuginenud ainult Finantsinspektsiooni hinnangule. Maksuotsuse I osas on välja toodud kõik faktilised asjaolud, millele maksuhaldur oma järeldustes tugines. Vastustaja ei saa nõustuda kaebuse esitaja väitega, et maksuhaldur ei ole võtnud kindlustuslepingute ja kindlustuspoliiside suhtes seisukohta. Maksuotsuse II osa punktis 1 on maksuhaldur selgelt kirja pannud, et AS X ja Y vahelised kindlustuslepingud ei vasta minimaalsetele kindlustuslepingutele esitatavatele nõuetele ning on asunud seisukohale, et lepingutes ja poliisides puuduvad minimaalsed nõutavad kindlustustingimused. Seega kaebuse esitaja väide on alusetu. 4. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (RT I 1994, 53, 889) § 69 lg 1 järgi näilik on tehing, mille pooled on teinud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi ja lg 2 kohaselt näilik tehing on tühine. Maksuhaldur jõudis maksuotsuses II osas seisukohale, et Y ei osutanud AS-ile X kindlustusteenust ning sellest tulenevalt on tegemist näilise tehinguga. Tehingu eesmärgiks ei olnud kindlustusteenuse saamine vaid tulude varjamine ja tulumaksust kõrvalehoidmine. Maksuhalduri õigus jätta arvestamata sõlmitud tehingu õiguslik vorm ja kohaldada selle tegelikku majanduslikku sisu tuleneb

§-st 84. Sellest tulenevalt maksuhaldur ei pea taotlema tehingu tühisuse tuvastamist.

§ 10

lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt maksuhalduri ülesanded on kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras ning arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma ja intress. Maksuhalduri nimetatud kohustuste täitmine ja õiguste kasutamine oleks võimatu, kui maksuhaldur ei saaks haldusmenetluses otsustada maksukohustuslase maksukohustuse üle, hinnates maksuhalduril oleva kogu teabe alusel maksukohustuslase poolt esitatud tõendeid. Maksuhaldur peab aga maksuotsuses motiveerima, miks ja millise muu teabe alusel määratakse maksusumma 5 maksuhalduri poolt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus haldusasjas nr 3-1-31-99). Selles haldusasjas on maksuhaldur vaidlustatud maksuotsuses motiveerinud, miks on jäetud arvestamata maksukohustuslase poolt esitatud tõendid kindlustusteenuse osutamise kohta Y poolt: - Maksuhaldur jõudis seisukohale, et AS X ja Y vahel sõlmitud kindlustuslepingud ja kindlustuspoliisid ei vasta minimaalsetele kindlustuslepingutele esitatavatele nõuetele ja heas usus tegutsevad isikud selliseid lepinguid ei sõlmiks. - AS X on kindlustanud oma äririskid kindlustusandja juures, kelle kohta puudub tal igasugune elementaarne teave, äriühingu taustainfo. Kuivõrd AS X juhatuse esimehe A.L. seletuse kohaselt on tegemist mittetavapärase riskikindlustusega, siis seda enam jääb arusaamatuks see, et kindlustusvõtjat ei ole huvitanud kindlustusandja taust ning kindlustusvõtja ei ole soovinud lepingutingimuste detailsemat fikseerimist. Kontrollimise käigus selgus, et Y’l puudus luba kindlustustegevuseks nii Eestis kui ka Lätis. Äriühing Y likvideeriti 23.06.2000, kuid AS X jätkas kindlustusmaksete tasumist kuni septembrini 2001. Kontrollimise käigus tuvastati, et Y arvelduskontodelt rahalisi väljamakseid (töötajatele palga väljamaksmist, ruumide rentimise, transpordi, reklaami ega muude võimalike teenuste eest tasumist), mida võiks seostada äriühingu poolt osutanud teenustega, ei toimu. Sellest võib järeldada, et Y ei ole aktiivse äriühinguna reaalselt tegutsenud. - AS-i X poolt Y’i arvelduskontodele kantud summad olid välja võetud R. Õ. (Y arvalduskontode allkirjaõiguslik isik) poolt. R. Õ. poolt raha üleandmineZ Ltd-le ei ole kontorllimise käigus usaldusväärselt tõendamist leidnud. Maksumenetluses selgus ka asjaolu, et R. Õ. ema töötab AS-s X raamatupidajana. - Väidetava kindlustushüvitisena laekus raha AS-le X 02.09.2002.a. Selleks ajaks oli AS X poolt väidetavate kindlustusmaksete ülekandmine juba katkestatud. Taotlus hüvitise saamiseks saadeti samal aadressil, mis on kindlustuslepingul (Iirimaale). Kinnitust ei ole leidnud, et AS X tegelikkuses ka saatis kirjaliku taotluse Y’le hüvitise saamiseks. A. L. ei oska seletada, miks taotlus kindlustushüvitise saamiseks on väidetavalt saadetud Iirimaale, kuigi kindlustusleping oli sõlmitud ja poliis oli väljastatud Lätis. Samuti on tähelepanuväärne, et kindlustusjuhtumist on teavitatud ca 2 aastat peale kindlustusjuhtumi saabumist. Raha ülekandmise momendil oli Y Iirimaa ettevõtteregistrist kustutatud, seega puudus firmal õigusvõime ja õigussubjektsus. Sellistele tunnustele vastava äriühingu nimel tehtud rahalist ülekannet ei saa lugeda kindlustushüvitiseks. Vastustaja on seisukohal, et maksuhaldur on vaidlustatud maksuotsuses piisavalt motiveerinud, miks maksuhaldur kindlustuslepingute ja kindlustuspoliiside hindamisel on asunud seisukohale, et nimetatud lepingute alusel kindlustusteenust ei ole osutanud. 5.

§ 98lg 1 järgi maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat.

Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Tehingute hindamisel lähtus maksuhaldur tehingute tegelikust majanduslikust sisust. Tehingu tegelik majanduslik sisu näitab, milline on tehingu soovitud tagajärg. AS-i X ja Y vahel vormistatud tehingute majanduslikuks sisuks oli maksustatava tulu vähendamine, mis leidis aset madala maksumääraga piirkonnas registreeritud äriühingu Y kaudu, kandes AS-i X ettevõtlusega seotud kuludesse Y nimel väljastatud arvetel näidatud summad. Vastustaja on seisukohal, et selline AS X tegevus saab olla ainult tahtlik ning sellest tulenevalt ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et tahtlik maksude tasumisest kõrvalehoidmine on tõendamata. Maksuotsuse kajastatud faktilised asjaolud ja maksumenetluses kogutud tõendid kinnitavad, et AS X tegutses teadlikult ning tahtlikult eesmärgiga varjata tulu ja hoida kõrvale tulumaksu tasumisest.

1. Tulumaksuseaduses raamatupidamise algdokumendile esitatavaid nõudeid sätestatud ei ole, need loetleb vaidlustatud tehingute ajal kehtinud raamatupidamise seaduse (RT I 1994, 48, 6 790) § 8 lg
2. Samas – nii nagu maksustamisel eelistatakse tehingu sisu selle vormile, nii ei saa nõuetekohaseks raamatupidamisdokumendiks pidada ka raamatupidamises sisalduvat dokumenti, mille taga puudub tegelik majandustehing ja seda hoolimata sellest, et arvel võivad olla üles loetletud kõik seaduses nimetatud rekvisiidid. Vastupidine olukord ei oleks kooskõlas ei raamatupidamise hea tava, raamatupidamise seaduse mõtte ega ka sättega. Nt käsitleb raamatupidamise seaduse § 5 p 3 raamatupidamise objektiivsuse printsiipi - sätte kohaselt peavad raamatupidamise andmetel koostatud raamatupidamise aastaaruanded kajastama õigesti raamatupidamiskohustuslase vara, kohustusi ja omakapitali ning majandustegevuse tulemust, põhinedes järgmistel rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetel, sh raamatupidamise andmebaasiks peab olema majandustehingute objektiivne fikseerimine. Maksuhaldur on maksuotsuses asunud seisukohale, et AS X poolt Y’lt teenuse saamine on tõendamata ja seetõttu on põhjendatud järeldus, et sama teenuse kohta koostatud arved ei vasta raamatupidamise algdokumendile esitatavatele nõuetele. Ka Riigikohus on korduvalt leidnud, et “tulumaksuarvestuse põhinõue on see, et kuludokument peab võimaldama adekvaatselt tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel” ning et “mittenõuetekohase kuludokumendi alusel tehtud väljamaksest saab rääkida näiteks siis, kui /…/ pangaülekandega tasutud summa puhul ei ole võimalik tuvastada, mille eest raha maksti” (vt nt 3-3-1-50-03). Seega ei saa vastustaja nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et maksuhaldur oleks siin segamini ajanud dokumendi sisu ja vormi. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt ja seega ka täiendava maksusumma määramine on õiguspärane, vastab vorminõuetele, on piisavalt motiveeritud ja põhjendatud. Vastustaja esindaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning kohtukulud kaebaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud menetlusosaliste seletusi, tunnistajate ütlusi ning hinnates käesolevas haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele järgnevatel motiividel: Vaidlustatud maksuotsuse kohaselt AS X raamatupidamises kontrolliti perioodil 1997-1998, 2000-2001 kajastatud väljamakseid Y poolt esitatud arvete alusel kokku summas 537 500 DEM ehk 4 300 000 krooni. Väljamaksed on teostatud Y Rietumu Banka (Läti) arvelduskontole nr xxxxxxxxxxx ja Sampo Panga (Eesti) arvelduskontole nr xxxxxxxxxxx (vt lisa 1). Y arvetel on kauba või teenuse nimetuseks märgitud “graafikujärgsed maksed vastavalt 21.03.1997 sõlmitud lepingule nr 234”. AS X esitas maksuhaldurile tehingute kohta kinnitatud koopiad AS-i X ja Y vahel 21.03.1997 sõlmitud lepingust nr 234 ja 21.03.1997 kindlustuspoliisist nr 32400 ning 15.12.1998 sõlmitud lepingust nr 234 ja 15.12.1998 kindlustuspoliisist nr
3. Mõlemad AS-i X ja Y’i vahel sõlmitud kindlustuslepingud on napisõnalised: lepingutes on näidatud lepingu osapooled ning nende aadressid, kindlustatu (AS X), riski klass (standard), kindlustuspoliisi number, kindlustusperiood (vastavalt 1 ja 5 aastat), kindlustusobjektiks on AS-i X äririskid, mis puudutavad kaupu. Lepingute sõlmimise asukohaks on märgitud Riia, Läti. Lepingud on identsed, ühel lehel. Lepingutel on kaks allkirja (director ja secretary), kusjuures director’i ja secretary allkirjad on erinevatel lepingutel erinevad, kuid ei ole näidatud, kes on need isikud (nimed puuduvad), neist ei selgu, kes on Y nimel lepingutele alla kirjutanud. 7 AS-i X poolt esitatud kindlustuspoliisid on ühe ja sama numbriga, poliisides on fikseeritud, et kindlustusperiood on vastavalt 1 ja 5 aastat ning kindlustus hõlmab ekspordiks lähetatud kaupu, sealjuures omavastutus on 1% kauba maksumusest. Poliisides on näidatud kindlustussumma suuruseks 1 095 000 DEM ning igakuuliste kindlustusmaksete suuruseks 12 500 DEM. Kindlustusandja nime ega andmeid ei ole poliisides fikseeritud, kindlustuspoliisid ei ole kindlustusandja poolt allkirjastatud. Y on Iirimaal 13.11.1996 registreeritud äriühing (reg nr xxxxxx), aadress xxxxxxxxxx. Iirimaa Maksuametilt saadud informatsiooni kohaselt oli Y Iirimaal registreeritud ettevõte (registreeriti 13.11.1996), mis oli maksustamise mõttes Iirimaal mitte-resident. Enne 1999.a peeti ettevõtet Iiri residendiks, kui tema juhtimine ja kontrollimine toimus Iirimaalt. Kui Iirimaal registreeritud ettevõtet ei juhitud ega kontrollitud Iirimaalt, oli ta maksukohustuslane ainult siis, kui tema tuluallikas oli Iirimaal ja tema kapitali juurdekasv toimus Iirimaal. Neid ettevõtteid kutsuti IRNR-deks (Irish registered non-resident/Iirimaal registreeritud mitteresident). Olukorda muudeti 1999 kehtima hakanud Finantsseadusega ja alates 01.10.1999 peetakse Iirimaal registreeritud ettevõtet maksustamise mõttes Iiri residendiks. Y on IRNR ettevõte, kellel puudus tuluallikas Iirimaal. Seepärast ei pidanud ta viimase aja residentsuse muudatusteni Iirimaal tuludeklaratsioone esitama. Kuna ettevõte ei ole tuludeklaratsioone esitanud, kustutas Ettevõtteregister ettevõtte Iirimaa registrist ning ettevõte likvideeriti 23.06.
4. Finantsinspektsioonilt saadud informatsiooni kohaselt ei ole Finantsinspektsioon väljastanud äriühingule Y tegevusluba. Sellest tulenevalt ei ole eelpoolnimetatud äriühingul õigust kindlustusandjana tegeleda kindlustustegevusega Eesti Vabariigi territooriumil. Finantsinspektsioonilt saadud informatsiooni kohaselt kui lepingu sõlmimine toimub välisriigi territooriumil (antud juhtumil Läti Vabariigis), mitte aga välisriigi kindlustusandja poolt Eesti turule suunatud tegevuse tagajärjel, siis ei ole selline tegevus käsitletav kindlustustegevusena Kindlustustegevuse seaduse tähenduses, milleks on vaja tegevusluba. Läti Finants- ja Kapitalituru Komisjonilt saadud informatsiooni kohaselt ei ole Y´ile ühelgi ajahetkel väljastatud luba kindlustusteenuste osutamiseks Läti Vabariigis. Arvete tasumine AS-i X poolt toimus panga ülekandega Y arvelduskontodele: Rietumu Banka (Läti) arvelduskontole nr xxxxxxx ja Sampo Panga (Eesti) arvelduskontole nr xxxxxxxxxxx. Läti Maksuametilt 27.09.2002.a saadud informatsiooni kohaselt omavad Y’i arvelduskonto nr xxxxxxxxxx (Rietumu Banka, Riia Läti) käsutamisõigust Eesti residendid R. Õ.ja J. D. Arvelduskonto avati 14.03.
5. Y’i Rietumu Banka arvelduskontol toimunud rahalised liikumised näitavad, et kõik laekumised arvelduskontole on tulnud ainult AS-lt X, kokku laekus arvelduskontole 600 000 EEK ja 37 500 DEM ehk Eesti Panga päevakursi järgi 300 000 EEK, kokku 900 000 EEK. Arvelduskontole kantud summad võeti sularahas välja või kanti edasi Y’i arvelduskontole Sampo Pangas (Eesti) või R. Õ. isiklikule arvelduskontole nr xxxxxxxxxxx Hansapangas. Teisi pangatoiminguid ei ole arvelduskontol toimunud. J. D. ja R. Õ. eitavad oma seotust kõnealuste tehingutega, samas aga oli väidetava teenuse eest laekunud raha nende käsutada. Tallinna Politseiprefektuuri poolt teostati 05.-07.07.1999, asukohaga Tallinn . ja ., läbiotsimine, mille käigus ära võetud materjalid anti uurija poolt maksuhaldurile kontrollimiseks. Kontrollimiseks antud materjalid, sh elektronkirjavahetus, olid konsultatsioonifirma W töötajate poolt eelnevalt paberkandjatele trükitud ja seejärel vastavalt sisukorrale erinevatesse toimikutesse koondatud. Tallinna Politseiprefektuuri poolt teostatud läbiotsimise käigus konsultatsioonifirma W ruumides leiti S. L. P.-M. notariaalselt kinnitatud allkirja näidis; S. L. P.-M. ´i allkirjapitsati tellimused; S. L. P.-M. passikoopiad leiti Tallinna Politseiprefektuuri poolt W ära võetud N. passports (variisikute passid) toimikust. W töötajate omavahelisest kirjavahetusest ning 8 kirjavahetusest firmaga S. & E. P.-M. selgus, et S. L. P.-M. on üks kahest uuest varidirektorist. Nn varidirektorid on pärit Inglismaalt, Sarki saarelt. Iga-aastase tasu eest kirjutavad nad ettevalmistatud dokumentidele alla. S. L. P.-M. töötab firmas S. & E. P.-M., firma tegevusvaldkonnaks on varidirektori teenuse müük. Maksuhalduri andmetel on S. L. P.M.’i kasutatud varidirektorina arvukates Eesti ning välismaistes äriühingutes.Kontrollimise käigus selgus, et R. Õ. ema töötab AS-is X raamatupidajana, seega ilmneb seos Y’i arvelduskontode üle kontrolli omanud isiku R. Õ. ja AS-i X vahel. AS-i X poolt Y’i arvelduskontodele kantud summad olid välja võetud R. Õ. poolt. AS X ei ole kontrollimise käigus ega eriarvamuse juurde esitanud maksuhaldurile usaldusväärseid tõendeid, mis tõendaks kindlustusteenuse tegelikku osutamist. Väidetava kindlustushüvitisena laekus raha AS-ile X 02.09.
6. Selleks ajaks oli AS-i X poolt väidetavate kindlustusmaksete ülekandmine juba katkestatud. Viimane kindlustusmakse oli AS-i X poolt ülekantud septembris
7. Hüvitise saamise osas otsustati lihtsalt katsetada. Taotlus hüvitise saamiseks saadeti samal aadressil, mis on poliisil. Kinnitust ei ole leidnud, et AS X tegelikkuses ka saatis kirjaliku taotluse Y’le hüvitise saamiseks. A. L. ei osanud selgitada, miks taotlus kindlustushüvitise saamiseks on väidetavalt saadetud Iirimaale, kuigi kindlustusleping oli sõlmitud ja poliis oli väljastatud Lätis. Samuti on tähelepanuväärne, et kindlustusjuhtumist on teavitatud ca 2 aastat peale kindlustusjuhtumi saabumist. Raha ülekandmise momendil oli Y Iirimaa ettevõtteregistrist kustutatud, seega puudus firmal õigusvõime ja õigussubjektsus. Sellistele tunnustele vastava äriühingu nimel tehtud rahalist ülekannet ei saa lugeda kindlustushüvitiseks. Võttes arvesse eeltoodut on maksuhaldur kohtu hinnangul jõudnud õigele järeldusele, et Y nimel väljastatud arvetel näidatud teenuste osutamine firma Y ja soetamine AS-i X poolt on tõendamata. Maksuhaldur on seisukohal, et AS X on kajastanud oma raamatupidamises näilisi tehinguid, mille tegelikuks eesmärgiks oli tulu varjamine ja tulumaksu tasumisest kõrvalehoidumine. Kujundatud skeemis liiguvad ainult arved ja raha, reaalset teenuse osutamist ei toimu. Kohus nõustub maksuhalduri väitega. Tehingute hindamisel maksuhaldur on lähtunud tehingute tegelikust majanduslikust sisust. Tehingu tegelik majanduslik sisu näitab, milline on tehingu soovitud tagajärg. AS-i X ja Y vahel vormistatud tehingute majanduslikuks sisuks oli maksustatava tulu vähendamine, mis leidis aset madala maksumääraga piirkonnas registreeritud firma Y kaudu, kandes AS-i X ettevõtlusega seotud kuludesse Y nimel väljastatud arvetel näidatud summad. Kohus nõustub selles maksuhalduriga. Maksuhaldur on asunud seisukohale, et tegemist on tahtliku maksude tasumisest kõrvalehoidumisega AS-i X poolt.

§ 98lg 1 alusel maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat.

Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. AS X on ettevõtluse kuludesse kandnud Y’i arvete alusel 1997 1 000 000 krooni ja 1998 1 200 000 krooni ning on tulumaksu arvestamisel 1997 ja 1998 tuludest nimetatud summad maha arvanud. Lähtudes käesoleva maksuotsuse I osas toodud asjaoludest ei ole firma Y ja AS-i X vahel tehingud toimunud, seega ei ole arvetel toodud summad ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulutused. Maksuhaldur on jõudnud järeldusele, et AS-i X 1997 ja 1998 ettevõtte tuludeklaratsioonid kuuluvad korrigeerimisele vastavalt vaidlustatud maksuotsuse lisades 2 ja 3 toodud metoodikale. Korrigeerimiste tulemusena kuulub AS-le X juurdemääramisele tulumaksu 9 (tuludeklaratsiooni rida 18) 1997 eest summas 260 000 krooni ja 1998 eest summas 312 000 krooni, kokku summas 572 000 krooni. AS X teostas perioodi jaanuar 2000 – september 2001 jooksul väljamakseid Y’ile, kokku summas 2 100 000 krooni vastavalt lisas 1 kajastatule. Kuna Y’i arvete alusel kindlustusteenuse osutamine tõendamist ei leidnud, järeldab maksuhaldur, et nende arvete alusel tehtud väljamaksed ei ole ettevõtlusega seotud. Maksuhaldur on seisukohal, et tasumiseks kuuluvat arvet, mille taga puudub reaalne majandustehing, ei saa lugeda raamatupidamise algdokumendiks. AS X ei ole arvestanud tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt Tulumaksuseaduses sätestatud korras. Arvestades eeltoodud asjaolusid maksuhaldur leiab, et ettevõtlusega mitteseotud kuludelt (lisa 1) kuulub juurdemääramisele tulumaks jaanuar 2000 – september 2001 eest 737 835 krooni tabelis toodud arvutuste kohaselt (maksuotsuse lk 9). Kui maksukohustuslane ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud

§ 115lg 1 alusel arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi.

Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. Vastavalt

§ 117

lg-le 1 arvestatakse täiendavalt tasumisele kuuluvalt maksusummalt intressi 0,06% päevas. Maksuvõla tasumisega viivitamise iga lisapäeva kohta kohustute tasuma täiendavalt intressi 0,06% päevas. Kohus on seisukohal, et käesolev maksuvaidlus ei ole aegunud. Seega kohus annab sisulise hinnangu vaidlustatud maksuotsusele. MTA Põhja Maksukeskuse 28.05.2004 maksuotsusega nr 12-5/87 kohustati AS-i X tasuma kokku tulumaksu 1 309 835 krooni ja intressi 322 371 krooni. Faktiliste asjaolude kirjeldus ja õiguslik alus on toodud nimetatud maksuotsuses, mis oma sisult on üheselt mõistetav ja kontrollitav. Kohus nõustub vastustaja poolt maksuotsuses kirjeldatud asjaoludega täies ulatuses ning ei pea vajalikuks nende ülekordamist. Kohus peab vajalikuks välja tuua vaid olulisemad aspektid käesolevas maksuvaidluses. Kohus nõustub vastustajaga selles, et Y ei ole tegelikult AS-ile X kindlustusteenust osutanud ning ülekantud summad ei ole tasutud dokumentides märgitud teenuste eest. AS X ei ole maksuhaldurile kontrollimise käigus ega eriarvamuse juurde esitanud usaldusväärseid tõendeid, mis tõendaksid kindlustusteenuse tegelikku osutamist. Ka kohtule ei ole kaebaja esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber vastustaja poolt tuvastatud asjaolud. Kohtus kuulati vande all tunnistajatena üle R. Õ. ja J. D.. Tunnistaja R. Õ. ütluste kohaselt tema koos J. D.ga ostsid firma Y U.i-nimelise isiku palvel kindlustusteenuse osutamiseks. Firma asukohta ei olnud märgitud, Y sai ostetud eesmärgiga firma teise isiku nimele vormistada. D. tundis U. varasemast ajast. U. pidi selle firma oma nimele ümber vormistama ning seda tegi

1. Tunnistaja väitel sai ta U.ga paaril korral kokku, muidu suhtles temaga telefoni teel. Firma kontoris ei ole Õ. kunagi käinud. Selle firma nimel ta tehinguid ei ole sooritanud ega volitanud kedagi firma nimel tehinguid sooritama. Tunnistaja arvates oli tegu mingi kindlustusfirmaga. Õ. kinnitas kohtule, et võttis igakuiselt pangast raha välja edasiandmiseks. Raha üleandmiseks andis suulise korralduse U.. R. Õ.le öeldi, millal ja kus annab ta raha üle, kuid kellele ta raha üle andis, ta ei teadnud, neid erinevaid isikuid oli 2 või
2. Tunnistaja ütluste kohaselt isikut tõendavat dokumenti ta neilt ei küsinud. Talle öeldi näiteks, kuidas isik välja näeb ja kuidas on riides, mõnikord öeldi, kus lauas istub. Kokkusaamised nende isikutega olid erinevates kohvikutes. U. ei öelnud isiku nime, kellele raha üle anda, kontaktisikutest käis jutt umbisikuliselt. Tunnistaja vaid küsis, kas 10 isik on U.i poolt. Kirjeldatud tegevus kestis aastani
3. Õunapuu kinnitas kohtule, et sai iga välja võetud summa pealt % (ca 1500 krooni raha üleandmise pealt). Pangas oli ta lihtsalt volitatud isik, U. tegi volituse tema nimele. Tema arvates D. ei teinud üldse midagi firmaga seonduvalt. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tema eesmärk vaid raha saada, muu teda ei huvitanud. Tunnistajana vande all üle kuulatud J. D.i ütluste kohaselt tema koos R. Õ.ga soetas firma Y aastal
4. Firma sai maha müüdud tunnistaja arvates samal aastal. Soetati firma ühe vana sõbra palvel, D. ei teadnud, mida sõber firmaga teha tahtis. Sõber, kes palus firma soetada, on V. L.. Firma soetati ja müüdi kohe maha. Y´il tööruume ega töötajaid ei olnud, aadressi ei mäleta. Tunnistaja kinnitas kohtule, et lepinguid firma nimel ta ei sõlminud ega volitanud kedagi tehinguid sooritama. Kindlustuslepingut Y AS-iga X ei ole sõlminud. Tunnistaja kinnitas kohtule, et ta ei ole firma nimel mingeid tehinguid teinud, kindlustusteenust osutanud ega volitanud kedagi seda tegema. Tunnistaja D. kinnitas kohtule, et Y nimel ei ole ta pangakontosid avanud ega ole ka firma nimel sularaha pangast välja võtnud ega volitanud kedagi seda tegema. Samuti ei mäletanud ta, kas firma nimel oli mingis pangas konto avatud. Tunnistaja väitis, et ei tea, kas Õ. võis midagi teha firma nimel. Tunnistaja väitel tema suhted Õ.ga katkesid aastal 1997 ning nad ei ole kunagi koos ajanud mingeid asju Y nimel. Tunnistajate ütlused isiku osas, kelle palvel omandati Y, on erinevad: tunnistaja Õ. väidab, et D. tuttava U.i palvel, D. aga väidab, et oma sõbra L. palvel. Ka firma müügi kohta on ütlused erinevad: Õ. väitel firma vormistati ümber teise isiku .U nimele 1998, D. aga väidab, et firma soetati ja müüdi samal 1997 aastal L.ile. Tunnistajate ütlused langevad kokku selles, et nad ei ole tehinguid sooritanud Y nimel ega ole selleks ka kedagi volitanud. Tunnistaja Õ. kinnitas kohtus, et võttis pangast Y kontolt sularaha välja ning andis üle U.i poolt kirjeldatud tundmatule isikule, mille eest sai igakuiselt ca 1500 krooni raha üleandmise pealt. Samas aga D.väidab, et Y läks üle tema sõbrale L.le, U. nimelist isikut ta ei nimeta. Kohus, hinnates nimetatud tunnistajate kohtule vande all antud ütlusi, seab kahtluse alla tunnistaja Õ. ütlused osas, mis puudutab pangakontolt välja võetud sularaha andmist mingitele tundmatutele tuvastamata isikutele erinevates kohvikutes, sellekohased ütlused ei ole kohtu arvates veenvad. Seda kahtlust kinnitab ka asjaolu, et maksuhaldurile antud seletuses R. Õ. väitis, et raha anti üle erinevates baarides ning raha üleandmise kohta täideti blankett, kuhu märgiti summad ja allkiri, kuid koopiat sellest ta endale ei jätnud. Selline väide on ebausutav, kuna rahasumma üleandmise fakti saab tõendada dokumendi alusel, millel on üleandja ja vastuvõtja allkirjad ning toimingu kuupäev. Vaevalt, et R.Õ. on nii naiivne, et pimesi usaldab tundmatuid isikuid, kelle kohta ta ei tea midagi, isegi nime. Samas aga R.Õ. ei väitnud kohtus, et raha üleandmine tundmatutele isikutele erinevates kovikutes oleks toimunud allkirja vastu. Jutt käis lihtsalt raha üleandmisest erinevatele tundmatutele isikutele erinevates kohvikutes, mille eest temale maksti %. Kohtus antud ütlustest ei nähtu, et R.Õ. oleks raha üle andnud mingite firmade esindajatele, sellest üldse juttu ei olnud. Tunnistaja poolt ei mainitud ühtegi firmat, kelle väidetavatele esindajatele oleks raha üle antud. Tunnistaja R.Õ. väitis maksuhaldurile, et juhised kontrollida raha laekumist Y arvelduskontole, raha väljavõtmist ja inimestele üleandmist sai ta L.i nimeliselt isikult, keda nimetas firma direktoriks. Kohtus ta seda ei väitnud ning rääkis hoopis mingist U. nimelisest isikust, kes vormistas firma oma nimele aastal 1998 ning kes andis tunnistajale juhised, kellele ja kus raha üle anda. L. nimelist isikut ei maini Õ. kordagi kohtule antud ütlustes, jutt käib ainult U. nimelisest isikust. D. ülekuulamine kohtus oli ajendatud ka tunnistaja R.Õ. kohtule antud ütlustest, kus ta räägib mingist U. nimelisest isikust, keda maksuhaldurile ei mainitud ning kellest võis olla teadlik J.D.. Viimase ülekuulamine kohtus U.i isiku väljaselgitamiseks ei andnud midagi, kuna sellenimelist isikut tunnistaja kohtule kordagi ei maininud ning rääkis ainult oma sõbrast L.st, kes 1997 ostis neilt firma Y. 11 Kohus nõustub vastustajaga selles, et Y ei ole tegelikult AS-ile X kindlustusteenust osutanud ning üle kantud summad ei ole tasutud dokumentides märgitud teenuste eest. AS X poolt raha ülekandmine Y arvelduskontole iseenesest ei tõenda, et tegemist on kindlustusmaksete maksmisega ja kindlustusteenuse osutamisega Y poolt. Kohus nõustub maksuhalduri seisukohaga, et AS X on kajastanud oma raamatupidamises näilisi tehinguid, mille tegelikuks eesmärgiks oli tulu varjamine ja tulumaksu tasumisest kõrvalehoidumine ning maksuotsuses kirjeldatud skeemis liiguvad ainult arved ja raha, samas reaalset teenuse osutamist ei toimu. Tehingute hindamisel peab maksuhaldur lähtuma tehingute tegelikust majanduslikust sisust. Tehingu tegelik majanduslik sisu näitab, milline on tehingu soovitud tagajärg. Maksuhaldur on õigesti järeldanud, et AS-i X ja Y vahel toimunud tehingute majanduslikuks sisuks oli maksustatava tulu vähendamine, mis leidis aset madala maksumääraga piirkonnas registreeritud firma Y kaudu, kandes AS-i X ettevõtlusega seotud kuludesse Y nimel väljastatud arvetel näidatud summad. Maksuhaldur on seisukohal, et tegemist on tahtliku maksude tasumisest kõrvalehoidmisega. Kohus leiab, et sellele järeldusele võib tulla haldusasja tõendeid kogumis hinnates. Y arvete alusel kindlustusteenuse osutamine ei ole tõendamist leidnud, seega ei ole nende arvete alusel tehtud väljamaksed ettevõtlusega seotud. Tasumiseks kuuluvat arvet, mille taga puudub reaalne majandustehing, ei saa lugeda raamatupidamise algdokumendiks. AS X juhatuse esimees A. L. vastas maksuhalduri küsimusele, kuidas toimus teenuse osutamine Y poolt, et teenuse osutamist praktiliselt ei toimunud, informatsioonivahetust firmaga ei ole toimunud, täiendavaid materjale seoses Y´iga maksuametile ei ole esitada. A.L. väitis maksuametile, et peale kindlustuslepingu sõlmimist ta firma esindajatega suhelnud ei ole. Eelnevalt ei uuritud, kas firmal on tegevusluba kindlustustegevuseks. Firma kontaktandmeid A.L. ei olnud, samuti esindajate nimesid ja nende identifitseerimist võimaldavaid andmeid. Kohtule selgitas AS X juhatuse esimees A. L. järgmist (01.03.2005 kohtuistungi protokoll, tl 4-5): aastal 1997 lähtuti praktikast, kui hüvitatakse müügiriskiga tekkivad kahjud. Ta ei mäletanud, miks valiti kindlustusfirmaks just Y. Firma esindajaks oli G. P.´i nimeline isik, ta ei mäleta, kas isiku passi kontrolliti, suheldi vene keeles. P.´il oli visiitkaart ja firma prospekt, kus oli märge, et ta on esindaja. A.L.´u väitel kindlustusleping vormistati kas esindaja või firma juhtkonna poolt, tema ise lihtsalt kirjutas alla. Leping oli vormistatud inglise keeles, selle esitas L.´ule P., kes on Läti elanik. Peale lepingu sõlmimist ta P.´it enam ei näinud. Leping lõppes 2003 ja seda ei ole uuendatud. Firma tausta ei uuritud, samuti tegevusloa olemasolu. A.L.´u väitel kindlustuslepingu, mis sõlmiti 1997 Y´iga, eesmärgiks oli ainult AS-i X vara kindlustamine ja võimalike kahjude korvamine ning tegemist oli mittetavapärase riskikindlustusega. Kohtu hinnangul sellekohased väited ei ole veenvad, kuna kindlustuslepingu sõlmimisel peab kindlustusvõtja olema veendunud selles, et kindlustusandjal on olemas kehtiv tegevusluba, mis annab õiguse osutada kindlustusteenust, vastasel juhul on tegevusluba mitteomava firma tegevus kindlustusteenuse osutamisel õigustühine, samuti on mõistlik kindlustusvõtja poolt enne kindlustuslepingu sõlmimist uurida kindlustusandja tausta. Kindlustusandja huvides aga on kindlustuslepingus fikseerida lepingutingimuste detailne kirjeldus. Käesoleval juhtumil kohtule esitatud kindlustusleping on oma sisult üldsõnaline ja äärmiselt lakooniline, sellel olevad allkirjad ei ole loetavad, samuti ei ole märgitud esindajate nimed. Ühelgi kindlustuslepinguga seotud dokumendil (sh 12 kindlustuslepingul endal) ei ole loetavaid allkirju ning üheski ei ole märgitud esindajate andmeid. Läti Vabariigi Maksuameti andmetel Y omab arvelduskontot Rietumu Banka´s, käsutamisõiguslike isikutena on märgitud J.D. ja R.Õ.. Pangakonto avamise lepingus, mis sõlmiti 14.03.1997, on Y esindajana näidatud R.Õ., kelle elukohaks on toodud Iirimaa (täpne aadress puudub) ning Y võrdväärsete allkirjaõiguslike isikutena on märgitud R.Õ. ja J.D., kellelt on ühtlasi võetud ka allkirjanäidised. R.Õ. ja J.D.´i kohtule antud ütlused selles osas, et nad ei tea Y asjadest midagi, ei haaku faktiliste asjaoludega. R.Õ. koos J.D.´iga käisid 14.03.1997 Läti vabariigis asuvas Rietumu Banka´s Y nimel arvet avamas ning allkirjaõiguslike isikutena andsid oma allkirjade näidised. R.Õ. kirjutas Y esindajana ka arve avamise lepingule alla. Mõlemad tunnistajad seda fakti ei maininud. Kindlustusandjaks on juriidiline isik, kellel on seadusest tulenevalt õigus kindlustustegevuseks. Tegevusluba on aluseks kindlustusteenuse osutamisel. Läti Finants-ja Kapitalituru Komisjonilt saadud teabe kohaselt Y´ile ei ole väljastatud luba kindlustusteenuse osutamiseks Läti Vabariigis. Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuamet tegi 30.04.2003 ja 26.08.2003 järelepärimised Finantsinspektsioonile, et kontrollida asjaolu, kas välismaisel äriühingul Y on õigus kindlustustegevuseks Eesti Vabariigi territooriumil ning kas on või oli nimetatud äriühing registreeritud kindlustusandjana Läti Vabariigis. Finantsinspektsioonilt saadud informatsiooni kohaselt ei ole Finantsinspektsioon väljastanud äriühingule Y tegevusluba kindlustusteenuse osutamiseks. Sellest tulenevalt ei ole eelpoolnimetatud äriühingul õigust kindlustusandjana tegeleda kindlustustegevusega Eesti Vabariigi territooriumil. Finantsinspektsioonilt saadud informatsiooni kohaselt kui lepingu sõlmimine toimub välisriigi territooriumil (antud juhtumil Läti Vabariigis), mitte aga välisriigi kindlustusandja poolt Eesti turule suunatud tegevuse tagajärjel, siis ei ole selline tegevus käsitletav kindlustustegevusena Kindlustustegevuse seaduse tähenduses, milleks on vaja tegevusluba. Finantsinspektsiooni hinnangul on ebatõenäoline, et legaalselt tegutsev ja järelevalvele allutatud kindlustusandja võtaks enda kanda kindlustuslepingu sõlmimisel prognoosimatuid riske ja ei määraks lepingu poolte vahelisi õigussuhteid lepingu osaks olevate kindlustustingimustega. Kohtu hinnangul maksuhaldur on viinud läbi põhjaliku kontrolli AS-i X ja Y tehingute osas ajavahemikul 1997, 1998, 2000 ja 2001 jaanuar-september ning oma järeldustes tugineb faktipõhiselt tuvastatud asjaoludele. Menetlustoimingute rikkumist maksuhalduri poolt kontrolli läbiviimisel kohus ei ole käesolevas asjas tuvastanud. Maksuhalduri seisukohad maksu määramise õiguslik aluse ja metoodika ning eriarvamuse väidete kohta on toodud vaidlustatavas maksuotsuses. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega, mille ülekordamist ei pea vajalikuks. Vaidlustatud maksuotsus on motiveeritud, selles sisaldub nii faktiliste asjaolude kirjeldus kui ka õiguslik alus ning arvutuste metoodika. Oma sisult on otsus põhjendatud ja üheselt arusaadav ning kontrollitav. Kohus on seisukohal, et puudub alus vaidlustatud maksuotsuse tühistamiseks. 13 Elle Kask Kohtunik 14