← Eesti

2-05-17250/8

Obsah (7)§ 61§ 53§ 333§ 652§ 232§ 238§ 60

Tsiviilasi nr 2-05-17250 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus 2-05-17250 Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Ulvi Loonurm, Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 6. oktoober 2006, T

§ 61

lg 1 p-st 1 (kohaldub tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 alusel), mille kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt hinnaga hagi puhul välja õigusabikulud kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kohus isegi hagi rahuldamata jätmise korral mõista hagejalt välja õigusabikulusid rohkem kui 1 427,80 krooni ulatuses. 20.09.2006 esitas apellant seisukoha apellatsioonkaebuse põhjenduste juurde. vastustaja vastuse suhtes, milles jäi Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Menetluskulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Muuhulgas analüüsib vastustaja põhjalikult OÜ H esitatud raamatupidamisdokumente ja asub seisukohale, et need ei vasta raamatupidamise seaduse ja käibemaksuseaduse nõuetele ega kinnita OÜ H ja OÜ SVP Grupp vahel

  1. a. juulikuus renditehingu toimumist. Raamatupidamise seaduse § 5 lg-te 2 ja 3 kohaselt tuleb majandustehingud kirjendada tekkepõhiselt, sõltumata sellest, kas tehingutega seotud raha on laekunud või välja makstud. Hageja
  2. a. juulikuu käibedeklaratsioon OÜ SVP Grupp 26.07.2005 arve nr 81 järgi tasumisele kuuluvat käibemaksu 4 356 krooni ei kajasta.
  3. a. novembrikuu raamatupidamisdokumendid ei saa tõendada
  4. a. juulis toimunud tehinguid. OÜ SVP Grupp raamatupidamisregistri andmed ajavahemiku 01.07.200531.07.2005 kohta erinevad Maksu- ja Tolliametile esitatud
  5. a. juulikuu käibedeklaratsioonist, mistõttu OÜ SVP Grupp ostjate registri väljavõtet ei saa tsiviilasjas tõendina käsitleda. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, tutvunud OÜ H apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 2 alusel, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Pärnu Maakohtu 25.05.2006 otsus on lõppjärelduses õige, kuid otsus tuleb tühistada põhjendavas osas tõendite ebaõige hindamise tõttu, mis viis asjaolude osaliselt ebaõige tuvastamiseni, samuti 5

(10)kohtukulude jaotamise osas. Ringkonnakohtul on võimalik asjas esitatud tõendite põhjal teha tühistatud osas uus otsus, järgides

§-s 652 sätestatut. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja põhjustas hagejale varalise liikluskahju 04.07.2005 toimunud liiklusõnnetuses, milles sai kannatada hagejale kuulunud sõiduk Mercedes-Benz E 240, riikliku registreerimismärgiga xxx XXX. Nimetatud sõiduki taastusremondi teostas OÜ R ajavahemikul 04.07.2005 kuni 26.07.2005 ja taastusremondi kulud 83 992,68 krooni hüvitas 18.07.2005 kostja kindlustusandja ERGO Kindlustuse AS. Eeltoodud asjaolud olid kaevatava kohtuotsuse põhjendavas osas õigesti tuvastatud ning vaidluse puudumise tõttu ei vajanud täiendavate järelduste tegemist. Hageja tugines asjaolule, et on saanud kahju remondiperioodil asendusauto renditasu maksmisest, kuna ilma kostja poolt liikluskahju põhjustamiseta ei oleks hagejal olnud vajadust autot rentida. Hageja väitel sõlmis ta OÜ-ga SVP Grupp allrendilepingu sõiduki Chrysler Grand Voyager, riikliku registreerimismärgiga xxx XXX rentimiseks renditasuga 1 100 krooni päevas. Seega omas asjas tähtsust võimaliku rendisuhte tuvastamine OÜ H ja OÜ SVP Grupp vahel, kellelt hageja väidetavalt autot rentis. Kuivõrd kirjalikku rendilepingut OÜ H ja OÜ SVP Grupp vahel ei olnud kohtule esitatud ja hageja väitel sõlmis ta suulise allrendilepingu (väidetavalt renditud sõiduk Chrysler Grand Voyager kuulub toimiku lk-l 46 oleva registreerimistunnistuse andmetel AS-le H L E ja selle vastutavaks kasutajaks on OÜ SVP Grupp ning kasutajaks OÜ SVP Grupp juhatuse liige E. Ü; toimiku lk-del 74-84 oleva liisingulepingu kohaselt on OÜ SVP Grupp liisinud nimetatud sõiduki AS-lt H L E), tuleb õigussuhte tuvastamisel tugineda kaudsetele tõenditele. OÜ H ja OÜ SVP Grupp vahelise rendisuhte tuvastamise seisukohalt on asjas tähtsust omavateks tõenditeks nende esitamise kronoloogilises järjekorras: OÜ SVP Grupp 26.07.2006 rendiarve nr 81 summas 28 556 krooni, mis on esitatud hagejale (tlk 6); Chrysler Grand Voyager, reg. märgiga xxx XXX registreerimistunnistus; OÜ H arvelduskonto väljavõtted sularaha pangakontolt väljavõtmise kohta 23.08.2005, 13.09.2005 ja 15.10.2005; OÜ SVP Grupp sularaha vastuvõtmise order-kviitungid nr 81-1, nr 81-2 ja nr 81-3 samadest kuupäevadest (tlk 46-52); väljavõte OÜ SVP Grupp raamatupidamisregistri ostjate registrist 01.07.2005-31.07.2005 (tlk 87); väljavõte hageja raamatupidamise päevaraamatust (tlk 89); tunnistajate E. Ü ja T. T ütlused (vastavalt tlk 105 ja 139). Apellant väidab, et tunnistaja T. T ütlused Pärnu Maakohtu 04.05.2006 kohtuistungil on protokollitud ebaõigesti (puudulikult) ja protokoll ei kajasta tunnistaja selgitusi OÜ H ja T. T kasutuses olevate sõidukite kasutamisotstarbe kohta.

§ 53

lg-te 1 ja 2 kohaselt tehakse tunnistajate ütluste kohta protokollitu kohe istungil teatavaks. Protokolli tehakse parandused asjaomase isiku vastuväite alusel, kui kohus sellega nõustub. Vastuväide, millega kohus ei nõustu, kantakse protokolli või lisatakse protokollile. Menetlusosalisel on õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Kohus teavitab menetlusosalisi protokolli allkirjastamise ajast. Pärnu Maakohtu 04.05.2006 kohtuistungi protokollist (tlk 139 pöördel) nähtuvalt on maakohus nimetatud õigust menetlusosalistele selgitanud ja hageja ega tunnistaja T. T ei ole kasutanud õigust taotleda kohtult protokollitud tunnistajaütluste parandamist.

§ 333

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise 6

(10)vorminõuete rikkumise kohta.

§ 333

lg 2 kohaselt, kui pool ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et pool teadis või pidi viga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada. Apellatsioonimenetluses tuleneb sama

§ 652lg-st 6.

Kuna asja materjalidest nähtuvalt hageja ei kasutanud õigust esitada protokolli parandamise taotlus, tuleb apellatsioonkaebuse väited kohtuistungi protokolli ebaõigsuse kohta jätta eeltoodud põhjendustel tähelepanuta ja tugineda tunnistaja T. T ütlustele sellisel kujul, nagu need on 04.05.2006 kohtuistungil protokollitud. Tsiviilkolleegiumi hinnangul on õige apellatsioonkaebuse väide selle kohta, et esimese astme kohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et hageja esitatud raamatupidamisdokumendid ei kajasta OÜ-ga SVP Grupp sõiduki rendilepingu sõlmimist ja seetõttu on tunnistajate E. Ü ja T. T ütlused vastuolus dokumentaalsete tõenditega. Kuna see kaevatava kohtuotsuse järeldus ei põhine tõendite igakülgsel, täielikul ja objektiivsel hindamisel

§ 232

lg 1 mõttes, leiab kolleegium, et eelnevalt nimetatud asjakohased tõendid rendisuhte olemasolu kohta tuleb apellatsioonimenetluses ümber hinnata. OÜ SVP Grupp esitas 26.07.2005 hagejale tasumiseks arve nr 81 summas 28 556 krooni sõiduki Chrysler rentimise eest 22 päeva jooksul. OÜ H pangakonto väljavõttest nähtuvalt võttis hageja töötaja T. T kolmel korral (23.08., 13.

  1. ja 15.10.2005) hageja arvelt välja sularaha kogusummas 29 000 krooni ning sellest 28 556 krooni kasutamine kajastati hageja raamatupidamise päevaraamatus selgitusega „Arveldused aruandvate isikutega T. T rendi eest“. Kassa väljaminek kirjendati OÜ H raamatupidamises rendi- ja üürikulude all (24 200 krooni ulatuses) ning 18 % müügi ja kogu ostu käibemaksu all (4 356 krooni ulatuses), nagu see oli kajastunud ka OÜ SVP Grupp arves. OÜ SVP Grupp on order-kviitungite nr 81-1, nr 81-2 ja nr 81-3 järgi 23.08.2005, 13.09.2005 ja 15.10.2005 OÜ-lt H arve nr 81 tasumisena vastu võtnud sularaha vastavalt 5 000 krooni, 19 500 krooni ja 4 056 krooni; samuti figureerib hageja nimi OÜ SVP Grupp raamatupidamise ostjate registris 01.07.2005-31.07.2005 (tlk 87). Kassa sissetuleku orderitele alla kirjutanud OÜ SVP Grupp juhatuse liige E. Ü andis 23.03.2006 istungil tunnistusi selles, et tema juhitav äriühing andis hagejale 22 päevaks sõiduki rendile ja esitas selle eest arve, mis tasuti osade kaupa sularahas; kirjalikku rendilepingut ei sõlmitud; hagejat esindas tunnistaja tuttav T. T, kellele ta andis lihtsalt sõiduki üle koos registreerimistunnistuse, tehnilise passi ja volitusega, mille nimetatu pärast rendiperioodi lõppu tagastas (tlk 105). OÜ H tegevjuht T. T kinnitas neid asjaolusid oma tunnistajaütlustes 04.05.2006 kohtuistungil, nimelt et ta rentis OÜ H nimel suulise kokkuleppe alusel OÜ-st SVP Grupp auto; renditasu maksis hageja pangakontolt võetud sularahaga (tlk 139). Eeltoodud tõendite abil tuvastatud asjaoludest saab teha järelduse, et OÜ H ja OÜ SVP Grupp vahel oli
  2. aasta juulis allrendisuhe, milles OÜ SVP Grupp andis hagejale kasutamiseks sõiduki Chrysler Grand Voyager, riikliku registreerimismärgiga xxx XXX renditasuga 1 100 krooni päevas. See, et allrendilepingu pooled olid kokku leppinud vallasasja andmises hageja kasutusse ning tasu suuruses, on tõendatud OÜ H tegevjuhi T. T ja OÜ SVP Grupp juhatuse liikme E. Ü ütlustega lepingu sõlmimise kohta ning eelnevalt analüüsitud dokumentaalsete tõenditega, millest nähtuvalt rendileandja esitas arve ja hageja tasus selle. Vallasasja rendileandmine suulise kokkuleppe alusel ei ole keelatud ning sellised tõenditest ilmnevad asjaolud, et renditasu maksti sularahas ja puhkepäevadel, ei väära kirjalikke raamatupidamisdokumente, mille kohaselt käive 7

(10)siiski toimus, nagu kinnitavad lepingupooli tehingu sõlmimisel esindanud isikud. Faktilise rendisuhte tuvastamisel ei oma tähtsust, kas allrendilepingu pooled rikkusid või ei rikkunud lepingu sõlmimisel AS H L E ja OÜ SVP Grupp vahel sõlmitud liisingulepingut sama sõiduki suhtes või kas nad pidasid kinni tehingult käibemaksu arvestamise ja raamatupidamisliku kirjendamise korrast. Eeltoodud põhjusel ei oma tõenditena tähtsust hageja käibedeklaratsioonid ja tagastamisele kuuluva käibemaksu arvestus. Siiski on asjakohatu apellandi väide, et AS H L E 08.03.2006 kiri (tlk 73) ei välista liisinguandja kirjalikku nõusolekut sõiduki Chrysler Grand Voyager allrendile andmiseks. Kirjas toodud asjaolu, et AS H L E valduses ei ole kirjalikku nõusolekut liisitud sõiduki allrentimiseks, saab tähendada , et ta seda nõusolekut andnud ei ole. Hageja väitel tekkis talle varaline kahju 28 556 krooni renditasu maksmisest, mille võrra tema vara vähenes selle tõttu, et ta oli sunnitud rentima samaväärse asendusauto Chrysler Grand Voyager ajavahemikuks 04.07.2005 kuni 26.07.2006, kui hageja tööülesannete täitmisel kasutatud sõiduk Mercedes-Benz E 240 oli remondis kostja põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel. Kostja poolt liikluskahju põhjustamine on tõendatud, samuti nagu rendisuhe ja hageja poolt 28 556 krooni renditasu maksmine OÜ-le SVP Grupp. Hageja rajas kahju hüvitamise nõude VÕS §-dele 1043 ja 1057. Kolleegium märgib, et VÕS § 1057, mis käsitleb vastutust suurema ohu allikaga kahju tekitamise eest, ei ole siinkohal asjakohane õigusnorm, kuna mõlemad liiklusõnnetuses osalejad valdasid suurema ohu allikat. Seega tuleb lähtuda kahju hüvitamise üldsätetest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1) kahju olemasolu kannatanul, 2) põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja kahjutekitanu teo (tegevuse või tegevusetuse) vahel, 3) kahjutekitanu teo õigusvastasus, 4) kahjutekitanu süü. Hagiavalduses toodud asjaoludest nähtuvalt peab hageja enda otseseks varaliseks kahjuks seoses liikluskahju tekitamisega kantud kulusid (väljaminekuid) VÕS § 128 lg 3 tähenduses. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nagu eelpool märgitud, ei ole asjas vaidlust, et kostja põhjustas hagejale liikluskahju, rikkudes liikluseeskirja § 156 nõudeid (s. o õigusvastaselt), ning liikluskahju põhjustamise eest lasub tsiviilvastutus 100 % ulatuses kostjal (s. t kostja on süüdi liikluskahju põhjustamises). See on tuvastatud ERGO Kindlustuse AS 18.07.2005 kindlustusjuhtumiks tunnistamise ja kahju hüvitamise otsusega. Kohtule jääb lahendada küsimus, kas kostja poolt liikluskahju tekitamine oli sellises põhjuslikus seoses hageja vara vähenemisega, et tõi hagejale kaasa vältimatu vajaduse rentida auto remondis oleva sõiduki asendamiseks ja tasuda rendimakseid. See eeldab asjaolu tõendamist, et OÜ H (kannatanu) vajas oma majandustegevuses 04.07.2005 kuni 26.07.2006 mahtuniversaal Chrysler GS Grand Voyager tüüpi ja marki sõidukit (väljalaskeaasta 1996) hinnaklassis 7 669 eurot (vastavalt liisingulepingule).

§ 238

lg 1 kohaselt arvestab kohus asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Nagu eelpool märgitud, on hagi alusest tingitult tõendamisesemeks OÜ-le H kahju tekitamine. Järelikult ei omanud asja lahendamisel olulist tähtsust, kas ja missugused sõidukid on hagejale kuulunud Mercedes-Benzi liiklusõnnetuse toimumise ajal juhtinud T. T omandis, sest äriregistri andmetel (toimiku lk 11) ei ole nimetatud isik OÜ H seadusjärgne esindaja. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud T. T ütlustest 8

(10)ilmnes, et ta on OÜ H tegevjuht, s. t hageja töötaja, ning samaaegselt juhib OÜ-d R (tlk 139 pöördel). Järelikult omab asjas tähtsust, missugused sõidukid on OÜ H omandis ja kasutuses. Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse 31.03.2006 tõendist (liiklusregistri väljavõttest, lk 112-113) nähtuvalt on OÜ H vastutavas kasutuses kaks AS SEB Ühisliising omandis olevat sõidukit: Citroen Berlingo (reg. märgiga xxx XXX; väljalaskeaasta 2002) ja Citroen Berlingo (reg. märgiga xxx XXX; väljalaskeaasta 2001). Tunnistaja T. T andis hageja sõidukite kasutamise kohta ütlusi, mille kohaselt avariis kannatada saanud Mercedes-Benz E 240 oli OÜ H tööauto ja see oli tunnistaja kui tegevjuhi kasutuses. Mercedest kasutati sõitmise eesmärgil; kui oli vaja, siis vedas tunnistaja sellega ka kaupa laiali. OÜ H tegeleb tööstuskauba hulgimüügiga, milleks on auto varuosad, õhuvärskendajad, mõningal määral kosmeetika; mootorsõidukite rendiga ei tegele. Tunnistaja juhib kahte firmat (OÜ R ja OÜ H) ja teeb mõlemas firmas tööd, aga OÜ-s H tegeleb ta tööga rohkem. Tunnistaja T. T vajas autot oma tööülesannete täitmiseks ja pidi selle rentima. Alternatiiviks oleks olnud sõita bussiga või sõbralt laenatud autoga (tlk 139). Tunnistaja T. T ütlustest ja Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse poolt 31.03.2006 väljastatud liiklusregistri väljavõttest teeb kolleegium järelduse, et OÜ-l H ei olnud vältimatult vajalik T. T tööülesannete täitmiseks
  1. aasta juulikuus rentida mahtuniversaal Chrysler GS Grand Voyager tüüpi ja marki sõidukit rendihinnaga 1 100 krooni päev. T. T selgitas, et OÜ H vajas sõidukit kauba laialiveoks ja tema kui tegevjuhi sõidutamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt oli hageja kasutuses olemas kaubik Citroen Berlingo (reg. märgiga xxx XXX) kauba laialiveoks. Sellest, et hageja esitas renditasu hüvitamise nõude ka puhkepäevade eest, järeldab kohus, et vastav tööauto oli muuhulgas hageja tegevjuhi T. T isiklikus kasutuses; võimalik, et erisoodustusena. Kuna tunnistaja T. T ütlustest nähtuvalt oli ta samaaegselt OÜ R tegevjuht ja OÜ R juhatuse auto oli Chrysler Voyager (Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse väljavõtte kohaselt
  2. aasta mahtuniversaal Chrysler Voyager, reg. märgiga xxx XXX, mille vastutavaks kasutajaks on märgitud OÜ R ja kasutajaks T. T), siis on ilmne, et hagejal puudus vajadus rentida tegevjuhile veel teine sama tüüpi ja marki sõiduk, kui see, mida T. T sai kasutada OÜ R tegevjuhina. Kuna T. T seletas, et ta oli samaaegselt kahe äriühingu tegevjuht, siis ei ole usutav, et ta istus vaheldumisi selle äriühingu kasutuses olevasse sõidukisse, mille tööülesandeid ta parajasti täitis. Kuna eeltoodud asjaoludel on tuvastatud põhjusliku seose puudumine kostja poolt liikluskahju tekitamise ja hageja poolt T. T kasutusse sõiduki rentimise vahel, siis ei oma asjas tähendust tunnistaja G. T ütlused selles, et ta nägi T. T aeg-ajalt muu auto roolis kui renditud sõiduk Chrysler GS Grand Voyager (reg. märgiga xxx XXX). Iseenesest ei ole välistatud tunnistaja ütluste tõesus, kuna T. T on märgitud liiklusregistris 8 sõiduki kasutajaks, kuid käesolevas tsiviilasjas oli oluline tõendada, missugust sõidukit kasutas ja vajas hageja OÜ H. Samal põhjusel ei oma asjas tähendust renditasu suuruse kohta poolte esitatud väited ja tõendid. Renditasu suurus oleks olnud oluline hageja kahju suuruse kindlakstegemisel ehk asjaolu hindamisel, missugused on kahju tekitamisega seoses kantud mõistlikud kulud VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Ent põhjusliku seose puudumine kostja tegevuse ja hageja vara vähenemise vahel välistab vajaduse asuda edasiselt kahju suurust hindama, kuivõrd kostja tegevuse tagajärjel ei ole hagejal tekkinud sellist kahju, nagu ta hagiavalduses väidab. Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi hinnangul tuleb hagi jätta rahuldamata VÕS § 127 lg 4 alusel. Kohtukulude jaotamine 9
(10)01.01.2006 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Enne 01.01.2006 kehtinud

§ 60

lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Seoses esimese astme kohtu otsuse osalise tühistamisega muudab Tallinna Ringkonnakohus kohtukulude jaotust vastavalt

§ 60lg-tele 1, 8 ja 11.

Hageja kohtukulud nii esimese astme kohtumenetluses kui apellatsioonimenetluses tuleb jätta tema enda kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja viimase kohtukulud. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses kohtukulude hüvitamise taotlust esitanud; esimese astme kohtus palus kostja K.V hüvitada 2 478 krooni õigusabikulu vastavalt OÜ Õigusbüroo AUS & TALU 06.12.2005 arvele nr 44-05, mille tasumise kohta kostja esitas Pärnu Maakohtule AS SEB Ühispanga 10.12.2005 maksekorralduse (tlk 130). Pärnu Maakohus mõistis 25.05.2006 otsusega hagejalt kostja kasuks välja 2 478 krooni kostja õigusabikulu Hageja ei ole kostja õigusabikulu suurusele vastu vaielnud ning asja keerukust ja osutatud õigusabi mahtu silmas pidades tuleb lugeda õigusabikulu 2 478 krooni mõistlikuks. Samas on põhjendatud apellandi viide

§ 61

lg 1 p-le 1, mille kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Eeltoodust tulenevalt rikkus esimese astme kohus menetlusõiguse normi, kui mõistis kostja õigusabikulu hagejalt välja rohkem kui 5 % ulatuses hagihinnast. Maakohtu otsus tuleb kohtukulude jaotamise osas tühistada ja mõista hagejalt kostja kasuks välja 1 427,80 krooni kostja õigusabikulu. Margo Klaar Ulvi Loonurm Mare Merimaa 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.