3-06-502/9

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-502 Otsuse kuupäev 14.juuni 2006 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi XXX kaebus Tartu Vangla 07.09.2005 käskkirja nr 6-7/1203 tühistamiseks ja toimingu – mitte võimaldada talle lühiajalist väljaviimist - õigusvastaseks tunnistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 30.mai 2006 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja XXX ja vastustaja Tartu Vangla esindaja Eva Panksepp Resolutsioon 1.Rahuldada XXX kaebus. 2.Tühistada Tartu Vangla direktori 07.09.2005 käskkiri nr 67/

1. 3.Tunnistada Tartu Vangla toiming – mitte lubada talle lühiajalist väljaviimist – õigusvastaseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest Tartu Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb Tartu Halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 06.09.2005 esitas Tartu Vangla kinnipeetav XXX taotluse lühiajaliseks väljasõiduks loa saamiseks seoses ema matustega. Tartu Vangla direktori ülesannetesse määratud R.Jõks keeldus oma 07.09.2005 käskkirjaga nr 67/1203 XXX lubamast lühiajalisele väljasõidule ema matustele. Keeldumist põhjendab vangla direktor asjaoluga, et XXX on varem karistatud kolmel korral samaliigiliste kuritegude, s.o. varguste eest ning kuna kergem karistus ei suutnud kinnipeetavat suunata õiguskuulekalt käituma, peab vangla vajalikuks seada esikohale ühiskondliku huvi, s.o. õiguskorra kaitse. Vangla direktori põhjendused lühiajalisele väljasõidule lubamisest keeldumiseks on asjaolu, et karistusest on kantud alla poole ning seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Seega ei ole käesoleval hetkel erakorralisele lühiajalisele väljasõidule lubamine piisavalt motiveeritud ning on vastuolus vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega. Kuna Tartu Vangla pakkus XXX le võimaluse ema matustel 10.09.2005 osalemiseks lühiajalise väljaviimise raames, siis esitas XXX 09.09.2005 Tartu Vanglale taotluse ning kulude katmise nõusoleku. Kuna Tartu Vangla kontaktisiku poolt nõutud rahasummat 10 000.- krooni 09.09.2005 kella 17-ks kinnipeetav XXX isikuarvele ei laekunud, siis ei saanud XXX ema matustele Tartu Krematooriumi minna ja 12.09.2005 tegi kontaktisik XXX ettepaneku kirjutada lühiajalise väljaviimise avaldusest loobumine. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS XXX esindaja advokaat Anne Vissak esitas kohtule kaebuse, milles palub tuvastada Tartu Vangla direktori 07.09.2005 käskkiri nr 6-7/1203 õigusvastasus ja tunnistada Tartu Vangla toiming – mitte võimaldada XXX le lühiajalist väljaviimist – õigusvastaseks. Kaebaja leiab, et nii käskkiri kui toiming on õigusvastased, kuna nende andmisel ei ole arvestatud olulisi asjaolusid, proportsionaalsuse printsiipi seatud eesmärgi suhtes ning kaalutud põhjendatud huve. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjas on piisavalt põhjendamata, kuidas on tema lubamine lühiajalisele väljasõidule vastuolus vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega. Oluline on kaalutlusõiguse teostamisel ka asjaolu, et ema surm on inimese elus ainukordne juhtum ning matusel mitteviibimist ei ole võimalik korvata kunagi tulevikus. Kaebaja esindaja on seisukohal, et XXX puhul ei esinenud asjaolusid, mis oleksid õigustanud nii pretsedenditu ja ühiskonnas kehtivate reeglitega vastuolus oleva otsuse vastuvõtmist. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Tartu Vangla esindaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri sisaldab otsustuse põhjendusi, on koostatud kehtivat menetluskorda järgides ning kaalutlusõiguse piires. Vangla direktor ei ole kohustatud nimetatud luba andma, kuid ta võib seda teha, võttes otsustamisel arvesse justiitsministri 30.11.2000 määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 82 lõikes 1 nimetatud asjaolusid. Vastustaja väidab, et Tartu Vangla nõustus lubama kaebajat lühiajalisele väljasõidule seoses ema matustega ja talle selgitati, et vangistusseaduse kohaselt kannab väljaviimise kulud kinnipeetav ning tutvustati Tartu Vangla direktori 21.04.2004 käskkirja nr 1-3/42 „Kinnipeetava lühiajalise väljaviimise kulude kinnitamine“, mille alusel koostatakse väljaviimise taotluse rahuldamise korral kuluarve. Kuna 09.09.2005 kella 17-ks ei olnud kaebaja vanglasisesele isikuarvele vajalikku summat laekunud, ei olnud võimalik kaebaja taotlust rahuldada. 2 KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega ja ära kuulanud protsessiosaliste seletused, on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Asja materjalidest nähtuvalt suri Tartu Vangla kinnipeetava XXX ema Sirje Sepri 04.09.
2. Sirje Sepri ärasaatmine toimus Tartu Krematooriumist 10.09.
3. Esmakordselt pöördus XXX taotlusega Tartu Vangla direktori poole 06.09.2005, lisades taotlusele ema surmatunnistuse ja paludes lubada lühiajalist erakorralist väljasõitu alates 10.09.2005 kella 9.00 kuni 12.09.2005 kella 9.00 aadressile Põltsamaa, Kuningamägi (tl 49). Taotluselt nähtub, et Tartu Vangla inspektor-kontaktisik Tarmo Vaap toetas kinnipeetava lühiajalist erakordset väljasõitu ajavahemikul 10.
4. – 12.09.2005, kuna kinnipeetaval puuduvad distsiplinaarkaristused ja tema käitumine Tartu Vanglas on hea. Samuti toetas Tartu Vangla sotsiaaltöötaja M.Alamaa erakorralist väljasõitu ema surmaga seoses (tl 49-50). Vangistusseaduse § 32 lg 5 sätestab, et abikaasa, isa, ema vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, venna või õe parandamatult raske haiguse või surma või muu erakorralise perekondliku sündmuse korral võib vangla direktor anda kinnipeetavale loa kuni seitsmepäevaseks väljasõiduks. Erakorralise perekondliku sündmuse puhul võimaldatud lühiajalist väljasõitu ei arvestata käesoleva paragrahvi lõigetes 1,2 ja 3 nimetatud väljasõitude hulka. Taotluse rahuldamist otsustades arvestab vangla direktor justiitsministri 30.11.2000 määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskirjade“ §-82 lõikes 1 nimetatud järgmisi asjaolusid: 1) kinnipeetava toimepandud kuriteo laad; 2) kinnipeetava isiksuseomadused; 3) kinnipeetava käitumine vanglas; 4) väljasõiduplaani täitmine eelmiste väljasõitude ajal; 5) kinnipeetava suhtumine töösse ja õpingutesse; 6) väljasõidu eesmärk; 7) väljasõidu eeldatav mõju kinnipeetavale. Sama vangla sisekorraeeskirjade § 83 kohaselt võib vangla direktor keelduda väljasõiduloa andmisest, kui: 1) kinnipeetav on taotluses või sellele lisatud dokumentides teadlikult esitanud valeandmeid; 2) lähedalasuvatesse piirkondadesse samal ajal väljasõiduks on esitanud taotluse rohkem kui üks kinnipeetav ja on alust arvata, et kinnipeetavad hakkavad väljasõidu ajal omavahel suhtlema; 3) kinnipeetava väljasõiduplaanis ei ole piisavalt kajastatud see, milliseid toiminguid ja mis eesmärgil peab kinnipeetav väljasõidu ajal tegema; 1 3 ) kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib; 4) vangla direktoril on muul põhjusel alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Tartu Vangla direktori ülesannetesse määratud R.Jõks on keeldunud kinnipeetav XXX le erakorralise lühiajalise väljasõiduloa andmisest, juhindudes vangla sisekorraeeskirjade § 83 p 4 sättest. Vaidlustatud käskkirja (tl 4 pöördel) keeldumise põhjendustest nähtub, et „Kinnipeetav kannab karistust alates juulist 2005 kuni septembrini
5. XXX võib esitada vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise taotluse märtsis
6. 3 Kinnipeetav XXX it on varasemalt kriminaalkorras karistatud kolmel korral, reaalset vangistust kannab esmakordselt. Kinnipeetavat on korduvalt karistatud samaliigiliste kuritegude – salajased vargused – toimepanemise eest. Kergem karistatus ei suutnud kinnipeetavat suunata õiguskuulekalt käituma, ta pani toime uued kuriteod, mille eest mõisteti reaalne vangistus. Antud olukorras tuleb vanglal seada esikohale ühiskondlik huvi, milleks on õiguskorra kaitse. Lühiajalist väljasõitu taotleval ajahetkel on karistusest kantud alla poole aasta, seega ei ole võimalik vanglal asuda seisukohale, et kinnipeetav ei pane väljaspool vanglat toime uusi õigusrikkumisi. Eeltoodust lähtuvalt leian, et kinnipeetava erakorralisele lühiajalisele väljasõidule lubamine ei ole käesoleval hetkel piisavalt motiveeritud ja on vastuolus vabaduskaotuse täideviimise eesmärkidega.“ Kohus on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on põhjendamatu, kuna haldusakti andmise alusena märgitud vangla sisekorraeeskirja § 83 p 4 kohaselt võib keelduda väljasõiduloa andmisest, kui väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega, kuid käskkirjas ei ole märgitud, kuidas on XXX matustele lubamine vastuolus vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega. Kohus märgib ära, et XXX puhul ei esinenud asjaolusid, mis oleksid õigustanud nii pretsedenditu ja ühiskonnas kehtivate reeglitega vastuolus oleva otsuse vastuvõtmist. Kohus on seisukohal, et vangla direktor ei ole vaidlustatavas käskkirjas piisavalt põhjendanud, kuidas on XXX lubamine lühiajalisele väljasõidule vastuolus vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega, sest XXX ei ole toime pannud isikuvastaseid kuritegusid (Tartu Maakohtu kohtuotsus tl 41-46), viimase kuriteo pani ta toime 1999.aasta jaanuaris, alates sellest ajast ei ole XXX toime pannud uusi kuritegusid, enne süüdimõistvat kohtuotsust viibis vabaduses ja vanglasse karistust kandma tuli täitekutse peale, samuti ei ole teda vanglas distsiplinaarkorras karistatud. Õige on kaebaja väide, et kaalutlusõigust teostades ei ole haldusakti andja kaalunud põhjalikult kõiki poolt ja vastuargumente ning võtnud arvesse õiguse üldpõhimõtteid. Antud juhul ei ole lähtutud proportsionaalsuse printsiibist, mille kohaselt tuleb hoida kohast tasakaalu meetmega indiviidile tekitatava kahju ja ühiskonnale saadava kasu vahel, proportsionaalsuse printsiip keelab sellised vahendid, mis ilmselgelt tekitavad indiviidile rohkem kahju kui ühiskonnale kasu toovad. Antud juhul on ilmselge, et XXX mittelubamine oma ema matustele olukorras, kus ühiskondlik huvi tema lubamisega väljasõidule ei oleks olnud kahjustatud, on indiviidile tekitatud kahjuna suurem, kui ühiskonnale tema väljasõidule mittelubamisest tekkinud kasu. Kohus on seisukohal, et oluline on kaalutlusõiguse teostamisel ka asjaolu, et puhtinimlikult on ema surm inimese elus ainukordne juhtum ja matustel mitteviibimist ei ole võimalik korvata kunagi tulevikus. Kohus on seisukohal, et käskkirja andmise kaalutlusena äramärgitud asjaolu, millal XXX võib esitada vangistusest enne tähtaega vabastamise taotluse, samuti see, et taotletaval ajahetkel on karistusest kantud alla poole aasta, on asjassepuutumatud ja ei oma lühiajalise väljasõidu lubamisel ema matustele mingit tähtsust. 4 Vaidlustatud käskkirjast resolutiivosast nähtub, et XXX le tehti ettepanek, et tal on võimalik matustele pääseda lühiajalise väljaviimise korras, milleks tal tuleb esitada taotlus ning nõusolek, et katab väljaviimise kulud. 09.09.2005 esitas XXX ka sellekohase taotluse ja nõusoleku (tl 51). Vangistusseaduse § 33 kohaselt võib vangla direktor anda loa kinnipeetava väljaviimiseks järelevalve all kuni kolmeks päevaks, kui tulenevalt vangistuse täideviimise eesmärkidest ei ole kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu lubamine võimalik. Väljaviimise kulud kannab kinnipeetav. Vaidlust ei ole selles, et reedel, 12.09.2005 kella 15-16 ajal teatas Tartu Vangla kontaktisik Kristjan Timmusk, et lühiajalise väljaviimise rahasumma on 10 000.- krooni, mis tuleb XXX il tasuda koheselt sama päeva kella viieks vangla arveldusarvele. Kuna tööpäeva lõpuni oli jäänud orienteeruvalt tund, siis ei olnud XXX il sellist rahasummat võimalik nii kiiresti vangla arveldusarvele korraldada. Vaidlust ei ole ka selles, et 12.09.2005 tegi kontaktisik K.Timmusk XXX le ettepaneku lisada oma avaldusele lühiajalise väljaviimise kohta sellest loobumine (tl 53). Vastustaja väidab, et kuna sama päeva kella 17-ks ei olnud kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele vajalikku summat laekunud, ei olnud võimalik XXX taotlust rahuldada. Tartu Vangla direktori 21.04.2004 käskkirjaga nr 1-3/42 on kinnitatud „Kinnipeetava lühiajalise väljaviimise kulud“ (tl 51). Haldusmenetluse seaduse § 107 lg 1 kohaselt peab toiming olema kooskõlas õigusaktidega Kohus asub seisukohale, et kuna Tartu Vangla direktori käskkiri „Kinnipeetava lühiajalise väljaviimise kulude kinnitamine“ ei sisalda sellist sätet, et rahasumma peab olema üle kantud enne lühiajalise väljaviimise taotluse rahuldamist, siis oli Tartu Vangla ametiisikute selline nõue seadusevastane. Kohus märgib ära, et vastustaja ei ole antud juhul viidanud ka kulude arvestamise õiguslikule alusele. Kohtu arvates oli summa suurus, arvestades, et matus toimus Tartu Krematooriumis, st Tartu Vanglaga samal haldusterritooriumil, ebamõistlikult suur. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et XXX oli nõus isegi nii suurt summat tasuma, sest tegemist oli ju ikkagi ema matuste näol erakorralise juhtumiga, kuid seda mõistliku aja jooksul, sest matusele eelneval päeval ei oleks pangaülekanne sellise lühikese aja jooksul ka puhttehnilistel põhjustel vangla arvele laekunud. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole Tartu Vangla põhjendanud XXX mittelubamist ema matusele mitte tema ühiskonnaohtlikkusega, vaid asjaoluga, et XXX ei suutnud niivõrd lühikese aja jooksul teatavat rahasummat vangla arvele, kuid see toiming ei olnud kooskõlas kehtivate õigusaktidega. Arvestades eeltoodut kohus asub seisukohale, et vaidlustatud käskkiri on ebaproportsionaalne ja tehtud kaalutlusvigadega, mistõttu kohus tühistab Tartu Vangla direktori 07.09.2005 käskkirja nr 6-7/1203 kui õigusvastase haldusakti ja tunnistab Tartu Vangla toimingu – mitte võimaldada XXX le lühiajalist väljaviimist – õigusvastaseks. Maare Aloe kohtunik 5